PENTASA 1G

Haavandilise koliidi ägenemine. Haavandilise koliidi säilitusravi. Crohni tõve ägenemine.

Täiskasvanud:

Haavandiline koliit
Ägenemise ravi: täiskasvanutele 4 g ööpäevas, ühekordse annusena või osadeks jagatuna.
Säilitusravi: täiskasvanutele 2 g ööpäevas ühekordse annusena.

Crohni tõbi
Ägenemise ravi: täiskasvanutele 4 g ööpäevas, osadeks jagatuna.


Lapsed:

Ravimi kasutamise kohta lastel (6...18-aastased) on ainult piiratud koguses andmeid.

Alates 6.eluaastast ja vanematele:

Ägenemise ravi: annus tuleb määrata individuaalselt, ravi alustatakse 30...50 mg/kg ööpäevas,
osadeks jagatuna.
Maksimaalne annus: 75 mg/kg ööpäevas, osadeks jagatuna. Maksimaalne koguannus ei tohiks
ületada 4 g ööpäevas ( maksimaalne täiskasvanute annus).

Säilitusravi: annus tuleb määrata individuaalselt, ravi alustatakse 15...30 mg/kg ööpäevas,
osadeks jagatuna. Koguannus ei tohiks ületada täiskasvanute soovitatavat annust.

Üldiselt võib manustada lastele kehakaaluga kuni 40 kg pool täiskavanu annusest ning lastele
kehakaaluga üle 40 kg tavalise täiskasvanu annuse.

Toimeainet prolongeeritult vabastavaid graanuleid ei tohi närida. Kotikese sisu valada keele
peale ning seejärel peale juua natuke vett või mahla.

Ülitundlikkus mesalasiini, ravimi teiste komponentide või salitsülaatide suhtes.
Raske maksa- või neerukahjustus.

Patsientidel, kellel on teada kõrvaltoimete esinemine ravimite suhtes, mis sisaldavad
sulfasalasiini, tohib ravi alustada üksnes hoolika arstliku järelevalve all. Mesalasiini akuutse
talumatuse sümptomite, nt kõhukrambid, äge kõhuvalu, palavik, tugev peavalu või lööve
ilmnemisel tuleb ravi otsekohe katkestada.

Enne ravi alustamist ja ravi ajal on raviarstil soovitatav teha vereanalüüse (vererakkude arv;
maksatalitluse parameetrid nagu ALT ja AST; seerumi kreatiniin) ning uriinianalüüse
(testribad). Reeglipäraselt toimuvad kontrollid 14 päeva pärast ravi alustamist, siis 2...3 korda
soovitatavalt iga 4 nädala järel.
Normaalsete analüüsi tulemuste korral on vajalik edasine kontroll iga kolme kuu järel, kuid
mõne haigussümptomi ilmnemisel on vajalik kohene põhjalik kontroll.

Ettevaatus on soovitav maksafunktsiooni kahjustusega patsientide puhul.
Ravimit ei soovitata kasutada neerukahjustusega patsientidel. Kui ravi ajal tekib
neerufunktsiooni häire, tuleb kahtlustada mesalasiini nefrotoksilist toimet. Teiste teadaolevalt
nefrotoksiliste ravimite samaaegse kasutamise korral tuleb neerufunktsiooni jälgimise
sagedust tõhustada.

Ravi ajal tuleb väga hoolikalt jälgida patsiente, kellel on kopsuhaigus, eriti astma.
Harva võivad tekkida mesalasiini põhjustatud südamehäired (müo- ja perikardiit).

Mesalasiini tõttu tekkinud rasketest vereloomehäiretest on teatatud väga harva. Analüüsid
tuleb teha viivitamatult kui ilmnevad lisasümptomid.
Patsientidel, kes saavad mesalasiiniga samal ajal ravi asatiopriini või 6-merkaptopuriini või
tioguaniiniga, suureneda risk vere düskraasia tekkeks (vt ka lõik 4.5). Nende kõrvaltoimete
kahtlusel või ilmnemisel tuleb mesalasiinravi lõpetada.

Pentasa ja asatiopriini või 6-merkaptopuriini või tioguaniini koostoimel on mitmetes
uuringutes ilmnenud kõrgenenud müelosupressiivne toime. Selle tekkemehhanism ei ole
lõplikult selge. Soovitav on vere valgeliblede regulaarne analüüs ning tiopuriinide annuse
vastav kohandamine.
Piiratud andmete alusel vähendab mesalasiin varfariini antikoagulatiivset toimet.

Rasedus
Mesalasiini kasutamise kohta rasedatel puuduvad piisavad andmed. Siiski ei leitud piiratud
arvul rasedatel pärast mesalasiini kasutamist negatiivseid toimeid rasedusele, lootele või
vastsündinu tervislikule seisundile. Hetkel ei ole preparaadi kasutamise kohta raseduse
perioodil rohkem olulist epidemioloogilist infot.
Ühel juhul on täheldatud neerupuudulikkust vastsündinul, kelle ema sai raseduse ajal
pikaajalist ravi suure mesalasiini annusega (2-4 g ööpäevas, suukaudselt).
Pentasa’ga ravitud emade vastsündinutel on teatatud vereloomehäiretest (pantsütopeenia,
leukopeenia, trombotsütopeenia, aneemia).
Loomkatsed suukaudse mesalasiini manustamisega ei ole näidanud otseseid või kaudseid
negatiivseid mõjusid tiinusele, embrüonaalsele/fetaalsele arengule, sünnile või postnataalsele
arengule.
On teada, et mesalasiin läbib platsentaarbarjääri ja selle kontsentratsioon nabaväädi plasmas
on 1/10 ema plasma kontsentratsioonist. Metaboliiti (atsetüülmesalasiin) on leitud nabaväädi
ja ema plasmas samas kontsentratsioonis. Mitme uuringu tulemuste põhjal ei ole teatatud
teratogeensest toimest ja pole tõendeid, et inimestel kasutades ilmneks olulist riski.
Ravimit võib raseduse ja imetamise ajal kasutada juhul, kui ravist oodatav kasu ületab
võimaliku riski.

Imetamine
N-atsetüül-5-aminosalitsüülhape ja väikses koguses mesalasiin erituvad rinnapiima.
Kontsentratsioon rinnapiimas on madalam kui ema veres, kuid metaboliidi
(atsetüülmesalasiin) kontsentratsioon on sarnane või suurem. Mesalasiini suukaudse
kasutamise kohta imetavatel naistel on kogemused piiratud. Puuduvad kontrollitud uuringud
Pentasa kasutamisest rinnaga toitmise perioodil. Ülitundlikkusreaktsioonide (nt kõhulahtisus)
teket ei saa imikutel välistada. Ravimi tohib rinnaga toitmise ajal kasutada vaid siis, kui
sellest saadav oodatav kasu kaalub üles võimalikud ohud. Imetamine tuleb lõpetada kui lapsel
ilmneb kõhulahtisus.

Ei ole asjakohane.

Kliinilistes uuringutes olid kõige sagedasemateks kõrvaltoimeteks kõhulahtisus, iiveldus,
kõhuvalu, peavalu, oksendamine ja nahalööbed. Aeg-ajalt võivad tekkida
ülitundlikkusreaktsioonid ja ravimipalavik.

Rektaalse kasutamisel võib tekkida lokaalne reaktsioon (pruuritus, rektaalne düskomfort ja
roojapakitsus).

Kliinilistel uuringutel ja turuletulekujärgsetel andmetel põhinev kõrvaltoimete
esinemissagedus:
Sage (>1/100 kuni <1/10), Aeg-ajalt (>1/1000 kuni <1/100), Harv (>1/10 000 kuni <1/1000),
Väga harv (<1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

Vere ja lümfisüsteemi
Väga harv
Eosinofiilia (allergilise reaktsiooni osana),
häired
muutused vereanalüüsis (aneemia, aplastiline
aneemia, leukopeenia (sh granulotsütopeenia
ja neutropeenia), trombotsütopeenia,
agranulotsütoos, pantsütopeenia)

Immuunsüsteemi
Väga harv
Pankoliit
häired

Teadmata
Ülitundlikkusreaktsioon

Närvisüsteemi häired
Sage
Peavalu

Harv
Pearinglus

Väga harv
Perifeerne neuropaatia

Südame häired
Harv
Müo*-ja perikardiit*

Respiratoorsed,
Väga harv
Allergilised ja fibrootilised kopsureaktsioonid
rindkere ja
(sh düspnoe, köha, bronhospasm, allergiline
mediastiinumi häired
alveoliit, pulmonaalne eosinofiilia,
interstitsiaalne kopsuhaigus (pulmonaalne
infiltratsioon, pneumoniit)

Seedetrakti häired
Sage
Diarröa, kõhuvalu, iiveldus, oksendamine

Harv
Amülaasi aktiivsuse suurenemine, äge
pankreatiit*, meteorism

Maksa ja sapiteede
Väga harv
Maksaensüümide, kolestaasi näitajate ja
häired
bilirubiini sisalduse suurenemine,
hepatotoksilisus (hepatiit*, kolestaatiline
hepatiit, tsirroos, maksapuudulikkus)

Naha ja nahaaluskoe
Sage
Lööve (sh urtikaaria, erütematoosne lööve)
kahjustused


Väga harv
Alopeetsia

Lihas-skeleti ja sidekoe Väga harv
Müalgia, artralgia, luupuse sarnased
kahjustused
reaktsioonid

Neerude ja kuseteede
Väga harv
Neerufunktsiooni kahjustus (sh äge ja
häired
krooniline interstitsiaalne nefriit*, nefrootiline

sündroom, neerupuudulikkus), uriini värvuse
muutus

Reproduktiivse
Väga harv
Oligospermia (pöörduv)
süsteemi ja
rinnanäärme häired

Üldised häired ja
Teadmata
Ravimpalavik
manustamiskoha
reaktsioonid


* Mesalasiinist põhjustatud müo- ja perikardiidi, pankreatiidi, nefriidi ja hepatiidi
tekkemehhanism ei ole teada, kuid see võib olla allergilise päritoluga.

On oluline teada, et mitmed eelnimetatud häiretest võivad olla iseloomulikud ka põletikulisele
soolehaigusele.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa
väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel
palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Pentasa üleannustamise kohta on vähe andmeid, mis ei viita maksa- või neerutoksilisusele.
Mürgistuse korral puudub spetsiifiline antidoot ning ravi on sümptomaatiline ja toetav.
On andmeid patsientide kohta, kes on kasutanud ravimit 8 g päevas ühe kuu jooksul ning neil ei
tekkinud kõrvaltoimeid.

Võimaliku üleannustamise korral tuleb haige hospitaliseerida, ravi on sümptomaatiline ning
on vajalik põhjalik neerufunktsiooni jälgimine.

Farmakoterapeutiline grupp: soolepõletike vastane aine
ATC-kood. A07EC02

Mesalasiin on haavandilise koliidi ja Crohni tõve ravis kasutatava sulfasalasiini aktiivne
koostisosa.
Kliiniliste andmete põhjal on mesalasiini ravitoime aluseks nii suukaudse kui rektaalse
manustamise korral peamiselt lokaalne toime soole seina põletikulistele kudedele. Kõigi
patsientide puhul on põletikulise soolehaiguse esinemisel täheldatud suurenenud
leukotsüütide arvu, patoloogilist tsütokiinide produktsiooni, arahhidoonhappe metaboliitide,
eriti leukotrieen B4 tõusnud produktsiooni ja vabade radikaalide tekkimist põletikulise soole
kudedes. Mesalasiinil on nii in vitro kui in vivo farmakoloogiline toime inhibeerida
leukotsüütide kemotaksist, langetada tsütokiinide ja leukotrieenide produktsiooni ning kaitsta
soolt vabade radikaalide toime eest.


Kolorektaalse vähi (CRC) risk on pisut suurenenud haavandilise koliidi korral, eriti ulatusliku
haigusega patsientidel, kui haigus on kestnud > 8 aasta, CRC esimese astme perekondliku
anamneesi või kaasuva esmase skleroseeriva kolangiidiga patsientidel.

Eksperimentaalsetes uuringutes ja biopsia tulemustes ilmneb, et mesalasiin ennetab koliidist
põhjustatud kolorektaalse vähi teket põletikust sõltuva ja põletikust mittesõltuva signaali
ülekandetee pärssimise kaudu, mis on seotud koliidist põhjustatud kolorektaalse vähi
arenguga. Samas metaanalüüsi andmetest, mis on saadud nii remissiooni kui ägenemisega
patsientidelt, ei selgu mesalasiini kasutamisega seotud kasu või risk haavandilise koliidi vähi
tekkes.

Mesalasiini terapeutiline toime sõltub peamiselt lokaalsest kontaktist haigestunud piirkonna
soole limaskestaga.
Toimeainet prolongeeritult vabastavad graanulid koosnevad mesalasiini etüültselluloosiga
kaetud mikrograanulitest. Toimeaine vabaneb mikrograanulitest kogu seedetrakti ulatuses.
Sõltumata söögiaegadest on pärast manustamist mikrograanulid duodeenumis. Peensoolt
läbimise aeg on tervetel isikutel keskmiselt 3…4 tundi.

Biotransformatsioon
Mesalasiin metaboliseeritakse N-atsetüülmesalasiiniks nii mittesüsteemselt soole limaskesta
poolt kui süsteemselt maksas. Osa atsetüleerimisest viiakse läbi ka soole mikrofloora poolt.
Atsetüülmesalasiini peetakse kliiniliselt inaktiivseks, kuid see pole veel lõplikult tõestatud.

Imendumine
30...50% suukaudsest annusest imendub peamiselt peensoolest. 15 minutit pärast manustamist
on võimalik avastada mesalasiini sisaldust plasmas. Maksimaalne plasmakontsentratsioon
saabub 1...4 tunni pärast. Mesalasiini kontsentratsioon plasmas langeb astmeliselt ja püsib
12 tundi.
Atsetüülmesalasiini kontsentratsiooni kõver on samalaadne, kuid kontsentratsioon on üldiselt
suurem ja eliminatsioon on aeglasem.
Atsetüülmesalasiini ja mesalasiini metabooolne suhe plasmas pärast suukaudset manustamist
on vahemikus 3,5...1,3 vastavalt pärast päevaseid annuseid 500 mg x 3 ja 2 g x 3, viidates
annusest sõltuvale atsetüleerimisele, mida võib mõjutada küllastumine. Mesalasiini keskmised
plasmakontsentratsioonid on pärast päevast annust 1,5 g, 4 g ja 6 g vastavalt 2 mikromooli/l,
8 mikromooli/l ja 12 mikromooli/l. Atsetüülmesalasiini vastavad kontsentratsioonid on
6 mikromooli/l, 13 mikromooli/l ja 16 mikromooli/l.
Suukaudsel manustamisel mesalasiini läbimine ja vabanemine ei sõltu toiduaegadest, samal
ajal aga süsteemne imendumine on redutseeritud.
Imendumine rektaalse manustamise järgselt on madal ning sõltub annusest, koostisest ja
levimäärast.

Jaotuvus
Mesalasiin ja atsetüülmesalasiin ei läbi hematoentsefaalbarjääri. Plasmavalkudega seondub
ligikaudu 50% mesalasiinist ja 80% atsetüülmesalasiinist.

Eritumine
Plasma poolväärtusaeg on mesalasiinil 40 minutit ja atsetüülmesalasiinil 70 minutit.
Püsikontsentratsioon saabub pärast 5-päevast ravi. Mõlemad ained erituvad uriini ja
väljaheitega. Uriiniga eritub peamiselt atsetüülmesalasiin.

Patsientide eripära
Aktiivse põletikulise soolehaiguse puhul esinevad patofüsioloogilised nähud (suurenenud
happelisus ja kõhulahtisus) mõjutavad pärast suukaudset manustamist mesalasiini jõudmist
soole limaskesta ainult vähesel määral. Kiirenenud sooletegevusega patsientidel on päevase
annuse süsteemne imendumine vähenenud 20...25%-ni. Samuti on täheldatud vastavalt
eritumise suurenemist väljaheitega.
Maksa- ja neerufunktsiooni häiretega patsientidel võib vähenenud eritumine ja tõusnud
süsteemsed kontsentratsioonid suurendada nefrotoksiliste kõrvaltoimete riski.

Toksilist renaalset toimet on demonstreeritud kõikide testitud loomaliikide puhul. Toksilised
annused loomadel olid tavaliselt 5…10-kordsed võrreldes inimestel kasutatud terapeutiliste
annustega.
Seedetraktiga seotud olulisi toksilisi toimeid ei esinenud, uuritud on loomade maksa ja
hematopoeetilist süsteemi
In vitro testsüsteemid ja in vivo uuringud ei ole näidanud mutageenset või klastogeenset toimet.
Võimaliku tumorigeensuse uuringud hiirte ja rottidega ei näidanud ravimiga seotud toime osa
tuumorite tekke sagenemisel.

Etüültselluloos
Povidoon

Ei ole kohaldatav.

2 aastat.

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Alumiiniumfooliumist üheannuseline pakend.

Pentasa 1 g pakendis 50, 100, 120 või 150 kotikest
Pentasa 2 g pakendis 10, 60 või 120 kotikest.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimi hävitamiseks

Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.