Põiehalvatus Autor: Heino-Enn Arpo

Põiehalvatus tähendab erinevaid närviregulatsiooni häireid, mille puhul põie ja selle sulgurlihase vägagi keerukas ja sünkroonne talitlus ei allu inimese tahtele. Põhjused võivad olla peaajus. Näiteks Parkinsoni tõve, aju arterioskleroosi ja insuldi korral tekib kusepõie üliaktiivsus, mida iseloomustab sage ja tungiv sundurineerimine koos uriini sundpidamatusega. Seljaaju traumaga inimeste suurim probleem on see, et koos põie kokkutõmbumisega sulgurlihas ei avane, vaid pigem sulgub tõmblevalt. Tegemist on kusepõie spastilise halvatusega, mille korral uriini väljavool on takistatud ja tekib tugev põiesisene ülerõhk. See kahjustab ülemiste kuseteede ja neerude tööd, mille tagajärjel hakkavad korduma kõrge palavikuga kulgevad kuseteedepõletikud. Diabeedi puhul kahjustuvad põienärvide tunderetseptorid ja inimene ei tunne enam põie täitumist. Põis venib suureks, põielihase toonus väheneb ja pikkamööda kujuneb põie lõtv halvatus. Neil haigetel võib ületäitunud põie korral esineda nn ülevoolupidamatus. Kõik eespool kirjeldatud põiehalvatusnähtudega haiged vajavad spetsialisti konsultatsiooni, sest tegemist on eluaegse kroonilise hädaga.

Neuroloogilise põhihaiguse, eriti tugevate spastiliste halvatusnähtude korral määrab sobiva ravi neuroloog, kergematel üliaktiivse põie juhtudel ja uroloogilise põhihaiguse korral teeb spetsiaalsed urodünaamilised uuringud ja juhib ravi uroloog. Diabeedi puhul on vaja üle kontrollida raviskeem. Kuseteedepõletiku lisandumisel on näidustatud antibakteriaalne ravi. Omal kohal on ka tavalised abivõtted, nagu püüdlik põie tühjendamine alakõhule vajutamise ja asendi muutmise abil, ravikehakultuur, kõhukinnisuse vältimine. Kui kõik rakendatud meetmed siiski ei taga piisavat põie tühjendamist, tuleks haiget või tema pereliikmeid õpetada põit kateteriseerima. Kui haige saab ise kateetri panemisega hakkama, annab see koos sobiva neuroloogilise raviga parima võimaliku tulemuse. Spastilise üliaktiivse põie korral peab kateetrit tihedamini kasutama. Lõdva põiehalvatuse korral piisab, kui põit tühjendada ööpäevas 2–3 korda. Raskematel põiehalvatuse juhtudel rakendatakse ka kirurgilist ravi, parandamaks uriini väljavoolu.