Depressioon 29.02.12 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere.
Sooviksin vaid teie arvamus kui kõrvalvaataja. Mulle tundub, et minuga pole veel kõik korras. Alustan algusest.
Oli lapsepõlv...no mitte täiuslik, aga kõigil on omad mured ja probleemid peres. Eks jäid jäljed mällu ja tunded, mis nüüd hiljem haiget teevad.
Jäin rasedaks, oli ilus, kuid pingeline aeg, olin alles 20, pidi leidma kodu ja sissetuleku. Kaaslane on alati toeks olnud, ka vanemad. Sünnitus oli ka ok, kuid pärast seda laps ainult röökis, mitte gaasivaludes 4 kuud, vaid 7 kuud iga jumala päev ja öö. Oli savi, tahtsin minema minna, vihkasin ennast ja ka last juba. Üritasin periooditi ikka paremuse poole. Siis jällle mehe tähelepaneku abil märkasin, et need vihahood tulevad alat enne menstruatrsiooni. Läks aasta mööda, laps suurem, ei nutnud nii palju, arvasin, et kõik möödas.
Siis suri ootamatult, väga ootamatult õde. Läksin segi. Otseses mõttes, nägin tema vaimu, kartsin kõndida voodist välja lapse juurde, kui too nuttis, karjusin teki all, et vaim minema läheks. Nägin õudusunenägusid. Tahtsin end ära tappa. Läksin arstile, ütlesin, et kui kirjutate rohud, siis võtan need korraga ja suren ära. Tahtsingi ära surra, lapse isa ju alati toeks ja hakkama saav lapsega, ei tundnud muret selle üle. Arst kirjutas Cipralexi. Hakkasin veelgi rohkem unenägusid nägema. Kokku surmaga seotuid unenägusid nägin täpsetl 11 kuud. Nii et iga jumala päev. Kõige hullem perioon enda arust tagant järele mõeldes oli aeg, kui õde oli 2 kuud surnud ja ma olin järjest voodis 3 nädalat, ei söönud ega pesnud, elukaaslane oli sunnitud kodus olema, kuna ma ei tõusnu voodist, et enda 1aastase lapse järgi hoolitseda. Käisin ka terapeudil, psühholoogil, elan Soomes, võõrkeeles väljendamine on alati raskem, mis siis, et oskan. Olin nõus minema psühhiaatrihaiglasse, aga otsustasin ringi, kuna hakkas natukene parem. Käisin isegi poes üle pika aja. Tänaval kõndides oli imelik, justkui kõik vahiks mind, kartsin lausa inimesi.
Nüüd tegin suure otsuse ja alustasin kooli uuesti. Olen 22 hetkel veel viimast kuud ehk siis noor. Olen vihane, et mu närvid on nii läbi. Üldiselt olen alati teiste arust autoriteetne, julge ja tugev isiksus. Tegelt olen nõrk psühhopaat, kes ei saa endaga hakkama.
Näen ka praegu unenägusid nii 3-4 korda nädalast, aga ka kõike muud kui lähedaste suremist.
Olen nüüd 2 aastat olnud unerütmiga, et ärkan 8-10 ajal, siis lebotan voois kaua, magan päevaund, kui tahan. Lapsega pooleldii tegelen, et peavajaduse ära täidan. Õues ei käi kunagi vabast tahtest. Õhtuti ei suuda magama jääda enne kella 1-3, enne ku täiesti rampväsinud olen. Koolis käies see natuke on liigväsitav. Teised midagi ei tea suurt, käin väljas ka pidudel nüüd vahel. Üritan sõpruskonda üleval pidada, enne olin vaid üksi. Üritan näidata et olen korras. Samas eelmine nädal plahvatasin ja röökisin mehe ja lapse peale ja tuli jälle mõte, et milleks mind vaja. Sellist plahvatust pole olnud kevadest saaadik, olen üritanud olla. Olen alati nüüd kergesti ärrituv ja siiski mehe arust on närvilisus ka seotud päevadega.
Üheõnaga pikk tekst, segane. Kuidas sa kommenteeriks asja? Lähen nüüd 13 märts üldarstile, kus räägin oma probleemid, tema siis suunab ehk mind kuhugi??? Ma ei jaksa enam olla see, kes olen. Olen ju haige inimene. Kardan, et rikun oma lapse lapsepõlve ära.
Ja kui oleks võimalus, siis ma ainult magaks, Cipralex ravimit tarvitasin vaid 1,5 kuud ,ei viitsind, arvasin, et pole mõju. Nüüd kui vihastasin, siis alustasin, aga jätsin jälle pooleli, sest see tekitabki veelgi väsimuse, keha vajab und tagantjärgi nii palju, et kui ma ravimit tarvitaks, siis ma aint oleks voodireziimil vähemalt 2 nädalat. Ja kooli ja lape kõrvalt on võimatu see.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Eluraskuste-psühhotrauma oli liigselt suur ja koorem raske kanda. Aga olete vastu pidanud, olete palju kannatanud.
Kohe psühiaatri juurde ja saate rohtu, et une-puhkuse režiim korda ja "vaimud" ei segaks, et meeleolu ja töö- ning õpivõime paraneksid.
Head rohud olemas.
Siis soovitan ka minu Palve-Meditatsiooni harjutusega sujuvalt tegelema hakata (vt. varasemad soovitused, otsinguga).
Igast murest saab üle! Lapse kasvatamise rõõm ja pererõõm juba terendavad!
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?