RELIFEX

Valu. Reumaatilised haigused.

Märkus. RELIFEX'i kasutatakse osteoartroosi ja reumatoidartriidi korral, samuti teiste põletikuvastast
ja valuvaigistavat ravi nõudvate haigusseisundite, sh ägedate periartikulaarsete ja luu-lihaskonna
haiguste korral.

Kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades minimaalset efektiivset annust võimalikult lühikese ajooksul, mis sümptomite kontrollimiseks vajalik (vt lõik 4.4).

Täiskasvanud. Tavaline annus on 1000 mg ühekordse ööpäevase annusena koos söögiga või ilma.
Annust võib vajadusel suurendada kuni 1500...2000 mg ööpäevas, manustatuna ühekordse annusena
või osadeks jagatuna. Dispergeeruv tablett tuleb lahustada vees.
Puuduvad andmed nabumetooni kasutamise kohta lastel.
Eakatel patsientidel, samuti neerupuudulikkuse ja kerge või mõõduka maksapuudulikkuse korral ei ole
annuse korrigeerimine vajalik.

• ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.
• nabumetooni ei tohi manustada patsientidele, kellel atsetüülsalitsüülhape või teised
mittesteroidsed põletikuvastased ained põhjustavad astmat, nõgestõbe või teisi allergilise
reaktsioone.
• raske südamepuudulikkus,
• raske neeru- või maksakahjustus,
• ebaselged verepildi muutused ja verehüübimishäired,
• anamneesis varasema MSPVA-te kasutamisega seotud seedetrakti verejooks või perforatsioon.
• äge või anamneesis korduv seedetrakti haavand/verejooks (kaks või enam kindlat haavandumise
või verejooksu juhtu).
• raseduse viimane trimester.

Relifex'i kasutamise ajal peab vältima teiste MSPVA-de sh selektiivsete tsüklooksügenaas-2
inhibiitorite kasutamist.

Kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades minimaalset efektiivset annust võimalikult lühikese aja
jooksul, mis sümptomite kontrollimiseks vajalik (vt lõik 4.2 ja allpool Seedetrakti riskid ja
Kardiovaskulaarsed riskid).

Eakad: Vanuritel on MSPVA-de kasutamisest tingitud kõrvaltoimete (eriti seedetrakti verejooks ja
perforatsioon, mis võib lõppeda letaalselt) esinemissagedus kõrgem.

Seedetrakti riskid
Potentsiaalselt surmaga lõppevatest seedetrakti verejooksu, haavandumise või perforatsiooni juhtudest
on teatatud kõikide MSPVA-de kasutamise puhul ravi mistahes ajahetkel nii eelnevate hoiatavate
sümptomitega kui ka ilma ning nii tõsiste seedetrakti sümptomite anamneesiga patsientidel või ilma.

Seedetrakti verejooksu, haavandumise ja perforatsiooni risk on üldjuhul kõrgem patsientidel, kelle
puhul kasutatakse suuremaid MSPVA-de annuseid, haavandi anamneesiga patsientidel, eriti kui
haavand on komplitseerunud verejooksu või perforatsiooniga (vt lõik 4.3) ning vanuritel. Nendel
patsientidel peab ravi alustama võimalikult väikse annusega. Sellistel patsientidel, samuti neil, kes
kasutavad väikses annuses atsetüülsalitsüülhapet või teisi seedetrakti kahjustuste riski suurendavaid
ravimeid (vt allpool ja lõik 4.5) tuleb kaaluda kombinatsioonravi protektiivsete ainetega (sh
misoprostool või prootonpumba inhibiitorid). Siiski ei ole kliinilistes uuringutes ilmnenud seost
nabumetooni annuse (suurenev annus, terapeutilise annuse piires) ja kõrvaltoimete arvu
proportsionaalse tõusu vahel.

Patsientidel tuleb olla ettevaatlik, kui nad kasutavad samaaegselt nabumetooniga ka teisi ravimeid, mis
suurendavad haavandi ja/või verejooksu riski, näiteks kortikosteroidid, antikoagulandid, sh varfariin ,
selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid või trombotsüütide vastased ained, sh aspiriin. (Vt.
lõik 4.5)

Seedetrakti toksilisuse anamneesiga patsiendid, eriti eakad, peavad teatama mistahes ebatavalisest
seedetrakti sümptomist (eriti seedetrakti verejooksust), eriti kui need ilmnevad ravi algul.

Kui nabumetoon-ravi ajal tekib seedetrakti verejooks või haavand, tuleb ravi kohe katkestada.

MSPVA-sid tuleb ettevaatusega kasutada seedetrakti haiguse anamneesiga (haavandiline koliit, Crohni
tõbi) patsientidel, kuna MSPVA -d võivad põhjustada nende haiguste ägenemist (vt lõik 4.8).

Kardiovaskulaarsed ja tserebrovaskulaarsed riskid
Hoolikas jälgimine ja nõustamine on vajalikud patsientide puhul, kellel on anamneesis MSPVA-de
kasutamisega seotud hüpertensioon ja/või kerge kuni mõõdukas südame paispuudulikkus, sest
MSPVA-d kasutavatel patsientidel võib esineda vedeliku retentsiooni ja turseid. Randomiseeritud
kliiniline uuring on näidanud, et nabumetooniga ravitud patsientidel on turse, alajäsemete turse ja
perifeerse turse esinemissagedus sama, mis platseeborühmal..

Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed lubavad oletada, et mõnede MSPVA-de
kasutamine (eriti suurtes annustes ja pikaajaliselt) võib olla seotud arteriaalse tromboosi juhtude (nt
müokardiinfarkt ja insult) vähese kõrgenenud riskiga. Puuduvad piisavad andmed, et seda riski ka
nabumetooni puhul välistada.

Patsientidel, kelle puhul ei ole hüpertensiooni, südame paispuudulikkuse, südame isheemiatõve,
perifeersete arterite haiguse ja/või tserebrovaskulaarse haiguse üle kontrolli saavutatud tohib
nabumetooni kasutada ainult pärast põhjalikku kasu-riski suhte kaalumist. Kardiovaskulaarsete
haiguste riskifaktoritega (sh hüpertensioon, hüperlipideemia, suhkurtõbi, suitsetamine) patsientidel
tohib pikaajalist ravi alustada pärast põhjalikku kasu-riski suhte kaalumist.

Toimed maksale
Maksakahjustusega patsientidel tuleb kaaluda ravist oodatava kasu ja võimaliku riski suhet.
Maksakahjustuse süvenemisel nabumetoon-ravi käigus tuleb ravi lõpetada.

Toimed silmadele
Nabumetooni manustamisel on täheldatud nägemishäired: nägemise hägustumine ja/või vaateväljade
kahanemine. Selliste häiretega patsiendid peaksid pöörduma oftalmoloogi juurde.

Nahareaktsioonid
MSPVA-de kasutamisel on väga harva tekkinud tõsised nahakahjustused, milledest mõned võivad
lõppeda surmaga, sealhulgas eksfoliatiivne dermatiit, Stevensi-Johnsoni sündroom ja toksiline
epidermaalne nekrolüüs (vt lõik 4.8). Suurim risk nahareaktsioonide tekkeks on varases ravijärgus:
enamusel juhtudest tekib reaktsioon ravi esimesel kuul. Relifex’i manustamine tuleb katkestada kohe,
kui ilmneb nahalööve, limaskesta kahjustused või mõni muu ülitundlikkuse sümptom.
Nabumetoon näitab eelpool loetletud sümptomite osas kõrget tolerantsusastet patsientidel, kellel on
MSPVA-de talumatus nahakahjustuste osas. Kliinilised uuringud näitavad,et nabumetooni kasutamisel
95% patsientidel 1g ravimi manustamisel ja 80% 2g manustamisel nahareaktsioone ei tekkinud.

Kuna nabumetoon seondub ulatuslikult plasmavalkudega, on teoreetiline võimalus koostoimeteks
teiste tugevalt plasmavalkudega seonduvate ainetega, nt hüdantoiinid, südameglükosiidid,
tsüklosporiin ja tugeva valguseonduvusega sulfoonamiidid.

Alumiiniumi sisaldavate antatsiididega koosmanustamine ei mõjusta märkimisväärselt nabumetooni
aktiivse metaboliidi biosaadavust.
Relifex ei oma toimet varfariini farmakokineetikale. Selle annustamine ei muuda pikaaegselt
varfariiniga ravitud patsientide INR-i. Sellest hoolimata tuleb jälgida Relifex’i ja varfariini
koosmanustamist nagu ka teiste antikoagulantide korral ( vt lõik 4.4). MSPVA-te ja antikoagulantide
samaaegsel määramisel on vaja rakendada ettevaatust ja korduvalt patsiente jälgida.Ettevaatlik peab olema nabumetooni manustamisel hüübimishäirete korral.

Kortikosteroidide kasutamisel koos nabumetooniga esineb suurenenud risk seedetrakti verejooksu või
haavandi tekkeks (vt lõik 4.4).

Trombotsüütide agregatsiooni inhibiitorid ja selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid võivad
kooskasutamisel nabumetooniga suurendada riski seedetrakti verejooksuks (vt lõik 4.4).

Järgmiste ravimite koosmanustamist tuleks vältida.

Metotreksaat (ravi suure annusega):
MSPVAd inhibeerivad metotreksaadi tubulaarsekretsiooni, ja seega võib vähenenud kliirensi tõttu
esineda ka teatud metaboolseid koostoimeid. Seega tuleb metotreksaadi suuri annuseid saavate
patsientide puhul alati MSPVA-de väljakirjutamisest hoiduda.

Metotreksaat (ravi väikese annusega):
Võimaliku koostoimega MSPVA-te ja metotreksaadi vahel tuleb arvestada ka ravi korral
metotreksaadi väikeste annustega, eriti neerufunktsioonihäirega patsientide puhul. Kui kombineeritud
ravi osutub vajalikuks, tuleb jälgida neerufunktsiooni. Ettevaatus on vajalik, kui nii nabumetoon kui
metotreksaat manustatakse 24 tunni sees, sest metoteksaadi plasmakontsentratsioon võib suureneda ja
selle tulemusel suureneb toksilisus.

Liitium:
Teatud MSPVAd inhibeerivad liitiumi renaalset kliirensit, põhjustades liitiumi sisalduse tõusu
vereseerumis. Andmed erinevate MSPVA-te tugevuste kohta on erinevad. Sellist kombineerimist tuleb
vältida, v.a juhul kui liitiumi kontsentratsiooni annuse korrigeerimiseks sageli kontrollitakse.

Diureetikumid ja antihüpertensiivsed ravimid:
MSPAd võivad vähendada diureetikumide ja teiste antihüpertensiivsete ravimite vererõhku langetavat
toimet. Samaaegne ravi kaaliumisäästvate ravimitega võib tekitada kaaliumisisalduse tõusu
vereseerumis, mistõttu tuleb seda regulaarselt jälgida.
Kui MSPVA-d (sh selektiivseid tsklooksügenaas-2-inhibiitoreid) kombineeritakse AKE-inhibiitorite
või angiotensiin II retseptorite antagonistidega, on mõnedel vähenenud neerufunktsiooniga patsientidel
(nt dehüdreeritud ja/või eakad patsiendid) risk ägeda neerupuudulikkuse tekkeks, mis tavaliselt on
pöörduv. Seetõttu tuleb sellist kombinatsiooni vähenenud neerufunktsiooniga, eriti eakatel patsientidel
manustada ettevaatusega. Patsiendid peavad olema adekvaatselt hüdreeritud ja pärast kaasuva ravi
alustamist ning seejärel perioodiliselt ravi ajal tuleb jälgida neerufunktsiooni (vt lõik 4.4).

Rasedus ja imetamine

Puuduvad kliiniliste uuringute andmed nabumetooni kasutamise kohta raseduse ja imetamise ajal.
Kuna prostaglandiinide sünteesi inhibiitorid võivad inimestel põhjustada arterioosjuha varajast
sulgumist ning on rottidel põhjustanud poegimishäired, tohib nabumetooni raseduse ja imetamise ajal
kasutada ainult juhul, kui oodatav kasu emale ületab võimaliku ohu lootele või rannapiimatoidul
lapsele.

Pärast nabumetooni manustamist on oht pearingluse tekkeks. Sellisel juhul ei tohi patsiendid juhtida
autot ega töötada liikuvate mehhanismidega.

Kõrvaltoimete esinemissagedus on toodud järgmiselt: väga sage (>1/10), sage (1/100 kuni 1/10), aeg-
ajalt (1/1000 kuni 1/100), harv (>1/10000, <1/1000), väga harv (<1/10 000)

Närvisüsteemi häired
Väga sage: peavalu, uimasus, väsimus, unisus, unetus.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Väga sage: punetus, sügelus.
Väga harv: multiformne erüteem, bulloossed reaktsioonid (k.a epidermise toksiline nekrolüüs,
Stevensi-Johnsoni sündroom), fotosensibilisatsioon, alopeetsia.

Seedetrakti häired
Kõige sagedasemad kõrvaltoimed on seedetrakti häired: peptiline haavand, perforatsioon või
seedetrakti verejooks, mis mõnikord võivad lõppeda surmaga, eriti vanemas eas patsientidel (vt lõik
4.4). Lisaks võib esineda iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, meteorism, kõhukinnisus, düspepsia,
kõhuvalu, veriroe, veriokse, haavandiline stomatiit, Crohni tõve ja haavandilise koliidi ägenemine (vt
lõik 4.4). Harvem võib tekkida gastriit.

Maksa ja sapiteede häired
Harv: muutused maksa funktsionaalsetes analüüsides.

Kõrva ja labürindi kahjustused
Väga sage: kohin kõrvus.
Silma kahjustused
Väga sage: nägemishäired.

Neerude ja kuseteede häired
Harv: nefrootiline sündroom, neerupuudulikkus, menorraagia.

Vere ja lümfisüsteemi häired
Harv: trombotsütopeenia.

Immuunsüsteemi häired
Harv: anafülaksia, anafülaktoidne reaktsioon.

Südame häired
MSPVA-raviga seoses on teatatud tursetest, hüpertensioonist ja südamepuudulikkusest.

Spetsiifiline antidoot puudub, samuti ei ole nabumetoon dialüüsitav. Soovitatakse maoloputust,
aktiveeritud söe manustamist ja toetavat ravi.

Farmakoterapeutiline grupp: mittesteroidsed põletiku- ja reumavastased ained;

ATC-kood: M01AX01

Nabumetoon on mittehappeline mittesteroidne põletikuvastane aine, millel on lisaks põletikuvastasele
toimele ka valuvaigistav ja palavikku alandav toime. Nagu teistegi mittesteroidsete põletikuvastaste
ainete puhul, ei ole nabumetooni toimemehhanism täpselt teada. Siiski võib arvata, et põletikuvastane
toime põhineb prostaglandiinide sünteesi inhibeerimisel.
Ühe nädala kestnud kliiniliste uuringute vältel tervetel vabatahtlikel ei pärssinud nabumetoon renaalset
prostaglandiini vabanemist. Täheldati nabumetooni kerget toimet trombotsüütide agregatsiooni,
kusjuures hüübimisaeg ei pikenenud.
Vastupidiselt teistele mittesteroidsetele põletikuvastastele ravimitele, ei ole tõendeid nabumetooni
aktiivse metaboliidi enterohepaatilise tsirkulatsiooni kohta.

Võrreldes teiste MSPVA-tega on nabumetoonil madal seedetrakti verejooksu, haavandumise ja
perforatsiooni risk.

Samaaegne paratsetamooli, atsetüülsalitsüülhappe ja tsimetidiini manustamine ei mõjustanud peamise
aktiivse metaboliidi biosaadavust.

Suukaudsel manustamisel eritub umbes 80% nabumetoonist uriiniga, mis näitab nabumetooni väga
head imendumist seedetraktist. Nabumetooni ennast ei ole võimalik plasmas määrata, sest parast
imendumist metaboliseerub see peamiseks aktiivseks metaboliidiks, 6-metoksü-2-naftüleenhappeks
(6-MNA). Koos toidu või piimaga manustamisel on imendumine veelgi kiirem, kuid nabumetooni
aktiivse metaboliidi sisaldus vereplasmas ei muutu. Aktiivse metaboliidi keskmine absoluutne
biosaadavus on ligikaudu 35%. Maksimaalne kontsentratsioon plasmas saabub 2...8 tunni jooksul;
plasma poolväärtusaeg on umbes 24 tundi. 6-MNA seondub üle 99% ulatuses plasmavalkudega.
Neerupuudulikkus. Hemodialüüs või neerufunktsiooni häired ei mõjuta ravimi
püsikontsentratsiooni plasmas, küll aga suureneb neerupuudulikkuse süvenemisel jaotusruumala ning
väheneb imendumise ja eritumise kiirus.
Maksapuudulikkus.Ühekordse annuse uuringutes vähenes kerge/mõõduka maksapuudulikkusega
patsientidel nabumetooni konversioon aktiivseks metaboliidiks (keskmine kontsentratsioon oli 46%
madalam kui tervetel). Raske tsirroosiga patsientidel pikenes maksimaalse plasmakontsentratsiooni
saabumise aeg ja vähenes biosaadavus. Puuduvad andmed korduva annustamise kohta.
Eakad patsiendid: püsikontsentratsioon vereplasmas on vanuritel üldiselt kõrgem kui noortel tervetel
inimestel, kuid annuse vähendamine ei ole vajalik.

Puuduvad.

Õhukese polümeerikattega 500 mg tabletid: naatriumglükolaattärklis, naatriumlaurüülsulfaat,
hüpromelloos, mikrokristalne tselluloos, sahhariinnaatrium, karamelli maitselisand, makrogool 6000,
titaandioksiid.

Õhukese polümeerikattega 1 g tabletid: naatriumglükolaattärklis, naatriumlaurüülsulfaat,
hüpromelloos, mikrokristalne tselluloos, makrogool 6000, titaandioksiid.

Dispergeeruvad tabletid: AC-DI-SOL, kollidoon 25, magneesiumstearaat, mikrokristalne tselluloos,
piparmündi maitselisand, naatriumlaurüülsulfaat, sahhariinnaatrium, vanilje maitselisand.

Ei ole kohaldatav.

3 aastat.

Relifex 500 mg õhukese polümeerikattega tabletid ja Relifex 1 g dispergeeruvad tabletid:
Hoida temperatuuril kuni 25°C.

Relifex 1 g õhukese polümeerikattega tabletid:
See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Alumiinium/PVC blister.
500 mg õhukese polümeerikattega tabletid, 20 tk või 100 tk pakendis.
1 g õhukese polümeerikattega tabletid, 20 tk või 100 tk pakendis.
1 g dispergeeruvad tabletid, 20 tk või 100 tk pakendis.

Erinõuded
hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.