Vananemine Autor: Andres Soosaar

Vananemine on iga elusorganismi arengu paratamatu etapp, mis laiemas tähenduses algab kohe sünnimomendist ning kitsamas mõttes tähendab keskea tippvõimekusele järgnevat talitlusliku suutlikkuse järkjärgulist vähenemist. Organismi funktsionaalne võimekus haarab suurt hulka erinevaid kehalisi ja vaimseid võimeid ning seetõttu on päris loomulik, et võimekuse vähenemine toimub ebaühtlaselt ja igal inimesel erinevalt. Seetõttu võib vananemise kiirus suuresti varieeruda. Lisaks pärilikele teguritele mõjutavad vananemise kiirust ka eluviis, keskkonnaolud ja põetud haigused. Teatavasti on inimorganism füüsilise võimekuse tipus 20.–30. eluaasta vahemikus, seevastu vaimne võimekus saavutab oma maksimumi sageli märksa hiljem.

Vananemisega seotud protsesse uurib spetsiaalne teadus – gerontoloogia. Selle üks komponente on geriaatria, mis tegeleb spetsiaalselt eakate inimeste (harilikult üle 75-aastaste) meditsiiniliste probleemidega. Vananemisprotsessid viivad vanaduseni, mis on vaadeldav organismi kehalise ja psüühilise kohanemise seisundina elu lõpuperioodil.

Vananemise käigus toimuvaid muutusi iseloomustab nende pöördumatus ning sõltumatus välise keskkonna mõjust, samuti see, et varem või hiljem ilmnevad need muutused kõigil. Samas on kindel ja teaduslikult tõestatud, et tervislik eluviis ning haiguste vältimine aitavad kiiret vananemist oluliselt pidurdada. Gerontoloogias on põhjalikult uuritud vananemise käigus tekkivaid muutusi organismi ainevahetuses, vereringe, närvisüsteemi, reproduktiivsüsteemi ja meeleelundite talitluses. Meditsiini käsutuses on arvukalt meetodeid vananemisega kaasnevate muutuste kompenseerimiseks, kuid kõrvaldada pole neid võimalik.