Depressioon 01.11.12 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Pöördun siia tüüpilise murega - eluisu on otsas. Pealtnäha ei tohikski mul midagi viga olla, sest kõik on ju korras ja ka sellepärast tunnen end nii süüdi, et nii käitun.
Nii, kõigepealt, ma nutan, iga päev, tuleb hoog peale, lahistan lohutamatult kuskil 15-30 minutit, siis rahunen ja alustan uuesti või on mõnetunnine paus.
Inimestega suhelda ei taha, suheldes olen külm ja võimalikult napisõnaline - varem olin väga jutukas ja aktiivne. Väljas ei taha käia, isegi poodi end vedada on suur piin, pigem ei söö midagi.
Tekkinud on seedehäired ebaregulaarsest söömisest ja põhimõte, et mida vähem söön, seda peenemaks jään. Kuigi ma teadvustan endale, et see on kahjulik ja kasulikum on süüa tihti, kergeid toite, ma ikkagi seda ei tee.
Hinges on nii suur piin ja valu, et olen tavalise žiletiga enda nahka lõikuma hakkanud. Ometi peaks ju puberteedi east väljas olema, mis ma ikka seda teen (nii ütleb mu kaaslane). Lõiked teen sinna, kus bikiinipiirkond lõppeb, et aluspesu ära kataks. Tunnen, et keskendun ainult füüsilisele valule ja sisimas ei ole nii jube selleks hetkeks.
Oma kaaslasega käitun halvasti, sellest on tekkinud suured konfliktid, mis mind veel rohkem endast välja ajavad.
Nädalavahetustel üritan võimalikult palju alkoholi tarbida, et ei mäletaks enam midagi.
Perekond on väga toetav, sellepärast ma süümepiinu tunnengi, et nendega võimalikult vähe suhelda tahan. Samamoodi sõbrannadega.
Kaaslane ei mõista üldse, kuidas mul saabki midagi viga olla.

Iga päevaga läheb järjest hullemaks. Niiviisi väga halvasti olen end tundnud pea kaks kuud juba, kuid hooti on selline halb mõtlemine ja isoleeritus peal käinud kuskil 3 aastat juba. Kõige suurem allakäik algaski sellest hetkes kui üks sõber, kellega ma ei olnud küll aasta aega suhelnud, kuid kes oli alati olemas olnud, sai surma.

Ma lihtsalt ei suuda enam, psühhiaatri ajani on 4 nädalat aega ja ma ei tea, kas ma pean vastu. Viimastel päevadel olen ka hakanud mõtlema erinevatele enesetapu viisidele, kuid ma ei julge seda teha, sest ma ei taha oma perekonnale niiviisi haiget teha.
Pidevalt tõmban näppudega üle veenide ja sooviksin, et mul oleks julgust ja jõudu võtta mingi väga terav asi ja oma veenid täiesti lõhki tõmmata.
Ma ei jõua enam.
Ma ei taha sellest kellegagi rääkida, sest isegi kui teema liigub selle poole, hakkan jubedalt nutma. Üksinda sellest kirjutada on kuidagi kergem.

Ma ei tea, nii raske on, süümepiinad on, valus on.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Elame keskkonnas-ühiskonnas ja peame sellega adapteeruma. Kui meil on oma eeldustele vastavad majakad-elusihid, siis on see "purjetamine" elumerel karastav ning talutavam. Hetkel on tekkinud kohanemisraskused ja need väljenduvad nii depressioonis kui ka alkoholi kuritarvitamises.
Mida teha?
Need kaks vajavad ravi ja siis on vajalik neid elusihte ja enda võimekust korrigeerida (end tugevdada-arendada).
Depressioon ja alkoholi kuritarvitamine on (koostöös arstiga) ravitavad.
Psühhiaatri jutule ja ravi-tegudele!
Järjekindlust,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?