Kui higi voolab

Higistamine pole tingimata ainult palava aastaaja kaasnähe. Paljudele on see probleemiks ka siis, kui väljas paugub pakane ja rõivaski pole liialt soe. Lihtne käepigistus on mõnedele suur katsumus. Enne kätlemist kuivatavad nad käe taskurätikuga või pühivad vastu külge.

Higistamine pole tingimata ainult palava aastaaja kaasnähe. Paljudele on see probleemiks ka siis, kui väljas paugub pakane ja rõivaski pole liialt soe.
Lihtne käepigistus on mõnedele suur katsumus. Enne kätlemist kuivatavad nad käe taskurätikuga või pühivad vastu külge.

  • Meie nahas on 2 - 2,5 miljonit higinääret, millest ainult osa aktiivsed. Mida kaugemal troopikast sündinud ja elame, seda väiksem see osa on. Soojal aastaajal ja kuumuse mõjul suureneb vastavalt ka higi eritavate näärmete hulk.
  • Higierituse peamine ülesanne on termoregulatsioon, st. ülekuumenemise vältimiseks kehatemperatuuri normis hoidmine.
  • Higieritus on ka emotsioonide indikaator. Igasugusele tugevamale erutusele reageerivad higinäärmed toodangu suurendamisega, kusjuures rohkem eritub higi peopesadest, jalalabadest ja kaenlaalustest. Seda organismi erilist reaktsiooni on arvestatud ka valedetektori loomisel.
  • Nii temperatuuri reguleeriva kui emotsioonidest põhjustatud higierituse eest vastutavad nn. ekriinsed higinäärmed, mis hakkavad tööle sünnist saati.
  • Mehed ei higista sugugi vähem kui naised, kuid enamasti on õrnema soo lõhnaaisting tugevam, nad on hügieeni suhtes nõudlikumad ning seetõttu aktiivsemad leidmaks võimalusi higistamise vähendamiseks ja higihaisu vältimiseks.


VÄIKE MURE

Juba iidsetel aegadel tunti higi siduvaid parkaineid ja nahka kuivana hoidvaid pulbreid, millega vältida ka vähest, kuid pidevat käte, jalgade, kaenlaaluste ja teiste kehaosade higistamisest tekkivat ebamugavust. Kuid nende valmistamisel pidi täpselt järgima retsepti (mõjusamad olid muidugi mitmest komponendist koosnevad) ning arvestama, et parkained ja piirituslahused tekitavad sageli dermatiiti.

Seetõttu on ohutum ja kindlam kasutada tuntud firmade pikaajalise toimega deodorante ja antiperspirante. Tugeva higistamise puhul võiks kasutada ka värskendava efektiga sukkpükse ja spetsiaalset pesu.


SUUREM MURE

Kui higi tilgub või lausa voolab, jääb välispidistest vahenditest väheks. Sel juhul tuleks konsulteerida närviarstiga, mõningatel puhkudel isegi endokrinoloogiga. Arst teeb kindlaks, kas teie ebameeldivused ei pärine juba lapsepõlvest, suurenesid need ehk suguküpseks saamise aegu ja kas higistate palavuse või eeskätt erutuse tõttu. Liiga tugeva higistamise korral võib olla diagnoosiks essentsiaalne hüperhidroos, mida esineb umbes 1% kaaskodanikest. Vaevust on võimalik vähendada järjekindla raviga, alustades psühhoteraapiast. Hüperhidroos on enamasti tingitud pidevast hirmust ja murest, häirivad higilaigud riietel ja ebameeldiv lõhn suurendavad omakorda higistamist. Hirmutunde raviviisi saab määrata arst, sõltuvalt haigusnähtude iseärasustest on see väga individuaalne.

Häid tulemusi annab autogeenne treening, mille korraldamisel on abiks tänapäevane tehnika: patsiendil mõõdetakse südametegevust, hingamissagedust, temperatuuri kõikumist jm. parameetreid ja arvuti analüüsib saadud andmed. Selle teabe varal valib spetsialist lõdvestusharjutused ja lihtsa emotsioonide treeningu. Harjutusi tehes näeb patsient ekraanilt, kuidas kõik näitajad aegamisi normi jõuavad. Juba mõne niisuguse seansi järel võib inimene ilma arvutita ennast valitseda stressisituatsioonides ja seega saada higieritus teatud määral kontrolli alla.


NÄRVID LÄBI ...

Üks moodus ebamugavast liighigistamisest jagu saada on kohaliku tuimestusega sümpatektoomia, mida kasutavad ka ilukirurgid: sümpaatiline närvitüvi lõigatakse läbi või eemaldatakse osaliselt. Selle tulemusel kaob probleemsete kohtade higistamine 95 - 98% patsientidest, küll aga tekib 40% juhtudest pärast sümpatektoomiat kompensatoorne hüperhidroos - mõõdukas higieritus rindkerel, kõhul ja seljal. Erilist probleemi see siiski ei tekita. Operatsioon on suhteliselt lihtne ja vähe traumeeriv: 1 - 2 tillukest torget nahka, ja juba järgmisel päeval on ihu kuiv ja enesetunne hea.
Sümpatektoomia on vastunäidustatud südame ja kopsupuudulikkuse puhul.


HIGINÄÄRMEPÕLETIK

Higinäärmepõletik tekib tavaliselt kaenlaalustes, harvem lahkliha- ja nabapiirkonnas. Sagedamini haigestuvad sellesse higistamisele kalduvad inimesed. Eelsoodumuseks on organismi nõrgenemine, aga ka naha haudumine, naha pisitraumad (näit. sisselõiked raseerimisel), isikliku hügieeni eiramine - kõik need tegurid loovad mädapisikutele soodsad võimalused tungida higinäärmetesse.

Haigus kulgeb pikaldaselt, sageli ägenemistega ja võib muutuda krooniliseks.

Algul tekib naha alla üks või mitu valulikku herneterasuurust sõlmekest, mis kiiresti laienevad kreeka pähkli mõõtmeteni. Sageli levib põletik ka nahaalustesse rasvkudedesse ja näärme ümbruses hakkab nahk punetama. Tugeva valuga kaasnevad mõnikord ka külmavärinad, halb enesetunne, tõuseb kehatemperatuur.

Nende sümptoomide ilmnemisel tuleb kohe pöörduda kirurgi poole, sest põletiku arenedes võib tekkida mädanik. Sel juhul tuleb mädakolle kohe avada, nii hoitakse ära põletiku edasine levik, mis võib viia tõsiste tüsistusteni - lümfisõlmepõletiku, sepsise või mädase sidekoepõletikuni.

Higinäärmepõletiku puhul ei tohi tarvitada alkoholi ega vürtse, piirata tuleb ka maiustamist. Toidusedelisse tuleb võtta A-, C- ja E-vitamiini- ning rauarikkad toiduained (porgand, kapsas, õunad, marjad, kibuvitsamarjad).

Profülaktikaks on oluline jälgida isikliku hügieeni nõudeid ja ravida liigset higistamist. Samas tuleb meeles pidades, et valesti valitud deodorantki võib tekitada põletiku. Uut deodoranti valides tasub teha proov: määrige sellega väike osa kaenlaalusest. Kui tekib kihelus, kerge nahaärritus või vaevumärgatavgi lööve, on parem sellest tootest loobuda. Ja igal juhul on arukas osta hügieenitarbed apteegist või usaldusväärsest kauplusest.

Kas see artikkel oli kasulik?

Jaga

 

Lisa kommentaar

Saada