Vibratsioontõbi Autor: Hubert Kahn

Vibratsioontõbi on tugeva, tervishoiunorme ületava vibratsiooni pikaajalisel toimel tekkiv kutsehaigus. Mitmesuguste seadmete või tööriistade tekitatava vibratsiooni mõju inimorganismile sõltub eeskätt selle parameetritest (võnkesagedus, -ulatus, -kiirus). Oluline on ka vibratsiooni mõjuväljas viibimise kestus tööpäeva ja aastate jooksul, samuti vibratsiooniallikaga kokkupuute ulatus – kas vibratsioon mõjub ainult teatud kehaosale, näiteks ülajäsemetele (sel juhul on tegemist paikse ehk lokaalse vibratsiooniga) või kogu kehale (üldvibratsioon). Arvestada tuleb sedagi, et vibratsiooni kahjulikku mõju organismile soodustavad keskkonna madal temperatuur, füüsiliselt raske töö, tööriista tagasitõuge ja mootorimüra. Vibratsiooni mõju sõltub samuti töötaja individuaalsetest omadustest (tervislik seisund, kehaehitus, vanus jm).

Paikse vibratsiooni põhjustatud vibratsioontõbe iseloomustavad tüüpilised käte vaevused. Peamisteks kaebusteks on valud, eriti öösiti, nn suremistunne või tuimus kätes. Iseloomulik on ka ühe või mitme sõrme valgeks tõmbumine külma toimel. Mõnikord tekivad sõrmedes krambid, labakäed muutuvad külmatundlikuks. Haiguse süvenedes lähevad labakäed tursesse ja käte lihaste jõud langeb.

Üldvibratsiooni esilekutsutud vibratsioontõbi on suhteliselt sümptomitevaesem. Seda haigusvormi esineb traktoristidel ja teistel raskete masinate juhtidel, samuti neil, kes töötavad vibreerivatel platvormidel. Peamisteks haigustunnusteks on peavalud, peapööritus, erutuvus, valud seljas ja jalgades, seedetegevuse häired jm. Pikema tööstaaži korral esineb muutusi lülisambas. 

Vibratsioontõve ennetamiseks tuleb rakendada töökaitsemeetmeid ja korraldada töö sellisel viisil, et vibratsioon ei ületaks kehtestatud piirväärtusi. Järgida tuleb ka kõiki teisi tööhügieeni nõudeid.