Sõltuvus 27.11.03 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tegelen mitmeid aastaid oma sõltuvuse ja sellest vabanemisega. Tänaseks olen oma poolteise aastapalga suuruse võlakoorma suutnud kahandada poole kuu töötasu suuruseks ja ööbin ikka kodus. Sõltuvusse tagasi olen langenud paari aasta jooksul mitu korda kuid enam mitte nii kapitaalselt kui varem, kui istusin oma sõltuvuse otsas mitu korda nädalas. Ma ise arvan, et sõltuvuse taandamine on mul kulgenud küllaltki edukalt aga kaugeltki pole ma veel puhas. Probleem - ma olen salasõltlane. Mõni lähedastest võib küll aimata aga ei tea sellest. Sõltuvuse ajal ja selle ise ravimise algusaegadel õppisin hirmsasti valetama - teate küll. Kui maksin oma võlgu, valetasin. Ja hetkel on mu peamine probleem selline. Arvan, et otsese sõltuvusega saan hakkama aga see hirm, et mu tolleaegsed valed välja tulevad, on nüüd minu sõltuvus. Valed olid ikka võikad. Ega nende valetamiste aeg 100% möödas ka pole, ikka on kas tagasilangusi või mõne võla maksmiseks valetan oma kvartalipreemia abikaasale väiksemaks või nii. Lähedastele ma elusast peast oma sõltuvusest ei räägi, nimetage seda arguseks või mis iganes. Oma sõltuvusest rääkimine sõpradele on mulle võimatu, suuliselt. Olen seda korra teinud ja pärast seda istusin kaks nädalat jutti sõltuvuse otsas. Ka pärast seda kirja siin ilmselt lähen ja katsun ennast silmituks juua. Miskipärast. Nüüd on minu probleem, et ma elan pidevas pinges ja kardan, et just nüüd, kui ma juba enamvähem tubli olen, tuleb mu valelik minevik välja. Või et kui ma ennast lõdvaks lasen, lobisen ise mingis usaldushoos välja. Ma ei naerata enam. Ma nutan igal võimalikul ja võimatul juhul. Ma tarvitan ja arendan asendussõltuvusi. Ma ei võta vastu külalisi ja elan vaid oma abikaasale ja lapsele. Ja küsimus - kas ma võin saada ravi oma praeguse vaimse seisundi puhul - väsimus, huvitus, tigedus, nutt, võimetus lõdvestuda, seksuaalsete võimete nullilähedus? Sõltuvusest ma ei tahaks rääkida ega sellele ka iseenesest ravi, loodan ise Issanda abiga esialgu veel proovida. Kas ma pean psühhiaatrile oma sõltuvus(minevikust) tõesti rääkima, see mu meeleolutuse põhjus ju tegelikult. Jääb siis arstile minemata, sel juhul. Või peaksin minema ja valetama,et lihtsalt olen sellline, tujutu - maha vaikima sõltuvuse. Valetama? Jälle? Olen 37 aastane.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Olete tubli, et teatud sammud olete suutnud õigel rajal astuda.
Esitesks. Valetada ei tohi ja edaspidi seda vältige. Alati ei räägita kogu tõde, aga valetada - EI. Nii on Teil edaspidi hingevalu vähem.
Teiseks, ALKO ei ole pingete lahendus (pilt ära, käsi maas jne), nõnda kindlasti ei. Tehke sporti, kehalist tööd, kerge saun ja sinna juurde hele õlu - üks pudel.
Kolmandaks, sexi korrastamiseks on: a) närvid korda (psühhiaater annab juhiseid, rohtu) ja on ka v. häid sex rohtusid - arst kirjutab neidki.
Kas ma peaksin psühhiaatrile oma minevikusõltuvusest rääkima? Juba rääkisite!
Pihtimine e südame kergendamine spetsialistile on siis vajalik, kui see probleem Teid veel vaevab. KUI VAEVAB, siis rääkige "südamest".
Seega - tohtri juurde ja saate abi, hingekergendust, juhiseid.
Tahtejõudu edasiseks,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?