VERORAB

Marutõve profülaktika lastel ja täiskasvanutel (kokkupuute eelne ja kokkupuute järgne esmane
vaktsineerimine ning revaktsineerimine).

Üldised vaktsiini manustamise põhimõtted

Kokkupuute eelne marutõve preventsioon (kokkupuute eelne vaktsineerimine)
Kokkupuute eelset vaktsineerimist tuleks pakkuda isikutele, kellel on kõrge risk nakatuda
marutõveviirusega. Vaktsineerida tuleb püsiva riskiga isikud, nagu marutõveviirusega kokkupuutuvad
laboritöötajad, veterinaarid, loomadega tegelevad isikud (sh nahkhiirtega), loomade varjupaiga
töötajad ja metsandusega tegelevad isikud, samuti teised isikud (eriti lapsed), kes elavad või reisivad
kõrge riskiga piirkonnas.
Seroloogilist testi soovitatakse iga 6 kuu tagant (vt lõik 4.4).
Regulaarne revaktsineerimine tuleb läbi viia vastavuses isiku nakatumise riski suurusele.
Revaktsineerimiste sagedus on kirjeldatud lõigus 4.2.

Kokkupuute järgne marutõve preventsioon (kokkupuute järgne vaktsineerimine)
Kui esineb ka väikseim võimalus olla nakatunud marutõveviirusega, tuleb kokkupuute järgne
vaktsineerimine läbi viia niipea kui võimalik.
Kokkupuutejärgne ravi kätkeb lokaalset vigastuse ravi, passiivset immuniseerimist marutõve
immunoglobuliiniga ja vaktsineerimist, sõltuvalt haava tüübist, kontakti või vigastuse tüübist,
patsiendi marutaudivastase immuniseerituse astmest ja marutaudi esinemisest loomal (vt lõik 4.2).
Kõikidel juhtudel tuleb viia läbi haava lokaalne ravi.

Üks annus sisaldab 0,5 ml vaktsiini intramuskulaarseks manustamiseks.
Verorabi võib manustada nii lastele kui täiskasvanutele sama skeemi alusel.
Vaktsineerimisskeem tuleb rakendada vastavuses kõigi asjaolude ning isiku immuniseerituse astmega
(vt tabelid 1 ja 2).

4.2.1 Kokkupuute eelne vaktsineerimine
Verorabi 3 annust (0,5 ml) tuleb manustada D0, D7 ja kas D21 või D28 päeval.
See raviskeem vastab WHO soovitustele.

Revaktsineerimine pärast kokkupuute eelset vaktsineerimist
Verorabi lisaannus (0,5 ml) tuleb manustada 1 aasta pärast põhivaktsineerimist, sellele järgnevad
revaktsineerimised iga 5 aasta järel.

Seroloogiline test tuleb teha regulaarselt vastavuses isiku nakatumise riski suurusele (vt tabel 1).

Soovitav on teha regulaarne seroloogiline test neutraliseerivate antikehade määramiseks, et hinnata
isikute serokonversiooni vastavalt isiku nakatumise riski suurusele (vt tabel 1).

Kui antikehade tiiter on alla kaitsva taseme, tuleb manustada lisaannus.

Table 1: Nakatumise riski suurus
Riski kategooria
Riski iseloom
Tüüpiline
Kokkupuute eelne
populatsioon
vahemik
Püsiv
Viirus esineb
Marutõveviiruse
Esmane kokkupuute
püsivalt sageli
uuringulabori töötajad. eelne
suurtes

immuniseerimiskuur.
kontsentratsioonides. Tootmises kasutatava

Võimalik
marutaudi bioloogilise Seroloogiline test iga 6
kokkupuude
materjaliga
kuu möödudes.
aerosooli, limaskesta, kokkupuutuvad
Revaktsineerimine
hammustuse või
töötajad.
kui antikehade tiiter
kriimustusega.
langeb alla lubatud
Marutaudiallikas
taseme.
võib olla teadmata.
Sage
Kokkupuude
Marutõveviiruse
Esmane kokkupuute
tavaliselt
diagnostilise labori
eelne
episoodiline,
töötajad.
immuniseerimiskuur.
teadaolev


marutaudiallikas,
Nahkhiirtega
Lisaannus tuleb
kuid
kokkupuutuvad
manustada 1 aasta
marutaudiallikas
koopauurijad,
pärast
võib olla ka
veterinaarid põhivaktsineerimist ja
teadmata.
loomade ja
sellele järgnevad
Kokkupuude
metsandusega
revaktsineerimised
aerosooli, limaskesta, tegelevad isikud
vastavalt
hammustuse või
marutaudi piirkonnas.
seroloogilisele testile
kriimustusega

iga 2 aasta möödudes.

Juhuslik
Kokkupuude
Veterinaarid ja
Esmane kokkupuute

peaaegu alati
loomade ja
eelne

episoodiline koos
metsandusega
immuniseerimiskuur.
Riski kategooria
Riski iseloom
Tüüpiline
Kokkupuute eelne
populatsioon
vahemik
teadaoleva
tegelevad isikud

marutaudiallikaga.
madala marutaudi
Lisaannus tuleb
Kokkupuude
riskiga piirkonnas.
manustada 1 aasta
limaskesta,
Isikud, kes reisivad
pärast
hammustuse või
marutaudi riskiga
põhivaktsineerimist.
kriimustusega.
piirkonnas.
Sellele järgnevad
Veterinaaria tudengid.
revaktsineerimised iga
5 aasta järel.

*Minimaalne vastuvõetav antikehade tase on ≥ 0,5 RÜ/ml või täielik viiruse neutraliseerimine
seerumilahjendusel 1:5 vastavalt testile RFFIT - Rapid Fluorescent Focus Inhibition Test.

Nõrgenenud immuunsüsteemiga isikud (vt lõik 4.4).
Kui vaktsiini manustatakse nõrgenenud immuunsüsteemiga isikutele, tuleb seroloogiline test
antikehade tiitri määramiseks teha 2...4 nädalat pärast vaktsineerimist.
Kui testi tulemus näitab antikehade tiitrit alla kaitsva taseme <0,5 RÜ/ml (RFFIT), tuleb manustada
lisaannus.

Verorabi võib manustada revaktsineerimiseks, kui esmane vaktsineerimine on viidud läbi
rakukultuuridel põhineva marutõvevaktsiiniga (VERO rakkudel või inimese diploidrakkudel (HDCV)
valmistatud vaktsiin).

4.2.2 Kokkupuutejärgne vaktsineerimine
Esmaabi: Haava lokaalne ravi
Kõigi hammustuste ja kriimustuste kohene lokaalne ravi on väga oluline ja seda tuleb teha vahetult
pärast hammustust.
Kõik hammustused ja kriimustused tuleb viivitamatult loputada ja pesta vähemalt 15 minuti jooksul
seebi ja veega, muu puhastusvahendiga, povidoonjodiidiga või mõne muu marutaudiviirust surmava
ainega. Kui seep või viirusevastane aine ei ole kättesaadavad, pesta haava põhjalikult veega.
Vajadusel võib ravi toetada ka teetanusevastase profülaktika ja/või antibiootikumidega.

Vaktsineerimine
Vaktsineerimine tehakse arsti järelevalve all ja seda tuleb alustada võimalikult kiiresti pärast
kokkupuudet.
Ravi tuleb kohandada vastavalt kontakti tüübile (vt tabel 2) ja isiku immuniseerituse astmega.

Tabel 2: Kontakti ja kokkupuute tüüp
Haava
Kokkupuute
Kontakti tüüp
Soovitatav ravi
raskusaste
tüüp
Looma katsumine või toitmine.
Puudub
Pole vajalik, kui
Terve naha lakkumine.
usaldusväärne
anamnees on
I
kättesaadav.
II
Katmata naha näksimine/
Kerge
Koheselt manustada
hammustamine.
vaktsiini.
Väiksemad kriimustused või
abrasioonid, mis ei veritse.
III
Üksik või mitmed
Raske
Koheselt manustada
transdermaalne(sed) hammus-
marutõvevastast
tus(ed) või kriimustused.
immunoglobuliini ja
Vigastatud naha lakkumine.
vaktsiini.
Limaskesta saastumine süljega
(lakkumine).
Kokkupuude nahkhiirtega.

Eelnevalt immuniseerimata isikud
Immunoglobuliini manustamine:
Marutõve immunoglobuliini tuleb koos vaktsiiniga manustada kõigi III kategooria vigastuste korral (vt
tabel 2):
Passiivne immuniseerimine tuleb teha päeval 0 kasutades:
-Inimese marutõve immunoglobuliini 20 RÜ /kehakaalu kilogrammi kohta
-Hobuse marutõve immunoglobuliini 40 RÜ/kehakaalu kilogrammi kohta

Immunoglobuliini süstelahus tuleb infiltreerida täielikult ümber haava. Ülejäänud lahus süstida sügava
intramuskulaarse süstena võimalikult kaugele marutõvevaktsiini manustamise kohast. Vaktsiini tuleb
manustada kontralateraalselt immunoglobuliini manustamise kohtadele.

Manustamine nõrgenenud immuunsüsteemiga patsientidele:
Immuniseerimata nõrgenenud immuunsüsteemiga patsientidele manustada marutaudi
immunoglobuliini koos vaktsiiniga II ja III kategooria vigastuste korral (vt tabel 2).

Vaktsiini manustamine
Vaktsineerimiskuur: 5 annust tuleb manustada intramuskulaarselt deltalihase piirkonda päevadel 0., 3.,
7., 14. ning 28.
Manustada nii lastele kui täiskasvanutele sama skeemi alusel.
Vaktsineerimine lõpetada alles siis, kui loomal ei ole diagnoositud marutaudi usaldusväärses
laboratooriumis, mis kasutab sobivaid diagnostilisi meetodeid.

Immuniseeritud isikud (tõendatud vaktsineeritusega)
Vastavalt WHO juhistele peavad terve immunsüsteemiga isikud, kellel on tõendid täieliku kokkupuute
eelse ja järgse vaktsineerimiskuuri läbimise kohta, mis on viidud läbi rakukultuuridel põhineva
marutõvevaktsiiniga, saama kaks revaktsineerimise seeriat, mis koosneb kahest täiendavast annusest
manustatuna intramuskulaarselt päevadel 0. ning 3.
Passiivne immuniseerimine (immunoglobuliin) ei ole vajalik.
See vaktsineerimiskuur ei sobi nõrgenenud immuunsüsteemiga patsientidele.

Mõlemal juhul, eelnevalt immuniseeritud või immuniseerimata isikutel, tuleb ravi toetada ka
teetanusevastase profülaktika ja/või antibiootikumidega, et vältida superinfekstiooni teket.

Verorabi manustatakse vaid lihasesse: täiskasvanutel ja lastel deltalihase piirkonda, imikutel ja
väikelastel reie anterolateraalpinnale (vt ka lõigud 4.4 ja 6.6).
Mitte süstida tuharalihasesse.
Mitte süstida veenisiseselt.

Kokkupuute eelne vaktsineerimine
- Teadaolev süsteemne ülitundlikkus toimeainete või lõigus 6.1 ja 4.4 loetletud mis tahes abiainete
suhtes, eelneva vaktsineerimise järgne raske reaktsioon või samu komponente sisaldava vaktsiini
eelmist manustamist.
- Vaktsineerimine tuleb edasi lükata palaviku või ägeda haigestumise korral.

Kokkupuute järgne vaktsineerimine
Marutõbi lõpeb alati surmaga, seega ravieesmärgil vaktsineerimisele vastunäidustusi ei ole.

Erihoiatused
Nagu iga vaktsiini puhul, ei pruugi ka Verorab kaitsta 100% vaktsineeritud isikuid.

Annus võib sisaldada neomütsiini, streptomütsiini ja polümüksiin jälgi, kuna neid kasutatakse
vaktsiini tootmise käigus. Ettevaatusega manustada vaktsiini isikutele, kellel esineb ülitundlikkus
nende antibiootikumide suhtes (sh teiste samasse klassi kuuluvate antibiootikumide suhtes).

Lisateave eripopulatsioonide kohta
Apnoe tekke võimalikku riski ja vajadust 48-72 h respiratoorseks järelvalveks tuleb kaaluda esmase
immuniseerimise seeria manustamisel väga enneaegsetele lastele (sündinud ≤ 28 rasedusnädalal) ja
eriti neile, kellel on anamneesis hingamisteede ebaküpsus. Kuna selles imikute vanuserühmas on kasu
kokkupuutuejärgsest vaktsineerimisest kõrge, siis ei tohi vaktsineerimist ära jätta või seda edasi lükata.

Ettevaatusabinõud
Piisava antikehade taseme tekkeks tuleb järgida täpselt Verorabi annustamissoovitusi (vt lõik 4.2),
kuna ebapiisav immuunvastus võib põhjustada surmaga lõppevaid marutaudijuhtumeid.

Mitte manustada intravaskulaarselt. Enne süstimist veenduda, et nõel ei oleks veresoones.

Seroloogilised testid
Püsiva kaitse tagamiseks tuleb teha seroloogiline test (antikehade tiitri määramise analüüs RFFIT -Rapid Fluorescent Focus Inhibition Test) iga 6 kuu järel püsiva kokkupuute riskiga isikutele. Testi
võib teha iga 2 aasta järel pärast revaktsineerimist 1 aasta hiljem ja iga 5 aasta järel sagedase
marutaudi kokkupuute riskiga isikutele (vt lõik 4.2, tabel 1).
Nimetatud testi minimaalne vastuvõetav antikehade tase on ≥ 0,5 RÜ/ml või täielik viiruse
neutraliseerimine seerumilahjendusel 1:5.
Kui testi tulemus näitab antikehade tiitrit alla kaitsva taseme <0,5 RÜ/ml (RFFIT), tuleb manustada
lisaannus.

Nõrgenenud immuunsüsteemiga isikud
Kaasasündinud või omandatud immuunpuudulikkusega isikutel võib immuunvastus vaktsiinile olla
ebapiisav. Seetõttu on sellistel patsientidel soovitav jälgida antikehade seroloogilist taset veendumaks,
et kokkupuute eelne vaktsineerimine on olnud tõhus. Vajadusel tuleb manustada lisaannus (vt lõik
4.2).
Kui on vajalik kokkupuute järgne vaktsineerimine, tuleb marutaudi immunoglobuliini manustada
vastavalt haava II ja III raskusastmele (vt tabel 2).

Vere hüübimishäiretega patsiendid
Kuna intramuskulaarne süst võib põhjustada süstekoha verevalumi, ei tohi Verorabi manustada
isikutele, kellel on verejooksu oht, nagu hemofiilia või trombotsütopeenia korral, või isikutele, kes
saavad antikoagulantravi, välja arvatud juhul kui potentsiaalne kasu ületab selgelt võimalikud ohud.
Kui tehakse otsus Verorabi manustamise kasuks sellistele isikutele, manustada vaktsiini ettevaatusega
rakendades ettevaatusabinõusid süstimisjärgse hematoomi vältimiseks.

Enne Verorabi iga annuse manustamist tuleb küsida lapsevanemalt või eestkostjalt või täiskasvanud
vaktsineeritavalt tema haigusloo, pere haigusloo, hiljutise tervisliku seisundi, sh eelmiste
immuniseerimiste, praeguse tervisliku seisundi ning kõrvaltoimete kohta pärast eelmist
immuniseerimist. Isikutel, kellel tekkisid tõsised või rasked kõrvaltoimed 48 tunni jooksul pärast
eelmist süsti sarnaseid koostisosi sisaldavale vaktsiinile, tuleb vaktsineerimiskuuri läbiviimist
hoolikalt kaaluda.

Enne bioloogilise ravimi süstimist peab manustamise eest vastutav isik kasutusele võtma kõik
teadaolevad ettevaatusabinõud allergiliste või muude reaktsioonide ennetamiseks. Nagu kõigi
süstitavate vaktsiinide puhul, peab vastav meditsiiniline ravi ja järelevalve olema alati kergesti
kättesaadav vaktsineerimisjärgselt tekkida võiva anafülaktilise reaktsiooni raviks.

Ettevaatusabinõuna peab olema koheselt kättesaadav adrenaliini süsti (1:1000) juhuks, kui tekib
ootamatu anafülaktiline või raske allergiline reaktsioon.

Kortikosteroidid ja muu immunosupressiivne ravi võivad takistada antikehade teket ja muuta
vaktsineerimise ebaefektiivseks. Seetõttu on soovitav teha seroloogiline test (antikehade tiitri
määramise analüüs RFFIT - Rapid Fluorescent Focus Inhibition Test) 2...4 nädalat pärast
vaktsineerimist (vt lõik 4.4).

Marutõve immunoglobuliini ja vaktsiini ei tohi kunagi segada samas süstlas ega neid süstida samasse
süstekohta (vt lõik 4.2). Vaktsiini tuleb manustada kontralateraalsesse külge immunoglobuliini
manustamiskohtadest.

Rasedus ja imetamine

Rasedus
Kokkupuute eelne vaktsineerimine
Verorabiga ei ole läbi viidud reproduktiivsusuuringuid loomadel. Andmed vaktsiini kasutamise kohta
rasedatel on piiratud, mistõttu selle vaktsiini manustamist raseduse ajal ei soovitata. Verorabi võib
rasedatele manustada selge vajaduse korral ning pärast riski ja kasu suhte hindamist.

Kokkupuute järgne vaktsineerimine
Tulenevalt marutõve raskusest ei ole rasedus vastunäidustatud.

Imetamine
Ei ole teada, kas see vaktsiin eritub rinnapiima. Imetavale emale manustada Verorabi ettevaatusega.

Sageli on teatatud vaktsineerimisjärgsest pearinglusest. See kõrvaltoime võib ajutiselt mõjutada
võimet juhtida autot või masinaid.

Kliinilise uuringu andmed
Mitmes kliinilises uuringus, kus Verorabi manustati kokkupuute eelselt ja järgselt, on täheldatud
järgmisi kõrvaltoimeid.

Järgnevalt loetletud võimalike kõrvaltoimete esinemissagedust määratletakse järgmise liigituse järgi:
väga sage (>1/10); sage (>1/100 kuni <1/10); aeg-ajalt (>1/1000 kuni <1/100); harv (>1/10 000 kuni
<1/1000); väga harv (<1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete põhjal).

Vere ja lümfisüsteemi häired
Väga sage: lümfadenopaatia

Immuunsüsteemi häired
Sage: naha allergilised reaktsioonid, lööve, pruritus (sügelus) ja turse
Aeg-ajalt: nõgestõbi, angioödeem, düspnoe

Närvisüsteemi häired
Sage: peavalu, pearinglus, unisus

Seedetrakti häired
Sage: kõhuvalu, iiveldus
Aeg-ajalt: kõhulahtisus

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Väga sage: müalgia
Sage: artralgia, külmavärinad

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Väga sage: valu süstekohal, palavik, halb enesetunne
Sage: süstekoha erüteem, sügelus, hematoom, induratsioon, asteenia, gripilaadsed nähud
Aeg-ajalt: turse süstekohal

Turuletulekujärgsed andmed
Lisaks on Verorabi turuletulekujärgselt väga harva (<1/100000) teatatud järgmistest kõrvaltoimetest.
Need on spontaansed teatised, kus kõrvaltoimete esinemissagedust hinnati teatiste ja patsientide arvu
järgi. Kuid täpseid esinemissagedusi ei saa välja arvutada.

Immuunsüsteemi häired
Anafülaktilised reaktsioonid.
Seerumtõve tüüpi reaktsioonid

Närvisüsteemi häired
Entsefaliit, krambid

Seedetrakti häired
Oksendamine

Lisateave eripopulatsioonide kohta
Apnoe väga enneaegsetel lastel (≤ 28 rasedusnädalal) (vt lõik 4.4).

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamisest teated puuduvad.

Farmakoterapeutiline rühm: Marutõve vaktsiinid; ATC-kood: J07BG01

Verorabi annus tekitab spetsiifilise immuunvastuse. Marutõve viiruse neutraliseerimine antikehade
poolt on olulisim osa viirusevastasest kaitsest.
Kuna marutõbi on alati surmaga lõppev haigus, ei ole võimalik teostada kontrollitud
efektiivsusuuringut. Siiski on marutõve antikehade tiiter >0,5RÜ/ml (mõõdetuna RFFIT testiga) WHO
poolt tunnistatud piisavaks kaitsetasemeks.

Ei ole kohaldatav.

5.2 Prekliinilised ohutusandmed

Loomkatsete andmed, sealhulgas ühekordse ja korduvate annuste uuringutes, ei ilmnenud ootamatuid
leide ega organmürgisust.


6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Pulbri abiained: maltoos, humaanalbumiin.
Lahusti abiained: naatriumkloriid, süstevesi.

6.2 Sobimatus

Marutõve immunoglobuliini ja vaktsiini ei tohi kunagi segada samas süstlas ega neid süstida samasse
süstekohta.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat.
Pärast lahuse valmissegamist kasutada koheselt.

6.4 Säilitamise eritingimused

Säilitada külmkapis (2ºC...8°C). Mitte lasta külmuda.
Hoida valguse eest kaitstult.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Pulber viaalis (Tüüp I klaas) koos korgi (klorobutüül) ja otsikuga + 0,5ml lahustit süstlis (Tüüp I
klaas) koos klorobromobutüülist kolviga - Karbis on 1 tk.
Pulber viaalis (Tüüp I klaas) koos korgi (klorobutüül) ja otsikuga + 0,5ml lahustit ampullis (Tüüp I
klaas) - Karbis 5 tk.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Vaktsiinilahuse valmistamine:
Kinnitage kolb ja lahuse valmistamiseks mõeldud nõel süstlaga.
Süstida süstlis olev lahusti pulbri viaali.
Loksutada hoolikalt, kuni saadakse ühtlane suspensioon.
Suspensioon peab olema ühtlane, selge ja osakestevaba.
Eemaldada suspensioon süstla abil.
Eemaldada lahuse valmistamiseks mõeldud nõel ja asendada see intramuskulaarseks süsteks mõeldud
nõelaga.

Pärast lahuse valmissegamist kasutada koheselt.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.


7. MÜÜGILOA HOIDJA

Sanofi Pasteur SA
2, Avenue Pont Pasteur
69007 Lyon
Prantsusmaa


8. MÜÜGILOA NUMBER

310200


9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

26.04.2000/28.02.2011


10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud augustis 2014