NOLIPREL ARGININE

Essentsiaalne hüpertensioon.

Tavaline annus on üks Noliprel Arginine õhukese polümeerikattega tablett ööpäevas ühe annusena,
eelistatult hommikul enne sööki. Kui pärast ühekuulist ravi ei saavutata vererõhu kontrolli, võib
annust kahekordistada.

Eakad (vt lõik 4.4)
Ravi tuleb alustada tavalise annusega, mis on üks Noliprel Arginine õhukese polümeerikattega tablett
ööpäevas.

Neerukahjustusega patsiendid (vt lõik 4.4)
Raske neerukahjustuse korral (kreatiniini kliirens alla 30 ml/min) on ravi vastunäidustatud. Mõõduka
neerukahjustuse korral (kreatiniini kliirens 30...60 ml/min) on maksimaalne annus üks Noliprel
Arginine tablett ööpäevas.
Annust ei ole vaja muuta, kui kreatiniini kliirens on suurem või võrdne kui 60 ml/min.
Ravi ajal tuleb sageli määrata kreatiniini ja kaaliumi sisaldust.

Maksakahjustusega patsiendid (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.2)
Raske maksakahjustuse korral on ravi vastunäidustatud.
Mõõduka maksakahjustuse korral ei ole annust vaja kohandada.
Lapsed
Perindopriilarginiini/indapamiidi ohutust ja efektiivsust lastel ei ole veel tõestatud.
Noliprel Arginine't ei tohi kasutada laste ja noorukite raviks.


Suukaudne.

Perindopriiliga seotud:
- ülitundlikkus perindopriili või teiste AKE inhibiitorite suhtes;
- anamneesis AKE inhibiitori kasutamisel tekkinud angioödeem (Quincke ödeem);
- pärilik/idiopaatiline
angioödeem;
- raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõigud 4.4 ja 4.6).

Indapamiidiga seotud:
- ülitundlikkus indapamiidi või teiste sulfoonamiidide suhtes;
- raske neerukahjustus (kreatiniini kliirens alla 30 ml/min);
- hepaatiline
entsefalopaatia;
- raske
maksakahjustus;
- hüpokaleemia;
- üldjuhul ei ole soovitatav kasutada koos mittearütmiliste ravimitega, mis põhjustavad torsades
de pointes (vt lõik 4.5);
- imetamine (vt lõik 4.6).


Noliprel Arginine’ga seotud:
- ülitundlikkus ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.
Piisava kliinilise kogemuse puudumise tõttu ei tohi Noliprel Arginine't kasutada:
- dialüüsitavatel
patsientidel,
- ravimata dekompenseerunud südamepuudulikkusega patsientidel.

Hoiatused

Perindopriili ja indapamiidiga seotud:

Noliprel Arginine, 2,5 mg/0,625 mg madalaannuselise kombinatsiooniga ei vähene märkimisväärselt
kõrvaltoimed, võrreldes sarnaste monokomponentsete ravimite kõige väiksemate annustega, välja
arvatud hüpokaleemia (vt lõik 4.8). Välistada ei saa idiosünkraatiliste reaktsioonide suurenenud
sagedust, kui patsient saab samaaegselt kahte temale uut antihüpertensiivset ravimit. Selle riski
minimeerimiseks tuleb patsienti hoolikalt jälgida.
Liitium:
Liitiumi samaaegne manustamine perindopriili ja indapamiidi kombinatsiooniga ei ole soovitatav (vt
lõik 4.5).

Perindopriiliga seotud:


Neutropeenia/agranulotsütoos:
AKE inhibiitorit saavatel patsientidel on teatatud neutropeeniast/agranulotsütoosist,
trombotsütopeeniast ja aneemiast. Patsientidel, kellel on normaalne neerufunktsioon ja pole muid
komplitseerivaid faktoreid, tekib neutropeenia harva. Kollageenhaigusi põdevate patsientide,
immuunreaktsiooni pärssivat ravi, allopurinooli või prokaiinamiidi ravi saavate patsientide, või nende
kõigi kombinatsiooniga patsientide puhul (eriti kui sinna juurde lisandub neerukahjustus) tuleb
perindopriili kasutada äärmiselt ettevaatlikult. Mõnedel sellistel patsientidel on tekkinud tõsised
infektsioonid, mis mõnel juhul ei allunud antibiootilisele ravile. Kui sellised patsiendid saavad
perindopriili, on soovitav perioodiliselt jälgida nende vere valgeliblede hulka ja patsiente peab
instrueerima teatama igast infektsioonile viitavast märgist (nt kurguvalu, palavik).


Ülitundlikkus/angioödeem:
Angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoriga, kaasa arvatud perindopriiliga ravitud patsientidel
on harva täheldatud näo, jäsemete, huulte, keele, glottise ja/või kõri angioödeemi. See võib ravi käigus
ilmneda ükskõik millisel ajal. Sellistel puhkudel tuleb perindopriili kasutamine kohe lõpetada ja
alustada jälgimist, mida tuleb jätkata kuni sümptomite täieliku taandumiseni. Kui turse haarab ainult
nägu ja huuli, laheneb seisund tavaliselt ilma vastava ravita, kuigi sümptomite leevendamisel on abi
olnud antihistamiinikumidest.
Kõritursega seotud angioödeem võib osutuda fataalseks. Kui angioödeem haarab keele, glottise või
kõri (kohad, kus see saab tekitada hingamisteede sulgust), tuleb viivitamatult rakendada esmaabi, mis
hõlmab subkutaanse adrenaliinilahuse 1:1000 (0,3 ml kuni 0,5 ml) süstimist ja/või patsiendi
hingamisteede vabana hoidmist.

AKE inhibiitorid põhjustavad angioödeemi enam mustanahalistel patsientidel kui teistel.

Patsientidel, kellel on varem olnud angiödeemi, mis ei ole seotud AKE inhibiitori manustamisega,
võib olla AKE inhibiitorit kasutades suurem oht angioödeemi tekkeks (vt lõik 4.3).

Harva on teatatud intestinaalsest angioödeemist AKE inhibiitoriga ravitud patsientidel. Nendel
patsientidel esines kõhuvalu (koos iivelduse või oksendamisega või ilma); mõnel juhul ei esinenud
varem näoturset ja C-1 esteraasi tase oli normaalne. Angioödeem diagnoositi kõhu
kompuutertomograafia, ultraheli või kirurgilise operatsiooni käigus ning sümptomid kadusid pärast
AKE inhibiitori kasutamise lõpetamist. Intestinaalne angioödeem peab kuuluma kõhuvalu esinemise
korral AKE inhibiitorit kasutava patsiendi diferentsiaaldiagnoosi.

Anafülaktoidsed reaktsioonid desensibiliseeriva ravi ajal:
On üksikuid andmeid eluohtlike anafülaktoidsete reaktsioonide kohta patsientidel, kes saavad AKE
inhibiitoriga ravi ajal desensibiliseerivat ravi kiletiivaliste (mesilased, herilased) mürgiga. Allergilistel,
desensibiliseerivat ravi saavatel patsientidel peab AKE inhibiitoreid kasutama ettevaatlikult. Ravimi
kasutamist tuleb vältida immunoteraapia ajal. Reaktsioone saab vältida AKE inhibiitorite ravi ajutise
katkestamisega vähemalt 24 tundi enne desensibiliseerivat ravi.

Anafülaktoidsed reaktsioonid LDL- afereesi ajal:
AKE inhibiitoritega ravitud patsientidel, kellel on läbi viidud madala tihedusega lipoproteiin (LDL)-
aferees dekstraansulfaadiga, on harva tekkinud eluohtlikke anafülaktoidseid reaktsioone. Neid
reaktsioone on võimalik ära hoida peatades ajutiselt AKE inhibiitori manustamise enne iga afereesi.

Hemodialüüsi saavad patsiendid:
Anafülaktoidsetest reaktsioonidest on teatatud patsientidel, kes on samaaegselt AKE-inhibiitoriga
saanud dialüüsi high-flux-dialüsaatoriga (nt AN 69®). Selliste patsientide puhul peab kaaluma
teistsugust tüüpi dialüüsimembraanide või teise klassi kuuluva antihüpertensiivse aine kasutamist.

Kaaliumit säästvad diureetikumid, kaaliumisoolad:
Perindopriili kombinatsioon kaaliumit säästvate diureetikumidega, kaaliumisooladega ei ole tavaliselt
soovitatav (vt lõik 4.5).

Rasedus:
Ravi AKE inhibiitoritega ei tohi alustada raseduse ajal. Juhul kui ravi jätkamine AKE inhibiitoritega ei
ole tingimata vajalik, peavad rasestumist planeerivad patsiendid üle minema alternatiivsele
antihüpertensiivsele ravile, mille raseduse ajal kasutamise ohutusprofiil on tõestatud. Kui rasedus on
avastatud, tuleb ravi AKE inhibiitoritega koheselt katkestada ja vajadusel alustada alternatiivset ravi
(vt lõigud 4.3 ja 4.6).

Indapamiidiga seotud:

Maksafunktsiooni häire kaasumisel võivad tiasiiddiureetikumid ja tiasiididega sarnased diureetikumid
põhjustada hepaatilist entsefalopaatiat. Selle tekkimisel tuleb ravi diureetikumiga kohe katkestada.


Valgustundlikkus:
Tiasiidide ja tiasiididele sarnaste diureetikumide kasutamise korral on teatatud valgustundlikkuse
reaktsioonidest (vt lõik 4.8). Kui valgustundlikkuse reaktsioon ilmneb ravi ajal, on soovitatav ravi
lõpetada. Kui diureetikum-ravi taasalustamine on siiski vajalik, on soovitatav katta kehaosad päikese
või kunstliku UV-kiirguse eest.

Ettevaatusabinõud ravimi kasutamisel

Perindopriili ja indapamiidiga seotud:

Neerukahjustus:
Raske neerukahjustuse korral (kreatiniini kliirens alla 30 ml/min) on ravi vastunäidustatud.
Teadaoleva neerukahjustuseta hüpertensiivsetel patsientidel, kellel analüüsid näitavad funktsionaalset
neerupuudulikkust, tuleb ravi peatada ja võimalusel jätkata ravi väiksema annusega või ainult ühe
komponendiga.
Sellistel patsientidel tuleb stabiilse raviperioodi ajal sageli kontrollida kaaliumi ja kreatiniini sisaldust
(2 nädalat pärast ravi alustamist ja seejärel iga kahe kuu järel). Neerupuudulikkus on peamiselt
tekkinud raske südamehaigusega patsientidel või kaasuva neeruhaiguse korral, sealhulgas neeruarteri
stenoos.
Ravim ei ole soovitatav juhul kui esineb bilateraalne neeruarteri stenoos või üks funktsioneeriv neer.

Hüpotensioon ning vee ja elektrolüütide sisalduse vähenemine:
Kaasuva hüponatreemia korral (esineb eriti neeruarteri stenoosiga haigetel) on suurem risk järsu
hüpotensiooni tekkeks. Seetõttu tuleb regulaarselt kontrollida kliinilisi nähte, mis viitavad vee- ja
elektrolüütide sisalduse vähenemisele, mis võivad tekkida näiteks samaaegse oksendamise või
kõhulahtisuse korral. Sellistel patsientidel tuleb regulaarselt kontrollida elektrolüütide sisaldust
plasmas.
Väljendunud hüpotensiooni korral võib osutuda vajalikuks intravenoosse isotoonilise naatriumkloriidi
lahuse infusioon.
Mööduv hüpotensioon ei ole ravi jätkamise vastunäidustuseks. Pärast veremahu ja vererõhu taastamist
võib raviga taasalustada kas väiksemates annustes või ühe komponendiga.

Kaaliumisisaldus:
Perindopriili ja indapamiidi kombinatsioon ei väldi hüpokaleemia teket, seda eriti diabeediga või
neerupuudulikkusega patsientidel. Nagu iga antihüpertensiivse ravi korral, mis sisaldab diureetikumi,
tuleb regulaarselt kontrollida kaaliumisisaldust plasmas.

Abiained:
Noliprel Arginine laktoosisisalduse tõttu ei tohi harvaesineva päriliku galaktoositalumatuse, glükoosi-
galaktoosi imendumishäirete või laktaasipuudulikkusega patsiendid seda ravimit võtta.

Perindopriiliga seotud:

Köha:
AKE inhibiitorite kasutamisel on tekkinud kuiv köha. Köha on püsiv ning kaob ravi katkestamisel.
Selle sümptomi esinemisel tuleb kaaluda iatrogeenset etioloogiat. Kui siiski eelistatakse ravi jätkata
AKE inhibiitoriga, võib seda kaaluda.

Lapsed:
Perindopriili (monoteraapiana või kombinatsioonravis) efektiivsust ja taluvust lastel ja noorukitel ei
ole uuritud.

Arteriaalse hüpotensiooni ja/või neerupuudulikkuse oht (südamepuudulikkuse, vee- ja elektrolüütide
sisalduse vähenemise jne korral):
Reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi märgatavat stimuleerimist on eriti täheldatud vee- ja
elektrolüütide sisalduse väljendunud vähenemise korral (range naatriumivaba dieet või pikaajaline ravi

diureetikumidega), algselt madala vererõhuga patsientidel, neeruarteri stenoosi korral, südame
paispuudulikkuse korral või tursete ja astsiidiga maksatsirroosi korral.
AKE inhibiitor võib selle süsteemi blokeerida ning põhjustada, eriti esimese annuse manustamisel
ning ravi esimesel paaril nädalal, vererõhu järsku langust ja/või kreatiniini sisalduse suurenemist
plasmas, mis viitab funktsionaalsele neerupuudulikkusele. Selle algus võib harva olla äge ning
tekkeaeg võib olla erinev.
Sellistel juhtudel tuleb ravi alustada väikeste annustega ning ravi käigus ettevaatlikult annuseid
suurendada.

Eakad patsiendid:
Enne ravi alustamist tuleb kontrollida neerufunktsiooni ja määrata kaaliumisisaldus plasmas.
Hüpotensiooni vältimiseks peavad algannusele järgnevad annused olenema vererõhu vastusest ravile,
seda eriti vee- ja elektrolüütide sisalduse vähenemise korral.

Ateroskleroosiga patsiendid:
Hüpotensiooni oht on kõigil patsientidel, kuid eriline ettevaatus on vajalik südame isheemiatõvega või
aju verevarustuse häiretega patsientidel. Nendel juhtudel tuleb ravi alustada väiksemate annustega.

Renovaskulaarne hüpertensioon:
Renovaskulaarse hüpertensiooni ravi on revaskulariseerimine. AKE inhibiitoried võib kasutada
revaskulariseerivat operatsiooni ootavatel patsientidel või nendel, kellel operatsiooni ei ole võimalik
teha.
Kui Noliprel Arginine kirjutatakse välja patsiendile, kellel on või kahtlustatakse neeruarteristenoosi,
tuleb ravi alustada haiglas väikse annusega, jälgides neerufunktsiooni ja kaaliumi sisaldust, sest
mõnedel patsientidel on tekkinud funktsionaalne neerupuudulikkus, mis oli ravi katkestamisel
pöörduv.

Teised riskigrupid:
Ravi tuleb alustada arsti järelvalvel ja väiksema algannusega raske (IV astme) südamepuudulikkuse
või insuliinsõltuva diabeediga haigetel (kaaliumi sisalduse spontaanse suurenemise oht).
Hüpertensiooniga koronaarpuudulikkusega patsientidel ei tohi lõpetada ravi beeta-
adrenoblokaatoritega - AKE inhibiitorit tuleb manustada lisaks beeta-adrenoblokaatorile.

Diabeedihaiged:
Diabeedihaigetel, kes kasutavad suukaudseid diabeediravimeid või insuliini, tuleb AKE inhibiitori
kasutamisel jälgida glükoosisisaldust, eriti ravi esimesel kuul.

Rass:
Nagu kõigi teistegi AKE inhibiitorite puhul, on tõenäoliselt ka perindopriili vererõhku alandav toime
mustanahalistel väiksem kui teistel. Põhjuseks on tõenäoliselt madala reniinitaseme sagedasem
esinemine mustanahaliste hüpertensiooniga haigete populatsioonis.

Kirurgia/anesteesia:
AKE inhibiitorid võivad anesteesia ajal põhjustada hüpotensiooni, eriti juhul, kui kasutatav
anesteetikum on hüpotensiivse toimega.
Seetõttu on soovitatav võimalusel katkestada ravi pika toimeajaga AKE inhibiitoriga (nagu seda on
perindopriil) üks päev enne kirurgilist operatsiooni.


Aordi- või mitraalklapi stenoos/hüpertroofiline kardiomüopaatia:
Südame vasaku vatsakese väljavoolu trakti obstruktsiooniga patsientidel tuleb AKE inhibiitoreid
kasutada ettevaatlikult.

Maksapuudulikkus:
Harvadel juhtudel on AKE inhibiitorite kasutamisel täheldatud sündroomi, mis algab kolestaatilise
ikterusega ja viib fulminantse maksanekroosi tekkeni ning (mõnikord) isegi surmani. Sellise
sündroomi mehhanism on ebaselge. Patsientidel, kellel tekib ikterus või maksaensüümide aktiivsuse

märkimisväärne suurenemine, tuleb ravi AKE inhibiitoriga lõpetada ja jääda arstliku järelvalve alla (vt
lõik 4.8)

Hüperkaleemia:
Mõnedel patsientidel on ilmnenud ravi ajal AKE-inhibiitoritega, sealhulgas perindopriiliga,
kaaliumisisalduse tõus veres. Hüperkaleemia tekkimise riskifaktoriteks on neerupuudulikkus,
neerufunktsiooni halvenemine, vanus (> 70-aastased), kontrollimatu diabetes mellitus, vedeliku
tasakaalu häired, eriti dehüdratatsioon, äge südame dekompensatsioon, metaboolne atsidoos,
samaaegne kaaliumit säästvate diureetikumide (nt spironolaktoon, eplerenoon, triamtereen või
amiloriid) kasutamine, kaaliumilisandite või kaaliumit sisaldavate soolaasendajate kasutamine; samuti
on hüperkaleemia tekkerisk suurem neil patsientidel, kes kasutavad muid ravimeid, mis tõstavad vere
kaaliumisisaldust (nt hepariin). Kaaliumilisandite, kaaliumit säästvate diureetikumide või kaaliumit
sisaldavate soolaasendajate kasutamine, eriti halvenenud neerufunktsiooniga patsientidel, võib viia
vere kaaliumisisalduse märkimisväärse tõusuni. Hüperkaleemia võib põhjustada tõsiseid, mõningatel
juhtudel fataalse lõppega arütmiaid. Kui eelnevalt mainitud ravimite samaaegset kasutamist peetakse
vajalikuks, peab neid kasutama ettevaatlikult ja on soovitatav regulaarselt kontrollida vere
kaaliumisisaldust (vt lõik 4.5).

Indapamiidiga seotud:

Vee- ja elektrolüütide tasakaal:
Naatriumi sisaldus:
Naatriumi sisaldust tuleb kontrollida enne ravi alustamist ning regulaarselt ravi ajal. Ravi
diureetikumidega võib vähendada naatriumi sisaldust, mis võib viia tõsiste tagajärgedeni. Naatriumi
sisalduse vähenemine võib algselt olla asümptomaatiline, mistõttu on vajalik regulaarne kontroll.
Naatriumi sisaldust tuleb sagedamini määrata eakatel ja maksatsirroosiga patsientidel (vt lõigud 4.8 ja
4.9).

Kaaliumi sisaldus:
Kaaliumi sisalduse vähenemine ja hüpokaleemia on tiasiiddiureetikumide ja nendega sarnaste
diureetikumide kasutamisel suurimaks ohuks. Kaaliumi sisalduse vähenemist alla 3,4 mmol/l tuleb
vältida riskigrupi patsientidel: eakad ja raskes üldseisundis patsiendid (olenemata sellest, kas nad
võtavad mitut ravimit või mitte), tursete ja astsiidiga maksatsirroosiga patsiendid, koronaarhaiguse ja
südamepuudulikkusega patsiendid. Sellistel juhtudel suurendab hüpokaleemia südameglükosiidide
kardiotoksilisust ja südame rütmihäirete ohtu.
Riskigruppi kuuluvad ka kaasasündinud või iatrogeense QT intervalli pikenemisega patsiendid.
Hüpokaleemia on bradükardia korral raskeid rütmihäireid (eriti torsades de pointes) soodustavaks
faktoriks, mis võivad lõppeda surmaga.
Kõigil juhtudel on vajalik sagedasem kaaliumi sisalduse määramine. Esimest korda tuleb kaaliumi
sisaldust plasmas määrata esimesel ravinädalal. Kaaliumi sisalduse vähenemise korral on vajalik
korrigeeriv ravi.

Kaltsiumi sisaldus:
Tiasiiddiureetikumid ja nendega sarnased diureetikumid võivad vähendada kaltsiumi eritumist uriiniga
ja põhjustada sellega kerge ja mööduva kaltsiumi sisalduse suurenemise plasmas. Kaltsiumi sisalduse
märkimisväärne suurenemine võib olla seotud diagnoosimata hüperparatüreoidismiga. Sellistel
juhtudel tuleb enne paratüreoidnäärmefunktsiooni uuringut ravi katkestada.

Vereglükoos:
Glükoosisisalduse määramine on oluline diabeediga haigetel, seda eriti juhul, kui kaasneb madal
kaaliumi sisaldus.

Kusihape:
Hüperurikeemiaga patsientidel võivad tekkida podagrahood.

Neerufunktsioon ja diureetikumid:

Tiasiiddiureetikumid ja nendega sarnased diureetikumid toimivad täie efektiivsusega ainult juhul, kui
neerufunktsioon on normaalne või kergelt häiritud (täiskasvanutel kreatiniini sisaldus vähem kui 25
mg/l, st 220 mikromol/l).
Eakatel patsientidel tuleb plasma kreatiniini sisaldus kohandada vanuse, kehakaalu ja sooga vastavalt
Cockrofti valemile:
kreatiniini sisaldus eakal = (140-vanus) x kehakaal / 0,814 x kreatiniini sisaldus plasmas.
(Vanus väljendatuna aastates, kehakaal kilogrammides ja kreatiniini sisaldus plasmas mikromol/l). See
valem on sobiv eakate meeste puhul. Naistel tuleb saadud tulemus korrutada 0,85-ga.
Diureetikumiga ravi alustamisel põhjustab vee ja naatriumi kaost tekkiv hüpovoleemia
glomerulaarfiltratsiooni vähenemist. See võib põhjustada uurea ja kreatiniini sisalduse suurenemist
veres. Selline mööduv funktsionaalne neerupuudulikkus ei oma tagajärgi normaalse
neerufunktsiooniga patsientidel, kuid ta võib halvendada olemasolevat neerukahjustust.

Sportlased:
Sportlasi tuleb hoiatada, et ravim sisaldab ainet, mis võib dopingukontrollis anda positiivse tulemuse.

Perindopriili ja indapamiidiga seotud:

Kombinatsioonid, mida ei soovitata:
Liitium: Liitiumi ja AKE-inhibiitori samaaegne kasutamine on põhjustanud vere liitiumi
kontsentratsiooni ja toksilisuse suurenemise. Samaaegne kasutamine tiasiid-diureetikumidega võib
veelgi suurendada liitiumi sisaldust ja suurendada AKE inhibiitoritest tingitud suurenenud liitiumi
mürgistuse ohtu. Perindopriili ja indapamiidi kombinatsiooni kooskasutamine liitiumiga ei ole
soovitatav, kuid juhul kui taoline kombinatsioon on vajalik, tuleb hoolikalt jälgida liitiumi sisaldust
veres (vt lõik 4.4).
Kombinatsioonid, mis nõuavad erilist hoolikust:
- Baklofeen: Antihüpertensiivse toime tugevnemine. Vajalik on vererõhu ja neerufunktsiooni
jälgimine ning selle põhjal ka vajadusel antihüpertensiivse ravi korrigeerimine.
- Mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (sh atsetüülsalitsüühape suurtes annustes): AKE
inhibiitorite manustamisel samaaegselt mittesteroidsete põletikuvastaste ravimitega (nt
atsetüülsalitsüülhape põletikuvastase toimega annuste korral, COX-2 inhibiitorid ja mitte-selektiivsed
MSPVA-d) võib väheneda antihüpertensiivne toime. AKE inhibiitorite ja MSPVA-de samaaegne
kasutamine võib suurendada riski neerufunktsiooni halvenemiseks, sh võimalik äge neerupuudulikkus,
ja põhjustada vere kaaliumisisalduse tõusu, eriti eelneva kahjustunud neerufunktsiooniga patsientidel.
Seda kombinatsiooni tuleb kasutada ettevaatusega, eriti eakatel. Patsiendid peavad olema piisavalt
hüdreeritud, samuti tuleb kaaluda neerufunktsiooni jälgimist pärast kombinatsioonravi alustamist ning
regulaarselt ravi ajal.


Kombinatsioonid mille kasutamine nõuab mõningast ettevaatlikust:

- Tritsüklilised antidepressandid (imipramiini sarnased), neuroleptikumid: Antihüpertensiivse toime
tugevnemine, suurenenud risk ortostaatiliseks hüpotensiooniks (aditiivne toime).
- Kortikosteroidid, tetrakosaktiid: Antihüpertensiivse toime nõrgenemine (kortikosteroididest
põhjustatud soola ja vee retentsioon).
- Teised antihüpertensiivsed ravimid: Teiste antihüpertensiivsete ravimite kasutamine samaaegselt
perindopriili/indapamiidiga võib põhjustada liigset vererõhu alanemist.


Perindopriiliga seotud:

Kombinatsioonid mida ei soovitata kasutada:

- Kaaliumi säästvad diureetikumid (spironolaktoon, triamtereen kas üksi või kombinatsioonis ravimitega), kaalium (ka kaaliumisoolad): AKE inhibiitorid nõrgendavad diureetilist kaaliumikadu.
Kaaliumisäästvad diureetikumid (nt spironolaktoon, triamptereen või amiloriid), kaaliumipreparaadid
või kaaliumisisaldavad soolaasendajad võivad põhjustada märkimisväärse vere kaaliumisisalduse

tõusu (potentsiaalselt letaalne). Kui samaaegne kasutus hüperkaleemia tõttu on siiski vajalik, tuleb
sellise kombinatsiooni juures olla ettevaatlik ja jälgida pidevalt vere kaaliumisisaldust ja EKG-d.

Kombinatsioonid, mis nõuavad erilist hoolikust:
- Antidiabeetilised ravimid (insuliin, hüpoglükeemilised sulfoonamiidid): Kaptopriili ja enalapriili
kasutamisel esinenud kõrvaltoimed. AKE inhibiitorite kasutamine võib suurendada suhkrutõvehaigetel
insuliini või veresuhkru taset langetavate sulfoonamiidide hüpoglükeemilist toimet.
Hüpoglükeemiliste episoodide teke on väga harv (glükoosi tolerantsus paraneb ja sellest tulenevalt
väheneb insuliini vajadus).


Kombinatsioonid, mille kasutamine nõuab mõningast ettevaatlikust:
- Allopurinool, tsütostaatikumid või immunosupressandid, süsteemselt kasutatavad kortikosteroidid
või prokaiinamiid: Samaaegne kasutamine AKE inhibiitoritega võib suurendada leukopeenia tekke
riski.
- Anesteetilised ravimid: AKE inhibiitorid võivad tugevdada mõningate anesteetikumide vererõhku
alandavat toimet.
- Diureetikumid (tiasiidid või lingudiureetikumid): Eelnev ravi suures annuses diureetikumiga enne
perindopriiliga ravi alustamist võib põhjustada veremahu langust ja riski hüpotensiooni tekkeks.
- Kuld: Harva on teatatud nitritoidreaktsioonidest (sümptomiteks on näo punetus, iiveldus,
oksendamine ja hüpotensioon) patsientidel, kes saavad ravi kullapreparaadi (naatriumaurotiomalaat)
süstelahusega ja samaaegselt AKE inhibiitor-ravi sh perindopriili.

Indapamiidiga seotud:


Kombinatsioonid, mis nõuavad erilist tähelepanu:
- Ravimid, mis põhjustavad torsades de pointes’t: Hüpokaleemia ohu tõttu tuleb indapamiidi
manustada ettevaatusega koos ravimitega, mis võivad indutseerida torsades de pointes’t, nt IA klassi
antiarütmilised ravimid (kinidiin, hüdrokinidiin, disopüramiid), III klassi antiarütmilised ravimid
(amiodaroon, dofetiliid, ibutiliid, bretüülium, sotalool), mõned neuroleptikumid (kloorpromasiin,
tsüamemasiin, levomepromasiin, tioridasiin, trifluoperasiin), bensamiidid (amisulpriid, sultopriid,
sulpiriid, tiapriid), butürofenoonid (droperidool, haloperidool), teised neuroleptikumid (pimosiid) ja
teised ravimid nagu bepridiil, tsisapriid, difemaniil, IV erütromütsiin, halofantriin, misolastiin,
moksifloksatsiin, pentamidiin, sparfloksatsiin, IV vinkamiin, metadoon, astemisool, terfenadiin.
Vajadusel tuleb ennetada ja korrigeerida madalat kaaliumisisaldust, samuti jälgida QT intervalli
- Kaaliumisisaldust vähendavad ravimid: intravenoosne amfoteritsiin B, süsteemselt manustatavad
glüko- ja mineralokortikosteroidid, tetrakosaktiid, stimuleeriva toimega lahtistid: Suurenenud risk
madala kaaliumikontsentratsiooni tekkeks (aditiivne toime). Kaaliumi sisalduse jälgimine ja vajadusel
korrektsioon. Erilist hoolikust on vaja juhtudel kui kasutatakse südameglükosiide. Kasutada tuleb
mitteosmootse toimega lahtisteid.
- Südamegükosiidid: Madala kaaliumikontsentratsiooni korral on suurem risk südameglükosiidide
toksiliste kõrvaltoimete tekkeks. Tuleb mõõta kaaliumisisaldust ja jälgida EKG-d. Vajadusel
korrigeerida ravi.


Kombinatsioonid, mis nõuavad mõningast ettevaatlikust:
- Metformiin: Diureetikumidest ja eriti just lingudiureetikumidest tingitud neerupuudulikkuse korral
võib metformiin põhjustada laktatsidoosi. Kui plasma kreatiniini sisaldus on meestel üle 15 mg/l (135
mikromol/l) ja naistel üle 12 mg/l (110 mikromol/l) ei tohi metformiini kasutada.
- Joodi sisaldavad kontrastained: Diureetikumide põhjustatud dehüdratatsiooni korral on oht ägeda
neerupuudulikkuse tekkeks, eriti siis kui kasutatakse suurtes doosides joodi sisaldavaid kontrastaineid.
Enne joodi sisaldavat kontrastainet tuleb patsient korralikult hüdreerida.
- Kaltsiumisoolad: Kaltsiumi vähenenud eritumise tõttu uriiniga võib kaltsiumi sisaldus plasmas
suureneda.
- Tsüklosporiin: Risk kreatiniini sisalduse suurenemiseks (ilma, et muutuks tsüklosporiini sisaldus)
esineb ka siis, kui organismis ei ole soola- ja veepuudust.

Rasedus ja imetamine


Arvestades selles ravimis sisalduvate toimeainete toimet rasedusele ja imetamisele, ei soovitata
Noliprel Arginine't raseduse esimesel trimestril kasutada. Raseduse teisel ja kolmandal trimestril on
Noliprel Arginine kasutamine vastunäidustatud.
Rinnaga toitmise ajal on Noliprel Arginine kasutamine vastunäidustatud. Arvestades ravi vajadust
emale, tuleb kas imetamine lõpetada või katkestada Noliprel Arginine kasutamine.

Rasedus
Perindopriiliga seotud:
AKE inhibiitorite kasutamine raseduse esimesel trimestril ei ole soovitatav (vt lõik 4.4). AKE
inhibiitorite kasutamine raseduse teisel ja kolmandal trimestril on vastunäidustatud (vt lõigud
4.3 ja 4.4).

AKE inhibiitorite kasutamise korral raseduse esimesel trimestril ei ole epidemioloogiline
tõestusmaterjal teratogeensuse riski tekke osas lõplik; kuigi väikest riski suurenemist ei saa siiski
välistada. Juhul kui ravi jätkamine AKE inhibiitoritega ei ole tingimata vajalik, peavad rasestumist
planeerivad patsiendid üle minema alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, mille raseduse ajal
kasutamise ohutusprofiil on tõestatud. Kui rasedus on avastatud, tuleb ravi AKE inhibiitoritega
koheselt katkestada ja vajadusel alustada alternatiivset ravi.
AKE inhibiitorite kasutamine raseduse teise ja kolmanda trimestri ajal võib teadaolevalt põhjustada
fetotoksilisust (neerufunktsiooni vähenemine, oligohüdramnion, koljuluude luustumise peetumine) ja
neonataalset toksilisust (neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia) (vt lõik 5.3).
Kui AKE inhibiitoreid on kasutatud alates raseduse teisest trimestrist, soovitatakse ultraheliga
kontrollida neerufunktsiooni ja koljut.
Imikuid, kelle emad on raseduse ajal kasutanud AKE inhibiitoreid, tuleb hoolikalt jälgida
hüpotensiooni võimaliku tekke suhtes (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Indapamiidiga seotud:
Tiasiidide pikaajaline kasutamine raseduse kolmanda trimestri ajal võib põhjustada emal veremahu
vähenemist, samuti väheneb ka verevool platsentasse, mis võib põhjustada feto-platsentaarset
isheemiat ja kasvupeetust. Lisaks on harva teatatud hüpoglükeemiast ja trombotsütopeeniast
vastsündinutel, kui kokkupuude ravimiga on olnud vahetult enne sünnitust.

Imetamine
Rinnaga toitmise ajal on Noliprel Arginine vastunäidustatud.

Perindopriiliga seotud:
Kuna ei ole saadaval infot perindopriili kasutamise kohta rinnaga toitmise ajal, ei ole see soovitatav
ning eelistatult tuleks kasutada alternatiivset ravi, mille ohutuse profiil rinnaga toitmise ajal on
paremini tõestatud, eriti kui imetatakse vastsündinut või enneaegset imikut.

Indapamiidiga seotud:
Indapamiid eritub rinnapiima. Indapamiid on väga sarnane tiasiiddiureetikumidele, mida on seostatud
imetamise ajal rinnapiima tekke vähenemise või isegi pärssimisega. Võib ilmneda ülitundlikkus
sulfoonamiidide derivaatide suhtes, hüpokaleemia ja nukleaarikterus.

Perindopriili, indapamiidi ja Noliprel Arginine'ga seotud:
Kaks toimeainet, üksikult või kombinatsioonina Noliprel Arginine’s, ei oma toimet autojuhtimise ja
masinate käsitsemise võimele, kuid mõnedel patsientidel võivad vererõhu langusest tekkida häired,
seda eriti ravi algul või kombinatsioonis teiste antihüpertensiivsete ravimitega.
Selle tulemusena võib autojuhtimise või masinate käsitsemise võime häiruda.

Perindopriili manustamine pärsib reniini-angiotensiini-aldosterooni telge ja tundub vähendavat
indapamiidist tingitud kaaliumisisalduse vähenemist. 2%-l Noliprel Arginine't saanud patsientidest
tekkis hüpokaleemia (kaaliumisisaldus väiksem kui 3,4 mmol/l).

Ravi ajal täheldatud kõrvaltoimed on reastatud järgmise esinemissageduse alusel:
Väga sage (≥1/10); sage (≥1/100, <1/10); aeg-ajalt (≥1/1000, <1/100); harv (≥1/10000, <1/1000), väga
harv (<1/10000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Vere ja lümfisüsteemi häired
Väga harv:
- Trombotsütopeenia,
leukopeenia/neutropeenia, agranulotsütoos, aplastiline aneemia,
hemolüütiline aneemia.
- Aneemia (vt lõik 4.4), mille tekkest on teatatud AKE inhibiitori kasutamisel teatud juhtudel
(neerutransplantaadiga või hemodialüüsitavad patsiendid).

Psühhiaatrilised häired
Aeg-ajalt: Meeleolu- või unehäired.

Närvisüsteemi häired
Sage: Paresteesia, peavalu, asteenia, pearinglus, peapööritus.
Väga harv: Segasus.
Teadmata: Sünkoop.

Silma kahjustused
Sage: Nägemishäired.

Kõrva ja labürindi kahjustused
Sage: Tinnitus.

Südame häired
Väga harv: Arütmia, sealhulgas bradükardia, ventrikulaarne tahhükardia, kodade virvendusarütmia,
stenokardia ja müokardiinfarkt, mis võivad sekundaarselt tekkida liigse hüpotensiooni korral kõrge
riskiga patsientidel (vt lõik 4.4).
Teadmata: Torsade de pointes (võib olla fataalne) (vt lõigud 4.4 ja 4.5).

Vaskulaarsed häired
Sage: Hüpotensioon, ortostaatiline või mitte (vt lõik 4.4).

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Sage: AKE inhibiitorite kasutamisel on teatatud kuiva köha tekkest. Köha on püsiv ja möödub ravi
lõpetamisel. Sellise sümptomi olemasolul tuleb mõelda iatrogeensele etioloogiale. Düspnoe.
Aeg-ajalt: Bronhospasm.
Väga harv: Eosinofiilne kopsupõletik, riniit.


Seedetrakti häired
Sage: Kõhukinnisus, suukuivus, iiveldus, epigastraalne valu, anoreksia, oksendamine, kõhuvalu,
maitsetundlikkuse muutused, düspepsia, kõhulahtisus.
Väga harv: Pankreatiit.

Maksa ja sapiteede häired
Väga harv: Tsütolüütiline või kolestaatiline hepatiit (vt lõik 4.4).
Teadmata: Maksapuudulikkuse korral võib tekkida hepaatiline entsefalopaatia (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Sage: Lööve, sügelus, makulopapuloosne lööve.
Aeg-ajalt:
- Näo, jäsemete, huulte, limaskestade, keele, glottise ja/või kõri angioödeem, urtikaaria (vt lõik 4.4).

- Allergia ja astma eelsoodumusega patsientidel ülitundlikkusreaktsioonid, peamiselt
dermatoloogilised reaktsioonid.
- Purpur.
- Olemasoleva dissemineeritud süsteemse erütematoosse luupuse võimalik ägenemine.
Väga harv: Multiformne erüteem, toksiline epidermaalne nekrolüüs, Stevensi-Johnsoni sündroom.
On teatatud valgustundlikkuse reaktsioonide tekkest (vt lõik 4.4).

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Sage: Krambid.


Neerude ja kuseteede häired
Aeg-ajalt: Neerupuudulikkus.
Väga harv: Äge neerupuudulikkus.

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Aeg-ajalt: Impotentsus.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Sage: Asteenia.
Aeg-ajalt: Higistamine.

Uuringud
Teadmata:
- Pikenenud QT intervall elektrokardiogrammil (vt lõigud 4.4 ja 4.5).
- Kusihappe ja glükoosi sisalduse suurenemine veres ravi ajal.
- Uurea ja kreatiniini sisalduse kerge suurenemine plasmas, mis on pöörduv ravi katkestamisel.
Tekivad sagedamini neeruarteri stenoosi, diureetikumidega ravitava arteriaalse hüpertensiooni ja
neerupuudulikkuse korral.
- Maksaensüümide suurenenud tase.

Ainevahetus- ja toitumishäired
Harv: Hüperkaltseemia.
Teadmata:
- Kaaliumisisalduse vähenemine koos hüpokaleemiaga, mis riskigrupi patsientidel võib esineda
tõsisel kujul (vt lõik 4.4).
- Kaaliumisisalduse suurenemine, tavaliselt pöörduv.
- Hüponatreemia koos hüpovoleemiaga, mis põhjustavad dehüdratatsiooni ja ortostaatilist
hüpotensiooni.

Üleannustamise kõige sagedasem tunnus on hüpotensioon, mis võib vahel esineda samaaegselt koos
iivelduse, oksendamise, krampide, pearingluse, unisuse, segasuse, anuuriani progresseeruda võiva
oliguuriaga (hüpovoleemiast tingitud). Võivad esineda ka soolade- ja veetasakaalu häired (madal
naatriumi- ja kaaliumisisaldus).
Esimeseks ravivõtteks peab olema sissevõetud ravimi eemaldamine maoloputuse ja/või
söepreparaatide manustamise teel. Seejärel tuleb haiglas püüda taastada vedeliku ja elektrolüütide
tasakaalu kuni nende näitajate normaliseerumiseni.
Kui tekib raskekujuline hüpotensioon, tuleb patsient paigutada lamavasse asendisse, pea allapoole.
Vajadusel tuleb infundeerida intravenoosselt füsioloogilist lahust või kasutada mõnda teist meetodit
veremahu taastamiseks.
Perindoprilaat, perindopriili aktiivne vorm, on eemaldatav dialüüsi teel (vt lõik 5.2).

Farmakoterapeutiline rühm: Angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid ja diureetikumid.
ATC-kood. C09BA04

Noliprel Arginine on angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitori, perindopriilarginiini soola ja
klorosulfamoüülide klassi kuuluva diureetikumi, indapamiidi kombinatsioon. Selle ravimi
farmakoloogilised omadused tulenevad tema toimeainetest, ning neile lisandub kahe toimeaine
kombineerimisel tekkiv farmakoloogiline sünergism.


Toimemehhanism


Noliprel Arginine’ga seotud:
Noliprel Arginine kasutamisel tekkiv sünergism on tingitud tema kahe põhikomponendi liituvast
antihüpertensiivsest toimest.

Perindopriiliga seotud:
Perindopriil on angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitor. Selle ensüümi toimel tekkib
angiotensiin I-st vasokonstriktoorsete omadustega angiotensiin II. Sellele lisaks stimuleerib
perindopriil neerupealistes aldosterooni sekretsiooni ja soodustab vasodilatatiivse toimega bradükiniini
lagunemist inaktiivseteks heptapeptiidideks.
Sellest on tingitud:
- aldosterooni sekretsiooni vähenemine;
- plasma reniini aktiivsuse tõus, mis on tingitud sellest, et aldosteroon ei edasta enam negatiivse
tagasiside signaale;
- perifeerse resistentsuse langus. See toime on väljendunum lihaste ja neerude veresoonkonnas ning
kroonilise ravi korral ei kaasne sellega soolade ja vee retentsiooni või reflektoorset bradükardiat.

Perindopriili antihüpertensiivne toime on olemas ka nendel patsientidel, kel reniini sisaldus on madal
või normis.

Perindopriili toime on tingitud tema aktiivsest metaboliidist, perindoprilaadist. Teised metaboliidid ei
ole aktiivsed.
Perindopriil vähendab südame töö koormust:
- tänu veenide vasodilatatsioonile. See efekt on ilmselt tingitud prostaglandiinide metabolismi
muutustest: eelkoormuse vähenemine;
- totaalse perifeerse resistentsuse vähenemine: järelkoormuse vähenemine.

Südamepuudulikkusega patsientidel teostatud uuringud on näidanud, et:
- vasaku ja parema vatsakese täitumisrõhk väheneb;
- totaalne perifeerne vastupanu väheneb;
- südame väljutusmaht suureneb ja südame indeks paraneb;
- lokaalne verevool lihastes paraneb;
Koormustestide tulemused on samuti paranenud.

Indapamiidiga seotud:
Indapamiid on indoolringi sisaldav sulfoonamiidi derivaat, mis farmakoloogilise klassifikatsiooni
kohaselt kuulub tiasiiddiureetikumide hulka. Indapamiid pärsib naatriumi reabsorptsioooni
neerukoores. Indapamiid suurendab naatriumi ja kloriidide ning vähesel määral ka kaaliumi ja
magneesiumi eritumist uriiniga. Selle tulemusena suureneb eritatava uriini hulk ja alaneb vererõhk.

Farmakodünaamilised toimed


Noliprel Arginine’ga seotud:
Sõltumata hüpertensiooniga haigete vanusest alandab Noliprel Arginine annusest sõltuvalt nii
süstoolset kui diastoolset vererõhku nii seisvas kui lamavas asendis patsientidel. See
antihüpertensiivne toime kestab 24 tundi. Vererõhk alaneb kiiremini kui 1 kuu jooksul pärast ravi
alustamist ning selle toime nõrgenemist ei ole täheldatud. Ravi katkestamisel ei teki tagasilöögi efekti.

Kliinilistes uuringutes leiti, et perindopriili ja indapamiidi kooskasutamisel oli vererõhku alandav
toime tugevam kui võinuks eeldada nende toimete liitumisel tekkivast.
Noliprel Arginine madala annusega kombinatsiooni toimet kardiovaskulaarsele haigestumusele ja
suremusele ei ole veel uuritud.

Multitsentrilises, randomiseeritud, topeltpimedas kontrollitud uuringus (PICXEL) hinnati
ehhokardiograafia abil perindopriili/indapamiidi kombinatsiooni toimet vasaku vatsakese
hüpertroofiale (LVH) võrreldes enalapriili monoteraapiaga.
PICXEL uuringus randomiseeriti vasaku vatsakese hüpertroofiaga (LVH) hüpertensiivsed patsiendid
(eristati vasaku vatsakese massi indeksi (LVMI) >120 g/m2 meestel ja >100 g/m2 naistel) üheaastaseks
raviks kas perindopriiltertbutüülamiin 2 mg (ekvivalentne 2,5 mg perindopriilarginiiniga)/indapamiid
0,625 mg gruppi või enalapriili gruppi (10 mg 1 kord ööpäevas). Annus kohandati vastavalt vererõhu
kontrollile, kuni 8 mg perindopriiltertbutüülamiin (ekvivalentne 10 mg perindopriilarginiiniga) ja 2,5
mg indapamiidi või 40 mg enalapriili üks kord ööpäevas. Ainult 34% katsealustest raviti jätkuvalt
perindopriiltertbutüülamiin 2 mg (ekvivalentne 2,5 mg perindopriilarginiiniga)/indapamiid 0,625 mg
(versus 20% enalapriili 10 mg).
Ravi lõpus vähenes LVMI oluliselt rohkem perindopriil/indapamiid rühmas (-10,1 g/m2) võrreldes
enalapriili rühmaga (-1,1 g/m2) kõigis randomiseeritud patsientkonnas. LVMI muutuse erinevus
rühmade vahel oli -8,3 (95% CI (-11.5,-5.0), p < 0.0001).
LVMI parem toime avaldus suuremate perindopriili/indapamiidi annuste juures, kui on märgitud
Noliprel Arginine ja Noliprel Forte Arginine ravimi omaduste kokkuvõttes.
Süstoolse vererõhu hinnanguline rühmadevahelise keskmise erinevus randomiseeritud patsientkonnas
oli -5.8 mmHg (95% CI (-7.9, -3.7), p < 0.0001) ja süstoolse vererõhu keskmise erinevus oli vastavalt
-2.3 mmHg (95% CI (-3.6,-0.9), p = 0.0004), mis näitab et süstoolne/diastoolne vererõhk langes
oluliselt rohkem perindopriil/indapamiidi rühmas.

Perindopriiliga seotud:

Perindopriil toimib kõigi hüpertensiooni raskusastmete korral: kergest mõõduka või raskeni. Süstoolse
ja diastoolse vererõhu langus on täheldatav nii lamavas kui seisvas asendis.
Ühekordse annuse järel tekkiv vererõhu langus on tugevaim 4…6 tundi pärast manustamist ja see
toime kestab üle 24 tunni.
Angiotensiini konverteeriv ensüüm on blokeeritud ligikaudu 80% ulatuses ka 24 tundi pärast ravimi
manustamist.
Ravile reageerivatel patsientidel normaliseerub vererõhk pärast 1 kuu kestnud ravimi kasutamist ja see
jääb püsima ilma toime nõrgenemiseta.
Ravi katkestamine ei põhjusta tagasilöögi fenomeni.
Perindopriilil on vasodilatatiivne toime ning ta taastab peamiste arteriaalsete veresoonte elastsuse,
korrigeerib resistentsust tagavate arterite histomorfomeetrilisi muutusi ja vähendab vasaku vatsakese
hüpertroofiat.
Vajadusel lisatav tiasiidi tüüpi diureetikum põhjustab täiendavat farmakoloogilist sünergismi.
Angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitori ja tiasiiddiureetikumi kombinatsioon vähendab
hüpokaleemia riski, mis tekiks juhul, kui kasutataks ainult diureetikumi.

Indapamiidiga seotud:
Indapamiidil on monoteraapia korral vererõhku alandav toime, mis kestab 24 tundi. See toime ilmneb
annustes, mille kasutamisel diureetiline toime on minimaalne.
Selle ravimi vererõhku alandav toime on proportsionaalne arteriaalse süsteemi elastsuse paranemisele
ja totaalse ja perifeerse veresoonte resistentsuse vähenemisele.
Indapamiid vähendab vasaku vatsakese hüpertroofiat.
Tiasiiddiureetikumi ja tiasiidi tüüpi diureetikumi annuse suurendamisel saavutab nende ravimite
vererõhku alandav toime maksimumi, samas sagenevad kõrvaltoimed ja süveneb nende raskus. Kui
ravi ei ole efektiivne, ei tohi annust suurendada.
On tõestatud, et hüpertensiivsete patsientide lühiajalise, keskmise pikkusega ja pikaajalise ravi jooksul
indapamiid:
- ei mõjuta lipiidide metabolismi: triglütseriidid, LDL-kolesterool, HDL-kolesterool,
- ei mõjuta süsivesikute metabolismi, isegi mitte kõrgvererõhutõvega diabeeti põdevatel
patsientidel.

Noliprel Arginine'ga seotud:
Perindopriili ja indapamiidi koosmanustamine ei muuda nende ainete farmakokineetilisi omadusi,
need on samasugused kui monoteraapia korral.


Perindopriiliga seotud:
Perindopriil imendub suukaudse manustamise järgselt kiiresti, plasmakontsentratsiooni maksimum
saabub 1 tunni jooksul. Perindopriili plasma poolväärtusaeg on 1 tund.
Perindopriil on eelravim. 27% manustatud ravimist jõuab vereringesse selle aktiivse metaboliidi
perindoprilaadina. Lisaks aktiivsele perindoprilaadile, tekib veel 5 inaktiivset metaboliiti.
Perindoprilaadi maksimaalne plasmakontsentratsioon saabub 3...4 tunni jooksul.
Toit vähendab perindopriili muutmist perindoprilaadiks, sellest tulenevalt ka biosaadavust, seega
tuleks perindopriilarginiini päevane annus manustada hommikuti enne sööki.
Perindopriili annuse ja tema plasma ekspositsiooni vahel on näidatud lineaarset sõltuvust.
Seondumata perindoprilaadi jaotusruumala on ligikaudu 0,2 l/kg. Perindoprilaadi plasmavalkudega
seondumine on 20%, peamiselt AKE'ga, kuid see on kontsentratsioonist sõltuv.
Perindoprilaat eritub uriiniga, mitteseotud fraktsiooni lõplik poolväärtusaeg on ligikaudu 17 tundi,
mistõttu püsikontsentratsioon saabub 4 päeva jooksul.
Perindoprilaadi eritumine on vähenenud eakatel ning samuti südame- või neerukahjustusega
patsientidel. Neerupuudulikkuse puhul sõltub annuse suurus neerupuudulikuse raskusastmest
(kreatiniini kliirens).
Perindoprilaadi kliirens dialüüsil on 70 ml/min.
Perindopriili farmakokineetika on muutunud maksatsirroosiga haigetel: perindopriili maksakliirens on
vähenenud poole võrra. Samas ei ole tekkiva perindoprilaadi moodustumine vähenenud ja annust ei
ole vaja korrigeerida ( vt lõigud 4.2 ja 4.4).

Indapamiidiga seotud:
Indapamiid imendub seedetraktist kiiresti ja täielikult.
Maksimaalne plasmakontsentratsioon saavutatakse inimestel ligikaudu 1 tund pärast ravimi
suukaudset manustamist. Ravim seondub 79% ulatuses plasma valkudega.
Poolväärtusaeg on 14 ja 24 tunni vahel (keskmine 18 tundi). Korduval manustamisel kumulatsiooni ei
teki. Põhiliselt eritub inaktiivsete metaboliitidena uriini (70% manustatud annusest) ja roojaga (22%).
Neerupuudulikkusega haigetel ei ole farmakokineetilised näitajad muutunud.

Noliprel Arginine toksilisus on veidi suurem kui tema komponentidel. Rottidel ei ole suurenenud
neerukahjustust leitud. Kombinatsioon on põhjustanud gastrointestinaalset toksilisust koertel ja näib,
et tiinetel rottidel on toksiline toime tugevam (võrreldes perindopriiliga).
Siiski, need kõrvaltoimed on esinenud annustes, mis on palju suuremad, kui terapeutilised doosid.
Prekliinilised uuringud, mis viidi läbi perindopriili ja indapamiidiga eraldi, ei näidanud genotoksilist,
kartsinogeenset ega teratogeenset toimet.

Tableti sisu:
laktoosmonohüdraat
magneesiumstearaat (E470B)
maltodekstriin
kolloidne veevaba ränidioksiid (E551)
naatriumtärklisglükolaat (tüüp A)


Tableti kate:
glütserool (E422)
hüpromelloos (E464)
makrogool 6000
magneesiumstearaat (E470B)
titaandioksiid (E171)

Ei kohaldata.

3 aastat

Hoida pakend tihedalt suletuna, niiskuse eest kaitstult.

14, 20, 28, 30, 50, 56, 60, 90, 100 või 500 tabletti valges polüpropüleenist pakendis, mis on varustatud
madala tihedusega polüetüleenist voolavuse vähendaja ja madala tihedusega sinise matist
polüetüleenist korgiga, mille all on valge desikantgeel.
Pakendi suurused:
1 x 14, 1 x 20, 1 x 28, 1 x 30 või 1 x 50 tabletti



2 x 28, 2 x 30 või 2 x 50 tabletti



3 x 30 tabletti



10 x 50 tabletti

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erinõuded puuduvad.