ei oska diagnoosi panna 13.02.07 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tervist lugupeetud doktor!

Ei ole seni Teie valdkonnaga mingit puutumust olnud - olen olnud alati ebanaiselikult tugev ja "käppadele kukkuja", ise ennast kõiges abistanud ja mitte kunagi teistele lootnud.
Ei hakka pikalt jorutama, aga taustaks niipalju, et 6a tagasi tuli minu ellu tõeline armastus. Et ülivõrretega kokku hoida, siis lihtsalt niipalju, et sellist esineb ainult Suuri Sõnameistreid sarja teatud raamatutes. Olin taevas ja tegin kõik selleks, et ka Tema seal pidevalt oleks.
Ja siis peale 6 a sellist elu, täpselt möödunud aastavahetusel tõi ta meie koju ühe naise koos lapsega, kes pidi olema tema sõbranna ja kelle suhtes tema mees tarvitab vägivalda ja kelle ta meile nüüd nn "varjupaika" tõi. Olin külalislahke perenaine ja tegin neil elu mugavaks - ise läksin oma magamistuppa lugema. Mingil hetkel istus kurat õlale ja ütles, et nüüd on aeg vaatama minna mis toimub - toimus see, et teineteisest põrkusid paljaste ülakehadega eemale minu mees ja see naine. Minu palvele minu kodust lahkuda teatas minu armastav mees, et nemad ei lähe kuskile ja mina võin ise ära minna kui mulle ei meeldi. Ei hakka kordama, mida siis kõike kuulma pidin - et olen elanud mingis omas mullis ja ta ei ole mind kunagi armastanud ja et see naine on nüüd kõike seda, mida mina kunagi ei ole olnud jne jne.

Peale seda ööd olen elanud mingis teadvuse ja teadvusetuse vahepealses olekus, maganud ei ole korralikult vist ühtegi ööd, kaalus olen kaotanud 12 kilo - 1,5 kuuga, rinnus on pidev näriv valu, käed värisevad ja tühjast kohast tekivad mingid agoonia-raevu-nutuhood. Sees keerab ja süda teeb sageli mingeid trikke - taob väga kiiresti nii, et kõrvus hakkab kohisema ja pean istuma, rahulikus olekus on rütm 110-120. Kerged on tekkima agressioonihood - läksin kallale oma teismelisele tütrele ja lõin teda lahtise käega vastu nägu mingi tühise tüli pärast.
Ma püüan kogu aeg ennast koguda ja sisendada endale, et elu läheb edasi ja mul on tütar, kellele ennast pühendada, tegelen ratsutamise ja laskmisega ja need tegevused peaksid justkui pingeid maandama, aga kui kodus õhtul kõik kokku saame, siis lugu ikka endine.
Ma näen, et hirmutan oma olekuga lapsi ja päevakese suudan ennast ohjeldada, aga järgmisel jälle kõik endine.
Ilmselt pean ikkagi professionaalide poole pöörduma ja siit küsimus - kas oleks tarvis psühholoogi või juba psühhiaatri abi ja kelle poole võiks pöörduda.
Olen Teie tegemisi, esinemisi ja vastamisi jälginud juba kaua ja minu jaoks olete sellel alal esimene, kelle käest nõu küsida. Kui oleks tarvis vastuvõtule tulla, siis teen seda - nii ilmselt jätkata ei tohi. Mingi keskpärase elukogemuseta, hariduse kuid harituseta tegelase juurde loodan, et Te mind ei saada - nendele olen ise võimeline diagnoosi panema.

Sügava austusega

L

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Et asi paremaks läheks, siis on vaja midagi muuta. Tohtriga vesteldes olukord settib ja selgineb - Teile. Siis saab ka midagi olulisemat otsustada ning tegutseda.
Psühhiaatri vastuvõtule,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?