Oimuarteripõletik Autor: Riina Kallikorm

Oimuarteripõletik ehk temporaalarteriit ehk hiidrakuline arteriit on põletik, mida iseloomustab oimuarteri seina paksenemine, valendiku ahenemine, verevoolu vähenemine ning mitmetuumaliste hiidrakkude esinemine põletikulises koes. Juhul kui tüsistusena kaasneb ka silmapõhja veresoonte põletik, võib haigus lõppeda pimedaksjäämisega, mistõttu väga tähtis on õigeaegne ravi. Samasugune põletik võib tabada ka teisi artereid. Haiguse põhjus ei ole teada. Kuni 50% oimuarteripõletikuga haigetest põeb lisaks reumaatilist polümüalgiat. Haigus esineb üle 60-aastastel inimestel. Õigeaegse ravi korral ei ole oimuarteripõletik üldiselt ohtlik. Selle varajased sümptomid võivad sarnaneda gripitunnustega. Inimene tunneb peavalu ja hellust oimuarterite piirkonnas, nägemine on hägus või esineb kahelinägemist, võib olla väike palavik, iiveldustunne. Kui haigus haarab mälumislihaste artereid, siis tekib söömisel alalõua piirkonnas valu, mis leeveneb rahuolekus.

Oimuarteripõletikku diagnoositakse haige kaebuste, läbivaatuse tulemuste ning biopsia (koeproovi võtmine) alusel. Komplemisel on oimuarter puutehell, jämenenud ja vääniliseks muutunud ning pulss puudub või on nõrgenenud. Kindlasti tuleks arsti poole pöörduda, kui esineb tugev, senisest erinev peavalu uues kohas või tekib valu alalõuas, mis tugevneb mälumisel, või ilmnevad nägemishäired. Laborianalüüsid näitavad mitmeid olulisi nihkeid, võrreldes normiga. Diagnoos leiab kinnitust arteri proovitüki uurimisel. Ilma ravita või ravi hilinemisel võib oimuarteripõletiku tagajärjel tekkida pöördumatu nägemiskaotus. Seega tuleb silmasümptomite ilmnemisel alustada kohe raviga, mille toimel kaovad kaebused kiiresti. Tavaliselt on vajalik ravi jätkata veel pikemat aega pärast sümptomite kadumist. Oimuarteripõletik kordub õige ravi korral harva. Ravi määrab reumatoloog.

Vt ka reumaatiline polümüalgia.