SERDOLECT

Skisofreenia ravi.

Kardiovaskulaarsetel ohutuskaalutlustel tohib sertindooli kasutada ainult patsientidel, kes ei talu
vähemalt ühte teist antipsühhootilist ravimit.

Sertindooli ei tohi kasutada erakorralistes olukordades ägedate segasusseisundite kiireks
leevendamiseks.

Sertindooli manustatakse suu kaudu ühekordse ööpäevase annusena ja see ei sõltu söögiaegadest.
Sedatsiooni vajavatele patsientidele võib samaaegselt manustada bensodiasepiini.

Märkus: EKG-monitooring on vajalik enne sertindoolravi alustamist ja ravi ajal, vt lõik 4.4.
Kliinilised uuringud on näidanud, et sertindool põhjustab QT-intervalli pikenemist suuremal määral
kui mõned teised antipsühhootikumid. Seetõttu tohib sertindooli kasutada ainult patsientidel, kes ei
1/10
talu vähemalt ühte teist antipsühhootilist ravimit.
Raviarstid peavad hoolikalt järgima vajalikke ohutusmeetmeid: vt lõik 4.3 ja 4.4.

Tiitrimine.
Kõigil patsientidel tuleb ravi alustada annusega 4 mg päevas. Seejärel tuleb annust suurendada 4 mg
kaupa 4...5 päeva järel kuni optimaalse ööpäevase säilitusannuse saavutamiseni vahemikus 12...20 mg.
Sertindooli α -blokeeriva toime tõttu võivad esmasel annuse tiitrimise perioodil ilmneda posturaalse
1
hüpotensiooni sümptomid. 8 mg algannuse puhul või annuse kiirel suurendamisel suureneb oluliselt
posturaalse hüpotensiooni oht.

Säilitusravi.
Individuaalsest ravivastusest sõltuvalt võib annust suurendada kuni 20 mg-ni päevas. Maksimaalse 24
mg annuse kasutamist tuleks kaaluda vaid erandjuhtudel, kuna kliinilised uuringud ei ole näidanud
efektiivsuse suurenemist 20 mg ületavate annuste puhul ning suureneda võib QT-intervalli pikenemise
oht.

Patsientide vererõhku tuleb kontrollida tiitrimisperioodil ja säilitusravi alguses.

Eakad patsiendid.
Farmakokineetika uuring ei näidanud erinevust noorte ja eakate inimeste vahel. Samas on kliiniliste
uuringute andmed üle 65-aastaste patsientide kohta piiratud.. Ravi tohib alustada ainult pärast
põhjalikku kardiovaskulaarset uurimist. Nende patsientide puhul peaks annuse tiitrimine olema
aeglasem ja säilitusannused madalamad (vt lõik 4.4).

Lapsed ja alla 18-aastased noorukid.
Serdolecti ei ole soovitatav kasutada laste raviks ohutuse ja efektiivsuse alaste andmete puudumise
tõttu.

Neerufunktsiooni häired.
Neerupuudulikkuse korral võib sertindooli kasutada tavalistes annustes (vt lõik 4.3). Hemodialüüs ei
mõjuta sertindooli farmakokineetikat.

Maksafunktsiooni häired.
Kerge ja mõõduka maksapuudulikkusega patsientidel peab annuse tiitrimine olema aeglasem ja
säilitusannus madalam.

Sertindoolravi taasalustamine patsientidel, kelle ravi on eelnevalt katkestatud.
Kui sertindoolravi alustatakse uuesti patsientidel, kes on ravita olnud alla nädala, ei ole annust vaja
uuesti tiitrida ning kasutusele võib võtta eelnevalt kasutatud säilitusannuse. Muudel juhtudel tuleb
järgida soovitatud tiitrimisskeemi. Enne sertindooli annuse uuesti tiitrimist tuleb teha EKG.

Teistelt antipsühhootikumidelt sertindoolile üleminek.
Ravi sertindooliga võib alustada soovitatud tiitrimisskeemi järgi, millega kaasneb teiste suukaudsete
antipsühhootikumide ärajätmine. Depooravi saavatel patsientidel alustatakse sertindoolravi järgmise
depoosüsti päevast.

Ülitundlikkus sertindooli või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.

Sertindool on vastunäidustatud patsientidel, kellel esineb teadaolev korrigeerimata hüpokaleemia või
hüpomagneseemia.

Sertindool on vastunäidustatud patsientidel, kellel on anamneesis kliiniliselt väljendunud
kardiovaskulaarne haigus südame paispuudulikkus, südamehüpertroofia, rütmihäired või bradükardia
(<50 löögi/minutis).

2/10
Peale selle ei tohi sertindooli kasutada patsientidel, kellel esineb kaasasündinud pika QT sündroom või
kellel on see haigus perekonnaanamneesis, samuti teadaoleva omandatud QT-intervalli pikenemisega
patsientidel (QTc >450 msek meestel ja >470 msek naistel).

Sertindool on vastunäidustatud patsientidel, kes saavad QT-intervalli oluliselt pikendavaid ravimeid.
Siia kuuluvad:
- Ia ja III klassi antiarütmikumid (nt kinidiin, amiodaroon, sotalool, dofetiliid);
- teatud antipsühhootikumid (nt tioridasiin);
- teatud makroliidid (nt erütromütsiin);
- teatud antihistamiinikumid (nt terfenadiin, astemisool);
- teatud kinoloonantibiootikumid (nt gatifloksatsiin, moksifloksatsiin).
Ülaltoodud loetelu ei ole ammendav ja vastunäidustatud on ka kõik teised ravimid, mis teadaolevalt
põhjustavad QT-intervalli olulist pikenemist (nt tsisapriid, liitium).

Vastunäidustatud on sertindooli manustamine koos ravimitega, mis inhibeerivad maksa tsütokroom
P450 3A ensüüme (vt lõik 4.5). Siia kuuluvad:
- süsteemne ravi seenevastaste asoolidega (nt ketokonasool, itrakonasool);
- mõned makroliidantibiootikumid (nt erütromütsiin, klaritromütsiin);
- HIV-proteaasi inhibiitorid (nt indinaviir);
- mõned kaltsiumikanali blokaatorid (nt diltiaseem, verapamiil).
Ülaltoodud loetelu ei ole ammendav ja vastunäidustatud on ka kõik teised ravimid, mis teadaolevalt
inhibeerivad CYP3A ensüüme (nt tsimetidiin).

Sertindool on vastunäidustatud raske maksapuudulikkuse korral.

Kardiovaskulaarsüsteem.
Kliinilised uuringud on näidanud, et sertindool põhjustab QT-intervalli pikenemist suuremal määral
kui mõned teised antipsühhootikumid. Keskmine QT-intervalli pikenemine on suurem suuremate
soovitatud annuste (20 ja 24 mg) kasutamisel. QT-intervalli pikenemine on teatud ravimite puhul
seotud võimega põhjustada torsade de pointes-tüüpi arütmiat (potentsiaalselt surmaga lõppev
polümorfne ventrikulaarne tahhükardia) ja äkksurma. Samas ei ole kliinilised ja mittekliinilised
andmed suutnud kinnitada, kas sertindool on rohkem arütmogeenne kui teised antipsühhootikumid.
Seetõttu tohib sertindooli kasutada vaid nendel patsientidel, kes ei talu vähemalt ühte teist
antipsühhootilist ravimit.

Raviarstid peavad hoolikalt järgima vajalikke ohutusmeetmeid.

EKG-monitooring:
- EKG-monitooring on kohustuslik enne sertindoolravi alustamist ning ravi ajal.
- Sertindool on vastunäidustatud, kui ravieelne QTc on meestel üle 450 msek või naistel üle 470
msek.
- EKG-monitooring tuleb teha enne ravi alustamist, püsikontsentratsiooni saavutamisel umbes 3
nädala möödudes või 16 mg annuseni jõudmisel ning uuesti pärast 3 ravikuud.
Säilitusravi ajal tuleb EKG teha iga 3 kuu järel.
- Säilitusravi ajal tuleb EKG teha enne ja pärast iga annuse suurendamist.
- EKG on soovitatav teha ka sertindooli kontsentratsiooni tõusu põhjustavate ravimite lisamisel
raviskeemi või nende annuse suurendamisel (vt lõik 4.5).
- Kui QT-intervall on sertindoolravi ajal üle 500 msek, tuleb ravi katkestada.
- Kui tekivad südame rütmihäiretele viitavad sümptomid nagu südamepekslemine, krambid või
minestus, tuleb patsienti kiiresti uurida (sh EKG).
- EKG-monitooring tuleks võimalusel teostada hommikul ning eelistatud on Bazetti või
Fridericia valem QTc arvutamiseks.

QT-intervalli pikenemise risk on suurenenud patsientidel, kes saavad samaaegselt ravimeid, mis
põhjustavad QT-intervalli pikenemist või pärsivad sertindooli metabolismi (vt lõik 4.3).
3/10


Enne ravi alustamist sertindooliga tuleb seerumi kaaliumi- ja magneesiumisisaldust kontrollida
patsientidel, kellel on oht väljendunud elektrolüütide tasakaaluhäirete tekkeks. Madal kaaliumi ja
magneesiumi kontsentratsioon seerumis tuleb korrigeerida enne ravi jätkamist. Seerumi
kaaliumisisaldust soovitatakse määrata patsientidel, kellel esineb oksendamine, kõhulahtisus, kes
saavad ravi kaaliumi väljaviivate diureetikumidega või kellel esinevad muud elektrolüütide
tasakaaluhäired.

Sertindooli α -blokeeriva toime tõttu võivad esmasel annuse tiitrimise perioodil ilmneda posturaalse
1
hüpotensiooni sümptomid.

Antipsühhootikumide kasutamisel on teatatud venoosse trombemboolia (VTE) juhtudest. Kuna
antipsühhootikume kasutavatel patsientidel esineb tihti VTE omandatud riskitegureid, tuleb kõik
võimalikud VTE riskitegurid välja selgitada sertindoolravi alustamise eelselt ning ravi ajal, samuti
tuleb tarvitusele võtta VTE ennetavad abinõud.

Antipsühhootilised ravimid võivad pärssida dopamiini agonistide toimet. Ettevaatlik peab olema
sertindooli kasutamisel Parkinsoni tõve korral.

Mõned selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid, nagu näiteks fluoksetiin ja paroksetiin
(tugevad CYP2D6 inhibiitorid), võivad viia sertindooli plasmakontsentratsiooni 2...3-kordse
suurenemiseni. Seepärast võib sertindooli nende ravimitega koos manustada ainult äärmisel vajadusel
ja juhul, kui kasu ületab võimaliku riski. Võimalik on väiksema säilitusannuse kasutamine ja hoolikas
EKG kontroll on vajalik enne ravi algust ja igal annuse muutmisel (vt lõik 4.5).

Sertindooli raviga tuleb olla ettevaatlik patsientidel, kes on teada CYP2D6 vaegmetaboliseerijad (vt
lõik 4.5).

Hüperglükeemia teket või olemasoleva diabeedi süvenemist on sertindoolravi ajal kirjeldatud väga
harvadel juhtudel. Diabeediga patsientidel ning patsientidel, kellel esinevad riskifaktorid diabeedi
tekkeks on vastav kliiniline jälgimine soovitatav.

Eakad patsiendid.
Dementsete patsientide seas läbiviidud randomiseeritud platseebo-kontrolliga kliinilistes uuringutes on
leitud ligikaudu kolmekordselt tõusnud risk ajuveresoonkonna kõrvaltoimete tekkeks mõnede
atüüpiliste antipsühhootikumide kasutamisel. Nende kõrvaltoimete sagenemise põhjused ei ole teada.
Suurenenud riski ei saa välistada teiste antipsühhotikumide kasutamisel või teises patsientide
populatsioonis. Serdolect-ravi ajal tuleb olla ettevaatlik, kui patsiendil on tõusnud risk ajuinfarkti
tekkeks.

Maksafunktsiooni häired.
Kerge ja mõõduka maksapuudulikkusega patsiendid vajavad hoolikat jälgimist. Soovitatav on annuse
aeglasem tiitrimine ja väiksema säilitusannuse kasutamine.

Tardiivne düskineesia.
Arvatakse, et tardiivse düskineesia põhjuseks on dopamiiniretseptorite ülitundlikkus
basaalganglionides antipsühhootikumidest tingitud retseptorite kroonilise blokaadi tagajärjel.
Kliinilistes uuringutes on täheldatud ekstrapüramidaalsümptomite madalat esinemissagedust
sertindoolravi ajal (võrreldav platseeboga). Siiski on pikaajaline ravi antipsühhootiliste ravimitega
(eriti suurtes annustes) seotud tardiivse düskineesia ohuga. Tardiivse düskineesia nähtude ilmnemisel
tuleb annust vähendada või ravi ära jätta.

Krambid.
Krambianamneesiga patsientidel tuleb sertindooli kasutada ettevaatlikult.

Maliigne neuroleptiline sündroom.
4/10
Antipsühhootiliste ravimitega seoses on kirjeldatud potentsiaalselt surmaga lõppevat sümptomite
kompleksi, mida nimetatakse maliigseks neuroleptiliseks sündroomiks. Sellisel juhul tuleb koheselt
lõpetada antipsühhootiliste ravimite tarvitamine.

Ärajätunähud
Järsul antipsühhootikumi ärajätmisel on kirjeldatud ägedaid ärajätusümptomeid nagu iiveldus,
oksendamine, higistamine ja insomnia. Psühhootilised sümptomid võivad taastekkida, samuti
tahtmatud liigutused (akatiisia, düstoonia ja düskineesia). Seetõttu on soovitav ravimi annuse järk-
järguline vähendamine.

Abiained
Tabletid sisaldavad laktoosmonohüdraati Seda ravimit ei tohi kasutada patsiendid, kellel on
harvaesinev pärilik galaktoositalumatus, Lapp'i laktaasi puudulikkus või glükoosi-galaktoosi
malabsorptsioon.

Sertindoolraviga seotud QT-intervalli pikenemine võib progresseeruda teiste, teadaolevalt QT-
intervalli olulist pikenemist põhjustavate ravimite samaaegsel kasutamisel. Seetõttu on nende ravimite
samaaegne manustamine vastunäidustatud (vt lõik 4.3). Selline koostoime võib tekkida kinidiini ja
sertindooliga. Lisaks QT-intervalli pikenemisele (vt lõik 4.3) inhibeerib kinidiin oluliselt CYP2D6.

Sertindool metaboliseeritakse ulatuslikult tsütokroom P450 süsteemi isoensüümide CYP2D6 ja
CYP3A poolt. CYP2D6 on polümorfne populatsioonis ning mõlemaid isoensüüme võivad inhibeerida
mitmed psühhotroopsed ja muud ravimid (vt lõik 4.4)

CYP2D6.
Fluoksetiini või paroksetiini (tugevad CYP2D6 inhibiitorid) samaaegne tarvitamine võib viia
sertindooli plasmakontsentratsiooni 2...3-kordse suurenemiseni, mistõttu nende või teiste CYP2D6
inhibiitorite kasutamisel peab olema äärmiselt ettevaatlik. Võimalik on väiksema säilitusannuse
kasutamine ja hoolikas EKG kontroll on vajalik enne ravi algust ja igal annuse muutmisel (vt lõik 4.4)

CYP3A.
Sertindooli plasmakontsentratsiooni vähest suurenemist (<25%) on täheldatud
makroliidantibiootikumide (nt erütromütsiin, CYP3A inhibiitor) ja kaltsiumikanali blokaatorite
(diltiaseem, verapamiil) toimel. CYP2D6 vaegmetaboliseerijatel võib inhibeeriv toime olla suurem,
kuna mõjutatud on sertindooli eliminatsioon nii CYP2D6 kui CYP3A poolt. Kuna rutiinselt pole
CYP2D6 vaegmetaboliseerijaid võimalik kindlaks teha, siis CYP3A inhibiitorite samaaegne
kasutamine sertindooliga on vastunäidustatud sertindooli taseme märgatava tõusu tõttu (vt lõik 4.3).

Sertindooli metabolismi võivad oluliselt kiirendada ravimid, mis teadaolevalt indutseerivad CYP
isoensüüme, eriti rifampitsiin, karbamasepiin, fenütoiin ja fenobarbitaal, mis võivad põhjustada
sertindooli plasmakontsentratsiooni 2...3-kordset vähenemist. Antipsühhootilise toime vähenemise
tõttu võib neid ravimeid või teisi indutseerivaid ravimeid saavatel patsientidel vajalikuks osutuda
sertindooli annuse suurendamine.

Rasedus ja imetamine

Rasedus.
Sertindooli raseduse ajal kasutamise ohutus ei ole kindlaks tehtud.

Sertindool ei olnud teratogeenne loomadel teostatud reproduktsiooniuuringutes. Rottidel teostatud
peri-/postnataalne uuring näitas järglaste viljakuse vähenemist inimeste terapeutilise annusevahemiku
kasutamisel (vt lõik 5.3).

Seega ei tohi sertindooli raseduse ajal kasutada.

5/10
Raseduse kolmanda trimestri ajal antipsühhootikume (kaasaarvatud sertindool) saanud vastsündinul on
risk kõrvaltoimete tekkeks, sh ekstrapüramidaalsed reaktsioonid ja/või ärajätunähud, mis võivad
varieeruda raskuse ja kestvuse poolest pärast sünnitust. Teatatud on agiteeritusest, hüpertooniast,
hüpotooniast, treemorist, unisusest, respiratoorsest distressist või söömishäiretest. Sellest tulenevalt on
vaja vastsündinuid hoolikalt jälgida.

Rinnaga toitmine.
Imetavatel emadel ei ole vastavaid uuringuid läbi viidud, siiski võib arvata, et sertindool eritub
rinnapiima.

Sertindoolravi vajadusel tuleb rinnaga toitmine lõpetada.

Sertindoolil puudub sedatiivne toime, siiski tuleb patsiente hoiatada, et kuni individuaalse tundlikkuse
selgumiseni ei tohiks nad autot juhtida ega masinatega töötada.

Kliinilistes uuringutes täheldatud sertindooliga seotud kõrvaltoimed, mille esinemissagedus oli üle 1%
ja oluliselt erinev platseebost, olid järgmised (loetletud sageduse vähenemise järjekorras):
nohu/ninakinnisus, ejakulatsioonihäired (vähenenud ejakulatsioonimaht), pearinglus, suukuivus,
posturaalne hüpotensioon, kehakaalu suurenemine, perifeersed tursed, düspnoe, paresteesiad ja QT-
intervalli pikenemine (vt lõik 4.4).

Ekstrapüramidaalsümptomid (EPS)
Sertindoolravi saanud patsientidel oli ekstrapüramidaalsümptomite esinemissagedus sarnane
platseebot saanud patsientidega. Lisaks ei olnud platseebokontrolliga kliinilistes uuringutes EPS-
vastaseid ravimeid vajavate sertindooliga ravitud patsientide protsent erinev platseeboga ravitud
patsientide omast.

Mõned kõrvaltoimed ilmnevad ravi alguses ja kaovad ravi jätkumisel, nt posturaalne hüpotensioon.

Järgnevalt on kõrvaltoimed toodud organsüsteemi klassi ja esinemissageduse järgi.
Väga sage (≥1/10); sage (≥ 1/100, < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1.000, <1/100); harv (≥ 1/10.000, <1/1.000):
väga harv (≤ 1/10.000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete põhjal).

Uuringud
Sage
Kehakaalu suurenemine, QT-intervalli pikenemine,
erütrotsüütide leid uriinis, leukotsüütide leid uriinis
Südame häired
Sage Perifeersed
tursed
Aeg-ajalt
Torsade de pointes (vt lõik 4.4)
Närvisüsteemi häired
Sage Pearinglus,
paresteesia
Aeg-ajalt
Minestus, krambid, motoorsed häired (eriti tardiivne
düskineesia, vt lõik 4.4)
Harv
Sertindoolraviga seoses on teatatud maliigse neuroleptilise
sündroomi (MNS) juhtudest (vt lõik 4.4)
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Väga sage
Nohu/ninakinnisus
Sage Hingeldus
Seedetrakti häired
Sage Suukuivus
Metabolismi ja ainevahetushäired
Aeg-ajalt Hüperglükeemia
Vaskulaarsed häired
6/10
Sage
Posturaalne hüpotensioon (vt lõik 4.4)
Väga harv
Venoosne trombemboolia
Rasedus, sünnitusjärgsed ja perinataalsed seisundid

Teadmata
Ravimi ärajätusündroom vastsündinul (vt lõik 4.6)
Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Sage
Ejakulatsioonihäired (vähenenud ejakulatsioonimaht)

Andmed sertindooli ägeda üleannustamise kohta on piiratud. Esinenud on surmajuhtumeid. Siiski on
kuni 840 mg annuseid manustanud patsiendid paranenud järelnähtudeta. Üleannustamise kirjeldatud
nähtudeks ja sümptomiteks olid somnolentsus, ebaselge kõne, tahhükardia, hüpotensioon ja QT-
intervalli mööduv pikenemine. Täheldatud on torsade de pointes’i juhtusid, tihti teiste seda
põhjustavate ravimite samaaegsel kasutamisel.

Ravi.
Ägeda üleannustamise korral tuleb tagada vabad hingamisteed ja piisav hapnikuga varustamine.

Koheselt peab alustama EKG-monitooringut ja elutähtsate näitajate jälgimist. QT-intervalli
pikenemise korral soovitatakse patsienti jälgida kuni QT-intervalli normaliseerumiseni. Arvesse tuleb
võtta sertindooli 2...4-päevast poolväärtusaega.

Rajada veenitee ning kaaluda aktiivsöe ja lahtisti manustamist. Kaaluda võimalust, et korraga on
manustatud mitut ravimit.

Sertindoolil spetsiifiline antidoot puudub ning ta ei ole dialüüsitav, seetõttu tuleb rakendada sobivat
toetavat ravi. Hüpotensiooni ja tsirkulatoorset kollapsit tuleb ravida sobivate vahenditega, nagu näiteks
intravenoosne infusioon. Kui veresoonkonna toetuseks kasutatakse sümpatomimeetikume, peab
adrenaliini ja dopamiini kasutama ettevaatlikult, kuna β-stimulatsioon koos sertindooliga seotud α -
1
antagonismiga võib viia hüpotensiooni süvenemiseni.

Kui manustatakse antiarütmilist ravi, nt kinidiini, disopüramiidi ja prokaiinamiidi, on teoreetiline oht
QT-intervalli pikenemiseks, mis lisandub sertindooli vastavale toimele.

Raskete ekstrapüramidaalsümptomite korral tuleb manustada antikoliinergilisi ravimeid. Hoolikas
meditsiiniline jälgimine peab jätkuma kuni patsiendi paranemiseni.

Farmakoterapeutiline grupp: limbiliselt selektiivsed antipsühhootikumid; ATC-kood: N05AE03

Arvatakse, et sertindooli kui antipsühhootikumi neurofarmakoloogiline profiil tuleneb mesolimbiliste
dopamiinergiliste neuronite selektiivsest inhibeerimisest ning tsentraalsete dopamiini D2-, serotoniini
5HT2- ja α -adrenergiliste retseptorite tasakaalustatud inhibeerimisest.
1

Farmakoloogilistes uuringutes katseloomadega inhibeeris sertindool spontaanselt aktiivseid
dopamiinergilisi neuroneid mesolimbilises ventraalses tegmentaalses piirkonnas 100 korda
selektiivsemalt kui dopamiinergilisi neuroneid substantia nigra pars compacta’s. Viimaste
inhibeerimist antipsühhootikumide poolt loetakse aga motoorsete kõrvaltoimete tekkimise üheks
põhjuseks.

7/10
Dopamiini blokeerimise tõttu põhjustavad antipsühhootikumid seerumi prolaktiinisisalduse
suurenemist. Sertindooli kasutanud patsientidel jäi prolaktiini tase normi piiridesse nii lühiajalistes
uuringutes kui pikaajalise (üks aasta) ravi käigus.

Sertindoolil ei ole toimet muskariini- ja H1-histamiiniretseptoritesse. Seda on kinnitanud nende
retseptoritega seotud antikoliinergilise ja sedatiivse toime puudumine.

Sertindooli eliminatsioon toimub maksa kaudu keskmise poolväärtusajaga umbes 3 päeva. Korduva
manustamisega väheneb sertindooli kliirens u 14 l/t (naistel on kliirens u 20% madalam kui meestel,
kuigi kehamassi vastavuse kliirensid on võrreldavad). Seetõttu on korduva manustamise puhul
kumulatsioon suurem kui võiks eeldada ühekordsest manustamisest. See on tingitud süsteemse
biosaadavuse suurenemisest. Püsikontsentratsiooni faasis on kliirens annusest sõltumatu ja
plasmakontsentratsioon proportsionaalne annusega. Sertindooli farmakokineetikas esineb mõõdukaid
individuaalseid erinevusi, mis on tingitud tsütokroom P450 2D6 (CYP2D6) polümorfismist. Selle
ensüümi defitsiidiga patsientidel on sertindooli kliirens 1/2...1/3 võrra aeglasem kui CYP2D6 kiiretel
metaboliseerijatel. Nendel aeglastel metaboliseerijatel (kuni 10% elanikkonnast) on seetõttu ravimi
sisaldus plasmas 2...3 korda normist suurem. Sertindooli kontsentratsiooni alusel ei ole võimalik
määrata individuaalset terapeutilist toimet, seetõttu tuleb annus individualiseerida ravitoimest ja
talutavusest lähtuvalt.

Imendumine
Sertindool imendub kiiresti, tmax pärast suukaudset manustamist on umbes 10 tundi. Erineva
tugevusega annused on bioekvivalentsed. Toidul ja alumiiniumi-magneesiumi sisaldavatel
antatsiididel ei ole kliiniliselt olulist toimet sertindooli imendumise kiirusele või ulatusele.

Jaotumine
Korduval manustamisel on sertindooli jaotuvusmaht (Vβ/F) ligikaudu 20 l/kg. Sertindooli seonduvus
plasmavalkudega (peamiselt albumiini ja α1-happelise glükoproteiiniga) on umbes 99,5%. Patsientidel,
keda raviti soovitatud annustega, oli 90% juhtudest mõõdetud kontsentratsioon alla 140 ng/ml (u 320
nmol/l). Sertindool tungib erütrotsüütidesse vahekorras veri/plasma 1,0. Sertindool läbib
hematoentsefaal- ja platsentaarbarjääri.

Metabolism
Inimese plasmas on leitud kaks metaboliiti: dehüdrosertindool (imidasooltuuma oksüdatsioon) ja
norsertindool (n-dealküülimine). Dehüdrosertindooli ja norsertindooli kontsentratsioon on vastavalt
80% ja 40% lähteaine sisaldusest püsikontsentratsiooni faasis. Sertindooli toime tuleneb lähteainest
ning metaboliitidel ei ole olulist farmakoloogilist toimet inimestel.

Eritumine
Sertindool ja tema metaboliidid erituvad väga aeglaselt. 50...60% radioaktiivselt märgistatud
suukaudsest annusest eritub täielikult 14 päeva jooksul. Ligikaudu 4% annusest eritub uriiniga
muutumatul kujul ja metaboliitidena (alla 1% muutumatul kujul). Roojaga eritub ülejäänud osa
toimeainest ja metaboliitidest, see on eritumise põhiline tee.

Loomkatsetes on täheldatud QT-intervalli pikenemist EKG-s, võimalikult aeglaste kaaliumikanalite
(IKr, HERG) pärssimise tõttu. Samas ei ole täheldatud küülikute ja koerte südame Purkinje kiudude
varajasi järel-depolarisatsioone. Viimased on vajalikud torsade de pointes’i vallandamiseks.
Sertindool ei põhjustanud torsade de pointes-tüüpi ventrikulaarseid arütmiaid atrioventrikulaarsõlme
ablatsiooniga küülikusüdametes, vaatamata raske hüpokaleemia (1,5 mmol) ja bradükardia
eksperimentaalsele esilekutsumisele. Siiski peab loomkatsetes täheldatud QT-intervalli pikenemist ja
arütmiat puudutavate leidude ülekandmisel inimestele olema ettevaatlik, kuna esineda võib olulisi
liikidevahelisi erinevusi.

8/10
Sertindooli äge toksilisus on madal. Rottidel ja koertel teostatud kroonilise toksilisuse uuringutes (3...5
korda kliinilistest annusest suuremate annustega) täheldati mitmeid toimeid, mis on kooskõlas ravimi
farmakoloogiliste omadustega.

Katseloomadel teostatud reproduktsiooniuuringutes ei ole avastatud teratogeenset toimet. Peri-
/postnataalne uuring rottidel näitas järglaste viljakuse vähenemist, kui ravimit kasutati inimese
terapeutilistes annustes (0,2 mg/kg/päevas) ning rotipoegade elulemuse vähenemist varajasel
laktatsiooniperioodil, vähenenud kaaluiivet ja poegade arengus mahajäämust emasloomale toksiliste
annuste kasutamisel.

Annused 0,14 mg/kg/päevas ja üle selle mõjutasid täiskasvanud isasrottide paaritumist ja fertiilsust.
Mööduvaid fertiilsushäireid seletatakse sertindooli farmakoloogiliste omadustega.

Sertindool ei osutunud toksiliseks mitmetes in vitro ja in vivo genotoksilisuse uuringutes. Hiirtel ja
rottidel teostatud kantserogeensusuuringutes ei ilmnenud mingeid tuumoreid, mis oleksid seotud
sertindooli kliinilise kasutamisega.

Tableti sisu:
Maisitärklis,
laktoosmonohüdraat,
hüdroloos,
mikrokristalne tselluloos,
kroskarmelloosnaatrium,
magneesiumstearaat.

Tableti kate:
Hüpromelloos,
titaandioksiid (E171),
makrogool 400 ja
4 mg: kollane raudoksiid (E172)
12 mg: kollane raudoksiid (E172), punane raudoksiid (E172)
16 mg: punane raudoksiid (E172)
20 mg: kollane raudoksiid (E172), punane raudoksiid (E172), must raudoksiid (E172).

Ei ole täheldatud.

4 mg, 12 mg, 16 mg ja 20 mg: 5 aastat.

.
Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.

- PVC/PVdC/aluminium blister: 7, 10, 14, 20, 28, 30, 50, 98 või 100 tabletti.
- Hall polüpropüleenpurk või suure tihedusega polüetüleen (HDPE) mahuti: 100 tabletti purgis.

Kõik pakendisuurused ei pruugi olla müügil.
9/10

Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja teised käsitsemisjuhendid

Erinõuded puuduvad.