Mürk Autor: Hubert Kahn

Mürk on aine, mis isegi suhteliselt väikese annusena põhjustab organismi sattudes või seal kuhjudes mürgistust või surma. Organismi sattunud kehavõõrast keemilist ainet nimetatakse (enamasti teaduslikus kirjanduses) ksenobiootikumiks. Ka organismile vajalik aine (keedusool, vitamiinid jm) või ravim võib osutuda mürgiks olenevalt kogusest ja toimimise tingimustest. Osa mürke eraldub organismist kiiresti (orgaanilised lahustid, alkohol jt), teised aga peetuvad organismis (plii, arseen, elavhõbe jt) kuudeks või koguni aastateks ning eralduvad vaid vähehaaval. Mõnede mürkide lagunemisel kehas moodustuvad veelgi toksilisemad vaheproduktid, näiteks etanooli puhul tekkiv atseetaldehüüd on tunduvalt toksilisem kui alkohol ise. Aine mürgisus on seda suurem, mida väiksemas kontsentratsioonis ta põhjustab organismi talitlushäireid. 

Mürgi toime sõltub tema omadustest ja kogusest, organismi liigist ja individuaalsest tundlikkusest, east, soost, kaalust, harjumustest (toksikomaania ja narkomaania korral). Suurte mürkainekoguste sattumine organismi kutsub esile ägeda mürgistuse. Selle tunnused ilmnevad tavaliselt mõne minuti või tunni jooksul. Väga mürgise aine, näiteks vesiniktsüaniidhappe (sinihape) sattumine organismi võib põhjustada silmapilkset surma. Väikeste mürgiannuste süstemaatiline lisandumine inimese kehasse võib tekitada kroonilise mürgistuse. Sel juhul kujunevad mürgistusnähud aeglaselt – kuude või koguni aastate jooksul.

Mürke jaotatakse mitmest alusest lähtudes: 1) keemiliste omaduste järgi (orgaanilised ja anorgaanilised mürgid, vees ja rasvas lahustuvad mürgid); 2) toime järgi (söövitavad, vereloomet või närvisüsteemi kahjustavad, kasvajaid tekitavad jt mürgid); 3) otstarbe järgi (nt tööstusmürgid ja mürkkemikaalid, mis leiavad kasutamist peamiselt tööstuses ja põllumajanduses, kütteained, olmekemikaalid, meelemürgid jt); 4) päritolu järgi (loomsed, taimsed, mineraalsed, sünteetilised jt mürgid).

Vt ka mürgistus.