SINGULAIR 4 MG

Kerge kuni keskmise raskusega astma täiendav ravi 2- kuni 5-aastastel patsientidel, kellel
inhaleeritavad kortikosteroidid ning lühitoimelised beetaagonistid ei taga adekvaatset kliinilist
ravitulemust.

Alternatiivse ravivõimalusena väikeses annuses inhaleeritavatele kortikosteroididele kerge raskusega
astmaga 2...5-aastastel patsientidel, kellel ei ole hiljuti olnud astmahoogu, mis oleks nõudnud
suukaudsete kortikosteroidide kasutamist ning kes ei ole võimelised kasutama inhaleeritavaid
kortikosteroide (vt lõik 4.2).

Astma profülaktika alates 2 aasta vanusest, milles oluline osa on füüsilisest koormusest indutseeritud
bronhokonstriktsioonil.

Seda ravimit tuleb lapsele manustada täiskasvanu järelevalve all. Laste jaoks, kellel on probleeme
närimistableti manustamisega, on olemas graanulid (vt SINGULAIRi 4 mg graanulite ravimi
omaduste kokkuvõte). 2…5-aastastele lastele soovitatav annus on üks 4 mg närimistablett ööpäevas,
manustatuna õhtul. Enne alla neelamist tuleb tabletid katki närida. Kui ravimit manustatakse koos
toiduga, tuleb SINGULAIRi manustada üks tund enne või kaks tundi pärast sööki. Selles
vanuserühmas ei ole annuse kohandamine vajalik. SINGULAIRi 4 mg närimistablette ei soovitata
kasutada alla 2-aastastel lastel.

Üldised soovitused. SINGULAIRi ravitoime astma kontrolli näitajate paranemisena avaldub esimesel
päeval. Patsientidele tuleb meenutada, et nad kasutaksid SINGULAIRi pidevalt, nii kaebuste
puudumise kui ka sümptomite süvenemise korral.

1/ 10
Neerupuudulikkusega haigete või kerge kuni mõõduka raskusega maksakahjustusega haigete ravimisel
ei ole vaja ravimi annust muuta. Raske maksakahjustusega patsientide kohta andmed puuduvad.
Annustamine on ühesugune meeste ja naiste puhul.

SINGULAIR alternatiivse ravivõimalusena väikeses annuses inhaleeritavate kortikosteroidide asemel
kerge püsiva astma korral
Montelukasti ei soovitata kasutada monoteraapiana mõõduka püsiva astmaga patsientidel.
Montelukasti kasutamist alternatiivse ravivõimalusena väikeses annuses inhaleeritavate
kortikosteroidide asemel kerge püsiva astmaga lastel tuleks kaaluda vaid patsientide puhul, kellel ei
ole hiljuti olnud suukaudse kortikosteroidi kasutamist vajanud tõsiseid astmahoogusid ning kelle puhul
on kindlaks tehtud, et nad ei ole võimelised kasutama inhaleeritavaid kortikosteroide (vt lõik 4.1).
Kerget püsivat astmat defineeritakse kui rohkem kui üks kord nädalas, kuid vähem kui üks kord
päevas esinevaid astmanähtusid, rohkem kui kaks korda kuus, kuid vähem kui üks kord nädalas
esinevaid öiseid sümptomeid, normaalset kopsufunktsiooni hoogude vahepeal. Kui järelkontrolli ajaks
(umbes ühe kuu möödudes) ei ole saavutatud rahuldavat kontrolli astma üle, tuleb hinnata vajadust
täiendava või erineva põletikuvastase ravi järele, mis põhineb astma järk-järgulisel raviskeemil.
Astmakontrolli tuleb regulaarselt hinnata.

SINGULAIR astma profülaktikaks 2...5-aastastele patsientidele, kellel on valdavaks komponendiks
füüsilisest koormusest tingitud bronhokonstriktsioon
2...5-aastastel patsientidel võib püsiva astma valdavaks ilminguks olla koormusest tingitud
bronhokonstriktsioon, mis vajab ravi inhaleeritavate kortikosteroididega. Patsiente tuleb jälgida peale
2 kuni 4 nädalat ravi montelukastiga. Kui rahuldavat tulemust ei saavutata, tuleb kaaluda lisaravi või
teist ravimeetodit.

SINGULAIR-ravi koos teiste astmaravimitega
Kui SINGULAIRi kasutatakse täiendava ravimina lisaks inhaleeritavatele kortikosteroididele, ei tohi
inhaleeritavat kortikosteroidi järsult asendada SINGULAIRiga (vt lõik 4.4).

Täiskasvanute ning 15-aastaste ja vanemate noorukite jaoks on olemas 10 mg õhukese
polümeerikattega tabletid.
6...14-aastaste laste jaoks on olemas 5 mg närimistabletid.
6 kuu kuni 5 aasta vanuste laste jaoks on olemas 4 mg graanulid.

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Patsiente tuleb hoiatada, et nad ei kasutaks suukaudset montelukasti kunagi ägeda astmahoo raviks
ning hoiaksid sobivat esmaabivahendit käepärast. Ägeda astmahoo raviks tuleb kasutada lühitoimelist
inhaleeritavat beetaagonisti. Kui patsient vajab tavalisest sagedamini lühitoimelise beetaagonisti
inhalatsioone, tuleb arstiga nõu pidada niipea kui võimalik.

Inhaleeritavat või suukaudset kortikosteroidi ei tohi järsult montelukastiga asendada.

Puuduvad andmed selle kohta, et suukaudsete kortikosteroidide annust saab vähendada montelukasti
samaaegse kasutamise ajal.

Harvadel juhtudel võib astmavastaseid ravimeid, sealhulgas montelukasti kasutavatel patsientidel
tekkida süsteemne eosinofiilia, mille puhul esinevad mõnikord Churgi-Straussi sündroomile (mida
sageli ravitakse süsteemsete kortikosteroididega) iseloomulikud vaskuliidi kliinilised tunnused. Neid
haigusjuhte on tavaliselt (kuid mitte alati) seostatud suukaudse kortikosteroidi annuse vähendamise
või ärajätmisega. Leukotrieeni retseptorite antagonistide võimalikku seost Churgi-Straussi sündroomi
tekkega ei ole välistatud ega kindlaks tehtud. Arstid peavad tähelepanu pöörama sellele, kui patsiendil
tekib eosinofiilia, naha vaskuliit, kopsufunktsiooni halvenemine, kardiaalsed komplikatsioonid ja/või
2/ 10
neuropaatia. Patsiente, kellel tekivad nimetatud sümptomid, tuleb uuesti uurida ning nende
raviskeemid üle vaadata.

Ravi montelukastiga ei muuda aspiriin-tundliku astmaga patsientide vajadust vältida aspiriini ja teiste
mittesteroidsete põletikuvastaste ainete võtmist.

SINGULAIR sisaldab aspartaami, mis on fenüülalaniini allikas. Fenüülketonuuriaga patsiendid
peavad arvesse võtma, et iga 4 mg närimistablett sisaldab fenüülalaniini koguses, mis vastab 0,674 mg
fenüülalaniinile annuse kohta.

Montelukasti võib manustada koos teiste astma profülaktikaks ja pikaajaliseks raviks tavaliselt
kasutatavate preparaatidega. Ravimite koostoimeid uurides ei ole leitud montelukasti soovitatava
annuse kliiniliselt olulist toimet järgmiste ravimite farmakokineetikale: teofülliin, prednisoon,
prednisoloon, suukaudsed kontratseptiivid (etünüülöstradiool/noretindroon 35/1), terfenadiin,
digoksiin ja varfariin.

Manustamisel koos fenobarbitaaliga vähenes montelukasti plasmakontsentratsiooni kõvera alune
pindala (AUC) ligikaudu 40%. Kuna montelukast metaboliseerub CYP3A4, 2C8 ja 2C9 kaudu, peab
olema ettevaatlik (eriti lastel) montelukasti manustamisel koos CYP3A4, 2C8 ja 2C9 indutseerivate
ravimitega, nagu fenütoiin, fenobarbitaal ja rifampitsiin.

In vitro uuringud on näidanud, et montelukast on tugev CYP2C8 inhibiitor. Kuid andmed kliinilisest
ravimite koostoimeuuringust montelukasti ja rosiglitasooniga (peamiselt CYP2C8 kaudu
metaboliseeruvate ravimite tüüpiline esindaja) näitasid, et montelukast ei inhibeeri CYP2C8 in vivo.
Seetõttu ei tohiks montelukast oluliselt muuta selle ensüümi kaudu metaboliseeruvate ravimite
metabolismi (nt paklitakseel, rosiglitasoon ja repagliniid).

In vitro uuringud on näidanud, et montelukast on CYP 2C8 substraat ja vähem olulisel määral 2C9 ja
3A4 substraat. Kliinilises ravimite koostoime uuringus montelukasti ja gemfibrosiiliga (nii CYP 2C8
kui ka 2C9 inhibiitor) suurendas gemfibrosiil montelukasti süsteemset ekspositsiooni 4,4 korda.
Tavapäraselt ei ole montelukasti annust vaja kohandada manustamisel koos gemfibrosiili või tugevate CYP 2C8 inhibiitoritega, kuid arst peab olema teadlik, et kõrvaltoimed võivad
sageneda/tugevneda.

In vitro andmete põhjal ei eeldata kliiniliselt olulisi ravimi koostoimeid vähem tugevate CYP 2C8
inhibiitoritega (nt trimetoprim). Montelukasti manustamine koos itrakonasooliga (tugev CYP 3A4
inhibiitor) ei suurendanud oluliselt montelukasti süsteemset ekspositsiooni.

Rasedus ja imetamine

Kasutamine raseduse ajal
Loomkatsed ei näita kahjulikku toimet rasedusele või embrüo/loote arengule.

Olemasolevatest raseduse andmebaasidest saadud vähesed andmed ei näita põhjuslikku seost
SINGULAIRi ja väärarengute (jäsemete defektide) tekke vahel, mida on harva kirjeldatud
ülemaailmse turuletuleku järgse kasutamise käigus.

SINGULAIRi tohib rasedatele manustada ainult selge vajaduse korral.

Kasutamine rinnaga toitmise ajal
Uuringud rottidega on näidanud, et montelukast eritub piima (vt lõik 5.3). Ei ole teada, kas
montelukast eritub inimese rinnapiima.

SINGULAIRi tohib rinnaga toitvale emale manustada ainult selge vajaduse korral.

3/ 10

Montelukast ei tohiks mõjutada patsiendi autojuhtimise või masinate käsitsemise võimet. Kuid väga
harvadel juhtudel on kirjeldatud uimasust või pearinglust.

Montelukasti on hinnatud püsiva astmaga patsientidel läbi viidud kliinilises uuringus järgmiselt:
- 10 mg õhukese polümeerikattega tablette ligikaudu 4000 täiskasvanul ja noorukil vanuses alates
15. eluaastast;
- 5 mg närimistablette ligikaudu 1750 lapsel vanuses 6...14 aastat ning
- 4 mg närimistablette 851 lapsel vanuses 2...5 aastat.
Montelukasti on hinnatud vahelduva astmaga patsientidel läbi viidud kliinilises uuringus järgmiselt:
- 4 mg graanuleid ja närimistablette 1038 lapsel vanuses 6 kuud kuni 5 aastat.

Kliinilistes uuringutes on montelukastiga ravitud patsientidel teatatud järgmisi ravimiga seotud
kõrvaltoimeid sageli (≥ 1/100 kuni < 1/10) ning suurema esinemissagedusega kui platseebot saanud
patsientidel:

Lapsed vanuses
Lapsed vanuses
Täiskasvanud ja
6...14 aastat (üks
2...5 aastat (üks
noorukid alates
8-nädalane uuring;
12-nädalane uuring;
Organsüsteemi klass
15. eluaastast (kaks
n = 201) (kaks
n = 461) (üks
12-nädalast uuringut; 56-nädalast uuringut; 48-nädalane uuring;
n = 795)
n = 615)
n = 278)
Närvisüsteemi häired
peavalu
peavalu

Seedetrakti häired
kõhuvalu

kõhuvalu
Üldised häired ja
manustamiskoha


janu
reaktsioonid

Kliinilistes uuringutes ravimi pikaajalisel kasutamisel kuni 2 aasta jooksul täiskasvanutel ja kuni
12 kuu jooksul lastel vanuses 6...14 aastat ohutusprofiil ei muutunud.

Kokku sai 502 last vanuses 2...5 aastat ravi montelukastiga vähemalt 3 kuu jooksul, 338 last 6 kuud
või kauem ning 534 patsienti 12 kuud või kauem. Nendel patsientidel ei muutunud pikaajalise ravi
käigus ravimi ohutusprofiil.

Turuletulekujärgne kogemus
Turuletulekujärgse kogemuse käigus teatatud kõrvaltoimed on alltoodud tabelis loetletud
organsüsteemi klasside kaupa ja spetsiifilise kõrvaltoime mõiste järgi. Sageduskategooriaid hinnati
asjakohaste kliiniliste uuringute alusel.

Organsüsteemi klass
Kõrvaltoime mõiste
Sageduskategooria*
Infektsioonid ja
ülemiste hingamisteede infektsioon†
väga sage
infestatsioonid
Vere ja lümfisüsteemi häired suurem kalduvus verejooksu tekkeks
harv
Immuunsüsteemi häired
ülitundlikkusreaktsioonid, sealhulgas
aeg-ajalt
anafülaksia
maksa eosinofiilne infiltratsioon
väga harv
Psühhiaatrilised häired
ebatavalised unenäod, sealhulgas
aeg-ajalt
õudusunenäod, unetus, somnambulism,
ärevus, agiteeritus, sealhulgas agressiivne
käitumine või vaenulikkus, depressioon,
psühhomotoorne hüperaktiivsus (sealhulgas
ärrituvus, rahutus, treemor§)
tähelepanuhäired, mälu halvenemine
harv
4/ 10
Organsüsteemi klass
Kõrvaltoime mõiste
Sageduskategooria*
hallutsinatsioonid, desorientatsioon,
väga harv
enesetapumõtted ja suitsidaalne käitumine
(suitsidaalsus)
Närvisüsteemi häired
pearinglus, uimasus,
aeg-ajalt
paresteesia/hüpesteesia, krambid
Südame häired
südamepekslemine
harv
Respiratoorsed, rindkere ja
ninaverejooks
aeg-ajalt
mediastiinumi häired
Churgi-Straussi sündroom (CSS) (vt lõik
väga harv
4.4)
kopsueosinofiilia
väga harv
Seedetrakti häired
kõhulahtisus‡, iiveldus‡, oksendamine‡
sage
suukuivus, düspepsia
aeg-ajalt
Maksa ja sapiteede häired
seerumi transaminaaside (ALAT, ASAT)
sage
aktiivsuse suurenemine
hepatiit (sealhulgas kolestaatiline,
väga harv
hepatotsellulaarne ja segatüüpi
maksakahjustus)
Naha ja nahaaluskoe
lööve‡
sage
kahjustused
nahaalused verevalumid, urtikaaria, kihelus aeg-ajalt
angioödeem
harv
nodoosne erüteem, multiformne erüteem
väga harv
Lihas-skeleti ja sidekoe
artralgia, müalgia, sealhulgas lihaskrambid
aeg-ajalt
kahjustused
Üldised häired ja
palavik‡
sage
manustamiskoha
asteenia/väsimus, halb enesetunne, turse
aeg-ajalt
reaktsioonid
* Sageduskategooria: määratud iga kõrvaltoime mõiste jaoks kliiniliste uuringute andmebaasis esitatud esinemissageduse
järgi: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000),
väga harv (< 1/10 000).
† Seda kõrvaltoimet, mida esines kliinilistes uuringutes montelukasti saanud patsientidel väga sageli, esines ka
platseeboravimit saanud patsientidel väga sageli.
‡ Seda kõrvaltoimet, mida esines kliinilistes uuringutes montelukasti saanud patsientidel sageli, esines ka platseeboravimit
saanud patsientidel sageli.
§ Sageduskategooria: harv.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Montelukasti üleannustamise ravi käsitlevat spetsiifilist informatsiooni ei ole. Pikaajalistes astma
uuringutes manustati täiskasvanud patsientidele montelukasti kuni 200 mg päevas 22 nädala jooksul ja
lühiajalistes uuringutes kuni 900 mg päevas ligikaudu ühe nädala jooksul ilma kliiniliselt oluliste
kõrvaltoimete tekketa.

Ägedast üleannustamisest on teatatud ravimi turuletulekujärgselt ning samuti montelukasti kliinilistes
uuringutes. Teateid on saadud nii täiskasvanute kui laste kohta annustega kuni 1000 mg (ligikaudu
61 mg/kg 42 kuu vanusel lapsel). Kliinilised ja laboratoorsed leiud olid täiskasvanutel ja lastel
kooskõlas ravimi ohutusprofiiliga. Enamiku üleannustamise juhtude korral ei esinenud kõrvaltoimeid.
Kõige sagedamini esinenud kõrvaltoimed olid kooskõlas montelukasti ohutusprofiiliga ning nendeks
olid kõhuvalu, somnolentsus, janu, peavalu, oksendamine ja psühhomotoorne hüperaktiivsus.

Ei ole teada, kas montelukast on dialüüsitav peritoneaal- või hemodialüüsi abil.


5/ 10
5.
FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakoterapeutiline rühm: leukotrieeniretseptorite antagonistid, ATC-kood: R03DC03

Tsüsteinüülleukotrieenid (LTC , LTD , LTE ) on tugevatoimelised põletikulised eikosanoidid, mis
4
4
4
vabanevad erinevatest rakkudest, sealhulgas nuumrakkudest ja eosinofiilidest. Need tähtsad
proastmaatilised mediaatorid seonduvad tsüsteinüülleukotrieenide (CysLT) retseptoritega, mida leidub
hingamisteedes ja mis põhjustavad reaktsioone hingamisteedes, sealhulgas bronhide ahenemist,
rögaeritust, veresoonte läbilaskvust ja eosinofiilide kogunemist.

Montelukast on suukaudselt toimiv ühend, mis seondub suure afiinsuse ja selektiivsusega
CysLT -retseptoritega. Kliinilistes uuringutes pärssis juba montelukasti 5 mg annus LTD poolt
1
4
põhjustatud bronhide ahenemist. Bronhide lõõgastumist täheldati 2 tunni jooksul pärast ravimi
suukaudset manustamist. Beetaagonisti bronhe lõõgastav toime oli aditiivne montelukasti vastavale
toimele. Ravi montelukastiga pärssis antigeeniga kokkupuutest tingitud varase ja hilise faasi bronhide
ahenemist. Võrreldes platseeboga vähenes montelukasti toimel perifeerse vere eosinofiilide arv nii
täiskasvanutel kui lastel. Eraldi uuringus vähenes montelukastravi toimel oluliselt eosinofiilide hulk
hingamisteedes (mõõdetuna rögas). Täiskasvanutel ja 2...14-aastastel lastel vähenes montelukasti
toimel platseeboga võrreldes perifeerse vere eosinofiilide arv ning samal ajal paranes kliiniline
kontroll astma üle.

Täiskasvanute uuringutes viis montelukasti manustamine annuses 10 mg üks kord päevas platseeboga
võrreldes hommikuse FEV (10,4%
vs. 2,7% muutus algväärtusest) ja ennelõunase ekspiratoorse
tippvoolu kiiruse (PEFR) (24,5 l/min vs. 3,3 l/min muutus algväärtusest) olulise paranemise ning
beetaagonisti kogu kasutamise olulise vähenemiseni (‒26,1% vs. ‒4,6% muutus algväärtusest).
Patsientide poolt kirjeldatud päeva ajal ja öösel esinevate astmanähtude skoori paranemine oli oluliselt
suurem kui platseebo puhul.

Täiskasvanute uuringutes demonstreeriti montelukasti võimet suurendada inhaleeritava kortikosteroidi
kliinilist toimet (% muutus algväärtusest inhaleeritava beklometasooni pluss montelukasti vs.
beklometasooni puhul vastavalt FEV : 5,43%
1
vs. 1,04%; beetaagonisti kasutamine: ‒8,70% vs.
2,64%). Inhaleeritava beklometasooniga (200 mikrogrammi kaks korda päevas läbi vahemahuti)
võrreldes saavutati montelukasti puhul kiirem esialgne ravivastus, kuigi 12-nädalase uuringu jooksul
andis beklometasoon suurema keskmise raviefekti (% muutus algväärtusest montelukasti vs.
beklometasooni puhul vastavalt FEV : 7,49%
1
vs. 13,3%; beetaagonisti kasutamine: ‒28,28% vs.
‒43,89%). Kuid võrreldes beklometasooniga saavutas kõrge protsent montelukastiga ravitud patsiente
sarnase kliinilise ravivastuse (nt 50% beklometasooniga ravitud patsientidest saavutas FEV
1
paranemise algväärtusest ligikaudu 11% või enam, samal ajal kui ligikaudu 42% montelukastiga
ravitud patsientidest saavutas samasuguse ravivastuse).

12-nädalases platseebokontrollitud uuringus 2...5-aastastel lastel paranesid 4 mg montelukasti üks
kord päevas manustamisel platseeboga võrreldes astma kontrolli näitajad vaatamata samaaegsele
baasravile (inhaleeritavad/nebuliseeritavad kortikosteroidid või inhaleeritav/nebuliseeritav
naatriumkromoglükaat). 60% patsientidest ei saanud mingit baasravi. Võrreldes platseeboga vähenesid
montelukasti toimel päeva ajal esinevad sümptomid (sealhulgas köha, vilisev hingamine,
hingamisraskus ja tegevuse piiratus) ning öised sümptomid. Montelukasti toimel vähenes ka „vastavalt
vajadusele” β-agonisti ja kortikosteroidi hooravimi kasutamine astma süvenemise tõttu platseeboga
võrreldes. Montelukasti saanud patsientidel oli rohkem astmanähtudeta päevi kui platseebot saanutel.
Ravitoime saabus pärast esimese annuse manustamist.

12 kuud kestnud platseebokontrollitud uuringus 2...5-aastastel kerge astma ja episoodiliste
ägenemistega lastel viis montelukast 4 mg üks kord päevas platseeboga võrreldes astma ägenemise
episoodide aastase esinemissageduse olulise (p ≤ 0,001) vähenemiseni (vastavalt 1,60 vs. 2,34
episoodi) (astma ägenemise episoodi defineeriti kui ≥ 3 järjestikusel päeval päeva ajal esinevaid
sümptomeid, mis vajavad β-agonisti või kortikosteroidide (suukaudsed või inhaleeritavad) kasutamist
6/ 10
või astma tõttu hospitaliseerimist). Astma ägenemise episoodide aastase esinemissageduse
protsentuaalne vähenemine oli 31,9%, 95% CI 16,9; 44,1.

Vahelduva, kuid mitte püsiva astmaga 6 kuu kuni 5 aasta vanused lapsed said platseebokontrollitud
uuringus ravi montelukastiga 12 kuu jooksul kas üks kord päevas manustatavate 4 mg annustena või
12-päevaste kuuridena, mida alustati vahelduvate sümptomite episoodi ilmnemisel. Astmahooga (mida
defineeriti kui astmahoogu, mis vajas tervishoiuteenuste kasutamist, nt plaanivälist visiiti arsti juurde,
erakorralise meditsiini osakonda või haiglasse; või ravi suukaudse, intravenoosse või intramuskulaarse
kortikosteroidiga) kulmineeruvate astma episoodide arvu osas ei täheldatud olulist erinevust 4 mg
montelukastiga ravitud või platseebot saanud patsientide vahel.

8-nädalases uuringus 6...14-aastastel lastel viis montelukast 5 mg üks kord päevas platseeboga
võrreldes hingamisfunktsiooni olulise paranemiseni (FEV 8,71%
1
vs. 4,16% muutus algväärtusest;
AM PEFR 27,9 l/min vs. 17,8 l/min muutus algväärtusest) ja „vastavalt vajadusele” beetaagonisti
kasutamise vähenemiseni (‒11,7% vs. +8,2% muutus algväärtusest).

12-kuulises uuringus, mis võrdles montelukasti ja inhaleeritava flutikasooni toimet astmakontrollile
6...14-aastastel kerge püsiva astmaga lastel, oli montelukast samaväärne flutikasooniga esmase
tulemusnäitaja ‒ astma hooravimi vabade päevade protsendi ‒ suurendamisel. Keskmiselt suurenes
12-kuulise raviperioodi jooksul astma hooravimi vabade päevade protsent 61,6-lt 84,0-ni montelukasti
rühmas ning 60,9-lt 86,7-ni flutikasooni rühmas. Astma hooravimi vabade päevade protsendi
vähimruutude (LS) keskmise suurenemise rühmadevaheline erinevus oli statistiliselt oluline (‒2,8%,
95% CI ‒4,7; ‒0,9), kuid jäi eelnevalt kindlaksmääratud kliinilise samaväärsuse piiridesse.
Nii montelukasti kui flutikasooni toimel paranesid ka astmakontrolli teisesed muutujad, mida hinnati
12-kuulise raviperioodi jooksul:
FEV suurenes 1,83 liitrist 2,09 liitrini montelukasti rühmas ja 1,85 liitrist 2,14 liitrini flutikasooni
1
rühmas. FEV LS keskmise suurenemise rühmadevaheline erinevus oli ‒0,02 l, 95% CI ‒0,06; 0,02. %
1
eeldatava FEV keskmine suurenemine algväärtusest oli 0,6% montelukasti ravirühmas ja 2,7%
1
flutikasooni ravirühmas. % eeldatava FEV algväärtusest muutuse LS keskmiste erinevus oli oluline:
1
‒2,2%, 95% CI ‒3,6; ‒0,7.
Beetaagonisti kasutamise päevade protsent vähenes 38,0-lt 15,4-ni montelukasti rühmas ja 38,5-lt
12,8-ni flutikasooni rühmas. Beetaagonisti kasutamise päevade protsendi LS keskmiste
rühmadevaheline erinevus oli oluline: 2,7; 95% CI 0,9; 4,5.
Astmahooga patsientide protsent (astmahoogu defineeritakse kui astma süvenemise perioodi, mis
vajas suukaudset hormoonravi, plaanivälist külastust arsti juurde, erakorralise meditsiini osakonda või
hospitaliseerimist) oli 32,2 montelukasti rühmas ja 25,6 flutikasooni rühmas; riskisuhe (95% CI) oli
oluline: 1,38 (1,04; 1,84).
Uuringuperioodi jooksul süsteemset (peamiselt suukaudset) kortikosteroidravi kasutanud patsientide
protsent oli 17,8% montelukasti rühmas ja 10,5% flutikasooni rühmas. LS keskmiste rühmadevaheline
erinevus oli oluline: 7,3%, 95% CI 2,9; 11,7.

Füüsilisest koormusest tingitud bronhokonstriktsiooni olulist vähenemist demonstreeriti 12-nädalases
uuringus täiskasvanutel (FEV maksimaalne langus 22,33% montelukasti
1
vs. 32,40% platseebo puhul;
aeg taastumiseni 5% piiridesse FEV algväärtusest 44,22 min
1
vs. 60,64 min). See toime püsis kogu
12-nädalase uuringuperioodi vältel. Füüsilisest koormusest tingitud bronhokonstriktsiooni vähenemist
demonstreeriti ka lühiajalises uuringus 6...14-aastastel lastel (FEV maksimaalne langus 18,27%
1
vs.
26,11%; aeg taastumiseni 5% piiridesse FEV algväärtusest 17,76 min
1
vs. 27,98 min). Mõlemas
uuringus demonstreeriti toimet üks kord päevas annustamisintervalli lõpus.

Aspiriini suhtes tundlikel astmahaigetel, kes said samaaegselt inhaleeritavaid ja/või suukaudseid
kortikosteroide, viis ravi montelukastiga astmakontrolli olulise paranemiseni platseeboga võrreldes
(FEV 8,55%
vs. ‒1,74% muutus algväärtusest ja kogu beetaagonisti kasutamise vähenemine ‒27,78%
vs. 2,09% muutus algväärtusest).

7/ 10

Imendumine. Montelukast imendub kiiresti pärast suu kaudu manustamist. Täiskasvanutel saabub
tühja kõhuga manustatud 10 mg õhukese polümeerikattega tableti maksimaalne kontsentratsioon
plasmas (C
) keskmiselt 3 tunniga (T
). Suu kaudu manustades on biosaadavus keskmiselt 64%.
max
max
Toit ei mõjuta suukaudset biosaadavust ja C
. Ohutust ja efektiivsust demonstreeriti kliinilistes
max
uuringutes, kus 10 mg õhukese polümeerikattega tablette manustati söögiaegadest sõltumatult.

Täiskasvanutel saabub tühja kõhuga manustatud 5 mg närimistablettide C
2 tunni jooksul. Suu
max
kaudu manustamise korral on biosaadavus keskmiselt 73%, mis toidu mõjul väheneb 63%-ni.

2…5-aastastel lastel saabub tühja kõhuga manustatud 4 mg närimistablettide C
2 tunni jooksul.
max
Keskmine C
on 66% kõrgem, samal ajal kui C on madalam kui 10 mg tablette saavatel
max
min
täiskasvanutel.

Jaotumine. Montelukasti seonduvus plasmavalkudega on üle 99%. Montelukasti keskmine
püsikontsentratsiooni faasi jaotusruumala on 8…11 liitrit. Radioaktiivselt märgistatud montelukastiga
teostatud uuringud rottidel näitasid, et ravimi tungimine läbi hematoentsefaalbarjääri on minimaalne.
24 tundi pärast manustamist oli radioaktiivselt märgistatud materjali kontsentratsioon minimaalne ka
kõikides teistes kudedes.

Biotransformatsioon. Montelukast metaboliseerub ulatuslikult. Terapeutiliste annuste kasutamise
korral pärast montelukasti püsiva kontsentratsiooni saavutamist ei ole võimalik kindlaks määrata
montelukasti metaboliitide kontsentratsiooni laste ja täiskasvanute plasmas.

Tsütokroom P450 2C8 on montelukasti metabolismi peamine ensüüm. Täiendavalt võivad vähesel
määral kaasa aidata CYP 3A4 ja 2C9, kuigi CYP 3A4 inhibiitori itrakonasooli korral on näidatud, et
see ei muutnud montelukasti farmakokineetilisi muutujaid tervetel katsealustel, kes said igapäevaselt
10 mg montelukasti. Tulemused in vitro uuringutest inimese maksa mikrosoomidega näitasid, et
montelukasti terapeutiline plasmakontsentratsioon ei inhibeeri tsütokroome P450 3A4, 2C9, 1A2,
2A6, 2C19 ega 2D6. Metaboliitide roll montelukasti terapeutilises toimes on minimaalne.

Eritumine. Montelukasti plasmakliirens on tervetel täiskasvanutel keskmiselt 45 ml/min. Uurides suu
kaudu manustatud radioaktiivselt märgistatud montelukasti eritumist 5 päeva jooksul, leiti 86%
isotoobist roojas ja < 0,2% uriinis. Võttes arvesse montelukasti biosaadavust suu kaudu manustades,
võib eeldada, et montelukast ja tema metaboliidid erituvad valdavalt sapiga.

Patsientide erirühmad. Eakate patsientide või kerge kuni mõõduka maksapuudulikkusega haigete
ravimisel ei ole vaja annust muuta. Neerukahjustusega patsientidel ei ole uuringuid läbi viidud. Kuna
montelukast ja tema metaboliidid erituvad sapi kaudu, ei ole neerukahjustusega patsientidel vaja
annust muuta. Puuduvad andmed montelukasti farmakokineetika kohta raske maksapuudulikkusega
haigetel (Childi-Pugh’ skoor > 9).

Montelukasti suurte annuste kasutamisel (20 ja 60 korda suuremad täiskasvanutele soovitatavast
annusest) täheldati teofülliini plasmakontsentratsiooni vähenemist. Seda toimet ei täheldatud soovitava
annuse 10 mg üks kord ööpäevas kasutamisel.

Toksilisuse loomkatsetes täheldati ALAT, glükoosi, fosfori ja triglütseriidide sisalduse väheseid
biokeemilisi muutusi seerumis, mis olid mööduva iseloomuga. Loomadel olid mürgistusnähtudeks
suurenenud süljeeritus, seedetrakti sümptomid, vedel väljaheide ja ioonide tasakaalu häired. Need
tekkisid annuste kasutamisel, mis andsid > 17 korda suurema süsteemse ekspositsiooni kui kliinilised
annused. Ahvidel ilmnesid soovimatud toimed annuste puhul alates 150 mg/kg päevas (> 232 korda
suurem süsteemsest ekspositsioonist kliinilise annuse kasutamisel). Loomkatsetes ei mõjutanud
montelukast fertiilsust ega reproduktsioonivõimet süsteemse ekspositsiooni väärtuste puhul, mis
ületasid kliinilist süsteemset ekspositsiooni rohkem kui 24 korda. Emasloomade viljakuse uuringus
8/ 10
rottidel täheldati 200 mg/kg päevas (> 69 korda suurem kliinilisest süsteemsest ekspositsioonist)
kasutamisel poegade kehakaalu vähest langust. Küülikutega läbi viidud uuringutes oli suurem
mittetäieliku luustumise esinemissagedus kontroll-loomadega võrreldes, mida täheldati süsteemse
ekspositsiooni väärtuste puhul, mis olid > 24 korda suuremad kliinilise annuse manustamisel
saavutatavast süsteemsest ekspositsioonist. Rottidel kõrvalekaldeid ei täheldatud. Loomadel läbib
montelukast platsentaarbarjääri ja eritub rinnapiima.

Hiirtel ja rottidel ei täheldatud surmajuhtumeid pärast montelukastnaatriumi ühekordset suukaudset
manustamist annustes kuni 5000 mg/kg (15 000 mg/m2 ja 30 000 mg/m2 vastavalt hiirtel ja rottidel),
mis oli maksimaalne testitud annus. See annus on 25 000 korda suurem täiskasvanutele soovitatavast
ööpäevasest annusest (baseerub täiskasvanud patsiendi kehakaalul 50 kg).

Hiirtel ei olnud montelukast fototoksiline UVA, UVB või nähtava valguse spektri suhtes annuste kuni
500 mg/kg ööpäevas puhul (ligikaudu > 200-kordne annus süsteemse ekspositsiooni põhjal).

Montelukast ei olnud mutageenne in vitro ja in vivo testides ega tumorigeenne näriliste liikidel.

Mannitool
Mikrokristalne tselluloos
Hüproloos (E463)
Punane raudoksiid (E172)
Kroskarmelloosnaatrium
Kirsimaitseaine
Aspartaam (E951)
Magneesiumstearaat

Ei kohaldata.

2 aastat.

Hoida originaalpakendis valguse ja niiskuse eest kaitstult.

Polüamiid/PVC/alumiinium blisterpakendites:
blistrid, pakendis 7, 10, 14, 20, 28, 30, 50, 56, 98, 100, 140 või 200 tabletti;
blistrid (üheannuselised), pakendis 49, 50 või 56 tabletti.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.


9/ 10