Tundlikkushäired Autor: Ain-Elmar Kaasik

Tundlikkushäired. Nende all mõistetakse keha puute-, valu- ja temperatuuritundlikkuse, aga ka süvatundlikkuse (asendija vibratsioonitundlikkuse) vähenemist või vääraistingute teket. Tundeaistinguid võtavad vastu peaaegu kõikjal inimese kehas paiknevad retseptorid, millelt lähtuvad närvikiud kannavad tundlikkusega seotud impulsid selja- ja peaajju. Viimases toimub aistingute teadvustamine ja äratundmine, kuid tegelikult on olulisim, et tundemehhanismide kaudu tajutavale järgnevad automaatsed vastusreaktsioonid liigutuste või tegevuste kujul. Näiteks põhjustab valu jäseme äratõmbamise veel enne, kui see häire teadvustub, tahtlik lihaste kokkutõmme kutsub esile vastassuunalise mõjuga lihaste automaatse lõõgastumise, toidu lõhn ja maitse ergutavad mao ja soolestiku valmisolekut seedeprotsessiks jne. Normaalselt toimiva tundlikkuse ja mälus talletatava seostamine aitab ära tunda kombeldavaid esemeid ning sooritada sõrmedega keerukaid varemõpitud liigutusi, ilma et neid peaks nägemise abil suunama. 

Närvisüsteemi haigused ja kahjustused võivad põhjustada mitmesuguseid tundlikkushäireid. Tundlikkuse nõrgenemist nimetatakse hüpesteesiaks, selle täielikku puudumist anesteesiaks ning selle tugevnemist hüperesteesiaks. Valutundlikkuse häired on tavaliselt kõige selgemini väljendunud, seetõttu kasutatakse vastavalt hüpalgeesia (vähene valutundlikkus), analgeesia (valutundetus) või hüperalgeesia (liigvalutundlikkus) mõisteid. Tundlikkushäire võib ilmneda ka vääraistinguna, st tajutakse midagi, mida tegelikult ei eksisteeri. Niisugused nähud on “suremistunne”, “sipelgate jooksmise tunne” jms, mille üldnimetus on paresteesia. Tundlikkushäire piirkond viitab sellele, milline närvisüsteemi osa on kahjustatud. Närvijuurte ja närvide haaratus ilmneb sageli jäsemetel ning kulgeb piki jäseme telge, olles enim väljendunud selle distaalses (kaugemas) osas – vastavalt sõrmedel või varvastel. Suuraju ühe poolkera kahjustus põhjustab tundlikkuse nõrgenemise vastaskehapoolel, seljaajukahjustus seevastu kutsub esile pigem sümmeetrilisi tundehäireid kahjustuse kohast kaugematel kehaosadel.

Vt ka autonoomne närvisüsteem.