Kas minu emal võib olla ehk Aspergeri sündroom? 13.05.25 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere. Olen täiskasvanud naine (kõrgharidusega, abielus ja nelja lapse ema) ja minu ema 66a. Emaga suhtlemine on olnud alati keeruline, niikaua kui mäletan. Ta oli alati olemas, toit ja riided jne kuid emotsionaalne pool pea olematu (lähedus, kallistused, suhtlemine emaga pinnapealsed). Väiksena tundsin end väga üksikuna, jalutuskäigud emaga, kus ta oli alati vait, kui midagi küsisin, siis ta vastas sageli, et ta ei tea. Kasvades kui tahtsin rääkida oma kooliasjadest vms, ta ei kuulanud ega süvenenud ja see on siiani nii. Vahel on hetki kus taban, et ta nagu ei mäleta, mida olen talle rääkinud- kuuleb aga ei kuula. Eluaeg tunne, et teda nagu ei huvita, kuidas mul päriselt läheb. Omane, et vestlus temaga ei suju, kasutab kohati väljendeid või mõttekäiku, mis täiesti arusaamatud mulle. Kui parandan teda või küsin, et mida ta selle all silmas peab, siis saab pahaseks, ägestub. Vahel tühi pilk, omas mullis. Helistades küsib, et kuidas sul läheb, ja kui rääkima hakkan näit tööst vms, siis ta ei ole mõttega juures vaid üsna ruttu nagu katkestab mind ja hakkab rääkima oma asja täiesti teisel teemal. Nõu ei oska ta kunagi anda ega ole andnud, dialoogi pidada on keeruline. Pigem kinnine ja vaikne inimene. Sõnakasutus kohati ebaloogiline. Vb niipalju veel, et tema suhtlusringkond on väga kitsas (vaid üks sõbranna kutsekooli ajast keda tean, et aegajalt suhtleb) ning vähene huvi tegeleda millegagi peale igapäevaseid tegevusi (poes käimine, söögitegemine, koristamine); ei huvitu päevapoliitikast, uudistest, ei reisimisest, huvitegevusi ei ole tal kunagi olnud. Raamatuid ei loe (vahel sirvib ajakirja), trennis ei ole kunagi kuskil käinud. Kõnnak ja liigutused pigem kohmakad. Kõnnak veidi ettepoole kaldus ja nagu jalalt jalale. Noorest peale nagu tahtmatud liigutused aegajalt ( ootamatu pealiigutus või käeliigutus kui on rohkem erutatud olekus või rääkimise ajal). Seda olen lapsest saati täheldanud.
Nüüd kui ta on pensionile just jäänud, diagnoositi tal Parkinsoni tõbi (algstaadiumis alles). On muutunud kuidagi kurjemaks, etteheited, süüdistused, et ta on vana ja haige inimene ja mina ei mõista teda. Negatiivne sageli, kurdab. Kui olen teda lastelastega kinno kutsunud kaasa või teatrisse või mujale, siis ta kohe hakkab nagu puiklema, et tema ikka ei saa ja talle tuleb mitu päeva ette teada anda jne ning lõpuks ta ei tulegi.
Olen lapsest saati tajunud, et mu ema on teistsugune, nagu mu ema ei hooliks (eemalolev, kauge, omas maailmas) või kui nüüd mõtlema hakkan - ehk ta ei oskagi teisiti ?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Inimene elab keskkonnas, keskkonna (sotsiaalse) muutusega muutub-kohaneb ka isik. Aspergeri sündroom avaldub lapseeas, noorpõlves. Keskeas ja hiljem ta ei teki. Sotsiaalse suhtlemise häired kesk ja eakamas vanuses tekivad muudel asjaoludel - tekivad kohanemisraskkustest (muutused kodus ja sotsiaalsel tasapinnal).
Seega - Aspergeri sündroom - sotsiaalse käitumise häire, huvide piiratus on lapse ja noorpõlve perioodil.
Kohanemishäire - olukorra muutustega mitte kohanemise häire on teie ema probleem, teie probleem. Muutused on ja jäävad, kohanemiseks tuleb muuta ennast, tuleb muuta keskkonda. Mutused - pensionile, töölt ära...teie ja ema suhtlemise ühisosa positiivsuse edendamine...

Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?