Mõtlemishäired Autor: Anti Liiv

Mõtlemishäired. Mõtlemine on inimesele iseloomulik ja hädavajalik tegevus. Üldiselt eristatakse kaht tüüpi mõtlemishäireid: vormilisi ja sisulisi. Mõtlemine on sisuliselt häiritud, kui ta ei peegelda ümbritsevat tegelikkust tõepäraselt.

Kui laps on vaimse alaarenguga, on tal eakaaslastega võrreldes mõistete kujunemine ja nende sõnades väljendamine häiritud. Mõne psüühikahäire puhul võib inimene mõelda ise välja täiesti uusi sõnu, kuni need muutuvad nii valdavaks, et haige ise väidab kõnelevat kuulajatele tundmatut eksootilist keelt.

Ühe mõtlemishäirena tuntakse mõttetegevuse aeglustumist või kiirenemist. Mõtlemise tempo kiirenedes võib häire väljenduda mõttemaru kujul, nii et sõnades ei jõuta enam mõttetulvale järele. Tagajärjeks on hoopis vaikimine või lihtsalt omaette ümisemine. Mõtlemisprotsess aeglustub näiteks depressiooni ajal.

Mõtlemishäirete korral võib esineda sundmõtteid, mis tahtele allumata tungivad teadvusse ja mille teadvusest väljatõrjumine ei allu samuti tahtele. Näiteks piinab inimest järelejätmatult mõte, et ta jättis kodunt lahkudes triikraua välja lülitamata või korteriukse lukustamata.

Üks mõtlemishäire väljendumisvorme on ülekaalukas mõte, mis tavaliselt pole inimese igapäevaste elutoimingutega seotud. Nii on paljud inimesed üle kogu maailma sadade aastate kestel tegelnud igiliikuri leiutamisega.

Luulumõte on haiguslik-ekslik veendumus, mis ei allu arutlustes mõistusega mõjutamisele. Näiteks arvavad paljud inimesed Eestiski, et nad on võimelised oma kehast väljuva üleloomuliku kiirguse abil mõjutama teisi inimesi sadade kilomeetrite kauguselt. Samuti kurdavad väga paljud, et pahatahtlikud olendid, inimesed või organisatsioonid mõjutavad neid kauguste tagant piina tekitaval viisil.

Vt ka luul.