Omapärased tuttavad 10.04.09 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere,

Meil oli omal ajal ülikooli ühikas toakaaslane, kes oli vaiksevõitu, nii et meie suhtlus piirdus pelgalt tervitamisega. Muul ajal lesis teine põhiliselt voodis ja luges või magas. Naised arutasid, et on teine vist rumal või arengus mahajäämusega. Kellegi tuttav spetsialist aga ütles, et ei seda ega teist, sest inimene luges Moruse "Utoopiat". Meie ei taibanud küll, mida kellegi lugemine või mittelugemine määrab ja nõuka-ajal oli kõrgkoolidesse sissesaamine vist kohati kergem. Niipalju küll, et lõpetas ta väga heade tulemustega. Ise ta mulle kord ka ütles, et taoline vähene suhtlemine tundub endale ka kummaline, aga mida sa võõraste inimestega seletad, pole ju millestki rääkida.Kuigi tahakski tegelikult.
Teist mäletan eelkoolieast. Elas meil naabruses üks väike poiss oma emaga, keda vahetevahel külastasin. Too oli alati hiigla rõõmus, kui mind nägi, oleks peaaegu kallistanud. Aga rääkida ta nagu ei osanud, kuigi oli minust natuke vanemgi. Kodu oli neil hästi vaene, kuigi piinlikult puhas. Ei teagi, mis tast vanemast peast sai.
Nüüd takkajärele mõeldes oleks huvitav teada, mislaadi puuetega nende inimeste puhul võis olla tegemist.
Väike poiss ehk oligi vaimupuudeline. Teine oli küll mõistuse poolest vägagi normis ja hea peaga, aga suhelda ei osanud ja kergelt teiste naerualune. Vaatas imeliku tühja pilguga otsa ja vahel rääkis kohatusi. Kas lihtsalt koduse kasvatuse puudujäägid või oli mingi muu hullumeelsus. Tolle spetsialisti käest ei taibanud küsida ja hiljem pole seda inimest enam näinud.
Ei taha ka kedagi sildistada, sest olen tähele pannud, et paljuski ripub teise inimese käitumine meie endi suhtumisest ja igasuguse sildistamisega rikub tihti teise inimese saatuse nii ära.
Niipalju siiski arvan, et introvertne inimene oskab suhelda, ainult ei taha. Aga kas on olemas selliseid, kes on loodud liiga eemalolevaks või vastupidi, meie kultuuriruumi jaoks liiga lärmakaks ja pealetükkivaks suhtlejaks?
Ka taoline tuttav mul on ja oma taolise käitumise tõttu on inimene kogu nõuka-järgse aja tööta olnud, kuigi on muidu igas tükkis normaalne inimene.
Ettetänades Eevi.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Inimese iseloomumuster on suuresti kaasasündinud (introvert-ekstavert, sangviinik, koleerik, melanhoolik, flegmaatik, skisoidne, paranoidne,düssotsiaalne, anankastne, ebastabiilne, vältiv, sõltuv isiksus, histriooniline e hüsteeriline isiksus jne, jne.). Need mustrid kujunevad puberteedieas välja ning edaspidi seda põhimustrit eriliselt palju muuta ei saa, aga parasjagu ikkagi saab.
Elutarkus - valida endale tegevusala-elukutse, kus need iseloomuomadused positiivseks osutuvad.
Suhtlemisoskuse ja suhtlemisjulgusega on aga selline olukord, et meie koolisüsteem seda pea üldsegi ei õpeta - õpetatakse fakte, õpetatakse programme, liidetakse-lahutatakse koolimaju, viiakse ministeeriumi ühest linnast teise, tegeletakse erakondliku ärapanemisega koolilaste arvel jne. Suhtlemist ei õpetata, isiksust ei kujundata, tulevasi isasid-emasid ei koolitata.
Parasjagu palju annab end aga ka ise kujundada. Parasjagu palju. Mitmete häirete-haigustega seonduv tuleb aga sellele lisaks, aga see juba täieliselt uus valdkond.
Heal tasemel Suhtlemine teistega on Meitriteos, suhtlemine endaga - Suurmeitri tegemine.
Tunne end ning arenda oma isikupära - siit algab õnnemäestik!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?