Rahva tervise näitajad Autor: Üllar Kaljumäe

Rahva tervise näitajad. Rahva tervise seisundit on võimalik iseloomustada mitmeti. Erinevatel põhjustel (sh teadmiste pidev kasv, järjest täpsemad ja detailsemad andmed jmt) ei ole olemas üldtunnustatud standardset rahva tervise näitajate kogumit, mida igal pool või kõigi uurijate poolt üksmeelselt kasutataks. Selline olukord raskendab eri riikide ja erinevate ajajärkude terviseuuringute tulemuste võrdlust. Probleemi aitab mõnevõrra leevendada Maailma Terviseorganisatsiooni andmebaas, mida võrdleva analüüsi huvilised saavad kasutada. 

Teatavas mõttes on kõige universaalsemaks rahva tervise näitajaks eluiga, milles kajastuvad nii indiviidi kui populatsiooni tervist vahetult mõjutavad, aga ka kaudsemalt toimivad sotsiaal-majanduslikud aspektid. Seejuures rõhutatakse järjest rohkem tervena elatud eluaastaid. See tähendab, et oluliseks ei peeta niivõrd elatud aastate koguarvu, kuivõrd ilma haigusteta või vigastusteta elatud aastaid. Kõnekad rahva tervise näitajad on samuti rahvaarv, rahvastiku struktuur ning haigestumise statistika.

Rahvaarv, rahvastiku vanuseline ja sooline struktuur. Alates 1990. aastast, seega 18 aasta jooksul on Eesti rahvaarv vähenenud ligi 15% võrra negatiivse loomuliku iibe, immigratsiooni vähenemise ja emigratsiooni suurenemise tõttu. Rändesaldo on olnud siiani negatiivne, näiteks aastatel 2004–07 kaotas riik igal aastal seetõttu 0,2% oma rahvastikust. Märgatav on ka vanemate inimeste osakaalu tõus Eesti rahvastikus. Kui 1990. aastal moodustas 0–14-aastaste vanuserühm kogu rahvastikust 22%, siis 2008. aastaks oli see langenud 15%-le, samal perioodil aga suurenes üle 65-aastaste osakaal 11,6%-lt 17,2%-le. Seoses sündimuse suurenemisega viimastel aastatel on noorte osakaalu vähenemine siiski pidurdunud. Vaadeldaval perioodil on meeste osakaal rahvastikus vähenenud umbes 0,7% võrra, kusjuures mehi on 46% rahvastiku üldarvust. Meeste ja naiste keskmine eeldatav eluiga sünnimomendil oli 2007. aastal vastavalt 67,13 ja 78,73 aastat. Keskmine eeldatav eluiga tõusis aastatel 1990–2007 meestel ligi 3 ja naistel 4 aastat. Seega jätkub Eestis naiste kiirem keskmise eluea tõus. 2007. aastal oli meeste eeldatav eluiga naiste omast enam kui 11 aastat lühem. Meeste eeldatav keskmine eluiga ületab tänases Eestis naiste vastava näitaja alles 90-aastastel. 

Haigestumine. Esmaseid haigusjuhte oli tervishoiuasutusse pöördumise alusel 2007. aastal 2,5 miljonit (ilma pahaloomuliste kasvajateta), kusjuures meestel diagnoositi keskmiselt 1,7 ja naistel 2 esmast haigust. Kõigist esmastest haigusjuhtudest moodustasid kolmandiku hingamiselundite haigused, sageduselt järgnesid vigastused, mürgistused jm väliste põhjuste toime tagajärjed. Südame- ja veresoonkonnahaigused, mis on aga paraku peamisteks surma põhjusteks, jäid esmaste haigusjuhtude arvu poolest maha isegi seedeelundite haigustest ning psüühika- ja käitumishäiretest. Üllatuslikult on esmaste haigusjuhtude arv 100 000 elaniku kohta viimase kümne (1998–2007) aastaga suurenenud rohkem kui kolmandiku võrra (36%). Samas ei pea esmaste haigusjuhtude arvu kasvu tingimata seostama rahvastiku järjest halveneva tervisega, sest vaieldamatult on samal perioodil olulisel määral paranenud ka diagnostikavõimalused.

Aktiivse tuberkuloosi esmasjuhtude arv näitab langustendentsi (47,5 juhtumit 1998. aastal ja 26,2 juhtumit 2008. aastal 100 000 elaniku kohta), kuid vaatamata sellele ületab Eesti jätkuvalt mitmekordselt arenenud Euroopa riikide vastavat näitajat. Eesti meeste haigestumine ületab peaaegu 2,5 korda naiste haigestumist, haigestuvad peamiselt täiskasvanud, sageli asotsiaalse taustaga mehed. Üldise positiivse tendentsi taustal on siiski mitmeid murelikuks tegevaid asjaolusid. Viimastel aastatel on järjest rohkem avastatud tuberkuloosi ja HIV-kandluse koosesinemist. Teiseks probleemiks on multiresistentse tuberkuloosi suur osakaal tuberkuloosihaigete hulgas. Jätkuvalt avastatakse tuberkuloosi esmasjuhte vanglates.

Suguhaiguste esmasjuhtude arv on aastatel 1998–2007 langenud ligi 3 korda. See viitab olulisele positiivsele nihkele eelkõige tervisekäitumises. Üldises võrdluses Euroopa riikidega on Eesti suguhaiguste osas paraku ikka esirinnas.

Kuni aastani 2000 nakatus Eestis HI-viirusega 10–12 inimest aastas, kuid 2000. aastal oli nakatunute arv juba 390 ning järgmisel, 2001. aastal koguni 1474. Edaspidi on uute juhtude arv aastas pidevalt vähenenud, kuid vaatamata sellele on Eesti kahjuks alates 2002. aastast jätkuvalt halvima olukorraga riik Euroopas. Muret tekitab asjaolu, et suurenenud on heteroseksuaalide haigestumine, järjest rohkem on nakatunuid naiste hulgas ning sagedamini esineb nakatumist sünnimomendil (ema viirusekandluse tõttu). HIV/AIDS on jätkuvalt üks kõige olulisemaid sotsiaalseid probleeme riigis. 

Terviseseisundi iseloomustamisel tuleks kindlasti arvestada ka inimeste enesehinnangut tervisele. Pärast 2000. aastat on korraldatud mitmeid sellekohaseid küsitlusuuringuid. Statistikaameti poolt aastatel 2004–07 tehtud uuringu tulemuste põhjal hindas oma tervist heaks või väga heaks 55,4% 16-aastastest ja vanematest meestest ning 51,7% samavanustest naistest. Sama on meeste ja naiste hinnangu vahekord ka halva või väga halva tervise osas – 16-aastastest ja vanematest meestest hindas oma tervist halvaks või väga halvaks 12,4%, naistest aga 17,2%.

Vt ka HIV, suremus, sündimus, tuberkuloos.