Tagakiusamismaania? 18.01.04 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Lp doktor Ennet!

Olen 30-aastane naine, kellel on juba mitmeid aastaid mure oma ema pärast (ta on hetkel 63-aastane). Juba vähemalt 10 aastat käivad tal aeg-ajalt "hood", kui ta on täiesti veendunud, et tema korteris käiakse sees ja viiakse igasuguseid asju ära. Sissemurdmisjälgi loomulikult pole, tegemist on pisiasjadega ja kui ma varem tal külas käisin ja suvalise kapiukse lahti tõmbasin, leidsin tihtipeale "kadunud" asju ka üles. Umbes 2 aastat tagasi ema koondati, sellest ajast on ta olnud pensionär ja asi on järk-järgult läinud ka tunduvalt hullemaks. Paar nädalat tagasi olin abikaasaga nädala välismaal ja ema hoidis sel ajal meie pool minu aastast last. Kui ta pärast seda koju tagasi läks, ei taha ta sealt enam üldse lahkuda, väites, et mida iganes ta ka võtma läheks, kõik on kadunud ja et ta ei saagi enam kodust kuhugi minna, sest on vaja "valvata". Ükski loogiline argument ega seletus tema puhul ei aita, siis läheb ta veel rohkem endast välja ja hakkab ka mind "vandenõus" kahtlustama. Loomulikult pole ta nõus ka psühhiaatri poole pöörduma. Tema suhtlusringkond on täiesti kokku kuivanud, sest keegi ei suuda ju neid tema teooriaid ära kuulata ja kellega iganes ta räägib, öeldakse talle, et tal on lihtsalt halb mälu jne, see aga mõjub ta meeleolule muidugi väga halvasti. Mind huvitab, kuidas peaksin temaga edasi käituma, kas näiteks mõjuks paremini see, kui rahulikult kõik ta "vandenõuteooriad" ära kuulan või peaksin paluma, et ta mulle tõestaks, et asjad kadunud on (et mitte neid luule veelgi julgustada)? Kas asi võib veelgi hullemaks minna ja kas ma üldse võin teda usaldada oma last hoidma? Kas saaksin ta siiski mingi kavaluse vms abil arsti juurde suunata? Olen igal juhul väga mures, sest hetkel tundub, et järgmise sammuna ei julge ta enam ka toidupoodi minna (vahepeal võidakse ju jälle tulla ja midagi ära viia), sulgub lihtsalt nelja seina vahele.
Oleksin väga tänulik vastuse eest.
Lugupidamisega,
Pille

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Lp. Pille, "vandenõulaste" probleemid ka riiklikel tasanditel ei lahendu jutude tasandil. Nn mõttetasandi "vandenõud" samuti. Jutustamine, selgitamine, tõestamine, sisendamine, käskimine, meelitamine jne... siin EI toimi. Toimib arstirohi ja praegu on nad vägagi head. Ealiste muutustega avalduvad (mõnedel varem kui teistel) muutused ka mõttemaailmas (reaalsed üleelamised, veresoonte lupsjumine, elu-olu tingimused jne on ka teatud tähtsusega). Emale selgitage, et tema nooruses on vaja kontrollida tervislikku seisundit ja vaja kontrollida südame ning veresoonkonna olukorda. Sealt "koorub" ka järgnev tegevus.
Alustage perearstilt ja perearst siis Täpsustab ajuveresoonkonna uuringuid, une ja meeleolu küsimusi psühhiaatri juures. Vaid nii jõuame tõeliste "vandenõulasteni".
Lapse hoidmise küsimus täpsustub ka nende uuringute ja sellest tuleneva ravi käigus.
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?