12-aastasel ootamatult tekkivad nõrkushood 24.08.17 / Lastehaigused

Külastaja küsib:

Tere!

Tegemist on 12-aastase poisiga, kellel pikkust 158 cm ja kaalu 36 kg. Laps on alati olnud keskmisest natuke pikem, viimase pooleteist aasta jooksul on toimunud kasvuspurt, mil pikkust lisandunud 10 cm. Kehaliselt aktiivsuselt on ta tavaline liikuv laps, mitte küll väga sportlik, aga kaks korda nädalas käib ka jalgpallitrennis. Sööb tervislikult ja korralikult, aga on toiduainete osas siiski mõnevõrra valiv. Koolis käia talle väga meelib ja tal läheb seal hästi.

Pojal on juba varasematel aastatel esinenud episoode, mil ootamatult kurdab, et tekkis nõrkushoog, lausa kerge värin ja jalad on nagu süldist. Vahel on öelnud, et samal ajal ka süda puperdab ja tekib hetkeks iiveldus. Olen täheldanud, et enamasti on see juhtunud perioodil, mil ta on olnud tõbisevõitu ning on seepärast kodus olnud ja tavalisest enam istunud ja pikutanud.

Sel nädalal oli poeg suur nohuga kodus ja nende päevade jooksul on selline nõrkushoog tabanud teda kolm korda: esimene kord õhtul enne magamajäämist voodis pikutades, teised korrad diivanil istudes. Täiesti ootamatult tekib tema sõnul nõrkus, värin ja südamepuperdamine. Taipasin mõõta tal vererõhku, mis näitas 100/59 (pulss oli mõõtes küll normaalne, 77). Selline vererõhk on tema vanuse kohta vist pisut madalavõitu? Mõte liikuski madalale vererõhule seetõttu, et kui laps liigutama hakkab, kaob nõrkustunne ära.

Vahel olen talle nõrkushoo ajal andnud tüki shokolaadi või mahla, mõnikord on ka see enesetunnet parandanud. See viitaks jällegi justkui madalale veresuhkrule.

Mainin ka seda, et mõnikord on lapsel kiiresti püsti tõustes silme eest mustaks läinud. Ühe korra on juhtunud, et püsti tõusmise ajal ta justkui vajus aeglaselt kükakile, aga siiski päriselt ilmselt ei minestanud, sest see kestis vaid paar sekundit. Ise kirjeldas seda pärast, et ta juskui ei jõudnud seista ja tundis kükakile vajudes hetkelist segadustunnet. Minestanud siiski kunagi ei ole.

Veresuhkur on muidu vereproove tehes alati normis olnud, küll aga pole me seda muidugi mõõtnud halva enesetunde hetkel. Samuti on arstikabinetis mõõdetud vererõhk olnud normis. Ka hemoglobiini- ja rauanäitajad on lapsel korras.

Mis Teie arvate, mis võib nende ootamatult tekkinud ja üsna kiirelt mööduvate nõrkushoogude põhjuseks olla? Kas tegemist võib olla kiiresti muutuva vererõhu või veresuhkruga? Millest see tuleneb ja kas on põhjust muretseda? Mida peaks tegema, et nendest nõrkuseepisoodidest vabaneda? Need episoodid kahjuks ka hirmutavad last.

Lugupidamisega

Arst vastas:

dr Tiia Voor

Pediaater

Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastekliinik

Tere!

Kiire kasvu perioodil võib ette tulla nõrkushooge. Sel ajal on väga oluline lapse regulaarsed toidukorrad, piisav uni ja piisav füüsiline koormus. Sel perioodil võib ette tulla minestamist ja nõrkustunnet pikemal seismisel ja äkilisel püsti tõusmisel. See tuleneb vegetatiivse närvisüsteemi, mis reguleerib tahtele allumatute lihaste (veresooned, süda, seedeelundid jne), ebaküpsusest. Ühekordne vererõhu mõõtmise alusel ei saa hinnata, kas on tegemist madala vererõhuga. Madalaks loetakse vererõhku, mis on alla 100/60 mmHg. Teie poolt mõõdetud rõhk jääb veel normi piiri. Piisav kehaline aktiivsus aitab treenida veresoonkonda ja südant, et vererõhu kõikumisi vähendada. Kiire kasvu perioodil vajab organism rohkem energiat, lapsed söövad sel ajal suuremaid toidukoguseid ja sagedamini, et veresuhkur püsiks normaalsel tasemel. Oluline, et söömiskorrad oleksid regulaarsed ja toidukorrad sisaldaksid aeglaselt imenduvaid süsivesikuid (täisteraviljad, juur- ja kaunviljad), mis tagavad stabiilse veresuhkru. Ka vedelikutarbimine peaks olema piisav, st 38 kg kaaluv poiss peaks ööpäevas minimaalselt saama 1860 ml vedelikku (jook+ söök).
Nõrkushood võivad tekkida ka kehvveresuse korral, aga see on vereanalüüsidega välistatud.
Arvan, et tegemist on kiire kasvu perioodist tingitud nõrkushoogudega, mis mööduvad, kui kiire kasv lõpeb. Selliseid hoog võib enam ette tulla ajal, kui laps põeb mõnda ägedat haigust. Kui hood sagenevad, siis pöörduge uuesti perearsti juurde.

Edu soovides,
Tiia Voor

Kas see arutelu oli kasulik?