Tunnen,et enam ei jaksa! 27.05.18 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere,hea doktor J.Ennet!Aastaid tagasi pöördusin ka Teie poole,see oli aeg,kus mu tütar sa raske diagnoosi osaliseks.(õnneks kõik läks hästi).
Kunagi oli aeg,kus ma palju naeratasin,olin rõõmsameelne ja energiline ema,vanaema.Tänaseks vaadates peeglisse vaatab mulle vastu hoopiski teine inimene,kurb,õnnetu ja üksik.Jah,Te küsite,et kuidas saab olla inimene üksik nii suure pere juures aga olen.Teie,kui arst olete palju minusuguseid kohanud ja tuynnete seda hingemaailma.Minu maailm on purunenud,kuna vastakad olud peres on teinud minust ,kui liigse elemendi,kes ei sobitu kuskile raamidesse.Ma tean,et ma pole just parim kingitus oma perele aga olen ka alati elanud teadmisega,et armastan neid rohkem,kui oma elu,ma annaksin kõik,mida mul anda on ja olengi püüdnud seda teha.Minu peres on tublid lapsed,töökad,ausad(kaks tütart,kaks poega)aga viimasel ajal on hakanud juhtuma asju,kus on tekkinud,,peresisesed kuulujutud,,ja süüdi olen jäänud alati mina ja ka nüüd,kus pean kandma karistust asjade eest,mida ma pole teinud.Olen püüdnud neile selgitada(pojale ja miniale)aga kahjuks minu hääl jäi hüüdja hääleks kõrbes.Olen pea kaks kuud nutnud,kurvastanud aga endiselt muutusteta.Olen püüdnud rääkida ka oma vanema tütrega(temast kahjust see arysaamatus alguse sai)aga tema ei võta seda omaks ja püüab elada valede taga.Mul on valus,ma armastan oma lapsi,ka vanemat tytart ja ma ei pane isegi talle seda pahaks,mida ta rääkis mu miniale ja pojale.Aga mul on valus ja väga.Ma tean,et ma pole olnud kuld ega hõbe.Olen terve elu teinud tööd ja õpetasin ka oma lapsi,mille üle olen olnud alati uhke.Nüüd aga,eriti viimasel ajal olen hakanud mõtlema,et äkki on mu lastel parem,kui mind enam ei oleks.Enne emadepäeva hakkasin mõtlema enesetapust,olin teinud mõttes valmis ka plaani,kus seda teha .See mõte tekib siis,kui tunnen et enam ei jaksa ja seda on tihti ettetulnud.Aga siis jään mõtlema oma noorema tytre peale(kes aastaid tagasi haigeks jäi)temal on kaks toredat last,vanem poeg,kellel on kolm last ja siis see mõte mõneks ajaks kaob.Täna on taas selline päev,kus mõtted ei ole head.Ma tahan elada,ma tahan olla koos oma perega,olla koos oma lastelastega aga osaliselt on see võimalus minult ära võetud.Miks nad ei mõista,et ma ei ole teinud seda,millest mind süüdistatakse ja vastavalt sellele on nad kujundanud ka oma arvamuse.Ometigi minia,keda ma isegi pidasin rohkem,kui miniaks,isegi sõbraks lõi mulle noa selga.Ma ei taha enam kanda karistust ja seda enam,kui ma pole seda sooritanud.
Õelge mulle,Teie,hr.Ennet,mida teha sellises olukorras,kus leida väljapääs või on minu ring suletud.Kus leida uks,kuhu ma võin sisenedanii,et ma ei pea ennast hakkama õigustama??Uskuge,nu ma ei jaksa enam.Olen olnud elus tugev inimene,saanud elus palju peksa,ära käinud põhjas ja sealt elusana välja tulnud.Ennast ma kahjuks aidata ei oska,osaliselt pere ei soovi,ei soovi isegi kuulda aga ometigi olin ma neile alles hiljuti olemas ja ma tundsin sellest uhkust ja rõõmu.

Aitähh,et lugesite mu nutukirja.
Tervitades,

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Vanemate põlvkond kasvas üles oma väärtushinnangutega ja meie lapsed juba uutes oludes.
Lapsed on oma muredega (neid jätkub ju ka neile) ja neid muresid "maandatakse" lähedaste kaudu. Siit paradoks - olge lausa rõõmsad, et nad saavad oma muret-pingeid "maandada". Nad hoiavad ja armastavad meid ju ikkagi, kuigi käituvad Nagu meie vastu.
Seega:
Rõõm, et nad saavad "maandada".
Eestpalve - soovida lähedastele südamest head ja seda, mida nad hingeliselt vajaksid. Lapsed, lapselapsed, lähedaste ring. Mina teen sellist eestpalvet-soovimist iga päev nii hommikul kui ka õhtul.
Sellisele järgneb (kui võimalusi on ja tekib) ka muu heasoovlikkus-abi, vähemalt naeratus.
Sellest alusta!
Õnn, et olemas oleme, suur õnn, et lähedasi on...
Igast murest saab üle - eestpalvega (vaimu tasandil), siis saab ka teised tasandid (emotsionaalsed, psüühilised, somaatilised ja sotsiaalsed) käsile võtta.
Andmiserõõm on super!
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?