Sõiduiiveldus Autor: Ain-Elmar Kaasik

Sõiduiiveldus on merehaiguse ehk kinetoosi kergem väljendus, mis on tingitud sisekõrva vestibulaaraparaadi (tasakaaluelundi) ärritusseisundist, mida põhjustab suureamplituudise kõikumisega liikumine. Sõiduiiveldusele eelnevad või kaasuvad sageli ka autonoomse närvisüsteemi häired – suurenenud süljeeritus, naha kahvatus ja külm higi, külmatunne (vahel palavikutunne), oksendamine, mõnikord gaasivalud, röhitised ja kõhulahtisus, peavalu, apaatia. Kui merehaigus tekib tavaliselt lainetaval merel, siis sõiduiiveldus võib kujuneda ka lennukis või autos. Ligikaudu 40% naistest (eriti raseduse ja menstruatsiooni ajal) ning 20% meestest on sünnipäraselt tundliku tasakaaluelundiga, mis tekitab probleeme eriti 3.–12. eluaastani ja hiljem taas vanemas eas. Alla 3-aastastel lastel merehaigust ei esine. Sõiduiiveldus, nagu muudki vestibulaarsed häired, väheneb treeninguga.

Sõiduiivelduse puhul ravimeid vaja ei ole, kuid merehaiguse ennetamiseks kasutatakse skopolamiini sisaldavaid depooplaastreid, antihistamiinikume või ka metoklopramiidi. Juhul kui varasema kogemuse järgi on laevasõidul oodata merehaiguse tekkimist, tuleb lasta arstil selleks puhuks ravimid välja kirjutada. Merehaigel on soovitatav lamada suletud silmadega, pead mitte alla kummardada, mitte lugeda ega tugevasti süüa. Merehaiguse ja sõiduiivelduse vältimiseks tuleks istuda laeva või lennuki keskosas, raskuskeskme lähedal. Autos on parem sõita esiistmel. Parajalt soe riietus, värske õhk ja meeldiv tegevus aitavad samuti iiveldust ära hoida või vähendada. Merehaigus võib reisil ka iseenesest taanduda.

Vt ka tasakaaluhäired.