paanika ja türeotoksikoos 11.05.04 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!
Tahtsin küsida, kuidas peaksin edasi elama?
Olen 5-ndat aastat türeotoksikoosiga hädas.Esimesel korral sain 1,5 a ravi ja nähud taandusid 2 aastaks. 2002 a veeb-s algas jälle kõik otsast peale, nüüd aga juba koos hirmsa vererõhu tõusu ja südamerütmi häiretega. Sain jälle ravi, nähud taandusid ja arst võttis Merkazoli-li maha. Olin sinnani igal suvel jargrattaga sõitnud ja palju ringi käinud, siis jäi kõik soiku, sest ma kartsin meeletult neid "jõnkse" südames, mis tõusid kurku ja alati oli siis tunne, nagu oleksin kerge elektrilöögi saanud. Jäin peamiselt koju. Üks asi veel, peale esimest ravikuuri 5 a tagasi tõusis mu kehakaal oma 15 kilo võrra ja olles lapsest saati paksuks minemist peljanud jäin ka umbes 0,5 aastaks täitsa koju (tulin muuseas töölt ka ära, sest juurde võtsin esimese kahe kuuga haiguslehe ajal ja kartsin, et ei suuda inimestele seletada "mis sinuga juhtunud on".
Nüüdseks ei käi ma enam kusagil. Uue türeotoksikoosi ägenemise sain sel aastal veeb-s ja siis juba hullusti, viidi haiglasse, sest vererõhk oli jube kõrgel ja süda läks rütmist vist välja. Igatahes kardan nüüd bussiga töölegi tulla, isa toob hommikuti. Kui ikka kellegiga töölt ära ei saa, siis olen sunnitud takso võtma. Bussipeatus on kaugel, inimtühja maantee ääres, kardan, et midagi juhtub ja ma ei saa abi ega kedagi pole nägemas, kui seal maha kärvan. Mõni päev võtan 3 tundi aega, et poodi minna. Igatahes olen kohutavalt õnnetu, kannatavad ka mu väiksed lapsed, sest ma ei lähe nendega kuhugile ja istun ainult kodus. Lisaks kardan nendega ka midagi juhtuvat ja nad peavad mulle iga 15 min tagant helistama või siis hel ise, aga see ajaks ju igaühe hulluks.
Nende südame "jõnksudega " on mingi jama, tunnen umbes 5 min ette, et mingi jama hakkab ja siis läheb kõik imelikuks ja kui ma kohe ei saa liikuma, püsti, kuhugile minna, siis ilmselt kukuks kokku.Mingil määral aitab kukla tugev masseerimine. Muuseas, ma ei ole ammugi minestanud, kuskil 10 a tagasi (siis oli raseduse katkemine).
Hirmuneuroosiga olin haiglas esimest korda 1991, siis oli Jämejalas dr.L.Väre.
Arvan, et ma ei tule enam toime, sest ausalt-ei ole raha ka neid kalleid ravimeid osta. Olen mõelnud, et lapsed on alles nii väikesed, kui ma elaks üksi arvan, et ma poolt ka nii palju seda surma ei kardaks. Mõtlesin juba nad isa kasvatada jätta ,aga siis vist süda lõhkeb.
On äkki mingigi võimalus midagi ette võtta?
Aidake palun!

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Alustage endokrinoloogi juurest ja korrigeerige kilpnäärme ravi ja siis küsige tema arvamust psühhiaatri poolt pakutava ravi(mite) suhtes, s.o. siis psühhiaatri juurde. Nende hirmude ja kartustega "vaeva ja muret" ikka veidi on, aga - igast murest saab üle, saab ka sellest. Rohtusid on mitmes hinnaskaalas ja mitmed on ka soodustusega. Seda teatab juba konkreetselt psühhiaater.
Nõrkushetki ja käega lõõmist, "allaandmise mõtteid" tuleb aegajalt kõigil ette. Teil on lapsed ja siit ka see ürgne jõud ning vägi enda võimekuse tõstmiseks, et neid paremini aidata. Suudate!
Need kukla masseerimised-silitamised ja harjamised on ülimalt kasulikud. Mulle na isiklikult ka meeldivad, teen. Kasulik on ka sõnadeta laulmine, ümin. Kiitke end iga tehtud-toimetatud asjakese puhul, ka laste kiitmisest-ergutamisest tundke rõõmu. Tundke rõõmu selle üle, mist Teil ON, mis Teie ümber ON. Seda kõike on ju nii palju. Ja selle baasil saategi edasi edeneda.
Tohtri juurde täpsustusteks ning omapoolsed tegemised-harjutused!
Olete tubli,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?