olen halb ema 24.08.09 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere
Ei osanud oma murega mujale enam pöörduda, hirm on. Kardan, et kui kellelegi ausalt tunnistan oma muret, siis jään oma lastest ilma... Ja nendeta ma ei saa.
Ja samas ei saa ka nendega. Mure on mul oma 3 aastase pojaga, kellega on suhted nii halvaks läinud, et iga päev on üks suur sõda. Jonn, vastuhaukumine ja mittekuulamine saadavad kõiki asju. Tean, et paljugi sellest on ealine ja normaalne. Aga, et nii suurel määral? Proovin olla hea ja rahulik, aga mingi hetk ikka ärritun ja võtan vitsa või tutistan. Ja siis olen ikka väga väga kuri. Olen selle pärast ise väga õnnetu ja proovin ennast tagasi hoida, aga ikka lõpeb meil kõik tüliga.
Elasime 2 ja pool aastat enamvähem vaid kahekesi - ta oli minu pisike poja ja nii armas, ja paras väike memmekas. Issi oli kaugel tööl ja käis üle paari nädala kodus. Selle aasta alguses sündis teine laps (vanema lapse armukadedus oli suur, aga proovisin, et saaksime ikka hakkama) ja mõne aja pärast jäi mees koju -esialgu töötuks nüüd on sõbral abis ja poiss on kui ümbervahetatud -emme on paha ja poja on ainult issikas -olen mõtlend, et äkki on nüüd hoopis minul armukadedus -oli ta ju varem minu väike emmepoja?
Pidevalt on peas nii palju mõtteid, üks neist, et võtan väiksema lapse ja lähen ära... (tundub endalegi jube mõte). Või et võtaks mõlemad ja läheks, et siis saaks äkki jälle pojaga ka läbi ... Oli meil suuremaid tülisid siin mehega aasta algusest ja paljugi olen mõelnud lahkumineku peale, aga justnimelt poja pärast läksime oma suhtega nõustaja suurde, et suudaksime kokku jääda ja lapsed ei jääks ühest vanemast ilma. Ja nüüd siis tuleb hoopis selline probleem. Vahel mõtlen, et olen lihtsalt nii palju üksi olnud nende probleemidega, et justkui ei taha enam seda jonni ja kisa.
Tundub nagu hakkaksin hulluks minema -ühelt poolt armastan oma lapsi nii nii väga ja samas tundub et võiksin suuremale vihahoos peaaegu kallale minna, sest ta on aegajalt nii rumal ja käitub nii halvasti... Kas ma enam siis ei armastagi oma esimest last?
Oma kirja on nii halb lugeda praegu -tundun endale nii halva inimesena ja täiesti sobimatu olema ema.

Tänan.
ja ilusat suve jätku!

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Kasvatamine ongi keeruline, väsitav, uusi nõudmisi kergitav. Lapse armukadedus on täieliselt normaalne. Selgitada Lapsele, et armsad olete mõlemad ja sinu eest hoolitseti ju kaua, nüüd vajab abi väike-vend. Võimalusel teadlikult suuremat last tähelepanuga kroonida, aga see ei tohi muutuda turumajanduseks. Kodutülid-probleemid lahendata lastest eemal. Kui liigset pidurdamatust ka isaga suheldes, siis minna lapsega psühhiaatri jutule - hüperaktiivsuse elemente võibolla.
Kodune töödejaotus, et saaks korralikult puhata. Puhanud inimene on palju-palju rahulikum.
Igast murest saab üle!
Parimat soovidega,
Jüri O:-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?