Suhtlemisprobleem ja muu 06.01.20 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!

Ma läksin uude kohta tööle ja ma ei suuda seal inimestega suhelda. Olen seal olnud rohkem kui 1,5 aastat ja kogu selle aja olen hoidnud omaette. Töö on selline mis ei nõuagi inimestega suhtlemist aga kui mingid situatioonid on siis olen napisõnaline. Enamasti piirduvad tööpäevad sõnadega tere ja head-aega (kui sedagi). Lisaks olen nendes vähestes suhtlemissituatsioonides väga vaikse häälega, sosistav pigem, küllap inimesed näevad, et suu liigub. Ma kardan inimesi. Kardan töölt lahtilaskmist (mul on probleem, millest ma ei taha mitte mingil juhul seal kellelegi rääkida, see ei huvitakski kedagi aga sellest rääkimine lõppeks ilmselt sellega, et inimesed ei saaks minust enam üldse aru, tunneksid ennast petetuna ja mind lastakse lahti või muutub minu elu seal nii ebamugavaks, et lähen ise). Olen seal täitsa üksi (st mul pole kedagi kellele saaks moraalselt toetuda). See koht on mulle täiesti võõras, inimesed mind seal ei tunne ega tea ja seal on ka võõrkeelseid inimesi palju ning seda võõrkeelt ma ei oska. Tööpauside ajal olen omaette olnud alati. Ma ei suuda kollektiivi sulanduda. Olen inimestele endast praeguseks ebameeldiva mulje jätnud kuigi see pole minu soov olnud. Ma lihtsalt ei suuda suhelda normaalselt ja mul on hirm, et sellise olukorra jätkudes tahavad inimesed ühel hetkel, et ma sealt töölt ära läheksin. Ega ma ei tahagi seal enam ise ka olla selle asja pärast aga mul ei ole kuhugi mujale minna. Kardan samas, et aja möödudes, kui praegune töökoht peaks kaduma ja on uut kohta vaja siis inimeste kaudu levib info minu sellise olemise kohta seal ja mind ei võetagi kuhugi tööle. Ma tunnen abitust. Selline tunne on nagu ma oleksin puudega. Olen ka muidu eraklik inimene, sest mul õdesid, vendi ja muid sugulasi peale ema ja isa ei ole. Omal peret ei ole ja ma pole suutnud kellegagi tulemuslikult suhelda sellel eesmärgil kuigi olen tahtnud ja proovinud. Viimasel ajal olen hakanud ka surmale mõtlema, sellele kes minu peres kunagi ära on surnud ja keda enam mitte kunagi ei näe ega kohta. Mind ehmatas ka ühe peretuttava surm eelmisel kuul, sest mõni nädal enne surma ma veel nägin teda. Koguaeg on hirm ja ka mustad mõtted käivad vahest peast läbi (seoses sellega, kuidas minu elu hakkab minema tulevikus). Et olengi ühel hetkel oma elus täiesti “purgis” omadega ja ainsad variandid on kas nöör ja oks või jumal teab mis. Sest mul ei ole kedagi ja paistab, et ei leia ka omale kedagi.

Lugupidamisega

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Elu tööl on nagu Näitemäng - mõnel pikem tekst ütelda, mõnel kaunis vähe. Näitlejad harjutavad, Teiegi saate Mõttes-Kujutlustes oma suhtlemist samm-sammult suurendada: naeratada, midagi küsida-öelda, tänada, kiita teises midagi. Kiitust tahavad kõik kuulda!
Kui kohe välja ei tule (näitlejatel ka kohe kõik ei tule), siis edasi harjutada ja Praktiseerida.
Kehaline aktiivsus - Tervemas klehas tervem-parem enesehinnang, usk endasse.
Päeval ja õhtul mõttes ka ennast kiita.
Positiivse Pihtimise Päevik - suur abimees.
Suhtlemisoskus tuleb suheldes!
Ka kodus vanematega rohkem suhelda - Näitemäng on selline! Kodusedki vajavad kiitmist.
Head harjutamist,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?