Feokromotsütoom Autor: Hiie Tupits

Feokromotsütoom on neerupealise säsi kasvaja, mis toodab ülemäärases koguses adrenaliini ja noradrenaliini (vererõhku ja südametööd reguleerivad hormoonid). 90% feokromotsütoomidest on healoomulised. Nad võivad tekkida igas eas, kõige sagedamini varases keskeas, kusjuures esinemissagedus on üks juhtum 400 000 elaniku kohta.

Adrenaliini ja noradrenaliini vabanemine kasvajast toimub tavaliselt hooti, põhjustades paroksüsme (haigussööste), mille sagedus ja intensiivsus kasvaja suurenedes tõuseb. Paroksüsmid võivad tekkida iseeneslikult, kuid neid võivad esile kutsuda ka surve kõhule, füüsiline pingutus, kehaasendi muutus, täis magu või põis, samuti mõned ravimid. Psüühiline stress hoogu ei vallanda. Paroksüsm võib sarnaneda paanikahäirega, kuid tüüpiline on vererõhu äkiline tõus. Tavaliselt kaasnevad haigushooga peavalu, südamepekslemine, ärevus ja surmahirm, värisemine, hingeldus, higistamine, õhetus, rindkere- ja kõhuvalud, iiveldus ja oksendamine. Samas võib paroksüsm kulgeda ka järsu vererõhu langusega. Hood algavad ootamatult, kestavad mõne minuti, harva mõne tunni, ja vaibuvad iseenesest. Enamasti tekitab haigus väsimust ja kaalulangust, vahel esineb seletamatut palavikku. Hooti tekkivat vererõhu tõusu täheldatakse siiski vaid 20–30%-l haigetest. 60–70%-l juhtudest on tegemist püsiva kõrgenenud vererõhuga, sageli raskekujulisega, millele lisanduvad vererõhukriisid.

Feokromotsütoomi diagnoosimiseks mõõdetakse uriinis adrenaliini ja noradrenaliini ainevahetusprodukte, kuid hoovabal perioodil ei pruugi kõrvalekaldeid normist esineda. Võimalik on neid määrata ka verest. Diagnoosi täpsustatakse ultraheliuuringu, kompuutertomograafia, magnetresonantstomograafia ja stsintigraafia abil.

Ravi on kirurgiline. Medikamentoosse raviga piirdutakse ainult juhul, kui kasvaja kirurgiline eemaldamine ei ole võimalik.

Vt ka paanikahäire, paroksüsm.