Maitsmismeel Autor: Andres Soosaar

Maitsmismeel aitab organismil saada informatsiooni suuõõnde jõudnud ainete omaduste kohta. Inimese maitsmismeel suudab eristada nelja põhilist maitset: magusat, mõru, soolast ja haput, kuid enamiku ainete toimel tekib vastuseks segaaisting. Viimasel ajal on neile lisandunud veel viies põhimaitse umami, mida evivad mage lihaleem ja toidulisaaine naatriumglutamaat, samuti mõned aminohapped. Seda maitsekvaliteeti on nimetatud ka valgumaitseks. 

Maitsmiselundiks on keel. Maitsmisretseptorid asuvad peamiselt keele maitsmiskarikates ning iga maitse vahendamiseks on oma retseptoritüüp. Retseptorid jaotuvad keele pinnal nii, et keele tipp on tundlik eeskätt magusale, küljed soolasele ja hapule ning keelepära mõrule. Umamile spetsiifilised maitsenärvikiud lähtuvad keele eri osadest.

Erinevad ained põhjustavad vastavate maitsmisrakkude aktiveerumise tulemusena nende rakumembraanide elektriliste potentsiaalide muutuse. Selle kohta liigub informatsioon edasi näonärvi, keele-neelunärvi ja uitnärvi kaudu ajutüves paiknevasse tuuma, sealt vaheaju kaudu ajukoorde, kus kujuneb lõplikult välja maitsmisaisting. Toidu, joogi jms maitseomaduste hindamisel on väga oluline maitsetundlikkuse, haistmise ja suuõõnest lähtuva puutetundlikkuse koostöö. Maitsmismeel on eriliselt tundlik just mõruainete suhtes, millega tugevam ärritamine võib esile kutsuda reflektoorse iivelduse või oksendamise.

Maitsmismeele talitluse nõrgenemine on hüpogeusia ning puudumine ageusia. Düsgeusiaks nimetatakse seisundit, mille korral maitsmismeel kutsub esile ärritajale mittevastavaid, sageli ebameeldivaid aistinguid. Hüpogeusia ja düsgeusia võivad olla nii maitsmismeele enese struktuure haaravate kui ka muude haiguste (nt pahaloomuliste kasvajate) sümptomiks või ka teatud ravimite kõrvaltoime ilminguks.

Vt ka retseptor.