Ei ole rahul oma meeleseisundiga 19.10.09 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere,

mure järgmine, et ei saa enam aru, mis peab endaga tegema. olen oma mäletamistmööda lapsepõlvest saati suhteliselt raskemeelne olnud. see on minu normaalne seisund niiöelda. sellele on ilmselt kaasa aidanud ka alkohoolikust isa hirmu all elamine ning pidev alaväärsena tundmine. seltskonnas viibimine nõuab minult mõnikord rohkemat kui võibolla teistel, kuigi olen olnud hinnatud seltskonnakaaslane, keda kutsutakse enda sekka. täiesti vabalt tunnen ennast ainult üksikute inimestega koos olles. kipun inimesi umbusaldama. tihti tabavad mind ärevushood ja masendus, muretsen tihti kõikvõimalike asjade pärast ja tunnen ennast ebakindlalt.
Ärevusest niipalju, et elan koos elukaaslasega ning tavaliselt kui ta öösiti ära on, siis magama saan jääda ainult kui jätan öölambi põlema ja muusika/tv mängima - samas ma ärkan jälle aeg ajalt selle peale üles ning hommikuks olen kurnatud. enne magamajäämist katsun mõnikord välisukse vähemalt paar korda üle, et kas on lukus, et saaksin 100% veendunud olla, et keegi sealt sisse ei saa. aeg-ajalt olen öösiti rahutu unega, ärkan oma "jutustamise " peale üles või ehmun üles - pärast võtab tükk aega, et magama jääda.
ärevusse sattudes tunnen, kuidas kaelas hakkab valusalt pigistama. olen seetõttu käinud ka kilpnääret uurimas, mis siiani on korras olnud. palju asjad ajavad mind suht kergesti nutma.
aasta tagasi käisin psühhiaatri juures ja otsustasime, et mul oli siis lihtsalt pingeline periood. sõin neurozani kapsleid. täna on ikkagi seis sama. psühhiaatri juures tuli mul selline tunne nagu mul ei oleks õigust seal olla - sest kõigil on ju probleemid ja mina ju pole hiljuti mingit traumat läbi elanud, et peaksin seal kabinetis niimoodi vesitama nagu ma seda tegin mingil põhjusel. praegu on meeleolud on ikka vahelduvad. tööl olen olnud suhteliselt edukas, aga see on minu jaoks väga suurt pingutust nõudev. kolleegid peavad mind tasakaalukaks ja hindavad minu sealset rahulikku meelt, aga nad ei tea kui palju ma pean ennast kontrollima ja pingutama, et seda tagada. mõni päev ma ei suuda üldse tööle keskenduda ja siis tulevad süümepiinad.
kas ma peaksin nüüd ikkagi alustama sellest, et külastan uuesti psühhiaatrit või saan kuidagi oma igapäevase elukorraldusega asja parandada?

Ette tänades.

Arst vastas:

Jüri Ennet

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Isa jääb isaks ja vaja leida võimalusi tema aitamiseks (isa sõbrad, perearst, kirik (kui tal on religioosset tunnetust), jt. arstid, muud võimalused elukohas). Alaväärsustunnet kõrvaldab enda "andekusemägede" leidmine ja nende hõivamine, s.o. õige elukutse ja sellega seonduv.
AD-st annaksin praegu und soodustavat antidepressanti ja teeks eneseregulatsiooni harjutusi - Minu Palve-Meditatsioon.
Igaüks meist on mingis valdkonnas andekas või isegi geniaalne. Minu just ilmunud raamat "Väljavalitu" aitab enas seda leida ja enesekindlalt-reipalt elus edasi minna! Sirvi, loe, mõtle, tegutse ja nii jõuadki õnneradadele - selleks me siia maailma ju sündinud olemegi, et saavutada oma eesmärgis ja olla õnnelikud, seda õnne ka teistele jagada.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühhiaatria

jube

Istun üksi kodus ja kuulen imelike hääli (naer, viled, koputused jne.) jubedad paranoaiad nagu oleks. Kui hakkan mõtlema sellele teemale surub olemise veel rohkem alla. Viimasel ajal pole probleeme olnud, ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Oma mõtete kuulmist jms. on paljudel. Kui häirib, siis psühhiaater aitab. On olemas väga head rohud ja saad rahulikumaks, rahu.
Kui psühhiaatri juures käidud, siis süda rahul. Saatekirja vaja ei ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi

Ei saanud vastust? Küsi arstilt: