Tervisemõjurid Autor: Anu Kasmel

Tervisemõjurid. Tervisemõjurite ehk tervisedeterminantide all mõistetakse tegureid või näitajaid, mis tingivad kas negatiivseid või positiivseid muutusi üksikisiku, rühma või rahvastiku tervises. Tervisemõjurid hõlmavad suurt hulka teaduslikult tõestatud ning omavahel põimunud üksikmõjureid ja mõjurite kombinatsioone. Maailma Terviseorganisatsiooni käsitluses on tervise peamisteks determinantideks rahu, peavari, haridus, sotsiaalne turvalisus, sotsiaalsed suhted, toit, sissetulek, naiste võrdõiguslikkus, stabiilne ökosüsteem, säästlik ressursside kasutamine, sotsiaalne õiglus, inimõiguste austamine ja võrdsus.

Ammendava ja üldtunnustatud tervisedeterminantide mudeli on koostanud Dahlgren ja Whitehead 1991. aastal (vt joonis). 

Kõige enam on uuritud bioloogilisi ning eluviisist lähtuvaid tegureid, mis mõlemad kuuluvad indiviidikesksesse ringi. Tervisele biomeditsiinilise lähenemise toetajad ja kliiniliste mudelite kasutajad näevad indiviidi tervise edendamisel olulisimatena nimelt bioloogilisi tegureid. Käitumuslike tervisemudelite kasutajad peavad põhilisteks ja keskseteks eluviisist tulenevaid tegureid (toitumisharjumused, sõltuvusainete tarbimine, kehaline aktiivsus, seksuaalkäitumine ja turvakäitumine). Haiguste ennetamine keskendubki valdavalt neile kahele mõjurite ringile ning tervist edendavad tegevused on sellise lähenemise puhul suunatud eluviisi ja käitumise muutmisele. Ehkki dieet, suitsetamine, alkoholi tarvitamine, kehaline aktiivsus jms on tervise seisukohalt ning haigestumise ja suremuse etioloogias olulised tegurid, on epidemioloogiliste uuringute põhjal dokumenteeritud mitmeid teisigi mõjuvõimsaid tervisedeterminante. Need hõlmavad sotsiaal-majanduslikke tegureid, nagu kultuuri, haridust, võrdseid võimalusi ja juurdepääsu terviseteenustele, ühiskonna toetust.

Tuntud on ka Tarlovi tervisemõjurite mudel, mis liigitab need nelja kategooriasse. 

1. Geenid ja bioloogia. Geneetilised mõjud tervisele on valdavalt kaht liiki – kas ühe geeni mutatsioonist johtuvad pärilikud muutused või paljude geenide spetsiifilistest kombinatsioonidest tulenevad pärilikud eelsoodumused. Ühe geeni mutatsiooni korral on harilikult tegemist spetsiifiliste geneetiliste haigustega (käesolevaks ajaks on neid teada üle 3000).

Mitme geeni spetsiifiliste kombinatsioonide pärilikkus määrab ära indiviidi kõrgenenud vastuvõtlikkuse teatud kroonilistele haigustele. Sellisel juhul ei ole tegemist geenide mutatsiooniga, kuid nende kombinatsioon kas toetab või soodustab spetsiifiliste häirete tekkimist. Geneetiliste mõjurite toime inimese tervisele ei ole veel päris selge, siiski arvatakse, et pärilikkus võib põhjustada 1–5% elanikkonna haigestumusest.

2. Arstiabi. Biomeditsiini ja tehnoloogia areng viimase 100 aasta jooksul on võimaldanud suuri edusamme haiguste varajases diagnoosimises ja ravis. Samas ei mõjuta meditsiini areng haiguste arenguprotsessi – arstiabil on üksnes mõõdukas toime haigestumusele ja suremusele (uuringud alusel kuni 17%).

3. Tervisekäitumine. Erinevate autorite andmeil oleneb otseselt tervisekäitumisest ca 25% inimese tervisest, kaudselt (seoses sotsiaal-majanduslike mõjudega) on see mõju kuni 40%. Terviseriskideks peetakse tasakaalustamata toitumist, sõltuvusainete (tubakas, alkohol, narkootikumid) kasutamist, vähest kehalist aktiivsust ning mitteturvalist käitumist (muu hulgas ka kaitsmata seksuaalvahekorda).

4. Sotsiaalsed tervisemõjurid. Nende all mõeldakse sotsiaalsete võrgustike olemasolu, ühiskonnalt saadavat abi, sotsiaalset turvalisust, sidusust, norme ja muid ühiskonnaelu aspekte. Sotsiaalsete tervisemõjurite osa on uuringute andmetel järjest kasvanud. 

Arenenud riikides omavad tervisemõjuritest kõige suuremat osakaalu sotsiaalsed tegurid, mis kujundavad nii haiguskoormust kui elukvaliteeti. Neist on tähtsaimad ühiskondlik staatus, majanduslik olukord, haridus, sugu, etnos ja sotsiaalsed suhted. Rahu ja julgeolek on seejuures tervise ja jätkusuutliku arengu põhieelduseks.

Tervisemõjurid (Dahlgren ja Whitehead, 1991).