OCTAGAM

Asendusravi täiskasvanutel ning lastel ja noorukitel (vanuses 0...18 aastat) järgnevate seisundite puhul:
- Primaarse immuunpuudulikkuse sündroomid puuduliku antikehade produktsiooni korral (vt lõik
4.4).
- Hüpogammaglobulineemia ja korduvad bakteriaalsed infektsioonid kroonilise lümfoidse
leukeemiaga patsientidel, kellel profülaktiline antibiootikumiravi ebaõnnestus.
- Hüpogammaglobulineemia ja korduvad bakteriaalsed infektsioonid stabiilses seisundis
hulgimüeloomiga patsientidel, kellel pneumokoki vastane immuniseerimine ei andnud tulemusi.
- Hüpogammaglobulineemia patsientidel pärast allogeenset hematopoeetiliste tüvirakkude
transplantatsiooni (HSCT).
- Kaasasündinud AIDS korduvate bakteriaalsete infektsioonidega.

Immunomodulatsioon täiskasvanutel ning lastel ja noorukitel (vanuses 0…18 aastat) järgnevate
seisundite puhul:
- Primaarne immuuntrombotsütopeenia (ITP) kõrge verejooksuriskiga patsientidel või enne
operatsiooni trombotsüütide hulga korrigeerimiseks.
- Guillaini-Barré sündroom.
- Kawasaki tõbi.

Allogeenne luuüdi transplantatsioon.

1

Asendusravi tuleb alustada ja jälgida immuunpuudulikkuse ravi alal kogenud arsti järelevalve all.


Annus ja annustamisskeem sõltuvad näidustusest.

Asendusravi korral võib olla vajalik annuse individuaalne korrigeerimine vastavalt patsiendi
farmakokineetilisele ja kliinilisele vastusele.

Järgnevad annustamisskeemid on juhindumiseks:

Asendusravi primaarse immuunpuudulikkuse sündroomide korral

- Annustamisskeem peab tagama IgG taseme vähemalt 5...6 g/l (enne järgmist infusiooni
mõõdetav madalaim väärtus). Tasakaalukontsentratsioon saavutatakse 3…6 kuud pärast ravi
alustamist. Soovituslik algannus on 0,4...0,8 g/kg ühekordse annusena, järgnevalt vähemalt
0,2 g/kg iga kolme kuni nelja nädala järel.
- Saavutamaks madalaimat kontsentratsiooni 5…6 g/l on vajalik annus 0,2...0,8 g/kg/kuus.
- Tasakaalukontsentratsiooni saavutamise järgselt on manustamise intervall 3...4 nädalat.

Madalaimat taset tuleb mõõta ja hinnata koos infektsioonide esinemisega. Infektsioonide
esinemissageduse vähendamiseks võib olla vajalik annust ja madalaimaid tasemeid suurendada.

Hüpogammaglobulineemia ja korduvad bakteriaalsed infektsioonid kroonilise lümfoidse leukeemiaga
patsientidel, kellel profülaktiline antibiootikumiravi ebaõnnestus; hüpogammaglobulineemia korduvad bakteriaalsed infektsioonid stabiilses seisundis hulgimüeloomiga patsientidel, kellel
pneumokoki vastane immuniseerimine ei andnud tulemusi; kaasasündinud AIDS korduvate
bakteriaalsete infektsioonidega

Soovituslik annus on 0,2...0,4 g/kg iga kolme kuni nelja nädala järel.

Hüpogammaglobulineemia patsientidel pärast allogeenset hematopoeetiliste tüvirakkude siirdamist

Soovitatav annus on 0,2...0,4 g/kg iga kolme kuni nelja nädala järel. Madalaimad tasemed tuleb hoida
üle 5 g/l.

Primaarne immuuntrombotsütopeenia

On kaks alternatiivset raviskeemi:
- 0,8...1 g/kg esimesel päeval; seda annust võib korrata kolme päeva jooksul ühe korra;
- 0,4 g/kg igapäevaselt kahe kuni viie päeva jooksul.
Ägenemise korral võib ravi korrata.

Guillaini- Barré sündroom

0,4 g/kg/ööpäevas 5 päeva jooksul.

Kawasaki tõbi

1,6...2,0 g/kg manustada väiksemateks annusteks jagatuna kahe kuni viie ööpäeva jooksul või 2,0 g/kg
ühekordse annusena. Patsiendid peavad samaaegselt saama atsetüülsalitsüülhapet.

2
Allogeenne luuüdi transplantatsioon:

Inimese immunoglobuliini võib kasutada siirdamist ettevalmistava raviskeemi osana ja
transplantatsioonijärgselt. Infektsioonide raviks ja transplantaat-peremehe-vastu reaktsiooni
profülaktikaks tuleb annuseid individuaalselt kohandada.
Tavaline algannus on 0,5 g/kg/nädalas. Ravi alustatakse 7 päeva enne transplantatsiooni ja jätkatakse
kuni 3 kuud pärast transplantatsiooni.
Püsiva antikehade produktsiooni puudulikkuse korral on soovitatav annus 0,5 g/kg/kuus kuni
antikehade tase normaliseerub.

Kokkuvõte annustamissoovitustest on alljärgnevas tabelis:

Näidustus
Annus
Süstete sagedus
Asendusravi


Primaarne immuunpuudulikkus
- Algannus:
iga 3...4 nädala järel, saavutamaks
0,4...0,8 g/kg
minimaalset IgG kontsentratsiooni
- Järgnevalt:
vähemalt 5...6 g/l.
0,2...0,8 g/kg


Sekundaarne immuunpuudulikkus
0,2...0,4 g/kg
iga 3...4 nädala järel, saavutamaks


minimaalset IgG kontsentratsiooni
vähemalt 5...6 g/l.

Kaasasündinud AIDS
0,2...0,4 g/kg
iga 3...4 nädala järel



Hüpogammaglobulineemia
0,2...0,4 g/kg
iga 3...4 nädala järel, saavutamaks
(<4 g/l) patsientidel pärast allogeenset
minimaalset IgG kontsentratsiooni
hematopoeetiliste tüvirakkude
üle 5 g/l.
siirdamist
Immunomodulatsioon


Primaarne immuuntrombotsütopeenia 0,8...1 g/kg
esimesel haiguspäeval, võib korrata
või
3 ööpäeva pärast
0,4 g/kg/ööpäevas
2...5 ööpäeva

Guillani-Barré sündroom
0,4 g/kg/ööpäevas
5 ööpäeva

Kawasaki tõbi
1,6...2,0 g/kg
jaotatud annustes 2...5 ööpäeva

jooksul koos

atsetüülsalitsüülhappega


või



2,0 g/kg
ühe annusena koos
atsetüülsalitsüülhappega
Allogeenne luuüdi transplantatsioon:
Infektsioonide ravi ja transplantaat-
Infektsioonide ravi ja
Infektsioonide ravi ja transplantaat-
peremehe-vastu haiguse profülaktika
transplantaat-
peremehe-vastu haiguse
peremehe-vastu
profülaktika
haiguse profülaktika
Püsiv antikehaproduktsiooni
Püsiv
Püsiv antikehaproduktsiooni
puudulikkus
antikehaproduktsiooni puudulikkus
puudulikkus

Lapsed
Annustamine lastele ja noorukitele (vanuses 0…18 aastat) ei erine täiskasvanutest, sest kõikide
näidustuste korral põhineb annustamine kehakaalul ja annust kohandatakse vastavalt ülalmainitud
seisundite kliinilisele ravivastusele.
3


Intravenoosne.
Inimese normaalimmunoglobuliini infusioonikiirus esimese 30 minuti jooksul on 1 ml/kg kehakaalu
kohta tunnis. Sõltuvalt patsiendi taluvusest (vt lõik 4.4), võib manustamiskiirust tõsta kuni 5 ml/kg
kehakaalu kohta tunnis.

Ülitundlikkus toimeaine või OCTAGAM ükskõik millise abiaine suhtes (vt lõik 4.4).

Ülitundlikkus inimese immunoglobuliinide suhtes, eriti patsientidel on antikehad IgA vastu.

See ravim sisaldab abiainena maltoosi 100 mg/ml. Maltoosi mõju veresuhkru mõõtmisele võib anda
liiga kõrge valenäidu ja tuua kaasa ebaõige insuliini manustamise, mis võib viia eluohtliku
hüpoglükeemia ja surmani. Samuti võivad tegelikud hüpoglükeemia juhud jääda ravimata, kui liiga
kõrged valenäidud varjavad hüpoglükeemilist seisundit (vt lõik 4.5). Ägeda neerupuudulikkuse kohta
vt allpool.

Teatud rasked ravimi kõrvaltoimed võivad sõltuda infusioonikiirusest. Lõigus 4.2 toodud
soovituslikku infusioonikiirust peab hoolikalt järgima. Kogu infusiooni vältel peab patsiente
tähelepanelikult jälgima ja uurima mistahes sümptomite suhtes.

Teatud kõrvaltoimeid võivad esineda sagedamini:
- suure infusioonikiiruse korral;
- kui patsiendile manustatakse inimese normaalimmunoglobuliini esmakordselt, harva ka
juhtudel, kui inimese normaalimmunoglobuliini preparaati vahetatakse või eelnevast
infusioonist on möödunud palju aega.

Potentsiaalseid komplikatsioone saab vältida:
- veendudes, et patsiendid ei ole tundlikud inimese normaalimmunoglobuliini suhtes, süstides
ravimit esialgu aeglaselt (1 ml/kg kehakaalu kohta minutis);
- jälgides hoolikalt mistahes sümptomite teket kogu infusiooniperioodi ajal. Võimalike
kõrvalnähtude avastamiseks tuleb esimese infusiooni ajal ja ühe tunni jooksul pärast infusiooni
eriti hoolikalt jälgida patsiente, kellele ei ole inimese normaalimmunoglobuliini varem
manustatud, kellel vahetatakse alternatiivne IVIg preparaat OCTAGAM’i vastu või kellel on
eelmisest infusioonist palju aega möödas. Kõiki teisi patsiente tuleb jälgida vähemalt 20 minuti
jooksul pärast manustamist.

Kõrvaltoimete ilmnemisel tuleb manustamiskiirust vähendada või infusioon lõpetada. Ravi sõltub
kõrvaltoime iseloomust ja raskusastmest.

Šoki korral tuleb rakendada standardset šoki ravi.

Kõigil patsientidel on IVIg manustamisel nõutav:
- tagada adekvaatne hüdratatsioon enne IVIg infusiooni,
- jälgida diureesi,
- jälgida kreatiniini kontsentratsiooni seerumis,
- vältida lingudiureetikumi samaaegset kasutamist.

See ravim sisaldab naatriumit maksimaalselt 0,03 mmol (0,69 mg) ml kohta. Seda peab arvestama
piiratud naatriumisisaldusega dieedil olevate patsientide puhul.

4
Ülitundlikkus
Tõelisi ülitundlikkusreaktsioone on harva. Neid võib esineda anti-IgA antikehadega patsientidel.
IVIg ei ole näidustatud selektiivse IgA puudulikkusega patsientidele, kui IgA puudulikkus on ainuke
probleemne kõrvalekalle.
Harva võib inimese normaalimmunoglobuliin esile kutsuda vererõhu langust anafülaktilise
reaktsiooniga, seda ka patsientidel, kes varasemalt on ravi inimese normaalimmunoglobuliiniga hästi
talunud.

Trombemboolia
Kliiniliselt on tõestatud seos intravenoosse immunoglobuliini manustamise ja trombemboolsete
tüsistuste vahel, nt müokardiinfarkt, tserebrovaskulaarne episood (k.a ajuinfarkt), kopsuarteri
emboolia ja süvaveenitromboos, mis on eeldatavasti seotud vere suhtelise viskoossuse suurenemisega
immunoglobuliini manustamise järgselt ohustatud patsientidel. Ettevaatusega tuleb suhtuda
intravenoosse immunoglobuliini määramisse ja manustamisse ülekaalulistele patsientidele ning
patsientidele, kellel on eelnevalt teada tromboosi riskifaktorid (nagu kõrge iga, kõrgvererõhutõbi,
diabeet ja anamneesis veresoonte haigused või trombootilised episoodid, omandatud või päriliku
trombofiiliaga patsiendid, pikka aega liikumatud patsiendid, raskelt hüpovoleemilised patsiendid, vere
viskoossust suurendavate haigustega patsiendid).
Tromboemboolsete kõrvaltoimete ohuga patsientidele tuleb IVIg ravimeid manustada minimaalse
infusioonikiirusega ja minimaalses vajalikus annuses.

Äge neerupuudulikkus
Intravenoosse immunoglobuliiniga ravitavatel patsientidel on täheldatud ägedat neerupuudulikkust.
Enamikul juhtudest on kindlaks tehtud riskifaktorid nagu eelnev neerupuudulikkus, diabeet,
hüpovoleemia, ülekaalulisus, samaaegselt manustatavad nefrotoksilised ravimid või vanus üle 65
aasta.

Neerukahjustuse korral peab kaaluma ravi lõpetamist intravenoosse immunoglobuliiniga. Kuigi
neerufunktsiooni häire ja ägeda neerupuudulikkusega on seostatud paljusid registreeritud
intravenoosse immunoglobuliini preparaate, mis sisaldavad erinevaid abiaineid nagu sahharoos,
glükoos ja maltoos, moodustavad stabilisaatorina sahharoosi sisaldavad preparaadid registreeritud
juhtudest ebaproportsionaalselt suure osa. Riskirühma patsientidel tuleb kaaluda selliseid abiaineid
mittesisaldavate intravenoosse immunoglobuliini preparaatide kasutamist.

Ägeda neerupuudulikkuse ohuga patsientidele tuleb IVIg ravimeid manustada minimaalse
infusioonikiirusega ja minimaalses vajalikus annuses.

Aseptilise meningiidi sündroom (AMS)
IVIg raviga seoses on teatatud aseptilise meningiidi sündroomi esinemisest. Ravi lõpetamine IVIg-ga
on viinud AMS-i tüsistusteta remissioonini mõne päeva jooksul. Sündroom algab tavaliselt mõni tund
kuni 2 päeva pärast ravi IVIg-ga. Tserebrospinaalvedeliku uuringud on sageli positiivsed
pleotsütoosiga kuni mõni tuhat rakku mm3 kohta (peamiselt granülotsütaarsest reast) ja kõrgenenud
proteiinitasemega kuni mõnisada mg/dl.
AMS võib esineda sagedamini seoses IVIg manustamisega suures annuses (2 g/kg).

Hemolüütiline aneemia
IVIg ravimid võivad sisaldada veregrupi antikehi, mis võivad käituda hemolüsiinidena ja kutsuda in
vivo esile erütrotsüütide katmise immunoglobuliinidega, viies positiivse otsese
antiglobuliinreaktsioonini (Coombs’i test) ja harva ka hemolüüsini. Pärast ravi IVIg-ga võib tekkida
hemolüütiline aneemia erütrotsüütide suurenenud sekvestratsiooni tõttu. IVIg-ga ravitavaid patsiente
tuleb jälgida hemolüüsi kliiniliste tunnuste ja sümptomite suhtes (vt lõik 4.8.).

Mõju seroloogiliste testide tulemustele
Passiivselt üle kantud antikehade taseme ajutine tõus patsiendi veres pärast immunoglobuliini
manustamist võib põhjustada valepositiivseid tulemusi seroloogilistes testides.
Passiivne erütrotsüütide antigeenide, nt A, B või D -vastaste antikehade ülekandmine võib mõjutada
erütrotsüütide antikehade määramise seroloogilisi teste, nt antiglobuliini test (DAT, Coombs’i testi).
5

Ülekantavad haigusetekitajad
Inimverest või -plasmast valmistatud preparaatide kaudu nakatumise vältimiseks on kasutusel
standardsed meetmed, sealhulgas doonorite valimine, individuaalse doonorplasma ja kogutud
doonorplasma sõeltestimine spetsiifiliste infektsioonimarkerite suhtes ning efektiivne viiruste
inaktiveerimine/eemaldamine tootmise käigus. Vaatamata sellele, ei saa inimverest või -plasmast
valmistatud preparaatide manustamisel täielikult välistada haigustekitajate ülekandumist. See kehtib
ka seni tundmata või uute viiruste ning teiste haigustekitajate suhtes.

Kasutatavaid meetmeid peetakse efektiivseks kestaga viiruste, nagu HIV, HBV ja HCV suhtes.

Kestata viirustele, nagu HAV ja parvoviirus B19, võib nende mõju olla piiratud.

Kliiniline kogemus on näidanud, et immunoglobuliinide manustamisel esineb hepatiit A ja parvoviirus
B19 ülekannet harva. Samuti arvatakse, et preparaadi antikehade sisaldus aitab oluliselt kaasa
viirusohutusele.

Igakordsel OCTAGAM’i manustamisel on tungivalt soovitatav märkida üles preparaadi nimi ja
partiinumber, säilitamaks seost patsiendi ja preparaadi partiinumbri vahel.

Lapsed
Täiendavad või erihoiatused või ettevaatusabinõud laste kohta puuduvad.

Enne OCTAGAM'i manustamist võib veeniteed voolutada füsioloogilise lahuse või 5%
glükoosilahusega.

Nõrgestatud elusvaktsiinid
Vähemalt 6 nädalat kuni 3 kuud pärast immunoglobuliini manustamist on leetrite, punetiste, mumpsi
ja tuulerõugete nõrgestatud elusvaktsiini toime nõrgem. Nõrgestatud elusvaktsiine võib kasutada 3 kuu
möödumisel immunoglobuliini manustamisest. Leetrite puhul võib vaktsiini toime olla nõrgem kuni 1
aasta. Seetõttu tuleb leetrite vastu vaktsineeritavatel kontrollida vastavaid antikehi.

Vere glükoosisisalduse määramine
Mõned veresuhkru määramise süsteemide tüübid (näiteks need, mis põhinevad glükoosi
dehüdrogenaas-pürrolokvinoliinkvinooni (GDH-PQQ) või glükoos-värv-oksüdoreduktaasi meetodil)
tõlgendavad OCTAGAM’is sisalduvat maltoosi (100 mg/ml) vääralt glükoosina. Selle tulemuseks
võib olla kõrgenenud veresuhkru valenäit infusiooni ajal ja infusioonijärgselt 15 tunni jooksul koos
insuliini mitteasjakohase manustamisega, mis võib põhjustada eluohtliku või isegi surmaga lõppeva
hüpoglükeemia. Samas võib kõrgenenud veresuhkru valenäidu tõttu jääda tõeline hüpoglükeemia
ravimata. Seega tuleb OCTAGAM’i või teiste maltoosi sisaldavate parenteraalsete preparaatide
manustamisel määrata vere glükoosisisaldust glükoosispetsiifilise meetodiga.
Veendumaks selles, et süsteem sobib kasutamiseks parenteraalsete maltoosi sisaldavate preparaatide
kasutamise korral, tuleb tooteinfoga, sealhulgas testribade kohta käivaga, hoolikalt tutvuda. Vähimagi
kahtluse korral preparaadi sobilikkuses kasutamiseks koos parenteraalsete maltoosi sisaldavate
ravimitega võtke ühendust testsüsteemi tootjaga.

Lapsed
Spetsiifilisi või täiendavaid koostoimeid lastel ei ole täheldatud.

Rasedus
Ravimi ohutus raseduse korral on kontrollitud kliiniliste uuringutega tuvastamata, mistõttu tohib seda
rasedatele naistele ja imetavatele emadele manustada vaid ettevaatusega. IVIg läbib platsentat, läbiva
6
aine kogus suureneb kolmandas trimestris. Kliiniline kogemus immunoglobuliinidega annab siiski
alust arvata, et kahjulikud mõjud raseduse kulule või lootele ja vastsündinule on vähetõenäolised.

Imetamine
Immunoglobuliinid erituvad rinnapiima ja võivad aidata kaitsta vastsündinut läbi limaskesta sisenevate
patogeenide eest.

Fertiilsus
Kliiniline kogemus immunoglobuliinidega viitab, et kahjulikud toimed fertiilsusele ei ole
ootuspärased.

Auto juhtimise ja masinate käsitsemise võime võib mõne OCTAGAM-iga seotud kõrvaltoime tõttu
häiruda. Patsiendid, kellel tekivad ravi ajal kõrvaltoimed, peavad enne autojuhtimist või masinate
käsitsemist kõrvaltoimete lahenemist ootama.

Ohutusprofiili kokkuvõte

Mõnikord võivad tekkida mitmesugused kerged allergilised ja ülitundlikkusreaktsioonid, peavalu,
külmavärinad, seljavalu, rindkerevalu, palavik, nahareaktsioonid, nõrkus, kuumahood ja iiveldus.
Reaktsioonid veenisisesele immunoglobuliinile on üldjuhul seotud manustatava annuse ja
infusioonikiirusega.

Inimese normaalimmunoglobuliinid võivad harva põhjustada järsku vererõhulangust ja üksikjuhtudel
anafülaktilist šokki, isegi kui patsiendil ei ole ilmnenud ülitundlikkust eelneval manustamisel.

Inimese normaalimmunoglobuliiniga seoses on täheldatud pöörduvaid aseptilise meningiidi juhte ja
väga harva mööduva nahareaktsiooni juhte. Patsientidel on täheldatud pöörduvaid hemolüütilisi
reaktsioone, eriti veregruppide A, B ja AB puhul. Pärast ravi IVIg-ga suures annuses võib harva
tekkida hemolüütiline aneemia, mille korral osutub vajalikuks vereülekanne (vt ka lõik 4.4).

On täheldatud vereseerumi kreatiniinisisalduse tõusu ja/või ägedat neerupuudulikkust.

Väga harva: trombemboolsed reaktsioonid, nagu müokardiinfarkt, insult, kopsuarteri emboolia,
süvaveenide tromboos.

Inimverest või -plasmast valmistatud ravimite manustamisel ei saa nakkustekitajate ülekannet
täielikult välistada. See kehtib ka tundmatute või uute viiruste ja muude haigusetekitajate suhtes.
Ülekantavate haigusetekitajatega seotud ohutuse kohta vt lõik 4.4.

Kõrvaltoimete tabel
Allolev tabel vastab MedDRA organsüsteemide klassifikatsioonile (organsüsteemi klass ja
eelistermin).
Esinemissagedust hinnati järgneva kokkuleppe põhjal: väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni < 1/10);
aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100); harv (≥ 1/10000 kuni < 1/1000); väga harv (< 1/10 000) ja teadmata
(ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud raskusastme vähenemise järjekorras.

MeDRA
Sage
Aeg-ajalt
Väga harv
organsüsteemi klass ≥1/100 kuni <1/10
≥1/1000 kuni <1/100
<1/10000
Vere ja


leukopeenia;
lümfisüsteemi häired
hemolüütiline aneemia
Immuunsüsteemi
ülitundlikkus

anafülaktiline šokk;
7
MeDRA
Sage
Aeg-ajalt
Väga harv
organsüsteemi klass ≥1/100 kuni <1/10
≥1/1000 kuni <1/100
<1/10000
häired
anafülaktiline reaktsioon;
anafülaktoidne
reaktsioon;
angioneurootiline turse;
näo turse
Psüühiaatrilised


agiteeritus
häired
Närvisüsteemi häired peavalu

tserebrovaskulaarne
episood;
aseptiline meningiit;
migreen;
pööritustunne;
paresteesia
Südame häired


müokardiinfarkt;
tahhükardia;
südamepekslemine;
tsüanoos
Vaskulaarsed häired


tromboos;
perifeerse vereringe
puudulikkus;
hüpotensioon;
hüpertensioon
Respiratoorsed,


hingamispuudulikkus;
rindkere ja
kopsuarteri emboolia;
mediastiinumi häired
kopsuturse;
bronhospasm;
düspnoe;
köha
Seedetrakti häired
iiveldus

oksendamine;
kõhulahtisus;
kõhuvalu
Naha ja nahaaluskoe

ekseem
urtikaaria;
kahjustused
lööve;
erütematoosne lööve;
dermatiit;
sügelus;
alopeetsia
Lihas-skeleti ja

seljavalu
liigesevalu;
sidekoe kahjustused
lihasvalu
Neeru- ja kuseteede


äge neerupuudulikkus
häired
Üldised häired ja
palavik;
külmavärinad;
kuumahood;
manustamiskoha
väsimus;
rindkerevalu
nahaõhetus;
reaktsioonid
süstekoha reaktsioon
ülemäärane higistamine;
haiglane enesetunne
Uuringud


Maksaensüümide
aktiivsuse tõus;
valepositiivne
veresuhkruväärtus

Valitud kõrvaltoimete kirjeldus
Valitud kõrvaltoimete kirjeldust vt lõigust 4.4.

8
Lapsed
Enamik lastel täheldatud kõrvaltoimetest OCTAGAM’i kliinilistes uuringutes hinnati kergeks ja
paljud neist allusid lihtsatele meetmetele, nt infusioonikiiruse vähendamine või infusiooni ajutine
peatamine. Kõik kõrvaltoimed olid oma tüübilt teadaolevad IVIg ravimite kõrvaltoimed. Sagedaseim
lastel täheldatud kõrvaltoime oli peavalu.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine võib viia vedeliku ülekoormuse ja hüperviskoossuse tekkele, eriti riskipatsientidel, sh
eakad või südame-või neerukahjustusega patsiendid.

Farmakoterapeutiline rühm: immuunseerumid ja immuunglobuliinid: inimese
normaalimmunoglobuliinid intravaskulaarseks kasutamiseks, ATC-kood: J06B A02

Inimese normaalimmunoglobuliin sisaldab peamiselt immunoglobuliini G (IgG), millel on lai
haigusetekitajatevastaste antikehade spekter.

Inimese normaalimmunoglobuliin sisaldab normaalses populatsioonis esinevaid IgG antikehi.

Selle valmistamiseks kasutatakse plasmakogumit, mis sisaldab vähemalt 1000 doonorilt kogutud
plasmat. Immunoglobuliin G alamklasside jaotus on sarnane inimese natiivplasmale. Ravimi
kasutamisel võib ebanormaalselt madal immunoglobuliin G tase tõusta normaalsete väärtusteni.

Toimemehhanism muudel juhtudel peale asendusravi ei ole lõpuni selge, kuid osaliselt on tegu
immunomoduleeriva efektiga.

Lapsed
OCTAGAM-iga viidi läbi prospektiivne avatud III faasi uuring 17 esmase immuunpuudulikkuse
vormidega lapsel/noorukil (keskmine vanus 14,0 a, vahemik 10,5…16,8). Patsiente raviti 6 kuu vältel.
Kliiniline tõhusus oli rahuldav, sest infektsiooni või palavikuga päevade ja koolist puudumise päevade
arv oli väike ning infektsioonide tüüp ja raskus oli võrreldav tavapopulatsioonis esinevatega. Ei
täheldatud ühtki hospitaliseerimiseni viivat rasket infektsiooni. Samuti väärib märkimist, et IgG
hoidmisel vereplasmas tasemel ligikaudu 6 g/l oli infektsiooniepisoodide arv väiksem kui IgG taseme
korral vereplasmas ligikaudu 4 g/l.

Intravenoosse manustamise järgselt on inimese normaalimmunoglobuliin koheselt ja täielikult
retsipiendi vereringes biosaadav. Plasma ja ektravaskulaarse vedeliku vahel toimub jaotumine
suhteliselt kiiresti. Umbes 3...5 ööpäeva möödudes saavutatakse tasakaal intra- ja ekstravaskulaarse
ruumi vahel.

Inimese normaalimmunoglobuliini poolväärtusaeg on umbes 40 ööpäeva. Poolväärtusaeg võib
patsienditi erineda, seda eriti primaarse immuunpuudulikkuse korral.

IgG ja IgG-komplekside lõhustamine toimub retikuloendoteliaalsüsteemi rakkudes.
9

Lapsed
OCTAGAM-iga viidi läbi prospektiivne avatud III faasi uuring 17 esmase immuunpuudulikkuse
vormidega lapsel/noorukil (keskmine vanus 14,0 a, vahemik 10,5…16,8). Patsiente raviti 6 kuu vältel.

Raviperioodi vältel oli keskmine C tasakaaluseisundis 11,1 ± 1,9 g/l; keskmine madalaim tase oli
max
6,2 ± 1,8 g/l. Kogu IgG lõplik poolväärtusaeg oli 36 ± 11 päeva mediaaniga 34 päeva. IgG
jaotusruumala oli 3,7 ± 1,4 l ja kogu organismi kliirens oli 0,07 ± 0,02 l/päevas.

Immunoglobuliinid on inimorganismi normaalne koostisosa. Ägeda toksilisuse uuringud loomadel ei
ole asjakohased, kuna selleks on vaja ülemääraseid annuseid. Korduval manustamisel esineva
toksilisuse ja embrüo-fetaalse toksilisuse uuringud on teostamatud. Preparaadi toimet vastsündinu
immuunsüsteemile ei ole uuritud.

Viiruste inaktiveerimine viiakse läbi SD meetodil, kasutades TNBP-d ja Octoxynol’i (Triton X-100).
Lõpp-produktis on TNBP maksimaalne lubatav sisaldus ≤ 1 µg/ml ja Octoxynol’i maksimaalne
lubatav sisaldus ≤ 5 µg/ml. Manustatavate OCTAGAM-i annuste korral ei ole loomkatsetes leitud ei
ägedat ega kroonilist toksilisust, teratogeensust ega embrüotoksilisust.

Kliinilisel kasutamisel ei ole ilmnenud viiteid immunoglobuliini tumorogeensele või mutageensele
toimele, ei peeta eksperimentaalseid uuringuid, iseäranis heteroloogsetel liikidel, vajalikeks.

Maltoos



100 mg/ml
Süstevesi



ad 1 ml

Sobivusuuringute puudumise tõttu ei tohi seda ravimit segada teiste ravimitega.

2 aastat.

Hoida temperatuuril kuni25° C.
Hoida sisepakend välispakendis, valguse eest kaitstult.

Mitte hoida sügavkülmas.

Mitte kasutada pärast kõlblikkusaja lõppu.

Bakteriaalse saastumise ohu tõttu tuleb kogu kasutamata jäänud lahus hävitada.

Pakendi suurus
Sisu
Pakend
Octagam 2,5 g
50 ml
70 ml infusioonipudel
Octagam 5 g
100 ml
100 ml infusioonipudel
10
Octagam 10 g
200 ml
250 ml infusioonipudel

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Esmane pakend on valmistatud Ph. Eur. II tüüpi klaasist, suletud bromobutüülkummikorgiga.

Octagam'i pakendi komponendid on lateksivabad.

Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Enne kasutamist tuleb ravim soojendada toa- või kehatemperatuurini.

Lahus peab olema selge või kergelt helkiv ja värvitu või kergelt kollakas.

Hägust või sademega lahust kasutada ei tohi.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

Bakteriaalse saastumise ohu tõttu tuleb kogu allesjäänud ravim hävitada.