suur laps 17.06.03 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Olen 29 aastane naine ja ei ole siiani korralikult tööl käinud. Väiksemaid juhutöid ja haltuurasid küll. Nooremana, ülikooli ajal, mis mul pooleli jäi, elasin vanemate kulul ja õppelaenust. Siis läksin uuesti õppima ja leidsin endale mehe, kes mind toetas. Lahku minnes oli mul isegi hea meel, arvasin, et nüüd pean õppima ise hakkama saama. Lühikese aja pärast leidsin aga uue elukaaslase, kellega ma mateiaalseid muresid tundma ei pea. Probleemi nagu ei ole, aga mul on tunne, et ma olen loll, ei oska mitte midagi ja ei saa üksi hakkama. Ühelt töökohalt tulin ära peale esimest päeva, kuna ülemus tegi kriitilisi märkusi. Nüüd pakuti mulle super kohta, aga mina juba muretsen kuidas hakkama saan. Sõbrannadki vangutavad pead, nemad juba ammu töötavad ja peavad ise hakkama saama.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Lapsemeelsus, mängulust, elurõõm jm nooruslik on ülihea, ülihea kuni 110 aastaseni elamisel. Mitte ainult koolid-ülikoolid, vaid ka elu õpetab, elukogemus. Olete nagu Sokrates: teate juba oma mitteteadmist, kogenematust. See on suur tarkus. Seega: 1) töökogemus tuleb tööl käies, seal korralikult tegutsedes. Võtke see üli-koht julgelt vastu. 2) Sõbrannade peavangutused on head harjutused kaela- ja õlavõõtmele - võtavad neil sisepingeid maha ehk otsustage, tegutsege ise, tegutsege isiklikku "südamehäält" kuulda võttes. 3) Kas Vägev Taara on Teid ka Emaduse-Võimega õnnistanud? Kui tervis lubab, siis saatke "Kureonule" kutse.
Kuulake, Suur Laps, oma südamehäält ja Elukaaslast.
Parimate soovidega Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?