VALZAP

Essentsiaalse hüpertensiooni ravi täiskasvanutel ja arteriaalse hüpertensiooni ravi lastel ja noorukitel
vanuses 6...18 aastat.

Hiljutise müokardiinfarkti järgne (12 tundi…10 päeva) ravi kliiniliselt stabiilsetel täiskasvanud
patsientidel, kellel on sümptomaatiline südamepuudulikkus või vasaku vatsakese asümptomaatiline
süstoolne düsfunktsioon (vt lõigud 4.4 ja 5.1).

Südamepuudulikkuse ravi täiskasvanud patsientidel, kui AKE-inhibiitorid ei ole talutavad või
täiendava ravimina AKE-inhibiitorile patsientidel, kes ei talu ravi beetablokaatoriga ja kui
mineralokortikoidide retseptorite antagoniste ei saa kasutada (vt lõigud 4.2, 4.4, 4.5 ja 5.1).

Hüpertensioon
VALZAP’i soovitatav algannus on 80 mg üks kord ööpäevas.
Antihüpertensiivne toime on oluliselt täheldatav 2 nädala jooksul ja maksimaalne toime saabub 4
nädala jooksul. Mõnedel patsientidele, kelle vererõhk ei ole adekvaatselt kontrollitud, võib annust
suurendada kuni 160 mg ja maksimaalselt kuni 320 mg-ni.
VALZAP’i võib manustada koos teiste antihüpertensiivsete ravimitega (vt lõigud 4.3, 4.4, 4.5 ja 5.1).
Edasist vererõhu alanemist võib sellistel patsientidel saavutada diureetikumi, näiteks
hüdroklorotiasiidi lisamisega.

Hiljutine müokardiinfarkt
Kliiniliselt stabiilsete patsientide ravi võib alustada juba 12 tundi pärast müokardiinfarkti. Pärast
algannust 20 mg kaks korda ööpäevas tuleb valsartaani annust paari järgneva nädala jooksul tiitrida 40
mg, 80 mg ja 160 mg-ni kaks korda ööpäevas. Algannus saadakse 40 mg tableti poolitamisel.
Suurim sihtannus on 160 mg kaks korda ööpäevas. Üldiselt soovitatakse, et patsiendid jõuaksid 80 mg
annuseni kaks korda ööpäevas kaks nädalat pärast ravi alustamist ja suurima annuseni 160 mg kaks
korda ööpäevas kolme kuu pärast vastavalt taluvusele. Sümptomaatilise hüpotensiooni või neerude
funktsioonihäire esinemisel tuleb mõelda annuse vähendamisele.
Valsartaani võib manustada patsientidele, keda ravitakse muude müokardiinfarkti järgsete ravimitega,
nagu trombolüütikumid, atsetüülsalitsüülhape, beeta-adrenoblokaatorid, statiinid ja diureetikumid.
Samaaegset kasutamist koos AKE-inhibiitoritega ei soovitata (vt lõigud 4.4 ja 5.1).
Müokardiinfarkti anamneesiga patsientide hindamine peab alati sisaldama neerufunktsiooni hindamist.

Südamepuudulikkus
VALZAP’i soovitatav algannus on 40 mg kaks korda ööpäevas.
Seejärel peaks annust vähemalt kahenädalaste intervallidega astmeliselt suurendama kuni 80 mg-ni
kaks korda ööpäevas ja siis 160 mg-ni kaks korda ööpäevas kuni on saavutatud kõrgeim annus, mida
patsient talub. Kui patsient saab samaaegselt diureetikumi, peaks kaaluma diureetikumi annuse
vähendamist. Kliinilistes uuringutes oli maksimaalne annus 320 mg valsartaani ööpäevas, jagatuna
üksikannusteks.
Valsartaani võib manustada koos teiste südamepuudulikkuse ravimitega. Kolmikkombinatsioon AKE
inhibiitori, valsartaani ja beetablokaatori või kaaliumi säästva diureetikumiga ei ole siiski soovitatav
(vt lõigud 4.4 ja 5.1). Südamepuudulikkusega patsientide seisundi hindamine peab alati hõlmama
neerutalitluse hinnangut.

Täiendav informatsioon patsientide erigruppide kohta

Eakad
Annuse korrigeerimine ei ole eakatel vajalik.

Neerufunktsiooni häire
Täiskasvanud patsientidel kreatiniini kliirensiga > 10 ml/min ei ole vaja annust kohandada (vt lõigud
4.4 ja 5.2). VALZAP’i samaaegne kasutamine aliskireeniga on vastunäidustatud neerukahjustusega
(GFR < 60 ml/min/1,73 m2) patsientidele (vt lõik 4.3).

Suhkurtõbi
VALZAP’i samaaegne kasutamine aliskireeniga on vastunäidustatud suhkurtõvega patsientidele (vt
lõik 4.3).

Maksafunktsiooni häire
VALZAP on vastunäidustatud raske maksafunktsioonihäirega patsientidele, biliaarse tsirroosiga kolestaasiga patsientidele (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.2). Ilma kolestaasita kerge kuni mõõduka
maksakahjustusega patsientidel ei tohi valsartaani annus ületada 80 mg.

Lapsed

Laste hüpertensioon
6…18-aastased lapsed ja noorukid
Lastele kehakaaluga alla 35 kg on algannus 40 mg üks kord ööpäevas ning kehakaaluga 35 kg ja üle
selle 80 mg üks kord ööpäevas. Annust tuleb kohandada vastavalt vererõhule. Kliinilistes uuringutes
kasutatud maksimaalsed annused on toodud allolevas tabelis.
Siintoodud annustest suuremaid annuseid ei ole uuritud, mistõttu ei ole neid soovitatav kasutada.
Kehakaal
Maksimaalne kliinilistes uuringutes kasutatud annus
≥18 kg…<35 kg
80 mg
≥35 kg…<80 kg
160 mg
≥80 kg…≤160 kg
320 mg

Alla 6-aastased lapsed
Olemasolevaid andmeid on kirjeldatud lõikudes 4.8, 5.1 ja 5.2. Kuid VALZAP’i ohutust ja efektiivsust
ei ole 1…6-aastastel lastel uuritud.

Kasutamine 6…18-aastastel neerufunktsioonihäirega lastel
Kasutamist lastel kreatiniini kliirensiga <30 ml/min ja dialüüsi saavatel lastel ei ole uuritud, seetõttu ei
soovitata valsartaani nendel kasutada. Lastel kreatiniini kliirensiga >30 ml/min ei ole annust vaja
korrigeerida. Hoolikalt tuleb jälgida neerufunktsiooni ja seerumi kaaliumisisaldust (vt lõigud 4.4 ja
5.2).

Kasutamine 6…18-aastastel maksafunktsioonihäirega lastel
Sarnaselt täiskasvanutega on VALZAP vastunäidustatud lastel, kellel esineb raske maksakahjustus,
biliaarne tsirroos ja kolestaasiga patsientidel (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.2). VALZAP‘i kasutamise
kliiniline kogemus kerge kuni mõõduka maksakahjustusega lastel on vähene. Nendel patsientidel ei
tohi valsartaani annus ületada 80 mg.

Südamepuudulikkus ja hiljuti põetud müokardiinfarkt lastel
VALZAP’it ei soovitata kasutada südamepuudulikkuse või hiljuti põetud müokardiinfarkti raviks
lastel ja noorukitel vanuses alla 18 aasta ohutuse ja efektiivsuse andmete puudumise tõttu.

VALZAP'it võib võtta sõltumata söögiaegadest ning seda tuleb manustada koos veega.

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
Raske maksakahjustus, biliaarne tsirroos ja kolestaas.
Raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõigud 4.4 ja 4.6).
Samaaegne kasutamine aliskireeni sisaldavate ravimitega on vastunäidustatud suhkurtõve või
neerukahjustusega (GFR < 60 ml/min/1,73 m2) patsientidele (vt lõigud 4.4 ja 5.1).

Hüperkaleemia
Kaaliumisäästvate diureetikumide, kaaliumipreparaatide, kaaliumi sisaldavate soolaasendajate või
teiste kaaliumi taset seerumis suurendavate ravimite (hepariin jt) samaaegne kasutamine ei ole
soovitatav. Vajalik on kaaliumi kontsentratsiooni kontrollimine.

Neerufunktsiooni häired
Praegu puudub ravimi ohutu kasutamise kogemus patsientidel kreatiniini kliirensiga <10 ml/min ja
dialüüsi saavatel patsientidel, mistõttu peab nendel patsientidel valsartaani kasutama ettevaatusega.
Täiskasvanud patsientidel kreatiniini kliirensiga >10 ml/min ei ole vaja annust korrigeerida. (vt lõigud
4.2 ja 5.2).

ARB’ide, sh VALZAP, või AKEI’de samaaegne kasutamine aliskireeniga on vastunäidustatud
neerukahjustusega (GFR < 60 ml/min/1,73 m2) patsientidele (vt lõigud 4.3 ja 4.5).

Maksakahjustus
Kerge kuni mõõduka maksakahjustusega ja ilma kolestaasita patsientidel tuleb VALZAP’it kasutada
ettevaatlikult (vt lõigud 4.2 ja 5.2).

Naatriumi- ja/või vedelikuvaegusega patsiendid
Raskekujulise naatriumi- ja/või vedelikuvaegusega patsientidel, nt kes saavad diureetikumi suuri
annuseid, võib VALZAP-ravi alustamisel harvadel juhtudel tekkida sümptomaatiline hüpotensioon.
Organismi naatriumi- ja/või vedelikuvaegus tuleb korrigeerida enne ravi alustamist VALZAP’iga, nt
vähendada diureetikumi annust.

Neeruarteri stenoos
Valsartaani ohutut kasutamist bilateraalse neeruarteri stenoosiga või üksiku neeru stenoosiga
patsientidel pole tõestatud.
Valsartaani lühiajaline manustamine unilateraalsest neeruarteri stenoosist tingitud sekundaarse
renovaskulaarse hüpertensiooniga 12-le patsiendile ei põhjustanud märkimisväärseid muutusi
renaalses hemodünaamikas, seerumi kreatiniinisisalduses ega vere uurea lämmastikusisalduses (BUN).
Siiski võib teiste ravimite toimel, mis mõjustavad reniin-angiotensiin süsteemi, suureneda vere uurea
ja seerumi kreatiniini sisaldus bilateraalse või unilateraalse neeruarteri stenoosiga patsientidel, seetõttu
on soovitatav valsartaaniga ravimisel neid patsiente jälgida.

Neerusiirdamine
Puuduvad andmed, mis kinnitaksid valsartaani kasutamise ohutust hiljuti siirdatud neeruga
patsientidel.

Primaarne hüperaldosteronism
VALZAP’i ei tohi primaarse hüperaldosteronismiga patsientidel kasutada, sest nendel ei ole reniin-
angiotensiin süsteem aktiveeritud.

Aordi- ja mitraalklapi stenoos, obstruktiivne hüpertroofiline kardiomüopaatia
Sarnaselt teiste vasodilataatoritega, tuleb erilist ettevaatust rakendada aordi- või mitraalklapi stenoosi
või obstruktiivse hüpertroofilise kardiomüopaatiaga (HOCM) patsientide ravimisel.

Rasedus
Ravi angiotensiin II retseptorite inhibiitoritega (AIIRA-d) ei tohi raseduse ajal alustada. Kui jätkuvat
ravi AIIRA-ga peetakse hädavajalikuks, peab rasedust planeeriv patsient ravi vahetama muu
antihüpertensiivse preparaadi vastu, millel on tõestatud raseduse aegne ohutusprofiil. Raseduse
diagnoosimisel tuleb ravi AIIRA-ga koheselt katkestada ning vajadusel alustada muu sobiva raviga (vt
lõigud 4.3 ja 4.6).

Hiljutine müokardiinfarkt
Kaptopriili ja valsartaani kombinatsiooni kasutamisel ei saavutatud mingisugust kliinilist lisatoimet,
selle asemel suurenes kõrvaltoimete tekkerisk, võrreldes kõrvaltoimetega, mis tekivad kummagi
preparaadi eraldi kasutamisel (vt lõigud 4.2 ja 5.1). Seetõttu pole valsartaani ja AKE inhibiitorite
kooskasutamine soovitatav.
Müokardiinfarkti järgsetel patsientidel peab ravi alustamisel olema ettevaatlik. Müokardiinfarkti järgse
patsiendi seisundi jälgimisse peab alati kuuluma neerufunktsiooni hindamine (vt lõik 4.2).
Valsartaani kasutamine müokardiinfarkti järgselt põhjustab tavaliselt mõningase vererõhu languse, ent
ravi katkestamine kestva sümptomaatilise hüpotensiooni tõttu ei ole tavaliselt vajalik eeldusel, et
järgitakse annustamisjuhiseid (vt lõik 4.2).

Südamepuudulikkus
Kõrvaltoimete, eriti hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a äge
neerupuudulikkus), risk võib suureneda, kui VALZAP’i kasutatakse kombinatsioonis AKE-
inhibiitoriga. Südamepuudulikkusega patsientidel ei ole AKE-inhibiitori, beeta-adrenoblokaatori ja
valsartaani kolmikkombinatsiooni kasutamisel saavutatud mingisugust kliinilist lisatoimet (vt lõik
5.1). Tõenäoliselt suurendab selline kombinatsioon kõrvaltoimete tekkeriski, seetõttu ei ole selle
rakendamine soovitatav.
AKE-inhibiitori, mineralokortikoidi retseptorite antagonisti ja valsartaani kolmikkombinatsioon ei ole
samuti soovitatav. Nimetatud kombinatsioonravi peab toimuma spetsialisti järelvalve all, jälgides
hoolikalt neerutalitlust, elektrolüüte ja vererõhku.
Ravi alustamine südamepuudulikkusega patsientidel nõuab ettevaatust. Südamepuudulikkusega
patsiendi seisundi jälgimisse peab alati kuuluma neerufunktsiooni hindamine (vt lõik 4.2).
Valsartaani kasutamine südamepuudulikkusega patsientidel põhjustab tavaliselt mõningase vererõhu
languse, ent ravi katkestamine kestva sümptomaatilise hüpotensiooni tõttu ei ole tavaliselt vajalik
eeldusel, et järgitakse annustamisjuhiseid (vt lõik 4.2).
Patsientidel, kelle neerufunktsioon võib sõltuda reniin-angiotensiin süsteemi aktiivsusest (nt
raskekujulise südame paispuudulikkusega patsiendid), on ravi AKE inhibiitoritega seostatud oliguuria
ja/või progresseeruva asoteemiaga ning harvadel juhtudel ägeda neerupuudulikkuse ja/või surmaga.
Kuna valsartaan on angiotensiin II retseptori antagonist, ei saa välistada neerufunktsiooni halvenemist
VALZAP’i kasutamisel.
AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi kasutada samaaegselt diabeetilise
nefropaatiaga patsientidel.

Anamneesis angioödeem
Valsartaaniga ravitud patsientidel on teatatud angioödeemist, sealhulgas kõri ja häälepaelte tursest,
mis põhjustab hingamisteede obstruktsiooni ja/või näo, huulte, neelu ja/või keele tursest. Mõnedel
neist patsientidest on varasemalt esinenud angioödeemi teiste ravimitega, sealhulgas AKE
inhibiitoritega. VALZAP’i kasutamine tuleb koheselt lõpetada patsientidel, kellel tekib angioödeem ja
VALZAP-ravi ei tohi uuesti alustada (vt lõik 4.8).

Reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad
On tõendeid, et AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegne
kasutamine suurendab hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a äge
neerupuudulikkus) riski. Seetõttu ei soovitata RAAS-i kahekordset blokaadi AKE-inhibiitorite,
angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegse kasutamisega (vt lõigud 4.5 ja 5.1).
Kui kahekordset blokeerivat ravi peetakse vältimatult vajalikuks, tuleb seda teha ainult spetsialisti
järelvalve all, jälgides hoolikalt neerutalitlust, elektrolüüte ja vererõhku.
AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi kasutada samaaegselt diabeetilise
nefropaatiaga patsientidel.
VALZAP‘i samaaegne kasutamine aliskireeniga on vastunäidustatud suhkurtõve või
neerukahjustusega (GFR < 60 ml/min/1,73 m2) patsientidele (vt lõik 4.3).

Lapsed

Neerufunktsiooni häired
Ravimi kasutamist lastel kreatiniini kliirensiga <30 ml/min ja dialüüsi saavatel lastel ei ole uuritud,
seetõttu ei ole valsartaani kasutamine nendel patsientidel soovitatav. Lastel kreatiniini kliirensiga >30
ml/min ei ole vaja annust muuta (vt lõigud 4.2 ja 5.2). Ravi ajal valsartaaniga peab tähelepanelikult
jälgima neerufunktsiooni ja seerumi kaaliumisisaldust. Eriti, kui valsartaani kasutatakse koos teiste
võimalike neerufunktsiooni kahjustavate seisunditega (palavik, dehüdratsioon).
ARB’ide, sh VALZAP - või AKEI’de samaaegne kasutamine aliskireeniga on vastunäidustatud
neerukahjustusega (GFR < 60 ml/min/1,73 m2) patsientidele (vt lõigud 4.3 ja 4.5).

Maksafunktsiooni häired
Sarnaselt täiskasvanutega on VALZAP vastunäidustatud lastel, kellel esineb raske maksakahjustus,
biliaarne tsirroos ja kolestaasiga patsientidel (vt lõigud 4.3 ja 5.2). VALZAP’i kasutamise kliiniline
kogemus kerge kuni mõõduka maksakahjustusega lastel on vähene. Nendel patsientidel ei tohi
valsartaani annus ületada 80 mg.

Hoiatused abiainete kohta
Ravim sisaldab sorbitooli. Päriliku fruktoositalumatusega patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.
Ravim sisaldab laktoosmonohüdraati. Patsiendid, kellel on harvaesinev pärilik galaktoositalumatus,
laktaasidefitsiit või glükoosi-galaktoosi malabsorptsioon, ei tohi seda ravimit kasutada.
Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol naatriumi (23 mg) annuse kohta; see tähendab põhimõtteliselt
"naatriumivaba".

Reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad ARB’ide, AKE inhibiitorite
või aliskireeniga
Ettevaatus on vajalik ARB’ide, sealhulgas VALZAP, koosmanustamisel teiste RAAS’i mõjutavate
ravimitega, nagu AKE inhibiitorid või aliskireen (vt lõik 4.4).
Kliiniliste uuringute andmed on näidanud, et reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi (RAAS)
kahekordne blokaad kombinatsioonravil AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või
aliskireeniga on seotud kõrvaltoimete, nt hüpotensioon, hüperkaleemia ja neerutalitluse langus (k.a äge
neerupuudulikkus) esinemissageduse tõusuga, võrreldes vaid ühe RAAS-ile mõjuva ravimi
kasutamisega (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.1).
ARB’ide, sh VALZAP - või AKEI’de samaaegne kasutamine aliskireeniga on vastunäidustatud
suhkurtõve või neerukahjustusega (GFR < 60 ml/min/1,73 m2) patsientidele (vt lõik 4.3).

Samaaegne kasutamine ei ole soovitatav

Liitium
Liitiumi kasutamisel koos AKE inhibiitoritega või angiotensiin II retseptori antagonistidega, sh
valsartaan, on esinenud seerumi liitiumikontsentratsioonide pöörduvat tõusu ja toksilisust. Kui
kombinatsiooni kasutamine osutub vajalikuks, soovitatakse hoolikalt jälgida seerumi liitiumisisaldust.
Kui kasutatakse ka diureetikumi, võib liitumi toksilisuse risk veel tunduvalt suureneda.

Kaaliumisäästvad diureetikumid, kaaliumipreparaadid, kaaliumi sisaldavad soolaasendajad ja teised
ained, mis võivad suurendada kaaliumisisaldust
Kui kaaliumisisaldust mõjutava ravimi kasutamist kombinatsioonis valsartaaniga peetakse vajalikuks,
on soovitatav jälgida plasma kaaliumisisaldust.

Samaaegsel kasutamisel peab olema ettevaatlik

Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d), sealhulgas selektiivsed COX-2 inhibiitorid,
atsetüülsalitsüülhape >3 g ööpäevas) ja mitteselektiivsed MSPVA-d
Kui angiotensiin II antagoniste manustatakse samaaegselt MSPVA-dega, võib nõrgeneda
antihüpertensiivne toime. Peale selle võib angiotensiin II antagonistide ja MSPVA-de samaaegne
kasutamine suurendada neerufunktsiooni halvenemise riski ja tõsta seerumi kaaliumisisaldust. Seetõttu
soovitatakse ravi alguses kontrollida neerufunktsiooni ning tagada patsiendi adekvaatne hüdratsioon.

Transporterid
In vitro uuringute tulemused viitavad, et valsartaan on maksa tagasihaarde transporteri
OATP1B1/OATP1B3 ja maksast väljavoolu vahendava transporteri MRP2 substraat. Selle leiu
kliiniline tähendus ei ole selge. Samaaegne manustamine koos tagasihaaret vahendavate transporterite
inhibiitoritega (nt rifampitsiin, tsüklosporiin) või väljavoolu vahendavate transporterite inhibiitoritega
(nt ritonaviir) võib suurendada valsartaani süsteemset ekspositsiooni. Nende ravimitega
koosmanustamise alustamisel või lõpetamisel on vajalik hoolikas jälgimine.

Muud
Ravimi koostoime uuringutes valsartaaniga ei ole leitud kliiniliselt olulisi koostoimeid järgnevalt
loetletud ravimitega: tsimetidiin, varfariin, furosemiid, digoksiin, atenolool, indometatsiin,
hüdroklorotiasiid, amlodipiin, glibenklamiid.

Lapsed
Hüpertensiooniga lastel ja noorukitel, kellel esineb sageli neerufunktsiooni häireid, peab olema
ettevaatlik valsartaani ja teiste reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi inhibeerivate ravimite
samaaegsel manustamisel, mille tagajärjel võib suureneda seerumi kaaliumisisaldus. Tähelepanelikult
peab jälgima neerufunktsiooni ja seerumi kaaliumisisaldust.

Rasedus

Angiotensiin II retseptori antagonistide (AIIRA-d) kasutamine raseduse esimese trimestri ajal ei ole
soovitatav (vt lõik 4.4). AIIRA-de kasutamine raseduse teise ja kolmanda trimestri ajal on
vastunäidustatud (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Epidemioloogilised andmed teratogeensuse riski kohta pärast AKE inhibiitorite kasutamist raseduse
esimesel trimestril ei ole lõplikud; siiski ei saa välistada riski vähest suurenemist. Kuigi puuduvad
kontrollitud epidemioloogilised andmed riski kohta AIIRA-dega, võivad ka selle ravimite klassi puhul
esineda sarnased riskid. Kui AIIRA-ravi jätkamist ei peeta hädavajalikuks, tuleb rasedust planeerivad
patsiendid üle viia alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, millel on raseduse ajal tõestatud
ohutusprofiil. Kui rasedus diagnoositakse tuleb AIIRA-ravi otsekohe lõpetada ja vajaduse korral
alustada alternatiivset ravi. On teada, et AIIRA-ravi kasutamine raseduse teisel ja kolmandal trimestril
põhjustab fetotoksilisust (neerufunktsiooni langus, oligohüdramnion, aeglustunud kolju luustumine) ja
neonataalset toksilisust (neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia) (vt ka lõik 5.3).
Kui AIIRA-d on kasutatud alates raseduse teisest trimestrist, on soovitatav neerufunktsiooni ja kolju
ultraheliuuring.
Imikuid, kelle emad on võtnud AIIRA-sid, tuleb hoolikalt jälgida hüpotensiooni suhtes (vt ka lõigud
4.3 ja 4.4).

Imetamine
Kuna puuduvad andmed valsartaani kasutamise kohta imetamise ajal, ei soovitata VALZAP’it
imetamise ajal kasutada. Imetamise ajal on eelistatav kasutada teisi ravimeid, millel on paremini
tõestatud ohutusprofiil imetamise ajal, eriti kui rinnaga toidetakse vastsündinut või enneaegset imikut.

Fertiilsus
Valsartaanil puudus ebasoodne mõju reproduktsioonile isastel või emastel rottidel, kes said
suukaudseid annuseid kuni 200 mg/kg ööpäevas. See annus on 6 korda suurem maksimaalsest
inimesele soovitatavast annusest mg/m2 baasil (arvutused eeldavad suukaudset annust 320 mg
ööpäevas ja 60 kg patsienti).

Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud.
Autojuhtimisel või masinatega töötamisel tuleb arvestada sellega, et ravi ajal võib aeg-ajalt tekkida
pearinglus või väsimus.

Hüpertensiivsete täiskasvanud patsientidega läbi viidud kontrollitud kliinilistes uuringutes on
näidatud, et ravimit saanutel oli üldine kõrvaltoimete sagedus võrreldav platseebot saanutega ja on
vastavuses valsartaani farmakoloogiaga. Kõrvaltoimete sagedus ei näi olevat seotud annuse või ravi
kestusega ega ka patsiendi soo, vanuse või rassiga.

Allpool on toodud loetelu kliinilistes uuringutes, turuletulekujärgses praktikas ja laboratoorsetes
uuringutes teatatud kõrvaltoimetest vastavalt organsüsteemide klassidele.

Kõrvaltoimed on loetletud esinemissageduse järgi, kõige sagedasem esimesena, järgmise
klassifikatsiooni alusel: väga sage (≥1/10); sage (≥1/100 kuni <1/10); aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100);
harv (≥1/10 000 kuni <1/1000); väga harv (<1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate
andmete alusel). Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise
järjekorras.
Kõiki kõrvaltoimed, mis on saadud turuletulekujärgselt ja laboratoorsetest uuringutest, ei ole võimalik
klassifitseerida sageduse järgi ja seetõttu on need nimetatud „teadmata” sagedusega.

Hüpertensioon

Vere ja lümfisüsteemi häired
Teadmata
Hemoglobiinisisalduse vähenemine, hematokriti langus,
neutropeenia, trombotsütopeenia
Immuunsüsteemi häired
Teadmata
Ülitundlikkus, kaasa arvatud seerumtõbi
Ainevahetus- ja toitumishäired
Teadmata
Seerumi kaaliumisisalduse suurenemine, hüponatreemia
Kõrva ja labürindi kahjustused
Aeg-ajalt
Vertiigo
Vaskulaarsed häired
Teadmata
Vaskuliit
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Aeg-ajalt
Köha
Seedetrakti häired
Aeg-ajalt
Ülakõhuvalu
Maksa ja sapiteede häired
Teadmata
Maksafunktsiooni näitajate tõus, kaasa arvatud seerumi
bilirubiinisisalduse tõus
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Teadmata
Angioödeem, bulloosne dermatiit, lööve, pruuritus
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Teadmata
Müalgia
Neerude ja kuseteede häired
Teadmata
Neerupuudulikkus ja -kahjustus, seerumi kretiniinisisalduse tõus
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Aeg-ajalt
Väsimus

Lapsed

Hüpertensioon
Valsartaani antihüpertensiivset toimet on hinnatud kahes randomiseeritud, topeltpimedas kliinilises
uuringus, kus osales 561 last vanuses 6…18 aastat. 6…18-aastaste lastel täheldatud ja eelnevalt
täiskasvanud patsientidel kirjeldatud ohutusprofiili vahel ei leitud olulisi erinevusi kõrvaltoimete
tüübi, esinemissageduse ja raskuse osas, välja arvatud üksikud seedetrakti häired (kõhuvalu, iiveldus,
oksendamine) ja pearinglus.

6…16-aastaste laste neurokognitiivsel ja arengu hindamisel ei ilmnenud kuni aasta kestnud VALZAP-
ravi järgselt üldist kliiniliselt olulist ebasoodsat mõju.

Topeltpimedas randomiseeritud uuringus, kus osales 90 last vanuses 1…6 aastat ja millele järgnes
üheaastane avatud jätku-uuring, täheldati kahte surmajuhtu ja üksikjuhtudel väljendunud maksa
aminotransferaaside aktiivsuse suurenemist. Need juhud ilmnesid märkimisväärsete kaasuvate
haigustega patsientidel. Põhjuslikku seost VALZAP’iga ei ole kindlaks tehtud. Teises uuringus, kus
osales 75 last vanuses 1…6 aastat, ei ilmnenud valsartaanravi puhul olulist maksa aminotransferaaside
aktiivsuse suurenemist ega surmajuhtumeid.

Hüperkaleemiat täheldati sagedamini lastel ja noorukitel vanuses 6...18 aastat, kellel esines kaasuv
krooniline neeruhaigus.

Valsartaani ohutusprofiil müokardiinfarkti järgsetel ja /või südamepuudulikkusega täiskasvanud
patsientidel kontrollitud kliinilistes uuringutes erines üldisest ülitundlike patsientide ohutusprofiilist.
See võib olla seotud patsiendi põhihaigusega. Allolevasse tabelisse on lisatud ka müokardiinfarkti
läbipõdenud isikutel ja /või südamepuudulikkusega täiskasvanud patsientidel esinenud kõrvaltoimed:

Müokardiinfarkti järgne seisund ja/või südamepuudulikkus (uuritud ainult täiskasvanud patsientidel)

Vere ja lümfisüsteemi häired
Teadmata
Trombotsütopeenia
Immuunsüsteemi häired
Teadmata
Ülitundlikkus, kaasa arvatud seerumtõbi
Ainevahetus- ja toitumishäired
Aeg-ajalt
Hüperkaleemia
Teadmata
Seerumi kaaliumisisalduse tõus, hüponatreemia
Närvisüsteemi kahjustused
Sage
Pearinglus, posturaalne pearinglus
Aeg-ajalt
Minestamine, peavalu
Kõrva ja labürindi kahjustused
Aeg-ajalt
Vertiigo
Südame häired
Aeg-ajalt
Südamepuudulikkus
Vaskulaarsed häired
Sage
Hüpotensioon, ortostaatiline hüpotensioon
Teadmata
Vaskuliit
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Aeg-ajalt
Köha
Seedetrakti häired
Aeg-ajalt
Iiveldus, kõhulahtisus
Maksa ja sapiteede häired
Teadmata
Maksafunktsiooni näitajate tõus
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Aeg-ajalt
Angioödeem
Teadmata
Bulloosne dermatiit, nahalööve, pruuritus
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Teadmata
Müalgia
Neerude ja kuseteede häired
Sage
Neerupuudulikkus ja -neerufunktsiooni kahjustus
Aeg-ajalt
Äge neerupuudulikkus, seerumi kreatiniinisisalduse tõus
Teadmata
Vere uurea lämmastikutaseme tõus
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Aeg-ajalt
Asteenia, väsimus

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Sümptomid
VALZAP’i üleannustamine võib põhjustada märkimisväärset hüpotensiooni, mille tulemusena võib
tekkida teadvuse hägustumine, tsirkulatoorne kollaps ja/või šokk.

Ravi
Üleannustamise ravimeetmed sõltuvad ravimi manustamise ajast, sümptomite tüübist ja raskusastmest
ning esmatähtis on vereringe stabiliseerimine.
Hüpotensiooni tekkimisel on vajalik asetada patsient selili ning korrigeerida veremahtu.
Valsartaani ei ole tõenäoliselt võimalik elimineerida hemodialüüsi teel.

Farmakoterapeutiline rühm: angiotensiin II antagonistid,
ATC-kood: C09CA03

Valsartaan on suukaudselt manustatav aktiivne, tugevatoimeline ja spetsiifiline angiotensiin II
retseptori antagonist. Ta toimib selektiivselt AT -retseptori alatüüpi, mis vastutab angiotensiin II
1
tuntud toimete eest. Valsartaani poolt põhjustatud AT -retseptori blokaadile järgnev angiotensiin II
1
sisalduse tõus vereplasmas võib stimuleerida blokeerimata AT -retseptorit, mis ilmselt tasakaalustab
2
AT -retseptori toime. Valsartaanil puudub osaline agonistlik toime AT -retseptorile ja on tunduvalt
1
1
(ligikaudu 20 000 korda) suurem afiinsus AT -retseptori suhtes kui AT -retseptori suhtes.
1
2
Teadaolevalt ei seondu ega blokeeri valsartaan teisi hormoonretseptoreid või ioonkanaleid, millel on
oluline roll kardiovaskulaarses regulatsioonis.
Valsartaan ei inhibeeri angiotensiini konverteerivat ensüümi (tuntud ka kui kininaas II), mis
konverteerib angiotensiin I angiotensiin II-ks ja degradeerib bradükiniini. Kuna puudub toime AKE-le
ja bradükiniini või substants P toime tugevnemisele, ei ole tõenäoline, et angiotensiin II antagonistid
põhjustaksid köha. Kliinilistes uuringutes, kus valsartaani võrreldi AKE inhibiitoriga, oli kuiva köha
esinemissagedus märkimisväärselt väiksem (p<0,05) kui AKE inhibiitoriga ravitud patsientidel
(vastavalt 2,6% ja 7,9%). Kliinilises uuringus patsientidega, kellel AKE inhibiitorravi ajal oli esinenud
kuiv köha, tekkis köha 19,5%-l valsartaani saanud patsientidest ja 19%-l tiasiiddiureetikumi saanud
patsientidest, võrreldes 68,5% AKE inhibiitorit saanud patsientidega (P<0,05).

Kahes suures randomiseeritud, kontrollitud uuringus (ONTARGET (ONgoing Telmisartan Alone and
in combination with Ramipril Global Endpoint Trial) ja VA NEPHRON-D (The Veterans Affairs
Nephropathy in Diabetes) uuriti kombinatsioonravi AKE-inhibiitori ja angiotensiin II retseptori
antagonistiga.
ONTARGET uuring hõlmas eelneva südame- või ajuveresoonkonna haigusega või II tüüpi diabeedi ja
tõendatud kaasuva elundkahjustusega patsiente. VA NEPHRON-D hõlmas II tüüpi diabeedi ja
diabeetilise nefropaatiaga patsiente.
Uuringud näitasid olulise kasu puudumist neerude ja/või südameveresoonkonna tulemusnäitajatele ja
suremusele, samas täheldati hüperkaleemia, ägeda neerukahjustuse ja/või hüpotensiooni riski
suurenemist monoteraapiaga võrreldes. Tulemused on asjakohased ka teiste AKE-inhibiitorite ja
angiotensiin II retseptori antagonistide jaoks, arvestades nende sarnaseid farmakodünaamilisi omadusi.
AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi seetõttu kasutada samaaegselt
diabeetilise nefropaatiaga patsientidel.
ALTITUDE (Aliskiren Trial in Type 2 Diabetes Using Cardiovascular and Renal Disease Endpoints)
oli uuring, mis oli kavandatud hindama kasu aliskireeni lisamisest standardravile AKE-inhibiitori või
angiotensiin II retseptori antagonistiga II tüüpi diabeediga patsientidel, kellel oli krooniline
neeruhaigus, südameveresoonkonna haigus või mõlemad. Uuring lõpetati varakult ohutusnäitajate
riski tõusu tõttu. Südameveresoonkonnaga seotud surma ja insuldi juhtumeid oli aliskireeni rühmas
arvuliselt rohkem kui platseeborühmas ning kõrvaltoimetest ja huvi pakkuvatest tõsistest
kõrvaltoimetest (hüperkaleemia, hüpotensioon ja neerutalitluse häire) teatati aliskireeni rühmas
sagedamini kui platseeborühmas.

Hüpertensioon
Valsartaani manustamisel hüpertensiooniga patsientidele langeb vererõhk, kuid pulsisagedus ei muutu.
Pärast üksikannuse suukaudset manustamist saabus enamusel patsientidest antihüpertensiivne toime 2
tunni jooksul, suurim vererõhu langus saavutati 4...6 tunniga. Pärast manustamist püsis
antihüpertensiivne toime enam kui 24 tundi. Korduval manustamisel saabus märkimisväärne vererõhu
langus üldiselt 2 nädalaga ja maksimaalne efekt 4 nädalaga ning püsis pikaajalise ravi ajal.
Hüdroklorotiasiidiga kombineerimisel saavutati märkimisväärne täiendav vererõhu langus.
Valsartaanravi järsk katkestamine ei põhjusta tagasilöögina hüpertensiooni ega kõrvaltoimeid.
II tüüpi diabeedi ja mikroalbuminuuriaga hüpertensiivsetel patsientidel vähendas valsartaan albumiini
eritumist uriiniga. Uuringus MARVAL (Micro Albuminuria Reduction with Valsartan,
mikroalbuminuuria vähendamine valsartaaniga) hinnati albumiini uriiniga eritumise vähenemist
valsartaani kasutamisel (80...160 mg üks kord päevas) võrreldes amlodipiiniga (5...10 mg üks kord
päevas) 332-l II tüüpi diabeediga patsiendil (keskmine vanus: 58 aastat; 265 meest), kellel oli
mikroalbuminuuria (valsartaan: 58 mikrogrammi/min; amlodipiin: 55,4 mikrogrammi/min),
normaalne või kõrge vererõhk ning neerufunktsioon säilinud (vere kreatiniinisisaldus <120
mikromooli/l). Pärast 24-nädalast ravi oli albumiini uriiniga eritumine vähenenud (p<0,001)
valsartaani kasutamisel 42% (-24,2 mikrogrammi/min; 95% CI: -40,4...-19,1) võrra ja amlopidiini
kasutamisel ligikaudu 3% (-1,7 mikrogrammi/min; 95% CI: -5,6...14,9) võrra, kuigi vererõhu langus
oli mõlemas rühmas sarnane.
The Diovan Reduction of Proteinuria (DROP) uuringus uuriti täiendavalt valsartaani efektiivsust
albumiini uriiniga eritumise vähendamisel 391 hüpertensiivsel patsiendil (vererõhk = 150/88 mmHg),
kellel oli II tüüpi diabeet ja albuminuuria (keskmiselt=102 mikrogrammi/min; 20...700
mikrogrammi/min) ning neerufunktsioon säilinud (keskmine seerumi kreatiniinisisaldus = 80
mikromooli/l). Patsiendid randomiseeriti saama ühte valsartaani annust kolmest annusest (160, 320 või
640 mg üks kord päevas) ja ravi kestis 30 nädalat. Uuringu eesmärk oli määrata kindlaks valsartaani
optimaalne annus albumiini uriiniga eritumise vähendamiseks II tüüpi diabeediga hüpertensiivsetel
patsientidel. 30 nädala möödudes oli albumiini uriiniga eritumise protsentuaalne muutus oluliselt
vähenenud: valsartaan 160 mg kasutamisel 36% algväärtusest (95% CI: 22...47%) ja valsartaan 320
mg kasutamisel 44% (95% CI: 31...54%). Järeldati, et valsartaan annuses 160...320 mg vähendas II
tüüpi diabeediga hüpertensiivsetel patsientidel albumiini eritumist uriiniga kliiniliselt olulisel määral.

Hiljutine müokardiinfarkt.
VALIANT uuring (VALsartan In Acute myocardial iNfarcTion trial) oli randomiseeritud,
kontrollrühmaga, mitmes riigis läbiviidud topeltpimeuuring, milles osales 14703 patsienti ägeda
müokardiinfarktiga ja südame paispuudulikkuse tunnuste, objektiivse leiu või radioloogilise tõestusega
ja/või vasaku vatsakese süstoolse düsfunktsiooniga (mida arvestati kui väljutusfraktsiooni ≤40%
radionukliidventrikulograafial või ≤35% ehhokardiograafial või vatsakeste kontrasteerimisel
angiograafial). Patsiendid randomiseeriti 12 tunni kuni 10 päeva jooksul pärast infarktisümptomite
ilmnemist ühte kolmest ravirühmast, keskmise ravikestusega kaks aastat: valsartaan, kaptopriil või
valsartaani ja kaptopriili kombinatsioon. Uuringu esmane tulemusnäitaja oli aeg kõigist põhjustest
tingitud suremuseni.
Valsartaan on müokardiinfarkti järgse kõigist põhjustest tingitud suremuse vähendamisel sama
efektiivne kui kaptopriil. Kõigist põhjustest tingitud suremus oli sarnane valsartaani (19,9%),
kaptopriili (19,5%) ja valsartaani + kaptopriili (19,3%) rühmas. Valsartaani kombineerimine
kaptopriiliga ei andnud täiendavat kasu võrreldes ainult kaptopriili kasutamisega. Kõigist põhjustest
tingitud suremuse osas ei esinenud east, soost, rassist, baasravist või põhihaigusest tingitud erinevusi.
Valsartaan vähendas kardiovaskulaarset suremust, pikendas aega esimese kardiovaskulaarse surmani
viiva sündmuseni, vähendas hospitaliseerimist südamepuudulikkuse tõttu ja müokardiinfarkti
kordumist, taaselustas südameseiskust ning mitteletaalset insulti (teisene lõpptulemuse näitaja).
Valsartaani ohutusprofiil oli kooskõlas kliinilise kuluga patsientidel, keda raviti
müokardiinfarktijärgselt. Neerufunktsiooni seisukohalt leiti seerumi kreatiniinisisalduse
kahekordistumine 4,2%-l valsartaanravi saanud patsientidel, 4,8%-l valsartaan + kaptopriilravi saanud
patsientidel ja 3,4%-l kaptopriilravi saanud patsientidel. Ravi katkestati neerufunktsiooni häirete tõttu
1,1%-l valsartaanravi saanud patsientidel, 1,3%-l valsartaan + kaptopriilravi saanud patsientidel ja
0,8%-l kaptopriilravi saanud patsientidel. Müokardiinfarktijärgse patsiendi seisundi hindamine peaks
alati hõlmama ka neerufunktsiooni hindamist. Beetablokaatorite manustamisel koos valsartaani +
kaptopriiliga, ainult valsartaaniga või ainult kaptopriiliga ei ilmnenud erinevust kõigist põhjustest
tingitud suremuse või kardiovaskulaarse suremuse või haigestumuse osas. Kasutatud uuringuravimist
olenemata oli suremus väiksem patsientide grupis, kelle ravis kasutati ka beetablokaatorit, kinnitades
veelkord, et beetablokaatorite kasutamine neil patsientidel on tulemuslik.

Südamepuudulikkus
Val-HeFT oli randomiseeritud, kontrollitud, mitmes riigis läbiviidud kliiniline uuring, mis hindas
valsartaani toimet haigestumusele ja suremusele võrreldes platseeboga NYHA II (62%), III (36%) ja
IV (2%) funktsionaalse klassi südamepuudulikkusega patsientidel, kes said tavapärast ravi ja kelle
LVEF oli <40% ja vasaku vatsakese diameeter diastolis (LVIDD) >2,9 cm/m2. Baasravi sisaldas AKE
inhibiitoreid (93%), diureetikume (86%), digoksiini (67%) ja beetablokaatoreid (36%). Keskmine
jälgimisaeg oli peaaegu kaks aastat. Valsartaani keskmine ööpäevane annus Val-HeFT uuringus oli
254 mg. Uuringu kaks esmast tulemusnäitajat olid: kõigist põhjustest tingitud suremus (aeg surmani)
ja haigestumus südamepuudulikkusesse (aeg esimese haigestumisele viitava sündmuseni), mida
defineeriti kui surma, äkksurma elustamisega, hospitaliseerimisega südamepuudulikkuse tõttu või
intravenoosselt inotroopikumi või vasodilataatori manustamisega 4 tunni jooksul või kauem ilma
hospitaliseerimiseta.
Kõikidest põhjustest tingitud suremus (p=NS) oli valsartaani (19,7%) ja platseebogruppides (19,4%)
sarnane. Peamine kasu oli 27,5% (95% CI: 17 kuni 37%) riski vähenemine esimese
südamepuudulikkusest tingitud hospitaliseerimiseni kulunud aja osas (13,9% võrreldes 18,5%-ga).
Kasu oli suurim patsientidel, kes said platseebot (kogusuremus ja suremus oli 21,9% platseebogrupis
vs 25,4% valsartaani grupis) võrreldes patsientidega, kes said kolmikravi AKE inhibiitori,
beetablokaatori ja valsartaaniga. Kasulikkus suremuse osas oli kõige tulemuslikum patsientidel, kes ei
saanud AKE inhibiitorit (n=366). Nendel patsientidel oli kogusuremus valsartaaniga märkimisväärselt
vähenenud võrreldes platseeboga 33% (95% CI: -6% kuni 58%) (17,3% valsartaan vs 27,1%
platseebo) ja kogusuremus ning haiguse risk oli märkimisväärselt vähenenud 44% (24,9% valsartaan
vs 42,5% platseebo).
Patsientidel, kes said AKE inhibiitorit ilma beetablokaatorita, oli üldine suremus sarnane (p=NS)
valsartaani (21,8%) ja platseebo (22,5%) grupis. Kogusuremus ning haiguse risk oli märkimisväärselt
vähenenud 18,3% (95% CI: 8% kuni 28%) valsartaaniga kui võrreldes platseeboga (31,0% vs 36,3%).
Val-HeFT uuringus ilmnes valsartaaniga ravitud patsientidel platseeboga võrreldes oluline paranemine
NYHA funktsionaalse klassi ning südamepuudulikkuse tunnuste (sh hingeldus, väsimus, tursed ja
krepitatsioonid) osas. Valsartaani saavate patsientide elukvaliteet oli algtasemega võrreldes parem kui
platseebot saanud patsientidel, kui võeti aluseks südamepuudulikkuse elukvaliteedi skaala (Minnesota
Living with Heart Failure Quality of Life score). Väljutusfraktsioon oli valsartaaniga ravitud
patsientidel algtasemega võrreldes oluliselt suurenenud ja LVIDD oluliselt vähenenud platseebot
saanud patsientidega võrreldes.

Lapsed

Hüpertensioon
Valsartaani antihüpertensiivset toimet on hinnatud neljas randomiseeritud, topeltpimedas kliinilises
uuringus, kus osales 561 last vanuses 6…18 aastat ja 165 last vanuses 1...6 aastat. Kõige sagedasemad
kaasuvad haigused olid neerude ja kuseteede häired ning ülekaalulisus, mis võisid soodustada
hüpertensiooni teket nendes uuringutes osalenud lastel.

Kliiniline kogemus 6-aastastel või vanematel lastel
Kliinilises uuringus, kus osales 261 hüpertensiivset patsienti vanuses 6…16 aastat, said alla 35 kg
kaaluvad patsiendid 10, 40 või 80 mg valsartaani tablette päevas (väike, keskmine ja suur annus) ning
≥35 kg kaaluvad patsiendid said 20, 80 ja 160 mg valsartaani tablette päevas (väike, keskmine ja suur
annus). Kahe nädala möödudes oli valsartaani toimel annusest sõltuvalt langenud nii süstoolne kui
diastoolne vererõhk. Üldiselt langes valsartaani kolme annuse (väike, keskmine ja suur) toimel
oluliselt süstoolne vererõhk vastavalt 8, 10 ja 12 mmHg algväärtusest. Patsiendid randomiseeriti uuesti
kas jätkama ravi valsartaani sama annusega või kasutama platseebot. Patsientidel, kes jätkasid
valsartaani keskmiste ja suurte annuste manustamist, oli süstoolne vererõhk minimaalse
plasmakontsentratsiooni puhul -4 ja -7 mmHg madalam kui platseebot saanud patsientidel.
Patsientidel, kes said valsartaani väikeses annuses, oli süstoolne vererõhk minimaalse
plasmakontsentratsiooni puhul sarnane platseebot saanud patsientidel täheldatuga. Üldiselt oli
valsartaani annusest sõltuv antihüpertensiivne toime ühesugune kõikides demograafilistes
alagruppides.

Ühes teises kliinilises uuringus, kus osales 300 hüpertensiivset patsienti vanuses 6…18 aastat,
randomiseeriti sobilikud patsiendid saama 12 nädala jooksul valsartaani või enalapriili tablette.
Lapsed, kes kaalusid ≥18…<35 kg, said 80 mg valsartaani või 10 mg enalapriili; ≥35...<80 kg
kaaluvad lapsed said 160 mg valsartaani või 20 mg enalapriili; ≥80 kg kaaluvad patsiendid said 320
mg valsartaani või 40 mg enalapriili. Süstoolse vererõhu langus oli võrreldav valsartaani (15 mmHg)
ja enalapriili (14 mmHg) saanud patsientidel (samaväärsuse p-väärtus <0,0001). Ühesuguseid tulemusi
täheldati ka diastoolse vererõhu puhul, mis langes 9,1 mmHg ja 8,5 mmHg vastavalt valsartaani ja
enalapriili puhul.

Kliiniline kogemus alla 6-aastastel lastel
1...6-aastaste patsientidega on läbi viidud kaks kliinilist uuringut, kus osales vastavalt 90 ja 75
patsienti. Nendes uuringutes ei osalenud alla 1-aastaseid lapsi. Esimeses uuringus leidis kinnitust
valsartaani efektiivsus võrreldes platseeboga, kuid annuse-ravivastuse suhet ei õnnestunud
demonstreerida. Teises uuringus olid valsartaani suuremad annused seotud vererõhu suurema
langusega, kuid annuse-ravivastuse suhe ei saavutanud statistilise olulisuse piiri ning ravierinevus
võrreldes platseeboga ei olnud oluline. Seetõttu ei ole valsartaani kasutamine antud vanuserühmas
soovitatav (vt lõik 4.8).
Euroopa Ravimiamet on loobunud nõudest esitada valsartaani uuringute tulemused laste kõigi
alagruppide kohta südamepuudulikkuse ja hiljuti põetud müokardiinfarkti järgse südamepuudulikkuse
korral. Informatsiooni saamiseks ravimi kasutamise kohta lastel vt lõik 4.2.

Imendumine
Pärast ainult valsartaani suukaudset manustamist saabub ravimi maksimaalne kontsentratsioon
plasmas 2...4 tunni jooksul. Keskmine absoluutne biosaadavus on 23%. Koos toiduga manustamisel
väheneb valsartaani ekspositsioon (hinnatuna AUC järgi) ligikaudu 40% ja maksimaalne
plasmakontsentratsioon (C
) ligikaudu 50%, kuigi alates ligikaudu 8. manustamisjärgsest tunnist on
max
valsartaani plasmakontsentratsioon sarnane nii ravimit täis- kui tühja kõhuga manustanud isikutel.
AUC vähenemisega ei kaasne aga terapeutilise toime kliiniliselt olulist vähenemist, mistõttu võib
valsartaani manustada nii koos toiduga kui ilma.

Jaotumine
Veenisisese manustamise järgselt on valsartaani püsiseisundi jaotusruumala ligikaudu 17 liitrit, mis
näitab, et valsartaan ei jaotu ulatuslikult kudedesse. Valsartaan seondub ulatuslikult plasmavalkudega
(94...97%), peamiselt seerumi albumiiniga.

Biotransformatsioon
Valsartaan ei metaboliseeru suurel määral, kuna ainult ligikaudu 20% annusest eritub metaboliitidena.
Plasmas on väikestes kontsentratsioonides (alla 10% valsartaani AUC-st) kindlaks tehtud ravimi
hüdroksümetaboliit. See metaboliit on farmakoloogiliselt inaktiivne.

Eritumine
Valsartaanil on multieksponentsiaalne kineetika (t½α <1 t ja t½ß ligikaudu 9 t). Valsartaan elimineerub
eelkõige biliaarselt, eritudes roojaga (ligikaudu 83% annusest) ja renaalselt uriiniga (ligikaudu 13%
annusest), põhiliselt muutumatul kujul. Pärast veenisisest manustamist on valsartaani plasma kliirens
ligikaudu 2 l/t ja renaalne kliirens 0,62 l/t (ligikaudu 30% kogukliirensist). Valsartaani poolväärtusaeg
on 6 tundi.

Südamepuudulikkusega patsiendid
Südamepuudulikkusega patsientidel ja tervetel vabatahtlikel olid keskmine aeg, mis kulus valsarstaani
maksimumkontsentratsiooni saavutamiseni ja eliminatsiooni poolväärtusaeg sarnased. Valsartaani
AUC ja C
väärtused suurenesid koos annuse suurendamisega lineaarselt kogu terapeutilise
max
annusevahemiku ulatuses (40...160 mg kaks korda ööpäevas). Keskmine kumulatsioonifaktor oli
ligikaudu 1,7. Valsartaani näiv kliirens oli suukaudsel manustamisel ligikaudu 4,5 l tunnis. Vanus ei
mõjutanud ravimi näivat kliirensit südamepuudulikkusega patsientidel.

Patsientide erigrupid

Eakad
Valsartaani süsteemne ekspositsioon oli mõningatel eakatel patsientidel mõnevõrra suurem kui
noortel. Siiski ei ole sellisel erinevusel näidatud kliinilise tähtsuse olemasolu.

Neerufunktsiooni häired
Renaalne kliirens moodustab plasma kogukliirensist ainult 30%, mistõttu valsartaani süsteemne
biosaadavus ja neerufunktsioon ei ole omavahel seotud. Annust ei ole vaja seega kohandada
patsientidel, kellel kreatiniini kliirens on >10 ml/min. Puuduvad kogemused ohutu kasutamise kohta
patsientidel kreatiniini kliirensiga <10 ml/min ja dialüüsipatsientidel, seetõttu valsartaani tuleb nendel
patsientidel kasutada ettevaatusega (vt lõigud 4.2 ja 4.4). Valsartaan seondub ulatuslikult
plasmavalkudega ega ole tõenäoliselt eemaldatav dialüüsi teel.

Maksafunktsiooni häired
Ligikaudu 70% imendunud annusest eritub sapiga ning peamiselt muutumatul kujul. Valsartaan ei läbi
ulatuslikku biotransformatsiooni. Täheldati, et kerge kuni mõõduka raskusega maksafunktsiooni
häirega patsientidel suurenes valsartaani ekspositsioon ligikaudu 2 korda tervete vabatahtlikega
võrreldes. Valsartaani plasmakontsentratsiooni ja maksa düsfunktsiooni raskusastme vahel puudub
seos. Valsartaani kasutamist raske maksafunktsiooni häirega patsientidel ei ole uuritud (vt lõigud 4.2,
4.3 ja 4.4).

Lapsed
Uuringus, kus osales 26 hüpertensiivset last (vanuses 1...16 aastat), kes said valsartaani suspensiooni
ühekordse annuse (keskmine: 0,9...2 mg/kg, maksimaalne annus 80 mg), oli valsartaani kliirens
(liitrit/t/kg) võrreldav vanusevahemikus 1...16 aastat ja sarnane sama ravimvormi saanud
täiskasvanutel täheldatuga.

Neerufunktsiooni häired
Ravimi kasutamist lastel kreatiniini kliirensiga <30 ml/min ja dialüüsi saavatel lastel ei ole uuritud,
seetõttu ei ole valsartaani kasutamine nendel patsientidel soovitatav. Lastel kreatiniini kliirensiga >30
ml/min ei ole vaja annust muuta. Tähelepanelikult peab jälgima neerufunktsiooni ja seerumi
kaaliumisisaldust (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, genotoksilisuse, kartsinogeensuse uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.
Emastel rottidel, kes said toksilistes annustes valsartaani (600 mg/kg päevas) gestatsiooni viimastel
päevadel ja laktatsiooni ajal, ilmnes järglaste elulemuse vähenemine, kehakaalu suurenemise
aeglustumine ja arengu hilinemine (kõrvalesta ja kõrvakanali avanemine) (vt lõik 4.6). Need rottidel
kasutatud annused (600 mg/kg päevas) on ligikaudu 18 korda suuremad valsartaani maksimaalsest
inimesele soovitatavast annusest mg/m2 baasil (arvutused eeldavad valsartaani suukaudset annust 320
mg ööpäevas 60 kg kaaluval patsiendil).
Prekliinilistes ohutusuuringutes vähendas valsartaani kasutamine suurtes annustes (200...600 mg
kehamassi kg kohta) rottidel punaliblede parameetreid (erütrotsüüdid, hemoglobiin, hematokrit) ja
tekitas muutusi neerude hemodünaamikas (vähene plasma uureasisalduse suurenemine ja
neerutuubulite hüperplaasia ning basofiilia isasloomadel). Need rottidel kasutatud annused (200 ja 600
mg/kg päevas) on ligikaudu 6 ja 18 korda suuremad valsartaani maksimaalsest inimesele soovitatavast
annusest mg/m2 baasil (arvutused eeldavad valsartaani suukaudset annust 320 mg ööpäevas 60 kg
kaaluval patsiendil). Küünisahvidel tekkisid sarnastel annustel sarnased muutused, kuigi
raskekujulisemad, eelkõige neerudes. Neerukahjustused kulgesid koos uurea ja kreatiniini
kontsentratsiooni tõusuga kuni nefropaatiani. Mõlemal liigil tekkis ka neerude juksta-
glomerulaarrakkude hüpertroofia. Kõik muutused leiti olevat seotud valsartaani farmakoloogilise
toimega, mis kutsub eelkõige küünisahvidel esile pikaajalise hüpotensiooni. Inimestel kasutatavate
valsartaani annuste puhul ei ole neerude juksta-glomerulaarrakkude hüpertroofia asjakohane.

Lapsed
Valsartaani igapäevane suukaudne manustamine vastsündinud/noortele rottidele (alates 7.
sünnijärgsest päevast kuni 70. päevani) annustes 1 mg/kg ööpäevas (see on ligikaudu 10...35%
maksimaalsest lastele soovitatavast annusest 4 mg/kg ööpäevas süsteemse ekspositsiooni alusel)
põhjustas püsivat, pöördumatut neerukahjustust. Ülalnimetatud toimed on angiotensiini konverteeriva
ensüümi inhibiitorite ja angiotensiin II 1. tüüpi retseptori blokaatorite farmakoloogilise toime
tugevnemise oodatav tulemus; need toimed ilmnevad juhul, kui rotte ravitakse esimese 13 elupäeva
jooksul. See periood langeb kokku 36 rasedusnädalaga inimestel, mis võib mõnikord pikeneda kuni
44. nädalani pärast viljastumist. Valsartaani uuringus osalenud noored rotid said ravi kuni 70. päevani
ning ei saa välistada toimet neerude arengule (4...6 sünnijärgset nädalat). Neerude funktsionaalne
küpsemine kestab inimestel esimese eluaasta jooksul. Seega ei saa välistada selle leiu kliinilist tähtsust
alla 1-aastastele lastele, samas ei näita prekliinilised uuringud ohutusega seotud probleeme üle 1-
aastastel lastel.

Tableti sisu
Mikrokristalliline tselluloos
Kolloidne veevaba ränidioksiid
Sorbitool (E420)
Magneesiumkarbonaat
Eelželatiniseeritud (maisi)tärklis
Povidoon K-25
Naatriumstearüülfumaraat
Naatriumlaurüülsulfaat
Krospovidoon (Kollidon CL)

Tableti kate
Laktoosmonohüdraat
Hüpromelloos
Talk
Makrogool 4000

VALZAP 80 mg: punane raudoksiid (E 172).
VALZAP 160 mg: kollane raudoksiid ja pruun raudoksiid (E 172), indigokarmiin (E132).

Ei kohaldata.

2 aastat.

Hoida temperatuuril kuni 30ºC. Hoida originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult.

PVC/PE/PVDC (Triplex)/alumiinium blister.
Pakendi suurused: 28, 30, 56, 84, 90 õhukese polümeerikattega tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erinõuded puuduvad.