Suhteprobleem 12.11.12 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!
Minu probleem on järgmine. Oleme mehega õnnelikult suhtes olnud 3 aastat. Tema on 27. Viimane, ehk neljas aasta, ta on väitnud mulle, et ei ole enam õnnelik. Asjad muutusid hullemaks, kui ta läks 2 kuud tagasi kooli, ja otsustas elumuutuse käigus "et enam ei jaksa." Asja teeb aga veel hullemaks see, et suhtes kui sellises meil probleeme ei ole. Huvitume samadest asjadest, meil on sama maailmavaade, huumorimeel, hoian ja armastan teda kuidas oskan. Usalduse probleeme samuti ei ole, kui ainult nii palju kui igas suhtes on normaalne. Kõik peaks nagu iseenesest korras olema ja eeldused õnnelikuks suhteks on kõik olemas. Seda ta tunnistab ise ka, et olen täiuslik inimene tema jaoks, kuid ta ei suuda lihtsalt midagi head tunda selle vastu. Enne kui suhtesse läksime, võitles ta depressiooniga, kuid jättis kuuri pooleli. Suhte alguses olid muidugi armumine ja positiivsed emotsioonid, mis ilmselt selle otsuse tal käiku lükkas, et ravi enam ei vaja. Nüüd kui aga armumine on möödas ja järgmine samm peaks olema armastus, ta järsku ei tunne enam midagi ega ei ole võimeline pühenduma, kuna lihtsalt ei suuda teha ühtegi otsust. Ta teab, mis on õige ja hea, on mulle öelnud, kuid samas ei suuda tunda midagi head, et selle põhjal midagi otsustada. Ma olen lugenud nii kolme aasta suhtekriisidest, keskeakriisist ja viimasel ajal on tekkinud tugev tunne, et asi võib olla hoopis tagasi tulnud depressioonis. Ta väidab et depressioon on tal meie suhtest, kuid tegelikult ta teeb tööd mda vihkab, lisakohustusi lisab ka kool ja rahaprobleemid. Ei saa ju olla nii, et ainuke hea ja turvaline asi tema elus põhjustab tal depressiooni?! Samuti on kogu selle aja vältel olnud tal ka alkoholiprobleeme- mitte nagu tavalisel inimesel, kes joob seltskonna mõttes või peol, vaid tema tunneb seda soovi mitu korda nädalas ja üksinda, et kõik unustada. Oleme mõelnud pausi teha suhtesse, kuid mida rohkem sellele mõelda, tundub, et tegelikkuses viib see inimesed üksteisest vaid kaugemale. Kui ta tõesti depressiooni tõttu ei suuda poisitiivseid emotsioone registreerida oma peas, siis see ei oleks ju hea mõte?! Ma sain aru, et depressioonis inimesed just isoleerivad end lähedastest, kuigi vajavad neid tegelikult kõige rohkem. Ja samas kui kaaslasel on raske, siis ei tohiks teda ju oma probleemiga üksinda jätta?! Kas abi võiks olla antidepressantidest, et ta suudaks vastu võtta siiralt head, mida elul ja minul talle pakkuda on?? Või mida peaks tegema..?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Probleeme Noorel Mehel mitu:
a) LS e läbipõlemissündroom. Energia tekitamine ja kulutamine ei ole tasakaalus, töö- ja puhkerežiim ei ole korras.;
b) Puuduvad ELU-eesmärgid - Suur Vanker e mis tööd hästi teha ja mida elus saavutada, milles andekas ning Väike Vanker e lapsevanker (soov lapsi saada ja neid kasvatada);
c) Alkoholism e põgenemine reaal-elust "laksu" alla.
Sellest Kolmainsusest e kõik need kolm vajavad koheselt korrigeerimist. Siin jutt ei aita - jutumehi on alati palju olnud - aitavad konkreetsed teod! Alkohoolik on nagu enamus poliitikuid enne valimisi - lubavad suure suuga, aga oma lubadusi suuresti ei täida.
Tegudele! Ja juba täna!
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?