Paanikahäire ja ärevus. 24.07.18 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere.
Mure siis selline.
Kirjutasin teile eelmise kirja siis sellise.
Tere!
Lugu siis selline.
Olen oma terve lapsepõlve elu elanud ilma isata.
Mu isa mõrvati kaitseliitlase poolt kes löks ka oma kuriteo eest 6 aastaks vangi.
Nimelt vihkan ma kaitseliitlasi, relvi ja üldiselt munder häirib mind.( Tekitab ärevust)
Lugu siis minu esimesest paanikahoost.
Jõudis kätte siis mu ajateenimise aeg. Otsustasin, et lähen köin öra ja saan üle oma vihkamisest kaitseliidu ja relvade vastu.
Kuna selge on ju see et olen täiskasvanud inimene ja üks intsident ei tähenda et probleemiks oleks kaitsevägi ega relvad.
Esimene nädal oli lõpuni jõudnud. Mingeid emotsioone erilisi polnud selle esimese nödala kohta.
vahest oli õhtuti raske magada.
Järgmise nädala alguses oli siis meil esimesed relvatunnid ja kätte oligi jõudnud oma relva kättesaamis aeg. Ootasime siis relvaruumi järiekorras. Seadsin ennast tahtlikult järiekorra lõppu.Järiest hakkasid tulema ajateenijad välja oma teenistuse isiklike relvadega. Tundsin et ärevus hakkab üle piidi minema ja keha hakkas kahtlaselt higistama. Lõpuks jõudsin minukord kötte ja tundsin et mul hakkas halvem ja halvem.
Läksin siis ruumi sisse ja ütlesin ülemale pean kiirwlt lahkuma. Ülem nägi mu silmist hirmu ja üyles mine kiirelt minu kabinetti. Suundusin siis kiirelt sinna.
Tundsin õhupuudust ja surinat kätes ja jalgades.
Jõudsin napilt kabinetti kui äkitselt tabas mind täielik hüsteeria ja kirjeldamatu hirm. Käelabad läksid krampi ning jalad surisesid väga imelikult ning silmamunad nagu oleks tõmmelnud.
Ülemad hakkasid mind koheselt aitama.
olin pikali maas ja nuysin ja hüsteeritsesin. Käelabad olid nii krampis et ei suutnud midagi teha ja jalalihased hakkasid juba väga krampi minema ja surisema.
Mul võeti jalatsid ära ja rahustati. Hoog kestis umbes 10-15 minutit.
Peale seda nutsin lakkamatult.
Mind viidi arsti juurde kus oli psüholooh sinna jõudes tundsin ennast natuke paremini aga peale hakkas tulema surm väsimus ja külmavärinad.
Seadsin siis sammud magama ise mõtlesin mis asi see nüüd oli.
Kui hoog peal oli mõtlesin et suren ära ei saanud aru mis toimus.
Järgmisel päeval kutsuti mind psüholoogi juurde.
Rääkisin talle oma elust ja küsis mis mind hirmutas.
Rääkisin oma loost talle.
Ja leppisime ülemaga kokku et hoiab mind relvadest eemal.
Järgmkne päev oli mul terve päev selline ärevus sees ei julgenud omatoast välja tullagu et pissile minna kuna koridoris olid relvastatud ajateenijad.
Nüüd olen jäänud kaaslastest eemale ja kardan seda keskonda.
Ei oska midagi teha.
Ülemad lubasid aidata et mõtleme midagi välja jne.
Et hoiame relvadest eemal.
Nüüd on nödsl möödas ja kedagi ei huvita enam et mul selline asi on. Ei oska kuhugi pöörduda sellega ka. Pole elus selliseid asju varem olnud et ei julge suhelda inimestega. Olen alati olnud seltskondlik .
Aidake mind palun.
Ei suuda siin enam jätkata.
Kuhu pean pöörduma sellega .
Käisin täna jälle psüholoogi juures ja ta ikka arvab et mine võta see relv ikka kätte ja proovi.
See tekitab minus surmahirmu. Enam ei soovi psüholoogi juurde minna.
Mida peaksin tegema selles olukorras.
Sain teilt vastuse ning tegin täpselt nii nagu ütlesite.
Läksin rühmaülema juurde ja rääkisin et mulle soovitati haiglaravi.
Läksin siis psüholoogi juurde kust mind suunati kõrgema arsti juurde ning arst ütles et ta uurib kas kohti on soodaval, et tuled järgmise päeva hommikul uuesti, et siis näeme mis seisud kohtadega on ja kas saame sulle abi.
Mul oli üks magamata öö ja hommikul oli ärevus päris suur lootsin tõesti et saan abi.
Kuid sealt tuli mulle vastus, et kõik kliinikumid kuhu päringu saatsid on täis ja neil poöe kohti.
Pakuti mulle välja et annavad palderjani ja käin psüholoogi juures oma tulemustesy rääkimas nii kaks korda nädalas umbes.
Asjad muutusid iga päevaga aina hullemaks.
Nimelt võpatan ma ülemate valju hääle peale päris tihti ning ka ärevus ei ole paremaks läinud.
On olnud mõned paanikahood kuid peamine probleem on mul ärevus ja raske on hakkama saada ülesannetega ja tunnis tuleb suur ärevus sisse.
Nüüd täna köisin uuesti pspholoogi juires haa räökisin et asjad ei löhe ültse paremaks et ülrmus üyles mulle teiste ees et mul on psüühikaga probleeme ja jalad kannavad hästi.
See lause tegi mulle väga haiget ja süvendas mu suhylemis probleeme teistega.
Küsisin uuesti siis psüholoogilt kas yõesti pole kuskilt ravi saada.
Siis suruti mulle neid antideoresante peale jälle.
olin nõus sellega kuna mul ei jää enam muud üle lihtsalt. Mulle räägitakse siin iga kord et ainus võimalus on antideoresandid.
Täna on esimene päev ja kardan jubedalt neid võtta. lisaks kardan ma kuidas ma hakkama saan tundides ja üldiselt selle keskonnas.P iinlikust tekitab ka kätevörisemine ja kokutamine teatud olukordades.
Kas ainuüksi antidepresantidest on sellises olukorras kasu.
Kas minuga on õiglaselt käitutud?
Ette tänades ja vastust oodates murelik kodanik.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Psühhiaatriakliiniku valvearstid võtavad igal tööpäeval vastu, valvetuba ööpäevaringselt.
Käesoleva info põhjal
minu arvamus endine -

psühhiaatri jutule ja vajalik ravi.

Kaitseväes ka psühhiaatrid olemas - teevad ju uuringuid kaitseväe-kõlblikkuse osas.

Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?