STOPRESS

Arteriaalne hüpertensioon.

Sümptomaatiline südamepuudulikkus.

Stabiilne südame isheemiatõbi: tüsistuste riski vähendamine patsientidel, kellel on anamneesis
müokardiinfarkt ja/või revaskularisatsiooni protseduur.

Annus tuleb määrata individuaalselt vastavalt patsiendi profiilile (vt lõik 4.4) ja vererõhu vastusele.

Hüpertensioon
Perindopriili võib kasutada monoteraapiana või kombinatsioonis teistesse klassidesse kuuluvate
hüpertensioonivastaste ravimitega.
Soovitatav algannus on 4 mg manustatuna üks kord ööpäevas hommikuti.
Patsientidel, kellel on tugevalt aktiveerunud reniin-angiotensiin-aldosteroon süsteem (eriti
renovaskulaarne hüpertensioon, soola- ja/või vedelikupuudus, südamepuudulikkus või raske
hüpertensioon), võib pärast esimese annuse võtmist vererõhk liigselt langeda. Sellistele patsientidele
soovitatakse algannust 2 mg ning ravi tuleks alustada arstliku järelevalve all.
Pärast kuuajalist ravi võib annust suurendada 8 mg-ni üks kord ööpäevas.

Pärast perindopriilravi algust võib ilmneda sümptomaatiline hüpotensioon; see on tõenäolisem
patsientide puhul, kes saavad samal ajal diureetilist ravi. Seetõttu on soovitatav rakendada ettevaatust,
sest neil patsientidel võib olla vedeliku- ja/või soolapuudus.

Võimalusel tuleks 2 kuni 3 päeva enne perindopriilravi alustamist katkestada diureetikumide võtmine
(vt lõik 4.4).

1

Hüpertensiivsetel patsientidel, kellel diureetilist ravi ei saa katkestada, tuleks perindopriilravi alustada
annusega 2 mg. Tuleks jälgida neerufunktsiooni ja plasma kaaliumisisaldust. Edasised perindopriili
annused tuleb kohandada vastavalt vererõhu vastusele. Vajaduse korral võib uuesti alustada
diureetilist ravi.

Eakatel patsientidel tuleb ravi alustada annusega 2 mg, mida võib kuu aja pärast suurendada edasi
4 mg-ni ning seejärel vajadusel 8 mg-ni, sõltuvalt neerufunktsioonist (vt allpoololev tabel).

Sümptomaatiline südamepuudulikkus
Perindopriili, mida üldiselt liidetakse ravile kaaliumi mittesäästva diureetikumiga ja/või digoksiiniga
ja/või beeta-adrenoblokaatoriga, manustamist on soovitatav alustada hoolika meditsiinilise järelevalve
all ning soovitatava algannusega 2 mg, manustatuna hommikul. Seda annust võib vajadusel taluvuse
korral suurendada 2 mg kaupa mitte vähem kui 2-nädalase intervalliga kuni annuseni 4 mg üks kord
ööpäevas. Annuse kohandamine peaks põhinema patsiendi individuaalsel kliinilisel vastusel.

Raske südamepuudulikkuse korral ja teistel patsientidel, keda peetakse kõrge riskiga patsientideks
(neerufunktsiooni kahjustusega patsiendid ja patsiendid, kellel on kalduvus elektrolüütide häiretele,
patsiendid, kes saavad samaaegselt diureetilist ravi ja/või ravi vasodilateerivate ainetega) tuleb ravi
alustada hoolika järelevalve all (vt lõik 4.4).

Kõrge sümptomaatilise hüpotensiooni riskiga patsientidel, nt soolavaegusega patsientidel koos
hüponatreemiaga või ilma, hüpovoleemiaga patsientidel või patsientidel, kes saavad tugevat
diureetilist ravi, tuleks need seisundid võimalusel enne perindopriilravi algust korrigeerida.
Perindopriili kasutamise korral tuleks nii enne ravi kui ka ravi ajal jälgida hoolikalt vererõhku,
neerufunktsiooni ja plasma kaaliumisisaldust (vt lõik 4.4).

Stabiilne südame isheemiatõbi
Perindopriilravi tuleb sisse juhatada annusega 4 mg üks kord ööpäevas kahe nädala jooksul, seejärel
võib sõltuvalt neerufunktsioonist ning eeldusel, et 4 mg annust talutakse hästi, annust suurendada 8
mg-ni üks kord ööpäevas.
Eakad patsiendid peaksid saama 2 mg üks kord ööpäevas esimesel nädalal, seejärel järgmisel nädalal
4 mg üks kord ööpäevas, enne kui annust suurendatakse kuni 8 mg-ni üks kord ööpäevas sõltuvalt
neerufunktsioonist (vt tabel 1 „Annuse kohandamine neerukahjustuse korral”). Annust tuleb
suurendada ainult juhul, kui eelmist väiksemat annust talutakse hästi.

Patsientide erirühmad:

Neerukahjustusega patsiendid
Neerukahjustusega patsientidel tuleb annust kohandada lähtuvalt kreatiniini kliirensist, nagu on
toodud allpoololevas tabelis 1:

Tabel 1: Annuse kohandamine neerukahjustuse korral

Kreatiniini kliirens (ml/min)
Soovitatav annus
Cl ≥ 60
4 mg ööpäevas
CR
30 < Cl < 60
2 mg ööpäevas
CR
15 < Cl < 30
2 mg ülepäeviti
CR
Hemodialüüsi saavad patsiendid*, Cl < 15
2 mg dialüüsi päeval
CR

*Perindoprilaadi dialüüsi kliirens on 70 ml/min. Hemodialüüsi saavad patsiendid peaksid annuse
võtma pärast dialüüsi.


2
Maksakahjustusega patsiendid
Maksakahjustusega patsientidel ei ole annuse kohandamine vajalik (vt lõigud 4.4 ja 5.2).

Lapsed
Ravimi efektiivsus ja ohutus lastel ja noorukitel (alla 18-aastastel)ei ole tõestatud. Seetõttu ei
soovitata kasutada ja noorukitel lastel.

Suukaudne.
Perindopriili on soovitatav võtta üks kord ööpäevas, hommikul enne sööki.

Ülitundlikkus perindopriili, lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete või teiste AKE inhibiitorite
-
suhtes.

Anamneesis angioödeem, mis oli seotud eelneva AKE inhibiitori raviga.
- Pärilik või idiopaatiline angioödeem.
- Raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõigud 4.4 ja 4.6).
- Samaaegne kasutamine aliskireeniga patsientidel, kellel on suhkurtõbi või neerukahjustus (GFR
-
< 60 ml/min/1,73m2) (vt lõigud 4.4 ja 4.5).

Stabiilne südame isheemiatõbi
Kui perindopriilravi esimese kuu jooksul ilmneb ebastabiilse stenokardia episood (olenemata sellest,
kas see on tõsine või mitte), tuleks enne ravi jätkamist hoolikalt hinnata kasu ja riske.

Hüpotensioon
AKE inhibiitorid võivad põhjustada ülemäärast vererõhu langust. Sümptomaatiline hüpotensioon
ilmneb tüsistusteta kõrgvererõhutõve patsientidel harva ja see on tõenäolisem patsientidel, kellel on nt
diureetikumravist, piiratud soolasisaldusega dieedist, dialüüsist, kõhulahtisusest või oksendamisest
tekkinud vedelikuvaegus, või kellel on raske reniin-sõltuv hüpertensioon (vt lõigud 4.5 ja 4.8).
Sümptomaatilise südamepuudulikkusega patsientidel koos kaasuva neerupuudulikkusega või ilma on
täheldatud sümptomaatilist hüpotensiooni. See on tõenäolisem neil patsientidel, kellel on raskem
südamepuudulikkuse staadium, mida peegeldab suurtes annustes lingudiureetikumide kasutamine,
hüponatreemia või funktsionaalne neerukahjustus. Patsientidel, kellel on suurenenud risk
sümptomaatilise hüpotensiooni tekkeks, tuleb ravi alustada ja annust kohandada hoolika jälgimise all
(vt lõigud 4.2 ja 4.8). Sarnane arvestus kehtib ka patsientidele, kellel on südame isheemiatõbi või
tserebrovaskulaarsed häired ning kellel ülemäärane vererõhu langus võiks viia müokardiinfarkti või
tserebrovaskulaarse atakini.

Hüpotensiooni esinemisel tuleb patsient asetada selili lamama ja vajadusel tuleb manustada
naatriumkloriidi 9 mg/ml (0,9%) lahust intravenoosse infusioonina. Mööduv hüpotensiivne vastus ei
ole vastunäidustuseks edasiste annuste manustamisele, mida võib tavaliselt raskusteta teha pärast
veremahu suurendamise järgset vererõhu tõusu.

Mõnedel südame paispuudulikkusega patsientidel, kellel on normaalne või madal vererõhk, võib
perindopriiliga esineda süsteemse vererõhu täiendavat langust. See toime on ette aimatav ega ole
tavaliselt ravi katkestamise põhjuseks. Kui hüpotensioon muutub sümptomaatiliseks, võib vajalik olla
annuse vähendamine või perindopriili võtmise katkestamine.

Aordi- ja mitraalklapi stenoos/hüpertroofiline kardiomüopaatia
Nagu teistegi AKE inhibiitorite puhul, tuleb perindopriili kasutada ettevaatusega mitraalklapi stenoosi
ja vasaku vatsakese väljavoolu takistusega, nagu aordiklapi stenoosi või hüpertroofilise
kardiomüopaatiaga patsientidel.


3
Neerukahjustus
Neerukahjustuse korral (kreatiniini kliirens < 60 ml/min) tuleks esialgne perindopriili annus
kohandada vastavalt patsiendi kreatiniini kliirensile (vt lõik 4.2) ja seejärel kohandada seda vastavalt
patsiendi ravivastusele. Nendel patsientidel on rutiinne seerumi kaaliumi ja kreatiniini sisalduse
jälgimine osa arsti tavapraktikast (vt lõik 4.8).

Sümptomaatilise südamepuudulikkusega patsientidel võib ravi alustamine AKE inhibiitoritega viia
neerufunktsiooni täiendava kahjustumiseni. Sellises olukorras on teatatud ägedast
neerupuudulikkusest, mis tavaliselt on olnud pöörduv.

Mõnedel kahepoolse neeruarteri stenoosiga, või ainsa neeru puhul ühepoolse neeruarteri stenoosiga
patsientidel, keda on ravitud AKE inhibiitoritega, on leitud uurea ja kreatiniini sisalduse tõusu veres,
mis on ravi katkestamisel tavaliselt taandunud. Eriti tõenäoline on see neerupuudulikkusega
patsientidel. Kui sinna lisandub ka renovaskulaarne hüpertensioon, on raske hüpotensiooni ja
neerupuudulikkuse risk suurenenud. Nendel patsientidel tuleb ravi alustada hoolika meditsiinilise
järelevalve all, väikeste annustega ja ettevaatliku annuse tiitrimisega. Kuna ravi diureetikumidega
võib olla eelneva jaoks toetav faktor, tuleb nende võtmine katkestada ning perindopriilravi esimeste
nädalate jooksul jälgida neerufunktsiooni.

Mõnedel hüpertensioonipatsientidel, kellel eelnevalt ei ole avaldunud renovaskulaarset haigust, on
ilmnenud vere uurea ja seerumi kreatiniini sisalduse suurenemine, mis tavaliselt on nõrk ja mööduv,
eriti kui perindopriili on manustatud samaaegselt koos diureetikumiga. See on tõenäolisem varasema
neerukahjustusega patsientidel. Vajalikuks võib osutuda annuse vähendamine ja/või diureetikumi
ja/või perindopriili kasutamise katkestamine.

Hemodialüüsi saavad patsiendid
Patsientidel, kes on dialüüsi saanud läbi kõrge läbitavusega membraanide ning keda on samaaegselt
ravitud AKE inhibiitoriga, on teatatud anafülaktoidsetest reaktsioonidest. Selliste patsientide puhul
tuleks kaaluda teist tüüpi dialüüsimembraani või teise klassi kuuluva antihüpertensiivse aine
kasutamise võimalust.

Neerusiirdamine
Puuduvad kogemused perindopriili kasutamise kohta patsientidel, kellel on hiljuti teostatud
neerusiirdamine.

Ülitundlikkus/angioödeem
AKE inhibiitoritega, sh perindopriiliga ravitud patsientidel on harva täheldatud näo, jäsemete, huulte,
limaskestade, keele, kõri ja/või kurgu angioödeemi (vt lõik 4.8). See võib ravi käigus ilmneda ükskõik
millisel ajal. Sellistel juhtudel tuleb perindopriili kasutamine viivitamatult katkestada ja alustada
vastavat jälgimist, mida tuleks jätkata kuni sümptomite täieliku taandumiseni. Juhtudel, kus turse
piirdus näo ja huultega, paranes seisund üldiselt ilma ravita, ehkki sümptomite leevendamisel on abi
olnud antihistamiinikumidest.

Kõritursega seotud angioödeem võib osutuda fataalseks. Kui angioödeem on levinud keelele, kurgu
või kõri piirkonda, kus see võib tõenäoliselt tekitada hingamisteede sulgust, tuleks viivitamatult
rakendada esmaabi. Esmaabi võib hõlmata adrenaliini manustamist ja/või hingamisteede vabana
hoidmist. Patsienti tuleb hoida hoolika meditsiinilise järelevalve all, kuni sümptomid on täielikult ja
püsivalt taandunud.

Patsientidel, kellel on anamneesis angiödeem, mis ei ole seotud AKE inhibiitori raviga, võib AKE
inhibiitori saamise ajal olla suurenenud risk angioödeemi tekkeks (vt lõik 4.3).

AKE inhibiitoritega ravitud patsientidel on harva teatatud intestinaalsest angioödeemist. Neil
patsientidel esines kõhuvalu (koos iivelduse või oksendamisega või ilma); mõnedel juhtudel ei olnud
enne tekkinud näo angioödeemi ning C-1 esteraasi tasemed olid normaalsed. Angioödeem diagnoositi
protseduuri käigus, sh kõhuõõne KT uuringu või ultraheli või operatsiooni ajal ning sümptomid

4
taandusid pärast AKE inhibiitori ärajätmist. AKE inhibiitoreid kasutavate patsientide puhul tuleb
kõhuvalu diferentsiaaldiagnostikas arvestada ka võimaliku intestinaalse angioödeemiga.

Anafülaktoidsed reaktsioonid madala tihedusega lipoproteiinide (LDL) afereesi ajal
Harva on patsientidel, kes saavad AKE inhibiitoreid madala tihedusega lipoproteiini (LDL) afereesi
ajal dekstraansulfaadiga, esinenud eluohtlikke anafülaktoidseid reaktsioone. Neid reaktsioone välditi,
peatades ajutiselt AKE inhibiitori manustamise enne iga afereesi.

Anafülaktilised reaktsioonid desensibiliseeriva ravi ajal
Üksikteadete alusel on esinenud kauakestvaid eluohtlikke anafülaktoidseid reaktsioone patsientidel,
kes said AKE inhibiitoreid desensibiliseeriva ravi ajal hymenoptera (mesilaste, vapsikute) mürgiga.
Allergilistel patsientidel, kes saavad desensibiliseerivat ravi, tuleb AKE inhibiitoreid kasutada
ettevaatusega ning hoiduda nende kasutamisest patsientidel, kes saavad mürgiga immuunravi. Kui aga
patsient vajab nii AKE inhibiitoreid kui ka desensibiliseerimist, siis on võimalik neid reaktsioone ära
hoida sel teel, et ravi AKE inhibiitoriga katkestatakse ajutiselt vähemalt 24 tundi enne ravi.

Maksapuudulikkus
Harva on AKE inhibiitorite kasutamist seostatud sündroomiga, mis algab kolestaatilise ikterusega ja
progresseerub fulminantse maksanekroosini ning (mõnikord) surmani. Selle sündroomi mehhanism on
ebaselge. Patsientidel, kes saavad AKE inhibiitoreid ja kellel tekib ikterus või maksaensüümide
aktiivsuse oluline suurenemine, tuleb ravi AKE inhibiitoriga lõpetada ning nad peavad jääma sobiva
arstliku järelevalve alla (vt lõik 4.8).

Neutropeenia/agranulotsütoos/trombotsütopeenia/aneemia
AKE inhibiitoreid saavatel patsientidel on teatatud neutropeeniast/agranulotsütoosist,
trombotsütopeeniast ja aneemiast. Patsientidel, kellel on normaalne neerufunktsioon ja muid
komplitseerivaid faktoreid ei ole, esineb neutropeeniat harva. Veresoonte kollageenhaigustega
patsientidel, immuunreaktsiooni pärssivat ravi, allopurinool- või prokaiinamiidravi saavatel
patsientidel, või nende komplitseerivate faktorite kombinatsiooniga patsientide puhul - eriti kui sinna
juurde lisandub neerukahjustus - tuleb perindopriili kasutada äärmise ettevaatusega. Mõnedel nendest
patsientidest on tekkinud tõsised infektsioonid, mis mõnel juhul ei allunud intensiivsele
antibiootikum-ravile. Kui perindopriili kasutatakse sellistel patsientidel, on soovitav perioodiliselt
jälgida nende vere valgeliblede hulka ja patsiente tuleks juhendada, et nad teataksid igast
infektsioonile viitavast märgist (nt kurguvalu, palavik).

Rass
AKE inhibiitorid põhjustavad mustanahalistel patsientidel angioödeemi sagedamini kui mitte
mustanahalistel patsientidel.
Nagu teistegi AKE inhibiitorite puhul, võib perindopriili vererõhku langetav toime mustanahalistel
olla väiksem kui mitte mustanahalistel, selle põhjuseks võib olla mustanahaliste hüpertoonikute
populatsioonis sagedamini esinev madal reniinitase.

Köha
AKE inhibiitorite kasutamisel on teatatud köhast. Köha on iseloomult mitteproduktiivne, püsiv ning
kaob pärast ravi katkestamist. AKE inhibiitorist põhjustatud köha tuleks eristada tavapärasest köhast
diferentsiaaldiagnostikas.

Kirurgia/anesteesia
Patsientidel, kellel on ees ulatuslik operatsioon või kellel anesteesia kutsutakse esile ainetega, mis
põhjustavad hüpotensiooni, võib perindopriil reniini vabastamise kompenseerimiseks sekundaarselt
blokeerida angiotensiin II moodustumise. Ravi tuleb katkestada üks päev enne operatsiooni. Kui
ilmneb hüpotensioon ja selle põhjuseks arvatakse olevat see mehhanism, siis saab seda korrigeerida
vedelikumahu taastamisega.


5
Hüperkaleemia
Mõnedel AKE inhibiitori-, sh perindopriilravi saanud patsientidel on täheldatud plasma
kaaliumisisalduse tõusu. Hüperkaleemia riskitegurid on olemas nendel patsientidel, kellel on
neerupuudulikkus, neerufunktsiooni halvenemine, kõrge vanus (> 70 aasta), diabetes mellitus või
kaasnevad seisundid, eeskätt dehüdratsioon, akuutne südame dekompensatsioon, metaboolne atsidoos
ja kui samaaegselt kasutatakse kaaliumisäästvaid diureetikume (nt spironolaktoon, eplerenoon,
triamtereen või amiloriid), kaaliumilisandeid või kaaliumi sisaldavaid soolaasendajaid; või nendel
patsientidel, kes kasutavad ravimeid, mida seostatakse seerumi kaaliumisisalduse tõusuga (nt
hepariin). Kaaliumilisandite, kaaliumisäästvate diureetikumide või kaaliumi sisaldavate
soolaasendajate kasutamine võib viia seerumi kaaliumisisalduse märkimisväärse tõusuni eeskätt
neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel. Hüperkaleemia võib põhjustada tõsiseid, mõnikord
surmaga lõppevaid arütmiaid. Kui eespool mainitud ainete samaaegset kasutamist peetakse siiski
sobivaks, tuleb seda teha ettevaatusega ning soovitatav on seerumi kaaliumisisaldust tihti kontrollida
(vt lõik 4.5).

Diabeetikud
Diabeetikutel, kes kasutavad suukaudseid diabeediravimeid või insuliini, tuleks AKE inhibiitori ravi
esimesel kuul jälgida hoolikalt glükeemilist kontrolli (vt lõik 4.5).

Liitium
Liitiumi ja perindopriili kombinatsioon ei ole üldiselt soovitatav (vt lõik 4.5).

Kaaliumisäästvad ravimid, kaaliumilisandid või kaaliumi sisaldavad soolaasendajad
Kaaliumisäästvate ravimite, kaaliumilisandite või kaaliumi sisaldavate soolaasendajate ja perindopriili
kombinatsioon ei ole üldiselt soovitatav (vt lõik 4.5).

Reniin-angiotensiin-aldosteroonisüsteemi (RAAS) topeltblokaad
On teatatud hüpotensioonist, sünkoobist, insuldist, hüperkaleemiast ning neerufunktsiooni muutustest
(sh akuutsest neerupuudulikkusest) tundlikel patsientidel, eeskätt RAA süsteemi mõjutavate ravimite
kombineerimisel. Seetõttu ei ole soovitatav kasutada reniin-angiotensiin-aldosteroonisüsteemi
topeltblokaadi, mis saadakse, kui angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorit (AKEI)
kombineeritakse angiotensiin II retseptori blokaatoriga (ARB) või aliskireeniga.
Suhkurtõvega või neerukahjustusega (GFR < 60 ml/min/1,73m2) patsientidele on kombinatsioon
aliskireeniga vastunäidustatud (vt lõigud 4.3 ja 4.5).

Rasedus
Ravi AKE inhibiitoritega ei tohi alustada raseduse ajal. Kui just pidev ravi AKE inhibiitoritega ei ole
hädavajalik, tuleks rasedust planeeriv patsient üle viia alternatiivsele hüpertensioonivastasele ravile,
millel on kindlakstehtud ohutusprofiil kasutamiseks rasedatel. Raseduse tuvastamisel tuleb ravi AKE
inhibiitoritega otsekohe lõpetada ning sobivusel alustada alternatiivse raviga (vt lõigud 4.3 ja 4.6).

Ravimid, mis põhjustavad hüperkaleemiat
Mõned ravimid või ravimiklassid võivad suurendada hüperkaleemia esinemissagedust: aliskireen,
kaaliumisoolad, kaaliumisäästvad diureetikumid, AKE inhibiitorid, angiotensiin II retseptorite
antagonistid, MSPVA-d, hepariinid, immunosupressiivsed ained nagu tsüklosporiin või takroliimus,
trimetoprim. Kombinatsioon nende ravimitega suurendab hüperkaleemia riski.

Samaaegne kasutamine on vastunäidustatud (vt lõik 4.3)
Aliskireen
Suhkurtõvega või neerukahjustusega patsientidel suureneb risk hüperkaleemia tekkeks,
neerufunktsiooni halvenemiseks ning suurenevad kardiovaskulaarne haigestumus ja suremus.

Samaaegne kasutamine ei ole soovitatav (vt lõik 4.4)
Aliskireen

6
Ka neil patsientidel, kellel ei ole suhkurtõbe või neerukahjustust, suureneb risk hüperkaleemia
tekkeks, neerufunktsiooni halvenemiseks ning suurenevad kardiovaskulaarne haigestumus ja suremus.

Samaaegne ravi AKE inhibiitori ja angiotensiini retseptorite blokaatoriga
Kirjandusandmetel on teatatud, et diagnoositud aterosklerootilise haiguse, südamepuudulikkuse või
organkahjustusega suhkurtõvega patsientidel seostub AKE inhibiitori ja angiotensiin-retseptorite
blokaatori samaaegse raviga hüpotensiooni, sünkoobi, hüperkaleemia ja neerufunktsiooni halvenemise
(sh akuutse neerupuudulikkuse) suurem esinemissagedus võrreldes patsientidega, kes said raviks
ainult ühte reniin-angiotensiin-aldosteroonisüsteemi mõjutavat toimeainet. Topeltblokaadi (nt AKE
inhibiitori ja angiotensiin II retseptori blokaatori kombinatsioon) kasutamisel tuleb piirduda
individuaalsete üksikjuhtudega, jälgides hoolikalt patsiendi neerufunktsiooni, kaaliumitasemeid ja
vererõhku.

Estramustiin
Suurenenud risk kõrvaltoimete tekkeks, nt angioneurootiline ödeem (angioödeem).

Kaaliumisäästvad diureetikumid (nt triamtereen, amiloriid), kaaliumisoolad
Hüperkaleemia (potentsiaalselt surmaga lõppev), eeskätt seoses neerukahjustusega (aditiivsed
hüperkaleemilised toimed).

Perindopriili kasutamine koos eespool mainitud ravimitega ei ole soovitatav (vt lõik 4.4). Kui
samaaegne kasutamine on siiski näidustatud, tuleb neid kasutada ettevaatusega ja jälgides sageli
plasma kaaliumisisaldust. Spironolaktooni kasutamise kohta südamepuudulikkuse korral vt allpool.

Liitium
Liitiumi ja AKE inhibiitorite samaaegsel manustamisel on teatatud mööduvast seerumi liitiumi
kontsentratsiooni ja toksilisuse suurenemisest. Perindopriili kasutamine koos liitiumiga ei ole
soovitatav, kuid kui kombinatsioon osutub vajalikuks, tuleb läbi viia seerumi liitiumisisalduse
hoolikas jälgimine (vt lõik 4.4).

Samaaegne kasutamine nõuab erilist ettevaatust:
Diabeedivastased ravimid (insuliinid, suukaudsed hüpoglükeemilised ained)
Epidemioloogilised uuringud on näidanud, et AKE inhibiitorite ja diabeediravimite (insuliinid,
suukaudsed hüpoglükeemilised ained) samaaegne kasutamine võib põhjustada suurenenud vere
glükoosisisaldust langetavat toimet koos hüperglükeemia riskiga. Ilmnes, et selle fenomeni ilmnemine
on kõige tõenäolisem kombineeritud ravi esimestel nädalatel ja neerukahjustusega patsientidel.

Baklofeen
Suurenenud hüpertensioonivastane toime. Jälgida vererõhku ning vajadusel kohandada
hüpertensioonivastase ravimi annust.

Kaaliumi mittesäästvad diureetikumid
Diureetikume kasutavatel patsientidel, eriti neil, kellel esineb veremahu vähenemine ja/või soolade
puudus, võib ravi alustamine AKE inhibiitoriga põhjustada liigset vererõhu langust. Hüpotensiivsete
toimete vähendamiseks võib lõpetada diureetikumide kasutamise, suurendada veremahtu või soolade
manustamist, enne kui alustada ravi perindopriili väikeste annustega, mida edaspidi järk-järgult
suurendatakse.

Arteriaalse hüpertensiooni korral, kui eelnev diureetiline ravi on põhjustanud veremahu
vähenemist/soolade puudust, on kaks võimalust: kas lõpetada diureetikumi kasutamine enne AKE
inhibiitoriga ravi alustamist, sellisel juhul võib hiljem taas alustada kaaliumi mittesäästvate
diureetikumide võtmist; või alustada ravi AKE inhibiitori väikeste annustega, mida edaspidi järk-
järgult suurendatakse.


7
Diureetikumidega ravitud südame paispuudulikkuse korral tuleb AKE inhibiitorite kasutamist
alustada väga väikeste annustega ning võimalik, et edaspidi tuleb vähendada samaaegselt kasutatava
kaaliumi mittesäästva diureetikumi annuseid.
Kõigil juhtudel tuleb AKE inhibiitori kasutamisel mõne esimese nädala jooksul jälgida patsiendi
neerufunktsiooni (kreatiniini tasemeid).

Kaaliumisäästvad diureetikumid (eplerenoon, spironolaktoon)
AKE inhibiitori väikesed annused koos eplerenooniga või spironolaktooni annustega vahemikus
12,5 mg kuni 50 mg ööpäevas:

Kui ravimit kasutatakse patsientidel, kellel esineb II...IV klassi südamepuudulikkus (NYHA)
väljutusfraktsiooniga < 40% ning eelnevalt on ravitud AKE inhibiitorite ja lingudiureetikumidega, siis
kaasneb risk hüperkaleemia tekkeks, mis võib lõppeda surmaga, eriti juhtudel, kui ei ole kinni peetud
soovitustest, mis kehtivad selle ravimikombinatsiooni määramisel.
Enne selle kombinatsiooniga ravi alustamist kontrollida, et patsiendil ei esineks hüperkaleemiat ega
neerukahjustust.

Patsienti on soovitatav hoolikalt jälgida kaleemia ja kretineemia suhtes: esimesel ravikuul üks kord
nädalas ning edaspidi üks kord kuus.

Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d), sh aspiriin ≥ 3 g ööpäevas
Kui AKE inhibiitoreid manustatakse samaaegselt mittesteroidsete põletikuvastaste ainetega (nt
atsetüülsalitsüülhape põletikuvastastes annustamisskeemides, COX-2 inhibiitorid ja mitteselektiivsed
MSPVA-d), võib hüpertensioonivastane toime nõrgeneda. AKE inhibiitorite kasutamine koos
MSPVA-dega võib suurendada riski neerufunktsiooni halvenemiseks (sh võimalik akuutne
neerupuudulikkus) ning seerumi kaaliumisisalduse suurenemiseks, eeskätt olemasoleva
neerufunktsiooni langusega patsientidel. Kombinatsiooni manustamisel tuleb olla ettevaatlik, eeskätt
eakate puhul. Patsiendid peavad olema adekvaatselt hüdreeritud ning tuleb kaaluda neerufunktsiooni
jälgimist samaaegse ravi alustamisel ning perioodiliselt ka edaspidi.

Samaaegsel kasutamisel on vajalik teatav ettevaatus
Hüpertensioonivastased ained ja vasodilataatorid
Nende ainete samaaegne kasutamine võib tugevdada perindopriili hüpotensiivset toimet. Samaaegne
kasutamine koos nitroglütseriini ja teiste nitraatide või teiste vasodilataatoritega võib veelgi vererõhku
alandada.

Gliptiinid (linagliptiin, saksagliptiin, sitagliptiin, vildagliptiin)
Patsientidel, kes saavad samaaegselt raviks AKE inhibiitorit, esineb suurenenud risk angioödeemi
tekkeks tänu dipeptidüül-peptidaas-IV (DPP-IV) aktiivsuse pärssimisele gliptiini poolt.

Atsetüülsalitsüülhape, trombolüütilised ained, beeta-blokaatorid, nitraadid
Perindopriili võib kasutada samaaegselt atsetüülsalitsüülhappega (kui seda kasutatakse
trombolüütikumina), trombolüütiliste ravimitega, beeta-blokaatoritega ja/või nitraatidega.

Tritsüklilised antidepressandid/antipsühhootikumid/anesteetikumid
Teatud anesteetiliste ravimite, tritsükliliste antidepressantide ja antipsühhootikumide samaaegne
kasutamine koos AKE inhibiitoritega võib veelgi vererõhku langetada (vt lõik 4.4).

Sümpatomimeetikumid
Sümpatomimeetikumid võivad vähendada AKE inhibiitorite antihüpertensiivseid toimeid.

Kuld
Patsientidel, kes saavad raviks süstitavaid kullapreparaate (naatriumaurotiomalaat) ning samaaegselt
AKE inhibiitorit, sh perindopriili, on harva teatatud nitritoidreaktsioonidest (sümptomiteks on näo
õhetus, iiveldus, oksendamine ja hüpotensioon).


8

Rasedus
AKE inhibiitorite kasutamine ei ole raseduse esimesel trimestril soovitatav (vt lõik 4.4). AKE
inhibiitorite kasutamine on vastunäidustatud raseduse teisel ja kolmandal trimestril (vt lõigud 4.3 ja
4.4).
Epidemioloogilised tõendusmaterjalid teratogeensuse riski kohta AKE inhibiitorite kasutamisel
raseduse esimesel trimestril ei ole olnud lõplikud; siiski ei saa välistada väikest riski suurenemist. Kui
just pidev ravi AKE inhibiitoritega ei ole hädavajalik, tuleks rasedust planeeriv patsient üle viia
alternatiivsele hüpertensioonivastasele ravile, millel on kindlakstehtud ohutusprofiil kasutamiseks
rasedatel. Kui diagnoositakse rasedus, tuleb kaasneva lootetoksilisuse riski tõttu ravi AKE
inhibiitoritega otsekohe lõpetada ja võimaluse korral alustada alternatiivset ravi.

Kokkupuude AKE inhibiitori raviga raseduse teisel ja kolmandal trimestril põhjustab inimesel
teadaolevalt fetotoksilisust (vähenenud neerufunktsioon, oligohüdramnion, koljuluude luustumise
peetus) ja neonataalset toksilisust (neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia) (vt lõik 5.3).
Kahjustuse tagajärjel tekkinud oligohüdramnioni võib seostada loote kopsude hüpoplaasia ja
skeletideformatsioonidega. Kui kokkupuude AKE inhibiitoriga on ilmnenud alates raseduse teisest
trimestrist, on soovitatav ultraheliga kontrollida neerufunktsiooni ja koljut. Imikuid, kelle emad on
võtnud AKE inhibiitoreid, tuleb hoolikalt jälgida hüpotensiooni suhtes (vt ka lõigud 4.3 ja 4.4).

Imetamine
Kuna puudub informatsioon Stopress’i kasutamise kohta rinnaga toitmise ajal, ei ole Stopress
soovitatav ning rinnaga toitmise ajal on eelistatud alternatiivsed paremini tõestatud ohutusprofiiliga
ravimeetodid, eriti vastsündinu või enneaegselt sündinud lapse korral.

Fertiilsus
Puudus toime reproduktiivkäitumisele või fertiilsusele.

Perindopriilil ei ole vahetut toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele, kuid mõnel
patsiendil võib individuaalse reaktsioonina esineda madalat vererõhku, eriti ravi alustamisel või
kombinatsioonis teiste hüpertensioonivastaste ainetega.
Selle tagajärjel võib autojuhtimise või masinate käsitsemise võime olla kahjustatud.

a. Ohutusprofiili kokkuvõte
Perindopriili ohutusprofiil on kooskõlas AKE inhibiitorite ohutusprofiiliga:
Kõige sagedamini on kliinilistes uuringutes ja perindopriili kasutamise jooksul teatatud järgmistest
kõrvaltoimetest: pearinglus, peavalu, paresteesia, peapööritus, nägemishäired, tinnitus, hüpotensioon,
köha, düspnoe, kõhuvalu, kõhukinnisus, kõhulahtisus, düsgeusia, düspepsia, iiveldus, oksendamine,
kihelus, lööve, lihaskrambid ja asteenia.

b. Kõrvaltoimete loetelu
Kliinilistes uuringutes ja/või perindopriili turuletulekujärgsel kasutamisel on täheldatud järgmiseid
kõrvaltoimeid, mis on järjestatud järgmiste esinemissageduste alusel:
Väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100); harv (≥ 1/10000
kuni < 1/1000); väga harv (< 1/10000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Vere ja lümfisüsteemi häired:
Aeg-ajalt: eosinofiilia*

9
Väga harv: agranulotsütoos või pantsütopeenia, hemoglobiini ja hematokriti langus,
leukopeenia/neutropeenia, hemolüütiline aneemia kaasasündinud G-6PDH puudusega patsientidel (vt
lõik 4.4), trombotsütopeenia

Ainevahetus- ja toitumishäired:
Aeg-ajalt: hüpoglükeemia (vt lõigud 4.4 ja 4.5)*, hüperkaleemia, mis on pöörduv ravi lõpetamisel (vt
lõik 4.4)*, hüponatreemia*

Psühhiaatrilised häired
Aeg-ajalt: meeleolu- või unehäired

Närvisüsteemi häired
Sage: peavalu, pearinglus, vertiigo, paresteesia
Aeg-ajalt: somnolentsus*, sünkoop*
Väga harv: segasus

Silma kahjustused
Sage: nägemishäired

Kõrva ja labürindi kahjustused
Sage: tinnitus

Südame häired
Aeg-ajalt: palpitatsioonid*, tahhükardia*
Väga harv: arütmia, stenokardia, müokardiinfarkt, mis võib kõrge riskifaktoriga patsientide puhul olla
sekundaarne sügavale hüpotensioonile (vt lõik 4.4)

Vaskulaarsed häired
Sage: hüpotensioon ja hüpotensiooniga seotud toimed
Aeg-ajalt: vaskuliit*
Väga harv: insult, mis võib kõrge riskifaktoriga patsientide puhul olla sekundaarne sügavale
hüpotensioonile (vt lõik 4.4)

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Sage: köha, hingeldus
Aeg-ajalt: bronhospasm
Väga harv: eosinofiilne pneumoonia, riniit

Seedetrakti häired
Sage: iiveldus, oksendamine, kõhuvalu, maitsetundlikkuse häired, düspepsia, kõhulahtisus,
kõhukinnisus
Aeg-ajalt: suukuivus
Väga harv: pankreatiit

Maksa ja sapiteede häired
Väga harv: tsütolüütiline või kolestaatiline hepatiit (vt lõik 4.4)

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Sage: lööve, kihelus
Aeg-ajalt: näo, jäsemete, huulte, limaskestade, keele, häälepilu piirkonna ja/või kõri angioödeem,
nõgestõbi (vt lõik 4.4), valgusülitundlikkusreaktsioonid*, pemfigoid*, hüperhidroos
Väga harv: multiformne erüteem

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Sage: lihaskrambid
Aeg-ajalt: liigesevalu*, lihasvalu*

10

Neerude ja kuseteede häired
Aeg-ajalt: neerupuudulikkus
Väga harv: äge neerupuudulikkus

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Aeg-ajalt: erektsioonihäire

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Sage: asteenia
Aeg-ajalt: valu rinnus*, halb enesetunne*, perifeersed tursed*, püreksia

Uuringud
Aeg-ajalt: uurea sisalduse suurenemine veres*, kreatiniini sisalduse suurenemine veres*
Harv: bilirubiini sisalduse suurenemine veres, maksaensüümide aktiivsuse tõus

Vigastus, mürgistus ja protseduuri tüsistused
Aeg-ajalt: kukkumised*

*Esinemissageduse arvestamisel võeti aluseks kliinilised uuringud, mille teemaks olid spontaanselt
teatatud kõrvaltoimed

Kliinilised uuringud
Juhuslikult valitud perioodil EUROPA uuringus peeti arvestust vaid tõsiste kõrvaltoimete üle. Tõsised
kõrvaltoimed ilmnesid vaid vähestel patsientidel: 16 (0,3%) patsiendil 6122-st perindopriili saanutest
ja 12 (0,2%) patsiendil 6107-st platseebot saanutest. Perindopriilravi saanud patsientidest täheldati
hüpotensiooni 6 patsiendil, angioödeemi 3 patsiendil ja järsku südameseiskust 1 patsiendil. Köha,
hüpotensiooni või teiste perindopriili talumatuse nähtude tõttu ravist loobunud patsientide arv oli
perindopriilirühmas suurem kui platseeborühmas, vastavalt 6,0% (n=366) ja 2,1% (n=129).

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamise kohta inimestel on andmed piiratud. AKE inhibiitorite üleannustamisega seotud
sümptomite hulka võivad kuuluda hüpotensioon, vereringe šokk, elektrolüütide häired,
neerupuudulikkus, hüperventilatsioon, tahhükardia, palpitatsioonid, bradükardia, pearinglus, ärevus ja
köha.

Soovitatav üleannustamise ravi on naatriumkloriidi 9 mg/ml (0,9%) lahuse intravenoosne infusioon.
Hüpotensiooni ilmnedes tuleb patsient panna šokiasendisse. Võimalusel võib kaaluda ravi ka
angiotensiin II infusiooniga ja/või intravenoossete katehhoolamiinidega. Perindopriili võib üldisest
vereringest eemaldada hemodialüüsil (vt lõik 4.4). Ravile raskesti alluva bradükardia korral on
näidustatud südamestimulaatori kasutamine. Pidevalt tuleks jälgida elulisi näitajaid, seerumi
elektrolüütide ja kreatiniini kontsentratsiooni.

Farmakoterapeutiline rühm: angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid
ATC-kood: C09AA04

11

Toimemehhanism
Perindopriil on ensüümi, mis konverteerib angiotensiin I angiotensiin II-ks, inhibiitor (angiotensiini
konverteeriv ensüüm AKE).
Konverteeriv ensüüm, või kinaas, on eksopeptidaas, mis võimaldab angiotensiin I konverteerimist
vasokonstriktoriks angiotensiin II ning põhjustab ka vasodilataatori bradükiniini degradatsiooni
inaktiivseks heptapeptiidiks.

Farmakodünaamilised toimed
AKE pärssimise tagajärjel väheneb angiotensiin II sisaldus plasmas, mis tingib plasma reniini
aktiivsuse suurenemise (inhibeerides reniini vabanemist negatiivse tagasisideme abil) ja aldesterooni
sekretsiooni vähenemise. Kuna AKE inaktiveerib bradükiniini, siis viib AKE inhibeerimine ka
tsirkuleeriva ja paikse kallikreiin-kiniini süsteemi aktiivsuse tõusuni (ning põhjustab seega
prostaglandiini süsteemi aktiveerumise). On võimalik, et nimetatud mehhanism soodustab ka AKE
inhibiitorite vererõhku langetavat toimet ja on osaliselt vastutav teatud kõrvaltoimete eest (nt köha).
Perindopriil toimib oma aktiivse metaboliidi, perindoprilaadi kaudu. Teised metaboliidid ei oma in
vitro mingisugust AKE aktiivsust pärssivat toimet.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus
Hüpertensioon
Perindopriil on aktiivne kõigis hüpertensiooni staadiumites: kerge, mõõdukas, raske; täheldatud on
süstoolse ja diastoolse vererõhu langust nii lamavas kui ka püstises asendis.
Perindopriil vähendab perifeerset vaskulaarset resistentsust, mis viib vererõhu languseni. Selle
tulemusena suureneb perifeerne verevool, samas mitte omades toimet südame löögisagedusele.

Verevool neerudes reeglina suureneb, samal ajal kui glomerulaarfiltratsioon (GFR) jääb tavaliselt
muutumatuks.

Antihüpertensiivne aktiivsus on maksimaalne 4 kuni 6 tundi pärast üksikannuse võtmist ja püsib
vähemalt 24 tundi: toime ravimi kontsentratsiooni madalaimas punktis on 87...100% maksimaalsest
kontsentratsioonist.
Vererõhk langeb kiiresti. Ravimile alluvatel patsientidel saavutatakse normaliseerumine ühe kuu
jooksul ja see kestab ilma tahhüfülaksia tekketa.
Ravi katkestamine ei vii tagasilöögiefektini.
Perindopriil vähendab vasaku vatsakese hüpertroofiat.

Perindopriili vasodilateerivad omadused inimesel on kinnitatud. See parandab suurte arterite elastsust
ja vähendab meedia/valendiku suhet väikestes arterites.

Adjuvantravi tiasiiddiureetikumiga annab aditiivset tüüpi koostoime. Samuti vähendab AKE
inhibiitori ja tiasiidi kombinatsioon diureetikumravist põhjustatud hüpokaleemia riski.

Südamepuudulikkus
Stopress vähendab südame tööd eel- ja järelkoormuse vähendamise kaudu.

Südamepuudulikkusega patsientidel tehtud uuringud näitasid:
- vähenenud vasaku ja parema vatsakese täitumisrõhku,
- vähenenud totaalset perifeerset vaskulaarset resistentsust,
- suurenenud südame jõudlust ja paranenud südame indeksit.

Võrdlevates uuringutes ei põhjustanud esmakordne 2 mg perindopriili manustamine kerge kuni
mõõduka südamepuudulikkusega patsientidele olulist vererõhu langust võrreldes platseeboga.

Stabiilse südame isheemiatõvega patsiendid
EUROPA uuring oli multitsentriline, rahvusvaheline, randomiseeritud, topeltpime, platseebo-
kontrollitud kliiniline uuring, mis kestis 4 aastat.

12
Kaksteist tuhat kakssada kaheksateist (12218) üle 18 aasta vanust patsienti randomiseeriti 8 mg
perindopriili (n=6110) või platseeborühma (n=6108).
Uuringus osalenutel olid südame isheemiatõve tunnused ilma südamepuudulikkuse kliiniliste
nähtudeta.
Kõikidest patsientidest 90%-l oli olnud eelnevalt müokardiinfarkt ja/või oli varem tehtud pärgarterite
revaskularisatsioon.
Enamik patsiente sai uuringuravimit lisaks konventsionaalsele ravile, mille hulka kuulusid
trombotsüütide agregatsiooni inhibiitorid, vere lipiididesisaldust vähendavad ravimid ja beeta-
blokaatorid.
Peamine efektiivsuse hindamise kriteerium oli kombinatsioon kardiovaskulaarsest suremusest,
mitteeluohtlikust müokardiinfarktist ja/või edukalt ravitud südameseiskusest. Ravi perindopriili
annusega 8 mg üks kord ööpäevas andis märkimisväärse esmase tulemusnäitaja 1,9% vähenemise
(suhteline risk vähenes 20%, 95%CI [9,4; 28,6] - p<0,001). Müokardiinfarkti ja/või
revaskularisatsiooni anamneesiga patsientide puhul vähenes platseeboga võrreldes esmane
lõpptulemus 2,2% ja vastav risk 22,4% (95%CI [12,0; 31,6] - p<0,001).

Imendumine
Pärast suukaudset manustamist imendub perindopriil kiiresti ning maksimaalne
plasmakontsentratsioon saabub 1 tunni jooksul. Biosaadavus on 65…70%.

Perindopriil on eelravim. Ligikaudu 20% kogu imendunud perindopriili kogusest muutub aktiivseks
metaboliidiks, perindoprilaadiks. Lisaks aktiivsele perindoprilaadile on perindopriilil viis inaktiivset
metaboliiti. Perindopriili poolväärtusaeg plasmas on 1 tund. Perindoprilaadi maksimaalne
plasmakontsentratsioon saabub 3…4 tunni jooksul.

Toidu manustamine vähendab perindopriili muundumist perindoprilaadiks, sellest tulenevalt ka
biosaadavust, seega tuleks perindopriili manustada suu kaudu ühekordse ööpäevase annusena
hommikuti enne sööki.

On tõestatud lineaarne seos perindopriili annuse ja plasma-ekspositsiooni vahel.

Jaotumine
Seondumata perindoprilaadi jaotusruumala on ligikaudu 0,2 l/kg. Plasmavalkudega seondumine on
vähene (perindoprilaadi seonduvus angiotensiini konverteeriva ensüümiga on vähem kui 30%), kuid
see sõltub kontsentratsioonist.

Eritumine
Perindoprilaat eritub uriiniga ja seondumata fraktsiooni poolväärtusaeg on ligikaudu 3…5 tundi.
Seondunud perindoprilaadi vabanemine angiotensiini konverteerivalt ensüümilt annab „efektiivse"
eliminatsiooni poolväärtusaja 25 tundi, mistõttu saabub püsikontsentratsioon 4 päeva jooksul.
Pärast korduvat manustamist ei ole perindopriili kumulatsiooni täheldatud.

Patsientide erirühmad
Perindoprilaadi eritumine on vähenenud eakatel ning samuti südame- või neerupuudulikkusega
patsientidel. Neerupuudulikkuse korral on annuse kohandamine soovitav, olenevalt kahjustuse astmest
(kreatiniini kliirensist).

Perindopriilaadi dialüüsi kliirens on 70 ml/min.

Tsirroosipatsientidel on perindopriili kineetika muutunud: algmolekuli maksakliirens on vähenenud
poole võrra. Moodustunud perindoprilaadi kogus ei ole siiski vähenenud ning seetõttu ei ole annuse
kohandamine vajalik (vt lõigud 4.2 ja 4.4).


13

Korduvtoksilisuse uuringutes suukaudsel manustamisel (rottidel ja ahvidel) olid märklaudorganiks
neerud, kuid kahjustus oli pöörduv.

In vitro või in vivo uuringutes ei täheldatud mutageensust.

Reproduktsioonitoksilisuse uuringutes (rottidel, hiirtel, küülikutel ja ahvidel) ei ilmnenud
embrüotoksilisust ega teratogeensust. Siiski on näidatud, et angiotensiini konverteeriva ensüümi
inhibiitorid kui ravimiklass indutseerivad toksilisi toimeid loote hilisele arengule, mille tagajärjeks on
loote surm ja kaasasündinud toimed nii närilistel kui ka küülikutel: täheldatud on neerukahjustusi ja
suurenenud peri- ja postnataalset suremust.
Fertiilsuse kahjustust ei esinenud isastel ega emastel rottidel.

Kartsinogeensust pikaajalistes uuringutes rottidel ja hiirtel ei täheldatud.

Mannitool
Krospovidoon tüüp A
Aluseline butüülitud metakrülaat kopolümeer
Hüdrofoobne veevaba kolloidne ränidioksiid
Magneesiumstearaat

Ei kohaldata.

3 aastat

Hoida temperatuuril kuni 30°C. Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.

ACLAR/PVC/alumiinium blistrid on pakendatud pappkarpidesse.
Pakendi suurus: 30 tabletti.

Erinõuded puuduvad.