SANDOSTATIN

Kasvuhormooni (KH) ja IGF-1 plasmataseme vähendamine ning sümptomite kontroll akromegaaliaga
patsientidel, kelle seisund ei ole allunud kirurgilisele ega kiiritusravile. Sandostatin on näidustatud ka
akromegaaliaga patsientidele, kellele ei sobi või kes ei nõustu kirurgilise raviga või enne kiiritusravi täieliku
toime avaldumist.

Funktsioneerivate gastroenteropankreaatiliste (GEP) endokriinkasvajate, sealhulgas kartsinoidkasvajad
kartsinoidsündroomi tunnustega, sümptomaatiline ravi (vt lõik 5.1).

Sandostatin ei ole kasvajavastane ravim ja ei taga nende patsientide tervistumist.

Pankrease operatsioonijärgsete tüsistuste ennetamine.

Maksatsirroosiga patsientidel erakorraliseks raviks mao-söögitoru veenilaiendite veritsuse peatamiseks ja
vältimiseks. Sandostatin’i kasutatakse koos muu spetsiifilise raviga, nt endoskoopiline skleroteraapia.

TSH-d sekreteerivate hüpofüüsi adenoomide ravi:

kui pärast kirurgilist ja/või kiiritusravi ei ole sekretsioon normaliseerunud;
- patsientidel, kellele kirurgiline ravi ei sobi;
- kiiritusravi patsientidel enne kiiritusravi toime avaldumist.
-

Akromegaalia
Ravi alustatakse subkutaanse (s.c.) süstena 0,05...0,1 mg iga 8 kuni 12 tunni järel. Annuse kohandamine
peab põhinema igakuisel KH ja IGF-1 sisalduse määramisel (eesmärk: KH < 2,5 nanogrammi/ml; IGF-1
normivahemikus) ning kliiniliste sümptomite ja ravi taluvuse jälgimisel. Enamikul patsientidest on
optimaalne ööpäevane annus 0,3 mg. Maksimaalset annust 1,5 mg ööpäevas ei tohi ületada. Patsientidel, kes
saavad Sandostatin’i stabiilses annuses, tuleb KH sisaldust määrata iga 6 kuu järel.

Kui 3 kuud pärast Sandostatin-ravi alustamist ei ole KH sisaldus oluliselt langenud ning kliinilised
sümptomid paranenud, tuleb ravi lõpetada.

Gastroenteropankreaatilised endokriinkasvajad
Ravi alustatakse s.c. süstena 0,05 mg üks või kaks korda ööpäevas. Sõltuvalt kliinilisest ravivastusest,
kasvaja poolt produtseeritud hormoonide sisaldusest (kartsinoidkasvajate korral
5-hüdroksüindooläädikhappe eritumisele uriiniga) ning ravimi taluvusest, võib annust järk-järgult
suurendada 0,1...0,2 mg-ni 3 korda ööpäevas. Erandjuhtudel võivad olla vajalikud suuremad annused.
Säilitusannus tuleb kohandada individuaalselt.

Kartsinoidkasvajate korral tuleb ravi lõpetada, kui 1 nädala jooksul ei saavutata maksimaalses talutavas
annuses Sandostatin-raviga positiivset ravivastust.

Pankrease operatsioonijärgsed tüsistused
0,1 mg s.c. süstena 3 korda ööpäevas7 järjestikusel päeval, alates operatsioonipäevast vähemalt 1 tund enne
laparotoomia teostamist.

Mao-söögitoru veritsevad veenilaiendid
25 mikrogrammi tunnis pideva intravenoosse (i.v.) infusioonina 5 päeva jooksul. Sandostatin’i võib kasutada
lahustatuna füsioloogilises soolalahuses.

Mao-söögitoru veritsevate veenilaienditega tsirroosiga patsientidel on Sandostatin pideva i.v. infusioonina
annustes kuni 50 mikrogrammi tunnis 5 päeva jooksul olnud hästi talutav.

TSH-d sekreteerivate hüpofüüsi adenoomide ravi
Soovitatav annus on enamasti 100 mikrogrammi kolm korda ööpäevas s.c. süstena. Annust võib kohandada
vastavalt toimele TSH-le ja kilpnäärmehormoonidele. Toime efektiivsuse hindamiseks peab ravi kestma
vähemalt 5 päeva.

Kasutamine eakatel
Puuduvad andmed Sandostatin’i taluvuse vähenemise või annuse muutmise vajalikkuse kohta eakatel
patsientidel.

Kasutamine lastel
Kogemused Sandostatin’i kasutamisega lastel on piiratud.

Kasutamine maksafunktsiooni kahjustusega patsientidel
Maksatsirroosi korral võib ravimi poolväärtusaeg pikeneda, mistõttu tuleb vajadusel säilitusannust
kohandada.

Kasutamine neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel
Neerufunktsiooni halvenemine ei mõjutanud s.c. süstena manustatud oktreotiidi üldist ekspositsiooni
(AUC), mistõttu Sandostatin'i annuse kohandamine ei ole vajalik.

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Üldine
Et KH-d produtseerivad hüpofüüsi kasvajad võivad mõnikord ravi ajal suureneda, põhjustades tõsiseid
tüsistusi (nt vaatevälja defektid), siis on oluline kõikide haigete hoolikas jälgimine. Kui ilmnevad tõendid
kasvaja suurenemise kohta, on soovitatav kaaluda alternatiivseid ravivõimalusi.

Raviga saavutatud kasvuhormooni (KH) taseme vähenemise ja insuliinisarnase kasvufaktor- 1 (IGF-1)
kontsentratsiooni normaliseerimise tulemusena võib akromegaaliaga naispatsientidel taastuda viljakus.
Fertiilses eas naispatsiente tuleb vajadusel nõustada adekvaatse kontratseptsiooni osas oktreotiidravi ajal (vt
lõik 4.6).

Pikaajalist oktreotiidravi saavatel patsientidel tuleb jälgida kilpnäärmefunktsiooni.

Oktreotiidravi ajal tuleb jälgida maksafunktsiooni.

Kardiovaskulaarsed kõrvaltoimed
Teatatud on bradükardia sagedastest juhtudest. Vajalik võib olla ravimite, nagu beetablokaatorid,
kaltsiumikanali blokaatorid või vedeliku ja elektrolüütide tasakaalu mõjutavad ravimid, annuste
kohandamine (vt lõik 4.5).

Sapipõiega seotud kõrvaltoimed
Oktreotiid pärsib koletsüstokiniini sekretsiooni, mille tulemusel väheneb sapipõie kontraktiilsus ning
suureneb sette ja kivi moodustumise risk. Sapikivi moodustumise esinemissagedus on Sandostatin-ravi ajal
hinnanguliselt 15…30%. Esinemissagedus üldpopulatsioonis on 5…20%. Seetõttu soovitatakse sapipõie
ultraheliuuringut enne Sandostatin-ravi ja 6...12-kuuliste vaheaegadega ravi vältel. Enamasti on
Sandostatin-ravi saavatel patsientidel tekkinud sapikivid asümptomaatilised; kliiniliste nähtudega kulgevat
sapikivitõbe tuleb ravida kas kive sapphapetega lahustades või kirurgiliselt.

GEP endokriinkasvajad
Gastroenteropankreaatiliste endokriinkasvajate ravi ajal võib harva esineda sümptomite äkilist
Sandostatin-ravile allumatust koos raskete haigussümptomite kiire taastekkimisegat. Ravi katkestamisel
võivad sümptomid süveneda või taastekkida.

Glükoosi metabolism
Pärssiva toime tõttu kasvuhormoonile, glükagoonile ja insuliinile võib Sandostatin mõjutada glükoosi
regulatsiooni. Häiruda võib einejärgne glükoositaluvus ning teatud juhtudel võib oktreotiidi pikaajalise
kasutamise tagajärjel tekkida püsiv hüperglükeemia. Teatatud on ka hüpoglükeemiast.

Kuna oktreotiidi suhteline potentsiaal pärssida KH ja glükagooni sekretsiooni on suurem kui mõju
insuliinile ning kuna selle insuliini pärssiva toime kestus on lühem, võib oktreotiid insulinoomiga
patsientidel suurendada hüpoglükeemia raskust ja pikendada kestust. Neid patsiente tuleb Sandostatin-ravi
alustamisel ja annuste igal muutmisel hoolikalt jälgida. Vere glükoosisisalduse kõikumisi on tõenäoliselt
võimalik vähendada, manustades väiksemaid ravimiannuseid sagedamini.

I tüüpi suhkurtõvega patsientide ravis võib insuliinivajadus Sandostatin’i manustamisel väheneda.
Mittediabeetikutel ja osaliselt kahjustamata insuliinireserviga II tüüpi suhkurtõvega patsientidel võib
Sandostatin’i manustamine põhjustada einejärgse glükeemia suurenemist. Seetõttu on soovitatav jälgida vere
glükoositaset ja antidiabeetilist ravi.


Söögitoru veenilaiendid
Kuna söögitoru veenilaiendite verejooksu episoodide järgselt on insuliinsõltuva diabeedi kujunemise või
eelnevalt diagnoositud diabeedi korral insuliinivajaduse muutumise risk suurem, on vere glükoosisisalduse
jälgimine kohustuslik.

Süstekoha reaktsioonid
52-nädalases toksilisuse uuringus peamiselt isastel rottidel täheldati s.c. süstimisel manustamiskohas
sarkoome ainult suurima annuse korral (kehapinna järgi ligikaudu 8 korda kõrgem maksimaalsest annusest
inimesel). 52-nädalases toksilisuse uuringus koertel ei ilmnenud s.c. manustamisel hüper- ega neoplastilisi
kahjustusi. Puuduvad teated kasvajate tekkest süstekohtades patsientidel, keda on ravitud Sandostatin'iga
kuni 15 aasta jooksul. Praegu teadaolev informatsioon viitab sellele, et rottidel esinevad muutused on
liigispetsiifilised ning ei oma tähtsust ravimi kasutamisele inimesel (vt lõik 5.3).

Toitumine
Oktreotiid võib halvendada toidurasvade imendumist mõnedel patsientidel.

Mõnedel oktreotiidravi saavatel patsientidel on täheldatud B -vitamiini sisalduse vähenemist ja Schillingi
12
testi kõrvalekaldeid normist. Sandostatin-ravi ajal on soovitatav jälgida B -vitamiini sisaldust nendel
12
patsientidel, kellel on esinenud B -vitamiini defitsiit.
12

Kooskasutamisel Sandostatin'iga võib olla vajalik ravimpreparaatide, nt beetablokaatorite, kaltsiumikanali
blokaatorite või vedeliku ja elektrolüütide tasakaalu mõjutavate ravimite annuste kohandamine (vt lõik 4.4).

Kooskasutamisel Sandostatin’iga võib olla vajalik insuliini ja antidiabeetilise ravimpreparaadi annuse
kohandamine (vt lõik 4.4).

Sandostatin vähendab tsüklosporiini ja aeglustab tsimetidiini imendumist soolest.

Oktreotiidi ja bromokriptiini kooskasutamisel suureneb bromokriptiini biosaadavus.

Mõnede avaldatud andmete kohaselt võivad somatostatiini analoogid vähendada ilmselt kasvuhormooni
supressiooni tulemusena tsütokroom P450 vahendusel metaboliseeruvate ravimite metaboolset kliirensit.
Kuna oktreotiidi puhul ei saa seda välistada, tuleb CYP3A4 vahendusel metaboliseeruvaid ning madala
terapeutilise indeksiga ravimeid (nt kinidiin, terfenadiin) kasutada ettevaatusega.

Rasedus
Oktreotiidi kasutamise kohta rasedatel on andmed piiratud (vähem kui 300 raseda andmed) ning ligikaudu
ühel kolmandikul juhtudest ei ole teada raseduse tulemus. Enamik teateid saadi oktreotiidi
turuletulekujärgsel kasutamisel ja rohkem kui 50% ravimit kasutanud rasedatest olid akromegaaliaga
patsiendid. Enamik naisi said oktreotiidi raseduse esimesel trimestril annustes 100...1200 mikrogrammi
ööpäevas Sandostatin’i subkutaanselt või 10...40 mg kuus Sandostatin LAR’i. Kaasasündinud anomaaliatest
teatati 4%-l juhtudest, kui oli teada raseduse tulemus. Nende juhtude puhul ei kahtlustata põhjuslikku seost
oktreotiidiga.

Loomkatsed ei näita otsest ega kaudset kahjulikku toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3).

Ettevaatusabinõuna on soovitatav Sandostatin'i kasutamist raseduse ajal vältida (vt lõik 4.4).

Imetamine
Ei ole teada, kas oktreotiid eritub inimese rinnapiima. Loomkatsed on näidanud, et oktreotiid eritub piima.
Sandostatin-ravi ajal ei tohi rinnaga toita.


Fertiilsus
Ei ole teada, kas oktreotiid mõjutab inimese fertiilsust. Tiinuse ja laktatsiooni perioodil ravitud
emasloomade isastel järeltulijatel leiti munandite hilist laskumist. Siiski, oktreotiid ei kahjustanud isaste ja
emaste rottide fertiilsust annuses kuni 1 mg/kg kohta ööpäevas (vt lõik 5.3).

Sandostatin'il ei ole või on ebaoluline toime autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele. Patsientidele
tuleb soovitada autojuhtimise ja masinate käsitsemise ajal olla ettevaatlik, kui neil tekib Sandostatin-ravi
ajal pearinglus, asteenia/väsimus või peavalu.

Ohutusandmete kokkuvõte
Kõige sagedamini teatatud kõrvaltoimed oktreotiidravi ajal on seedetrakti häired, närvisüsteemi häired,
maksa ja sapiteede häired ning ainevahetus- ja toitumishäired.

Kliinilistes uuringutes olid oktreotiidi manustamisel kõige sagedamini teatatud kõrvaltoimed kõhulahtisus,
kõhuvalu, iiveldus, kõhupuhitus, peavalu, kolelitiaas, hüperglükeemia ja kõhukinnisus. Teised sageli
esinevad kõrvaltoimed olid pearinglus, lokaliseerunud valu, sapisetted, kilpnäärme funktsioonihäired (nagu
türeotropiini [TSH], üld-T4 ja vaba-T4 taseme langus), vedel iste, glükoositaluvuse häired, oksendamine,
asteenia ja hüpoglükeemia.

Kõrvaltoimed tabeli kujul
Järgmised kõrvaltoimed, mis on esitatud tabelis 1 on kogutud oktreotiidi kliinilistest uuringutest:
Kõrvaltoimed (tabel 1) on järjestatud esinemissageduse järgi alustades kõige sagedasemast, kasutades
järgmist konventsiooni: väga sage (≥1/10); sage (≥1/100 kuni <1/10); aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100); harv
(≥1/10 000 kuni <1/1000) väga harv (<1/10 000), sealhulgas üksikjuhud. Igas esinemissageduse rühmas on
kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.

Tabel 1
Kliinilistes uuringutes teatatud kõrvaltoimed

Seedetrakti häired
Väga sage:
Kõhulahtisus, kõhuvalu, iiveldus, kõhukinnisus, kõhupuhitus.
Sage:
Düspepsia, oksendamine, täiskõhutunne, steatorröa, vedel väljaheide, hele
väljaheide.
Närvisüsteemi häired
Väga sage:
Peavalu.
Sage:
Pearinglus.
Endokriinsüsteemi häired
Sage:
Hüpotüreoidism, kilpnäärme funktsioonihäired (nt türeotropiini [TSH],
üld-T4 ja vaba-T4 taseme langus).
Maksa ja sapiteede häired
Väga sage:
Kolelitiaas.
Sage:
Koletsüstiit, sapisete, hüperbilirubineemia.
Ainevahetus- ja toitumishäired
Väga sage:
Hüperglükeemia.
Sage:
Hüpoglükeemia, glükoosi talumatus, anoreksia.
Aeg-ajalt:
Dehüdratsioon.
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Väga sage:
Süstekoha reaktsioonid.
Sage:
Asteenia.
Uuringud
Sage:
Transaminaaside aktiivsuse tõus.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Sage:
Sügelus, lööve, alopeetsia.
Respiratoorsed häired
Sage:
Düspnoe.
Südame häired
Sage:
Bradükardia.
Aeg-ajalt:
Tahhükardia.

Turuletulekujärgsed andmed
Tabelis 2 toodud spontaansed kõrvaltoimete teatised esitatakse vabatahtlikult ning alati ei ole võimalik
usaldusväärselt määrata nende esinemissagedust või põhjuslikku seost ravimiga.

Tabel 2
Spontaansete teatistena teatatud kõrvaltoimed

Immuunsüsteemi häired
Anafülaksia, allergia/ülitundlikkusreaktsioonid.
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Urtikaaria
Maksa ja sapiteede häired
Äge pankreatiit, äge hepatiit ilma kolestaasita, kolestaasiga hepatiit, kolestaas, kollatõbi, kolestaasiga
kollatõbi.
Südame häired
Arütmiad.
Uuringud
Alkaalse fosfataasi taseme tõus, gamma-glutamüültransferaaside taseme tõus.

Valitud kõrvaltoimete kirjeldus

Seedetrakti häired
Harvadel juhtudel võivad seedetrakti kõrvaltoimed sarnaneda ägedale soolesulgusele, millega kaasnevad
progresseeruv kõhu paisumine, tugev ülakõhuvalu, kõhupiirkonna hellus ja spasmide teke.

On näidatud, et ravi jätkamisel väheneb aja jooksul seedetrakti kõrvaltoimete esinemine.

Gastrointestinaalsete kõrvaltoimete esinemissagedust võib vähendada toidukordade vältimisega
Sandostatin’i s.c. manustamise ajal, see tähendab süstides ravimit toidukordade vahel või magama minnes.

Süstekoha reaktsioonid
Valu või torkiv, kipitav või põletav tunne s.c. süstekohas koos punetuse ja paistetusega, mis kestab harva
kauem kui 15 minutit. Lokaalset ebamugavustunnet saab vähendada, lastes enne süstimist lahusel
toatemperatuurini soojeneda või süstides väiksema koguse kontsentreeritumat lahust.

Ainevahetus- ja toitumishäired
Ehkki rasva eritumine roojaga võib suureneda, puuduvad tõendid, et pikaajaline oktreotiidravi viiks
malabsorptsioonist tingitud toitainete defitsiidini.

Pankrease ensüümid
Väga harva on s.c. manustatud Sandostatin-ravi esimeste tundide või päevade jooksul tekkinud äge
pankreatiit, mis ravimi katkestamisel on möödunud. Lisaks on teatatud sapikividest indutseeritud
pankreatiidist patsientidel, kes on olnud pikaajalisel s.c. Sandostatin ravil.

Südame häired
Nii akromegaalia kui kartsinoidsündroomiga patsientidel on täheldatud EKG muutusi, nagu QT pikenemine,
telje kalded, varane repolarisatsioon, madal voltaaž, R/S transitsioon, varane R saki progressioon ja
mittespetsiifilised ST-T laine muutused. Nende muutuste seos oktreotiidatsetaadiga ei ole selge, kuna

paljudel antud patsientidest esinesid ka südamehaigused (vt lõik 4.4).

Teatatud on piiratud hulgal Sandostatin'i juhusliku üleannustamise juhtudest täiskasvanutel ja lastel.
Täiskasvanutel olid annused vahemikus 2600…6000 mikrogrammi ööpäevas, manustatuna pideva
infusioonina (100…250 mikrogrammi tunnis) või subkutaanselt (1500 mikrogrammi kolm korda ööpäevas).
Teatatud kõrvaltoimed olid arütmia, hüpotensioon, südameseiskus, ajuhüpoksia, pankreatiit, rasvmaks,
kõhulahtisus, nõrkus, letargia, kehakaalu langus, hepatomegaalia ja laktatsidoos.

Lastel olid annused vahemikus 50…3000 mikrogrammi ööpäevas, manustatuna pideva infusioonina
(2,1...500 mikrogrammi tunnis) või subkutaanselt (50…100 mikrogrammi). Ainus teatatud kõrvaltoime oli
kerge hüperglükeemia.

Vähipatsientidel, kes saavad Sandostatin’i subkutaanselt annustes 3000…30 000 mikrogrammi ööpäevas
jagatud annustena, ei ole ootamatutest kõrvaltoimetest teatatud.

Üleannustamise ravi on sümptomaatiline.

Farmakoterapeutiline rühm: Somatostatiin ja selle analoogid, ATC-kood: H01CB02

Oktreotiid on loodusliku somatostatiini sünteetiline oktapeptiidderivaat, millel on somatostatiiniga sarnane
farmakoloogiline toime, kuid oluliselt pikem toimekestus. Oktreotiid pidurdab patoloogiliselt suurenenud
kasvuhormooni (KH) ning GEP endokriinsüsteemis produtseeritud peptiidide ja serotoniini sekretsiooni.

Loomadel pidurdab oktreotiid KH, glükagooni ja insuliini sekretsiooni tugevamini kui somatostatiin,
omades suuremat selektiivsust KH ja glükagooni suhtes.

Tervetel inimestel on näidatud, et Sandostatin pärsib:

arginiini poolt stimuleeritud KH vabanemist, füüsilisest pingutusest ja insuliinist indutseeritud
-
hüpoglükeemiat,

söögijärgset insuliini, glükagooni, gastriini ja teiste GEP endokriinse süsteemi peptiidide vabanemist
-
ning arginiinist stimuleeritud insuliini ja glükagooni vabanemist,

türeotropiini vabastavast hormoonist tingitud kilpnääret stimuleeriva hormooni (türeotropiin)
-
vabanemist.

Erinevalt somatostatiinist inhibeerib oktreotiid eelistatult KH’d, mitte insuliini ja selle manustamisele ei
järgne tagasisidemehhanismina hormoonide hüpersekretsiooni (s.o KH akromegaaliaga patsientidel).

Akromegaaliaga patsientidel vähendab Sandostatin KH ja IGF-1 sisaldust plasmas. KH vähenemine 50% või
enam esineb kuni 90%-l patsientidest ning seerumi KH vähenemine kuni <5 nanogrammi/ml on saavutatav
pooltel juhtudest. Sandostatin’i kasutamisel vähenevad enamikul patsientidest oluliselt haiguse kliinilised
sümptomid, nagu peavalu, naha ja pehmete kudede turse, hüperhidroos, artralgia, paresteesia. Hüpofüüsi
suure adenoomiga patsientidel võib Sandostatin-ravi tulemusel esineda mõningane kasvaja massi
vähenemine.

GEP endokriinse süsteemi funktsioneerivate kasvajatega patsientidel mõjutab Sandostatin mitmeid kliinilisi
parameetreid, sest omab mitmekülgset toimet endokriinsüsteemile. Kliinilise seisundi ning sümptomite
paranemine esineb patsientidel, kellel on kasvajatest tingitud sümptomid püsinud sõltumata eelnevatest
ravidest, sealhulgas kirurgiline ravi, maksaarteri emboliseerimine ja erinevad keemiaravid, nagu
streptosotsiin ja 5-fluorouratsiil.


Sandostatin’i toimed erinevat tüüpi kasvajatele on järgmised

Kartsinoidkasvajad
Sandostatin’i manustamine võib vähendada haiguse sümptomeid, eriti nahaõhetust ja kõhulahtisust. Paljudel
juhtudel kaasneb sellega plasma serotoniinisisalduse langus ning väheneb 5-hüdroksüindooläädikhappe
eritumine uriiniga.

Vipoomid
Neid kasvajaid iseloomustab biokeemiliselt vasoaktiivse intestinaalse peptiidi (VIP) ületootmine. Enamikel
juhtudel leevendab Sandostatin’i manustamine haigusele tüüpilist rasket kõhulahtisust, selle tulemusel
paraneb patsiendi elukvaliteet. Kaasneb elektrolüütide tasakaaluhäirete, nt hüpokaleemia, paranemine, mille
tulemusel on võimalik enteraalse ja parenteraalse vedelike ja elektrolüütide manustamine lõpetada.
Kompuutertomograafilised uuringud on mõnedel patsientidel näidanud kasvaja arengu aeglustumist või
peetumist või ka isegi kasvaja kahanemist, eriti maksametastaaside korral. Kliinilisele paranemisele kaasneb
tavaliselt VIP-sisalduse langus plasmas, mis võib täielikult normaliseeruda.

Glükagonoomid
Sandostatin’i manustamisel väheneb enamikul juhtudel oluliselt sellele haigusele iseloomulik nekrootiline
migreeruv lööve. Sandostatin’i toime sageli esinevale kergele diabeedile ei ole oluline ning üldiselt ei
vähene insuliini või peroraalsete hüpoglükeemiliste ravimite kasutamise vajadus. Sandostatin vähendab
kõhulahtisust ning seetõttu soodustab nendel patsientidel kehakaalu tõusu. Kuigi Sandostatin’i manustamise
tagajärjel väheneb koheselt plasma glükagooni tase, ei püsi see toime pika kasutusaja jooksul, hoolimata
jätkuvast sümptomite paranemisest.

Gastrinoomid/Zollingeri-Ellisoni sündroom
Maohappe sekretsiooni saab üldjuhul reguleerida prootonpumba inhibiitorite või H -retseptori
2
antagonistidega. Sellest hoolimata ei pruugi prootonpumba inhibiitorid või H -retseptori antagonistid
2
leevendada piisavalt kõhulahtisust, mis on peamine sümptom. Sandostatin võib aidata täiendavalt vähendada
maohappe hüpersekretsiooni ning parandada sümptomeid, sealhulgas kõhulahtisus, vähendades mõnedel
patsientidel tõusnud gastriinitaset.

Insulinoomid
Sandostatin’i manustamine vähendab tsirkuleeriva immunoreaktiivse insuliini taset, kuid selle toime võib
olla lühiajaline (ligikaudu 2 tundi). Opereeritavate kasvajate korral võib Sandostatin’i abil preoperatiivselt
saavutada normoglükeemia. Mitteopereeritavate hea- või pahaloomuliste kasvajatega patsientidel võib
paraneda vere glükoosisisaldus ka tsirkuleeriva insuliinisisalduse kestva vähenemiseta.'

Pankrease operatsioonijärgsed tüsistused
Sandostatin’i manustamine peri- ja postoperatiivselt vähendab patsientidel tüüpilisi pankrease
operatsioonijärgseid tüsistusi (nt pankrease fistul, abstsess ja sellest tulenev sepsis, operatsioonijärgne äge
pankreatiit).

Mao-söögitoru veritsevad veenilaiendid
Olemasoleva tsirroosiga patsientidel, kellel on mao-söögitoru veritsevad veenilaiendid, seostatakse
Sandostatin’i manustamist kombinatsioonis spetsiifilise raviga (nt skleroteraapia) parema veritsuste ja
varajase veritsuse taastekke kontrolliga, vereülekannete vähenenud vajadusega ning paranenud 5-päeva
elulemusega. Kuigi Sandostatin’i täpne toimemehhanism on lõplikult välja selgitamata, oletatakse et
Sandostatin vähendab siseelundite verevarustust, inhibeerides vasoaktiivseid hormoone (nt VIP, glükagoon).

TSH-d sekreteerivate hüpofüüsi adenoomide ravi
Sandostatin’i ravitoimet jälgiti prospektiivselt 21 patsiendil ja andmed koondati 37 publitseeritud juhuga.
42-st patsiendist, kellelt saadi biokeemilise analüüsi tulemused, oli 81%-l (n=34) rahuldavad tulemused
(vähemalt 50%-line TSH taseme langus ja oluline kilpnäärmehormoonide taseme langus), kusjuures 67%-l
(n=28) toimus TSH ja kilpnäärmehormooni taseme normaliseerumine. Nendel patsientidel säilis ravivastus
kogu ravi kestel (kuni 61 kuud, keskmine 15,7 kuud).


Selget kliiniliste sümptomite paranemist täheldati 19 patsiendil 32-st, kelle esines kliiniline hüpertüreoidism.
11-l juhul (41%) täheldadi üle 20%-list kasvaja mahu vähenemist ja üle 50%-list mahu vähenemist 4-l juhul
(15%). Varaseimast kasvaja mahu vähenemisest teatati pärast 14-päevast ravi.

Imendumine
Sandostatin imendub kiiresti ja täielikult s.c. süstena manustamisel. Maksimaalne plasmakontsentratsioon
saavutatakse 30 minuti jooksul.

Jaotumine
Jaotusruumala on 0,27 l/kg ja totaalne kliirens on 160 ml/min. Plasmavalkudega seondub kuni 65% ulatuses.
Sandostatin’i seondumine vererakkudega on ebaoluline.

Eritumine
Eliminatsiooni poolväärtusaeg s.c. manustamisel on 100 minutit. I.v. süstena manustamisel on eliminatsioon
kahefaasiline, poolväärtusajad 10 ja 90 minutit. Enamus peptiide eritub roojaga, sealjuures ligikaudu 32%
eritub muutumatul kujul uriiniga.

Patsientide erirühmad
Neerufunktsiooni puudulikkus ei mõjuta s.c. süstena manustatud oktreotiidi üldist ekspositsiooni (AUC).

Maksatsirroosiga patsientidel võib olla vähenenud eliminatsioonivõime, kuid see ei esine rasvmaksaga
patsientidel.

Akuutse ja korduvtoksilisuse, genotoksilisuse, kartsinogeensuse ja reproduktsioonitoksilisuse loomkatsetes
ei ilmnenud ohutusprobleeme inimesele.

Loomade reproduktsiooniuuringutest ei leitud tõendeid teratogeensuse kohta ega toime kohta
embrüole/lootele või reproduktsioonile oktreotiidi parenteraalsetes annustes kuni 1 mg/kg/ööpäevas. Rottide
järglastel täheldati mõningast kasvu aeglustumist, mis oli mööduv ning tingitud KH inhibeerimisest ravimi
tugeva farmakoloogilise toime tõttu (vt lõik 4.6).

Noortel rottidel pole spetsiifilisi uuringuid tehtud. Pre- ja postnataalsetes arengu-uuringutes täheldati kasvu
ja küpsemise aeglustumist nende emasloomade F1 järglastel, kellele manustati oktreotiidi kogu tiinuse ja
laktatsiooni perioodil. Isastel F1 järeltulijatel leiti munandite hilist laskumist, kuid mõjutatud F1 isaste
poegade fertiilsus jäi normaalseks. Seega ülalnimetatud toimed olid mööduvad ning peeti KH inhibeerimise
tagajärjeks.

Kartsinogeensus/korduvtoksilisus
Rottidel, kes said oktreotiidatsetaati ööpäevastes annustes kuni 1,25 mg/kg, täheldati valdavalt isasloomadel
fibrosarkoomide teket s.c. süstekohtadel pärast 52, 104 ja 113/116 nädalat. Paikseid kasvajaid esines ka
kontrollrühma rottidel, siiski peeti nende kasvajate arenemist ebakorrapärasest fibroplaasiast tingituks, mis
tekkis järjepidevast ärritusest süstekohal, mida suurendas happeline piimhappe/mannitooli vehiikel. See
mittespetsiifiline koereaktsioon paistis olevat rottidele iseloomulik. Neoplastilisi kahjustusi ei täheldatud
igapäevaselt oktreotiidi s.c. süsteid annuses kuni 2 mg/kg 98 nädala jooksul saanud hiirtel või koertel, kes
said igapäevaselt s.c. ravimi annuseid kuni 52 nädala jooksul.



6.
FARMATSEUTILISED ANDMED

Piimhape,
Mannitool,
Naatriumvesinikkarbonaat,
Süstevesi.

Oktreotiidatsetaat ei ole stabiilne parenteraaalsetes toitelahustes.

3 aastat.
Säilitatuna toatemperatuuril (temperatuuril kuni 30°C) kuni 2 nädalat.

Kui pakendi avamise/preparaadi manustamiskõlblikuks muutmise/lahjendamise meetodid ei välista
mikrobioloogilise saastatuse ohtu, tuleb ravim kohe ära kasutada. Kui ravimit ei kasutata kohe, vastutab
selle säilitamisaja ja -tingimuste eest kasutaja.

Hoida külmkapis (2°C...8°C).
Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult. Mitte lasta külmuda.
Säilitamistingimused pärast ravimpreparaadi manustamiskõlblikuks muutmist/lahjendamist/esmast avamist
vt lõik 6.3.

Süstelahus (0,1 mg/ml) 1 ml ampullis.
Karbis on 5 ampulli.

Sandostatini võib manustada kas nahaaluse süstena või veenisisese infusioonina.

Naha alla süstimine
Parimad kohad naha alla süstimiseks on õlavars, reied ja kõht. Paikse ärrituse vältimiseks valige igaks
süsteks uus koht. Haige, kes manustab ise ravimit naha alla, peab saama arstilt või meditsiiniõelt täpsed
juhised.
Valu vähendamiseks süstekohal soovitatakse külmkapis hoitud ampull/viaal soojendada toatemperatuurini.
Seda võib soojendada pihus hoides, kuid mitte kuumutades.

Veenisisesed infusioonid
Sandostatiin (oktreotiidatsetaat) on füüsikaliselt ja keemiliselt stabiilne 24 tundi steriilses füsioloogilises
soolalahuses või steriilses 5% glükoosilahuses. Eelistada tuleks siiski füsioloogilist soolalahust, sest
Sandostatin võib mõjutada glükoosi homeostaasi. Lahjendatud lahus on füüsikaliselt ja keemiliselt stabiilne
24 tundi säilitamisel temperatuuril alla 25°C. Arvestades võimalikku mikrobioloogilist saastumist tuleks
valmis lahus kasutada võimalikult kiiresti. Kui mingil põhjusel ei saa lahust kohe kasutada, tuleb seda
säilitada temperatuuril 2°C...8°C (külmkapis) infusiooni läbiviiva tervishoiutöötaja vastutusel.
Enne manustamist peab infusioonilahus olema soojenenud toatemperatuurini. Ajavahemik alates
lahustamisest, lahjendamisest ning säilitamisest külmkapis kuni manustamise lõpuni ei tohi ületada 24 tundi.
Kui Sandostatin’i manustatakse veenisisese infusioonina, lahustatakse viis 0,1 mg ampulli 60 milliliitris
füsioloogilises lahuses ning manustatakse infusioonipumbaga.
10


Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.