Paranoilisus 22.04.10 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere, mul on selline mure: olen muutunud väga paranoiliseks, närviliseks, negatiivseks jne. Ei oskagi päris täpselt aega ütelda, millal asi nii hulluks läks, nagu ta hetkel on. Tegelikult juba kooli ajal olin suhteliselt probleemne õpilane - pidevad konfliktid, õpiraskused, sõnelused õpetajatega olid igapäevased asjad. Nüüd, kui ma olen juba 22, on asjad päris hulluks läinud. Olen väga agressiivne kõigi suhtes. Ühistranspordis on täiesti võimatu sõita, sest kogu aeg on selline tunne, nagu keegi naeraks minu üle või räägiks minust taga. Meeletud tujuvaheldused on ka suureks probleemiks. Ühel hetkel olen ma täiesti positiivne, kõik on korras ja ilus, järgmisel hetkel võin olla juba väga emotsionaalne, vihane, agressiivne jne. Töö juures on minu käitumine tekitanud ka tõsiseid probleeme. Töötan kaubanduses. Osade töökaaslastega on suhted väga halvad, osadega saan hästi läbi. Vähegi kui ma üritan normaalne olla, juhtub jälle midagi, mis mind rööpast välja viib ja hakkavad jälle probleemid tekkima. Üks sõber ütles mulle ka, et ma olen paranoiline ja mõtlen asju välja, see panigi mind mõistma, et mul on mingisugust abi vaja, sest üksi ma sellega toime ei tule. Sõprusringkond on muidugi väga väikeseks jäänud, sest mind on ikka suhteliselt raske taluda. Tihti olen mõelnud ka enesetapust, sest see kõik käib mulle üle jõu. Vahel tunnen, et lähen lihtsalt hulluks!! Olen ükski, kuna oma iseloomuga ja enesekriitikaga on väga raske kedagi leida, kes mind taluda suudaks. Ma lihtsalt ise tunnen, et ma vajaks abi ja ma tahan muutuda, et elada normaalset elu. Ehk on minu närviliseks teinud see, et kui väike olin, oli meil kodus koduvägivald, isa jõi, peksis ema. Ise ei salli alkoholi silmaotsaski.Äkki Teie oskate mind aidata, sest abi ma vajaks. Olen uurinud psühhiaatreid, aga kõik on väga kallid ja ma ei saaks seda endal lubada, sest teenin vähe ja sellega saan ainult oma kodulaenu makstud.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Nende pingete ja paranoilisuse vastu on väga head rohud olemas. Psühhiaater kirjutab retsepti, paberretsepti (kui aega on rohkem, siis digiretsepti). Kõik üldtervistavad asjad on ka vajalikud, alustada korralikust puhkusest, töö- ja puhkerežiimist. Jalutuskäigud, kukla-kaela-õlavöötme ning vööpiirkonna lihaste lõõgastamine (vt. minu harjutus, Palve-Meditatsioon).
Erapsühhiaatrid on riigi/munitsipaaltööl olijatest kallimad, aga ei pea ju erapsühhiaatri vastuvõtule minema.
Ida-Tallinna Keskhaiglas on visiiditasu 50.-, muud kulud tasub sellele lisaks haigekassa.
Psühhiaatrist alusta, tohtrit karta vaja ei ole.
Igast murest saab üle!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?