Mitu küsimust. 13.10.03 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!
Püüan kusagilt alustada. Küsimused on mu elukaaslase kohta. Tegelikult olen küll soovitanud tal konsultatsioonile minna, aga puht proosalistel põhjustel (see on tasuline), tahab ta kõigepealt tasuta variandid ära proovida :)
Taustinfoks: suhelnud oleme ca' 2 aastat, töökohad erinevates linnades, elukohad ka, aga võimalikult palju töövälist aega veedame koos ja siis enamasti minu elukohas, kus alles koos remonti tegime.
1. teema: mittekohanemine. Seisneb see hulga hirmude olemasolus. Minul neid tema elukohas pole. Näiteks: ei julge vabalt minu elamises ringi liikuda, kartes sealseid elanikke (minu ema ja tütar) häirida, kuigi kõik suhtuvad temasse nagu oma pereliikmesse (vaata, et veel paremini kui minusse :)), ei lähe vabalt külmkapi kallale, küsib dushi alla minekuks luba jne. Kuigi oleme teemal palju vestelnud ja ma olen püüdnud hirme hajutada, ei kasuta ma ilmselt õiget sõnavara, sest hirmud ei kao. Mul on tunne, et mingi mõte on tal peas kusagile kinni kiilunud, kuidas seda vabastada - ma ei tea.
2. teema: tervis. Siin on küsimus minu hirmus. Juttu on olnud ühisest lapsest, aga... Ma tean, et ta ema on viibinud Viljandis ravil ja tean, et ema läheb vahest segamini (ei tunne inimesi ära, ajab segast juttu). Ema on praegu 80-aastane, haiguse esimesed ilmingud avaldusid ca' 10 aastat tagasi. Ma ei tea, kas on tegemist vaimuhaiguse või lihtsalt elus ette tulnud katsumustest tingitud väsimusega. Kui see on vaimuhaigus, siis kas see on päritav? Kui on, siis kas selle olemasolu on võimalik psühhiaatriliste uuringutega lastel kindlaks teha?
3. teema: asjade ettenägemise vajadus. Mu elukaaslane on tõeline rutiinik. Ta peab absoluutselt teadma, mis juhtub poole tunni pärast, mis kell me homme sööme ja kas me 10 aasta pärast elame ikka veel Eesti Vabariigis ja ikka veel koos :) Mina olen märksa spontaansem, aga see on lihtsalt isiksuste erinevus ja siin saab kompromisse leida. Pealegi on ta tunnistanud, et tahaks isegi spontaansem olla, aga kardab, et kuidas see võib mõjuda (vt. 1. teema). Ühesõnaga hulk hirme ja kinnikiilunud mõtteid.
Selge on see, et kirja teel probleeme lahendada pole võimalik. Küsimus on, et kust alustada? Minul on ettepanek olemas - nõustamine. Teie oma?
P.S. Elukaaslane oli ise kirja kirjutamisel abiks, seega igati kursis :)

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Esimene probleem. Noormehe poolne Ämma kartus on mõistetav ja arusaadav. Sellele probleemile annab lahendust: a) aeg ja b) juhul kui võimalik eraldi elada või siis c) rezhiim e ajakava piirid paika panna (köögis, vannitoas jne).
Teine probleem. Lapse saamise mõte on loomulik, sellega seonduvad kaasmõtted ka. Noormehe Ema tervis 70-80 eluaastaid silmas pidades viitab ealiste häiretele ja ei oma mingit otsest seost (päritud haigusi silmas pidades) praeguse (kõrges eas) oleva tervisliku seisundiga. Tema diagnoosi kohta peaks Noormehelt selgitusi saama.
Elage oma elu, armastage teineteist tulevase Lapse nimel ning ärge laske end muust maailmast niivõrd häirida.
Meie kapitalistlikus ühiskonnas veel kõik ei ole rahaga mõõdetav ehk psühhiaatrilist konsultatsiooni saab psühhiaatriakkliiniku Dispanserist (kui saatekirja ei ole, siis väike visiiditasu - ikkagi kapital - võetakse).
Tervitustega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?