Doktor Viigimaa selgitab, millised kahjustused tekitab kõrge vererõhk ja kuidas seda langetada

Doktor Viigimaa selgitab, millised kahjustused tekitab kõrge vererõhk ja kuidas seda langetada

«Kõrge vererõhu näol on tegemist salakavala haigusega, mida ei osata piisavalt karta, ehkki Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on tegemist enim surma ja invaliidistumist põhjustava tervisehädaga üldse,» tõdeb Põhja-Eesti regionaalhaigla kardioloogiakeskuse teadusjuht ja ülemarst Margus Viigimaa.

Optimaalne vererõhk on 120/80 mmHg, 130/85 mmHg on ka veel normaalne tulemus. Kui aga vererõhk hakkab lähenema 140-le, siis on tegemist kõrgenenud normaalse vererõhuga, mis sageli areneb lõpuks välja hüpertooniatõveks, selgitab doktor Viigimaa regionaalhaigla südamekeskuse saates «Tervisepooltund»

Kui kõrge vererõhuga kaasneb hüpertooniatõbi?

Esimene aste algab 140/90 mmHg juures ja siin võib veel abi olla lihtsalt elustiili muutmisest. Teine aste on juba lokkav hüpertensioon ning algab 160/100 mmHg. Sellel tasemel on kindlasti tarvis medikamentoosset ravi. 

Mul on patsiente, kellel on mõõdukalt kõrgenenud vererõhk ning oleme otsustanud ravi edasi lükata ja proovida kõigepealt elustiili muutust - kehakaalu langetamine, treenimine jm. Paljud ongi nii saanud hüpertooniast mingiks ajaks lahti. Siiski on tegemist päriliku haigusega ja ei saa loota, et tervislik elustiil seda elu lõpuni eemale hoiab. Küll aga võib ravi edasi lükata 10, isegi 20 aasta võrra.

Lisaks füüsilisele aktiivsusele on oluline ka soola tarbimise vähendamine. Umbes kolmandik meie inimestest on nö soolatundlikud ning kui nad vähem soola tarbivad, siis väljendub see positiivselt vererõhu alanemises. 

Kuidas saab soolatundlikkust välja selgitada? 

Soolatundlikkust on väga lihtne kontrollida praktikas: vähendada oluliselt soola tarbimist kahe kuni kolme nädala jooksul ja vaadata kas vererõhk alaneb.  

Kas vastab tõele, et kui juba vererõhu ravimisega alustada, siis on tegu sisuliselt eluaegse raviga? 

Jah, nii ta paraku on. Ent pigem kasutada ravimeid, kui neid kartes lasta veresoontel lupjuda ja riskida tõsiste organikahjustustega. Eriti ohtlik on ajukahjustus. Me näeme sageli, et elu jooksul tekkinud väikesed kolded ajus viivad kognitiivsete häirete, dementsuseni, põhjustavad püsiva halvatuse, püsivad kõnehäired, isegi silmaverejooksu ja pimedaks jäämise. 

Teised organid, mis kõrge vererõhu tõttu kannatavad on süda, neerud ja veresooned. 

Kui 20-30 aastat tagasi oli vererõhuravi deviis see, et mida madalamaks me vererõhu viime, seda parem, siis viimase 10 aasta põhimõte on, et mida varem raviga alustame, seda edukam ta on. Kui hakkame ravima kõrget, 170, 180 mmHg süstoolset rõhku alles siis, kui juba on kohal sümptomid - peavalud, vasardamine peas, ajuvereringe häired - siis on haigus tavaliselt kulgenud juba mitukümmend aastat, veresooned on olukorraga harjunud, veresoone seinad on paksenenud ning ravimine on raskendatud. 

Ravijuhised ütlevad, et eakamatel haigetel, üle 65 aastastel peaksime vähendama raviga süstoolset vererõhku alla 140, noortel alla 130 mmHg. Kui aga haigus on juba käest lastud, siis ei tohi ravi olla esimeste kuude ja isegi aasta jooksul liialt agressiivne, sest keha on juba harjunud kõrge rõhuga. Nii et, mida varem ravida, seda parem. 

Ometi ei tasu alahinnata elustiili parandamise tähtsust. Mul on olnud patsiente, kes on mittemedikamentoossete meetmetega vererõhu täiesti normi saanud. Elustiili rolli illustreerivad hästi ka need patsiendid, kes näiteks kolivad Austraaliasse ning vererõhk paraneb märgatavalt, aga tagasi Eestisse tulles on ta jälle kõrgel ning vajab ravi. 

Kas see artikkel oli kasulik?

Jaga

 

2 kommentaari

Kusti
30.10.19 13:52
ei saa Taivo kommentaarile pihta,mida ta öelda tahab.😵
-3
   
+3
taivo
29.10.19 16:46
Jutt jutuks, aga ükski perearst ei ravi rõhku 140-150
-3
   
+6

Lisa kommentaar

Saada