NAKLOFEN SR

Valu. Reumaatilised haigused.

Naklofen SR 100 mg toimeainet prolongeeritult vabastavaid tablette kasutatakse pikaajalise ravi korral.
Alg- ja säilitusannus on 1 tablett üks kord ööpäevas.

Lapsed
Toimeainet prolongeeritult vabastavad tabletid ei sobi lastele ja alla 18-aastastele noorukitele.

Patsiendid peaksid tabletid alla neelama tervelt, koos küllaldase koguse vedelikuga, söögi ajal või
vahetult pärast sööki.


Kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades diklofenakki võimalikult lühikese aja jooksul, mis
sümptomite kontrollimiseks vajalik.(vt lõik 4.4).

- Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
- Sarnaselt teistele mittesteroidsetele põletikuvastastele ainetele (MSVPA), on diklofenak
vastunäidustatud patsientidele, kelle puhul atsetüülsalitsüülhape või teised mittesteroidsed

põletikuvastased ravimid kutsuvad esile astmat, urtikaariat või ägeda nohu hoogusid.
- Mao- või seedetraktihaavand, verejooks või perforatsioon.
- Anamneesis varasema MSPVA-de kasutamisega seotud seedetrakti verejooks või perforatsioon.
Äge või anamneesis korduv seedetrakti haavand/verejooks (kaks või enam kindlat
haavandumise või verejooksu juhtu).
- Diagnoositud kongestiivne südamepuudulikkus (NYHA II-IV klass), südame isheemiatõbi,
perifeersete arterite haigus ja/või tserebrovaskulaarne haigus.
- Alla 18-aastased lapsed ja noorukid.
- Tserebrovaskulaarne vm aktiivne verejooks, suure verejooksuohuga operatsioonid.
- Ebaselged verepildi muutused ja verehüübimishäired.
- Anamneesis hemorraagiline diatees.
- Samaaegne antikoagulantide (nt hepariini) kasutamine.
- Raske maksa- või,neerupuudulikkus (vt lõik 4.4).
- Hüpovoleemia, dehüdratsioon.
- Raseduse viimane trimester (vt lõik 4.6).

Üldised
Kõrvaltoimeid saab vähendada kasutades minimaalset efektiivset annust võimalikult lühikese aja
jooksul, mis sümptomite kontrollimiseks vajalik (vt lõik 4.2, ja allpool Seedetrakti riskid ja
Kardiovaskulaarsed riskid).

Diklofenaki samaaegset kasutamist koos teiste süsteemsete MSPVA-dega, k.a selektiivsete
tsüklooksügenaas-2 inhibiitoritega, peab vältima, sest puuduvad mistahes tõendid sünergistliku kasu
kohta ja on oht kõrvaltoimete tugevnemiseks.

Eakate patsientide ravimisel peab meditsiinilistel põhjustel olema ettevaatlik. Nõrgestatud või väikese
kehakaaluga eakatel patsientidel on eriti soovitatav kasutada väikseimat toimivat annust.

Sarnaselt teiste MSPVA-dega, võivad ka diklofenaki esmakordsel kasutamisel harva tekkida
allergilised, sealhulgas anafülaktilised/anafülaktoidsed reaktsioonid.

Sarnaselt teiste MSPVA-dega, võib ka diklofenak oma farmakodünaamiliste omaduste tõttu varjata
infektsioonisümptomeid ja -nähte.

Naklofen SR toimeainet prolongeeritult vabastavad tabletid sisaldavad sahharoosi ja seetõttu ei ole
soovitatavad patsientidele, kellel on haruldane pärilik fruktoositalumatus, glükoosi-galaktoosi
imendumishäire või sahharoosi-isomaltaasipuudulikkus.

Seedetrakti riskid
Kõikide MSPVA-de, k.a difklofenaki puhul on teatatud seedetrakti verejooksust, haavandumisest või
perforatsioonist, mis võivad olla fataalsed ja tekkida mistahes ajal ravi vältel koos hoiatavate
sümptomitega või ilma, sõltumata tõsiste seedetrakti haigusjuhtude varasemast esinemisest. Eakatel on
tüsistused alati raskemad. Kui diklofenaki ravi ajal tekib seedetrakti verejooks või haavand, tuleb ravi
katkestada.

Kõikide MSPVA-de, k.a diklofenaki puhul on vajalik hoolikas meditsiiniline järelvalve ning eriti
ettevaatlik peab olema diklofenaki määramisel patsientidele, kellel on seedetrakti häirele viitavad
sümptomid või viited varasemale mao- või soolehaavandile, verejooksule või perforatsioonile (vt lõik
4.8). Seedetrakti verejooksu risk on suurem MSPVA-de annuse suurendamisel ja haavandi
anamneesiga patsientidel, eriti kui haavand on tüsistunud verejooksu või perforatsiooniga. MSPVA-de
kõrvaltoimete, eriti surmaga lõppeda võivate seedetrakti verejooksu ja perforatsiooni
esienemissagedus on kõrgem eakatel.

Gastrointestinaalse toksilisuse ohu vähendamiseks eakatel ja haavandi anamneesiga patsientidel, eriti

kui see tüsistus verejooksu või perforatsiooniga, tuleb ravi alustada ja jätkata väikseima toimiva
annusega.

Eelkirjeldatud patsientidel, samuti patsientidel, kes vajavad samaaegset ravi väikses annuses
atsetüülsalitsüülhappega (ASA) või muude ravimitega, mis tõenäoliselt suurendavad ohtu
seedetraktile, tuleb kaaluda kombineeritud ravi magu kaitsvate ravimitega (nt prootonpumba
inhibiitorite või misoprostooliga),.

Gastrointestinaalse toksilisuse anamneesiga patsiendid, eriti eakad, peavad teatama mistahes
ebatavalisest seedetrakti sümptomist (eriti seedetrakti verejooksust). Ettevaatus on soovitatav
patsientide puhul, kes kasutavad samaaegselt seedetrakti haavandi ja verejooksu ohtu suurendavaid
ravimeid, nt süsteemseid kortikosteroide, antikoagulante, trombotsüütide agregatsiooni inhibiitoreid
või selektiivseid serotoniini tagasihaarde inhibiitoreid (vt lõik 4.5).

Haavandilise koliidi või Crohn’i tõvega patsientide ravimisel peab samuti olema ettevaatlik ja
rakendama hoolikat meditsiinilist järelvalvet, sest soolepõletik võib ägeneda (vt lõik 4.8).

Toimed maksale
Diklofenaki määramisel kahjustatud maksafunktsiooniga patsientidele on vajalik hoolikas jälgimine,
sest nende seisund võib halveneda.

Sarnaselt teiste MSPVA-dega võib diklofenak põhjustada maksaensüümide aktiivsuse tõusu.
Pikaajalise diklofenak ravi ajal on soovitatav maksatalitlust regulaarselt kontrollida. Diklofenaki
manustamine tuleb lõpetada kauakestva või süveneva maksatalitluse häire korral, kui ilmnevad
maksahaiguse kliinilised sümptomid või muud nähud (nt eosinofiilia, nahalööve, jne). Diklofenaki
kasutamisel võib tekkida hepatiit ilma prodromaalsete sümptomiteta.

Diklofenaki kasutamisel maksaporfüüriaga patsientide ravis peab olema ettevaatlik, sest ravim võib
vallandada haigushoo.

Toimed neerudele
MSPVA-dega, k.a diklofenakiga seoses on teatatud vedelikupeetuse ja tursete tekkest, mistõttu pevad
olema eriti ettevaatlikud südame- või neerutalitluse häiretega patsiendid, hüpertensiooniga patsiendid,
eakad, patsiendid kes saavad samaaegset ravi diureetikumide või teiste neerutalitlust oluliselt mõjutada
võivate ravimitega, mistahes põhjusel tekkinud dehüdratsiooniga patsiendid, suuremate kirurgiliste
operatsioonide eel või järel (vt. lõik 4.3). Kui diklofenaki kasutatakse niisugustel juhtudel, on
soovitatav ettevaatusabinõuna kontrollida neerutalitlust. Kui ravi lõpetatakse, taastub tavaliselt
ravieelne seisund.

Toime nahale
MSPVA-de kasutamisel on väga harva teatatud tõsistest, mõnikord surmaga lõppenud
nahareaktsioonidest, k.a eksfoliatiivne dermatiit, Stevensi-Johnsoni sündroom ja toksiline
epidermaalne nekrolüüs (vt lõik 4.8). Suurim oht nahareaktsioonide tekkeks on ravi alguses; enamikul
juhtudest tekib reaktsioon esimesel ravikuul. Naklofen SR'i manustamine tuleb katkestada kohe, kui
ilmneb nahalööve, limaskesta kahjustused või mistahes muu ülitundlikkusnäht.

Kardiovaskulaarsed ja tserebrovaskulaarsed toimed
Hoolikas jälgimine ja nõustamine on vajalikud patsientide puhul, kellel on anamneesis MSPVA-de
kasutamisega seotud hüpertensioon ja/või kerge südame paispuudulikkus vedelikupeetuse ja tursetega.

Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed viitavad sellele, et diklofenaki kasutamine, eriti
suurtes annustes (150 mg päevas) ja pikaajaliselt on,seotud arteriaalse tromboosi juhtude (nt
müokardiinfarkt ja insult) kõrgenenud riskiga.
Oluliste kardiovaskulaarsete haiguste riskifaktoritega (sh hüpertensioon, hüperlipideemia, suhkurtõbi,
suitsetamine) patsientidel tuleks diklofenaki kasutamist hoolikalt kaaluda.
Diklofenaki kardivaskulaarsed riskid võivad suureneda annuse ja ravi kestuse suurenemisega, seetõttu

tuleks kasutada lühimat võimalikku ravikuuri ja väikseimat efektiivset päevast annust. Patsientidel
tuleb perioodiliselt hinnata sümptomite leevendumist ja ravivastust.

Hematoloogilised toimed
Sarnaselt teiste MSPVA-dega on diklofenaki pikaajalisel kasutamisel soovitatav jälgida vererakkude
arvu.

Sarnaselt teiste MSPVA-dega võib diklofenak ajutiselt pärssida trombotsüütide agregatsiooni.
Hüübimishäirega patsiente tuleb tähelepanelikult jälgida.

Olemasolev astma
Patsientidel, kellel on astma, hooajaline allergiline nohu, ninalimaskesta turse (nt ninapolüübid),
krooniline obstruktiivne kopsuhaigus või hingamisteede kroonilised infektsioonid (eriti allergilise
nohu sarnaste sümptomitega), esineb MSPVA-de suhtes reaktsioone sagedamini kui teistel
patsientidel. Selliste reaktsioonide hulka kuuluvad astma ägenemine (nn analgeetikumide talumatus/
analgeetikumastma), Quincke ödeem või urtikaaria. Seepärast on nende patsientide puhul vajalikud
erilised ettevaatusabinõud (valmisolek erakorraliseks abiks). Sama kehtib ka patsientide kohta, kes on
allergilised teiste toimeainete suhtes, nt on neil varem tekkinud nahareaktsioone, sügelust või
urtikaariat.

Oluline teave mõningate abiainete kohta.
Naklofen sisaldab laktoosi. Patsiendid, kellel on harvaesinev pärilik galaktoositalumatus,
laktaasidefitsiit või glükoosi-galaktoosi imendumishäire, ei tohi seda ravimit kasutada

Alljärgnevalt kirjeldatud koostoimeid on täheldatud diklofenaki gastroresistentsete tablettide ja/või
teiste ravimvormidega.

Liitium: Samaaegsel manustamisel võib diklofenak suurendada liitiumi kontsentratsiooni
vereplasmas. Soovitatav on jälgida vereseerumi liitiumisisaldust.

Digoksiin: Samaaegsel manustamisel võib diklofenak suurendada digoksiini kontsentratsiooni
vereplasmas. Soovitatav on jälgida vereseerumi digoksiinisisaldust.

Diureetikumid ja antihüpertensiivsed ravimid: Sarnaselt teiste MSPVA-dega võib diklofenak
samaaegsel manustamisel pärssida diureetikumide või antihüpertensiivsete ravimite (nt beeta-
adrenoblokaatorid, angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitorid) toimet. Seepärast peab
nimetatud ravimite samaaegsel manustamisel olema ettevaatlik ning perioodiliselt kontrollima
patsientide vererõhku, eriti eakatel patsientidel. Patsiendid peavad olema adekvaatselt hüdreeritud ning
tuleb kaaluda neerutalitluse jälgimist pärast samaegse ravi alustamist ning perioodiliselt ravi jooksul,
eriti diureetikumide ja AKE-inhibiitorite korral nefrotoksilisuse ohu suurenemise tõttu. Samaaegne
kaaliumi säästvate ravimite kasutamine võib põhjustada kaaliumisisalduse suurenemist, mida tuleb
seetõttu sageli kontrollida (vt lõik 4.4).

Teised MSPVA-d ja glükokortikosteroidid: Samaaegne ravi diklofenaki või teiste süsteemsete
MSPVA-de ja kortikosteroididega võib suurendada seedetrakti kõrvaltoimete esinemissagedust (vt
lõik 4.4).

Antikoagulandid ja trombotsüütide agregatsiooni pärssivad ravimid: Soovitatav on ettevaatus,
sest samaaegne manustamine võib suurendada verejooksu ohtu (vt lõik 4.4). Kuigi kliiniliste uuringute
põhjal ei mõjuta diklofenak antikoagulantide toimet, on diklofenaki ja antikoagulantidega samaaegselt
ravitud patsientidel üksikjuhtudel teatatud verejooksu suurenenud tekkeriskist. Seetõttu on neid
patsiente soovitatav hoolikalt jälgida.

Selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI-d): Süsteemsete MSPVA-de, sh

diklofenaki ja SSRI-de samaaegne manustamine võib suurendada seedetrakti verejooksu tekkeriski (vt
lõik 4.4).

Diabeediravimid: Kliiniliste uuringute põhjal võib diklofenakki manustada samaaegselt suukaudsete
diabeediravimitega ja see ei mõjuta kummagi ravimi kliinilist toimet. Siiski on üksikjuhtudel
kirjeldatud hüpo- ja hüperglükeemilist toimet, mistõttu tuli kohandada diabeediravimite annuseid ravi
ajal diklofenakiga. Samaagse ravi korral on ettevaatusabinõuna soovitatav kontrollida vere
glükoosisisaldust.

Metotreksaat: Diklofenak võib pärssida metotreksaadi tubulaarset kliirensit neerudes, mistõttu
metotreksaadi kontsentratsioon veres võib tõusta. Ettevaatus on vajalik, kui MSPVA-d, sh
diklofenakki on manustatud vähem kui 24 tundi enne või pärast metotreksaadi manustamist, sest
metotreksaadi kontsentratsioon veres võib tõusta ja toksilisus suureneda.

Tsüklosporiin: Sarnaselt teiste MSPVA-dega mõjutab diklofenak renaalseid prostaglandiine ja võib
seetõttu suurendada tsüklosporiini nefrotoksilisust. Diklofenaki annus patsientidel, kes saavad
samaaegselt ravi tsüklosporiiniga, peab olema väiksem kui neil patsientidel, kes tsüklosporiini ei saa.

Antibakteriaalsed kinoloonid: Üksikjuhtudena on kirjeldatud krambihoogude teket, mis võisid olla
tingitud kinoloonide ja MSPVA-de samaaegsest kasutamisest.

Fenütoiin: Fenütoiini ja diklofenaki koos kasutamisel on soovitatav kontrollida vereplasma
fenütoiinisisaldust, sest fenütoiini süsteemne saadavus tõenäoliselt suureneb.

Kolestipool ja kolestüramiin: Need ravimid võivad aeglustada või vähendada diklofenaki
imendumist. Seetõttu soovitatakse diklofenakki manustada vähemalt üks tund enne või 4…6 tundi
pärast kolestipooli ja kolestüramiini manustamist.

Tugevatoimelised CYP2C9 inhibiitorid: Diklofenaki kasutamisel koos tugevatoimeliste CYP2C9
inhibiitoritega (nt sulfiinpürasoon ja vorikonasool) on soovitav olla ettevaatlik, kuna need ravimid
võivad diklofenaki metabolismi pärssimise tõttu suurendada viimase maksimaalset kontsentratsiooni
ja süsteemset saadavust.

Rasedus
Prostaglandiinide sünteesi pärssimine võib negatiivselt mõjutada rasedust ja/või embrüo/loote arengut.
Epidemioloogiliste uuringute andmed näitavad, et prostaglandiinide sünteesi inhibiitorite kasutamine
raseduse varases perioodis suurendab raseduse katkemise, südame väärarendite ja gastroskiisi
tekkeohtu. Südame-veresoonkonna väärarendite absoluutne risk suurenes ligikaudu tasemelt alla 1%
tasemele1,5%. Arvatavasti on nimetatud risk sõltuvuses annusest ja ravi kestusest. Loomadel on
prostaglandiinide sünteesi inhibiitorite manustamise tulemuseks implantatsioonieelse ja -järgse
lootekao ning embrüo-loote suremuse tõus.

Lisaks on prostaglandiini sünteesi inhibiitorite manustamisel loomadele tiinuse organogeneesi
perioodis täheldatud erinevate väärarendite tekkesageduse tõusu. Raseduse esimeses ja teises
trimestris ei ole Naklofen SR manustamine lubatud, välja arvatud juhtudel, kui selline vajadus on
selgelt põhjendatud. Naklofen SR manustamisel rasestuda soovivale naisele või raseduse esimesel ja
teisel trimestril peab ravimi annus olema võimalikult väike ja ravi kestus võimalikult lühike.

Raseduse kolmandas trimestris võivad kõik prostaglandiini sünteesi inhibiitorid põhjustada lootele:
- kardiopulmonaalset toksilisust (arterioosjuha enneaegne sulgumine ja pulmonaalhüpertensioon);
- neerufunktsiooni häiret, mis võib progresseeruda neerupuudulikkuseks koos
oligohüdramnioniga;

emale ja vastsündinule raseduse lõpus:

- veritsusaja võimalikku pikenemist, agregatsioonivastast toimet, mis võib avalduda juba väga
väikeste annuste korral;
- emakakontraktsioonide vähenemist, mille tulemuseks on sünnitustegevuse hilinemine või
ajaline pikenemine.

Seetõttu on Naklofen SR raseduse kolmandas trimestris vastunäidustatud.

Imetamine
Sarnaselt teiste MSPVA-dega eritub diklofenak vähesel määral rinnapiima. Kõrvaltoimete tekke
vältimiseks vastsündinul ei tohi imetamisperioodil diklofenakki manustada.

Fertiilsus
Sarnaselt teiste MSPVA-dega võib diklofenak kahjustada naise viljakust ning seda ei soovitata
naistele, kes soovivad rasestuda. Naistel, kellel on probleeme rasestumisega või kellele tehakse
viljatusuuringuid, tuleks kaaluda ravi katkestamist diklofenakiga.

Patsiendid, kellel diklofenaki kasutamise ajal tekivad nägemishäired, pööritustunne, vertiigo, unisus
või muud kesknärvisüsteemi häired, ei tohi juhtida autot ega käsitseda masinaid.

Kõrvaltoimed (tabel 1) on esitatud kokkuleppelise sagedusjaotuse alusel rühmadena,sageduse
vähenemise järjekorras: väga sage (>1/10), sage (>1/100 <1/10), aeg-ajalt (>1/1000 <1/100), harv
(>1/10000 <1/1000), väga harv (<1/10000)), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Lühi- ja pikaajalisel kasutamisel on teatatud järgnevatest kõrvaltoimetest.


Sage
Harv
Väga harv
Teadmata
Vere ja


Trombotsütopeenia,

lümfisüsteemi
leukopeenia, aneemia
häired
(sh hemolüütiline ja
aplastiline aneemia),
agranulotsütoos.
Immuunsüstee
Ülitundlikkus,
Angioneurootiline

mi häired
anafülaktilised ja ödeem (sh näoturse),
anafülaktoidsed
sügelus, urtikaaria.
reaktsioonid (sh
angioödeem,
hüpotensioon ja
šokk).

Psühhiaatrilise

Desorientatsioon,

d häired
depressioon, unetus,
hirmuunenäod,
ärritatavus,
psühhootilised häired.
Närvisüsteemi Peavalu,
Unisus, väsimus.
Paresteesia,
Segasus,
häired
pööritustunne.

mäluhäired, krambid, hallutsinatsioonid,

ärevus, treemor,
ebamugavustunne.
aseptiline meningiit,
maitsetundlikkuse
häired,

tserebrovaskulaarne
tüsistus.

Silma


Nägemishäired,

kahjustused
ähmane nägemine,
kahelinägemine.
Kõrva ja
Vertiigo.

Tinnitus,

labürindikahjus
kuulmiskahjustus.
tused
Südame häired
Vedelikupeetus ja Palpitatsioonid, valu

tursed
rindkeres,südamepuud

ulikkus,
müokardiinfarkt.
Vaskulaarsed


Hüpertensioon,

häired
hüpotensioon,
vaskuliit.
Respiratoorsed
Astma (sh
Pneumoniit.

, rindkere ja
düspnoe).
mediastiinumi

häired
Seedetrakti
Iiveldus,
Gastriit,
Koliit (sh

häired
oksendamine,
seedetrakti
hemorraagiline koliit
düspepsia,
verejooks,
ning haavandilise
kõhuvalu,
veriokse, veriroe, koliidi või Crohni tõve
kõhupuhitus,
verine
ägenemine),
anoreksia.
kõhulahtisus,
kõhukinnisus,

seedetrakti
stomatiit (sh
haavand veritsuse, haavandiline
perforatsiooniga
stomatiit), glossiit,
või ilma.
söögitoru kahjustus,

membraanitaolised
soolestriktuurid,
pankreatiit.
Maksa ja
Transaminaasid Kollatõbi,
Fulminantne hepatiit,
sapiteede
e aktiivsuse
asümptomaatiline maksanekroos,
häired
tõus.
hepatiit, äge
maksapuudulikkus.

hepatiit,
krooniline
aktiivne hepatiit
kolestaas

Naha ja
Nahalööve.
Urtikaaria.
Bulloosne lööve,

nahaaluskoe


ekseem, erüteem,
kahjustused
multiformne erüteem,
Stevens-Johnson’i
sündroom, epidermise
nekrolüüs (Lyell’i
sündroom),
eksfoliatiivne
dermatiit, juuste
väljalangemine,

valgustundlikkus
reaktsioon, purpur,
allergiline purpur,
sügelus.
Neerude ja


Äge

kuseteede
neerupuudulikkus,
häired
hematuuria,
proteinuuria,
nefrootiline sündroom,
interstitsiaalne nefriit,
neerude
papillinekroos.

Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed viitavad sellele, et diklofenaki kasutamine, eriti
suurtes annustes (150mg päevas) ja pika-ajaliselt on seotud arteriaalse tromboosi juhtude riski
suurenemisega (nt müokardiinfarkt või insult) (vt lõik 4.3 ja 4.4).

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Sümptomid
Diklofenaki üleannustamisel tüüpiline kliiniline pilt puudub. Üleannustamisel võivad tekkida
järgmised sümptomid: oksendamine, seedetrakti verejooks, kõhulahtisus, pööritustunne, tinnitus või
krambid. Raske mürgistuse korral võivad tekkida äge neerupuudulikkus ja maksakahjustus.

Ravi
MSPVA-dest, sh diklofenakist tingitud ägeda mürgistuse ravi on üldiselt toetav ja sümptomaatiline.
Tüsistuste nagu hüpotensiooni, neerupuudulikkuse, krampide, seedetrakti häirete ja hingamise
pärssimise ravi on toetav ja sümptomaatiline.
Forsseeritud diureesist, dialüüsist või hemosorptsioonist on eeldatavasti vähe abi MSPVA-de, sh
diklofenaki elimineerimiseks nende suure valkudega seonduvuse ja ulatusliku metabolismi tõttu.

Farmakoterapeutiline rühm: mittesteroidsed põletiku- ja reumavastased ained, ATC-kood: M01AB05.

Diklofenak on mittesteroidne põletikuvastane ravim, millel on valuvaigistav, põletikuvastane ja
palavikku alandav toime. Ta inhibeerib ensüüm tsüklooksügenaasi aktiivsust ja sellest tulenevalt
prostaglandiinide sünteesi. On leitud, et diklofenaki-ravi ajal alaneb prostaglandiinide kontsentratsioon
uriinis, mao limaskestas ning sünoviaalõõne vedelikus.
Diklofenakki kasutatakse reumaatiliste haiguste ja valu erinevate vormide ravis.

Imendumine
Pärast suukaudset manustamist imendub diklofenak kiiresti. Imendumine toimub enam kui 90%
ulatuses, kuid biosaadavus on tänu esmasele maksapassaažile umbes 60%. Sõltuvalt ravimvormist
saavutatakse pärast suukaudset manustamist maksimumkontsentratsioon vereplasmas 1…4 tunni

jooksul.
Diklofenak imendub kaksteistsõrmiksoolest ja peensoolest; seega aeglustab toit ravimi imendumise
kiirust, vähendades maksimaalset kontsentratsiooni vereseerumis ning lükates edasi selle kujunemise
hetke. Seejuures jääb aga imenduv kogus samaks. Pikaajalise ravi korral ei avalda toit diklofenaki
kontsentratsioonile vereseerumis mingit mõju.

Jaotumine
99% diklofenakist seondub vereplasma valkudega, peamiselt albumiinidega.
Diklofenak tungib kergesti sünoviaalvedelikku, kus ta saavutab taseme, mis moodustab 60…70%
ravimi kontsentratsioonist vereseerumis. 3…6 tundi pärast manustamist on ravimi ja tema
metaboliitide kontsentratsioonid sünoviaalvedelikus suuremad kui vereseerumis. Diklofenak eritub
sünoviaalvedelikust aeglasemalt kui vereseerumist.

Biotransformatioon ja eritumine
Diklofenaki bioloogiline eliminatsiooni poolväärtusaeg on 1…2 tundi. Kerge neeru- või
maksapuudulikkuse korral jääb see muutumatuks.
Praktiliselt kogu manustatud diklofenaki kogus metaboliseerub maksas, peamiselt hüdroksüleerimis-ja metoksüleerimisreaktsioonide tulemusel. Ligikaudu 70% diklofenakist eritub farmakoloogiliselt
inaktiivsete metaboliitidena uriiniga. Vaid 1% ravimist eritub metaboliseerumata kujul. Ülejäänud
metaboliidid erituvad sapi ja väljaheitega.
Eakatel patsientidel ei esine diklofenaki imendumises, jaotumises, metabolismis ja eritumises
märkimisväärseid muutusi.

Ägeda toksilisuse uuringute andmetel on diklofenaknaatrium suukaudsel, intraperitoneaalsel,
intravenoossel või subkutaansel manustamisel katseloomadele suhteliselt toksiline. DL väärtused
50
olid enamikul katseloomaliikidel alla 500 mg/kg: hiirtel 116...530 mg/kg, rottidel 52...240 mg/kg,
küülikutel >100...157 mg/kg ning koertel 42...59 mg/kg. Ahvidel oli DL väärtus 3200 mg/kg. Rotid
50
ja koerad näivad olevat teiste katseloomaliikidega võrreldes diklofenaki toksilisuse suhtes suurema
tundlikkusega.
Diklofenaknaatriumi pikaajalisel suukaudsel manustamisel annustes kuni 16 mg/kg ööpäevas ilmnesid
rottidel toksilised kahjustused seedetraktis ja maksas. Vastupidiselt nendele andmetele täheldati
reesusahvidel seedetrakti kahjustusi ainult kõige suuremate manustatud annuste korral, st loomadel,
kes said 6 kuu jooksul ravimit annuses 75 mg/kg ööpäevas. Toksilise toime erinevused erinevatel
loomaliikidel näivad olevat tingitud ravimi erinevatest metaboolsetest radadest eri katseloomaliikidel.
Siinkohal peaks ära märkima, et diklofenaki metabolismirajad inimestel ja reesusahvidel on sarnased.
Reproduktiivsusuuringutes ei ilmnenud ravimil teratogeenset toimet hiirtele, rottidele ega ka
küülikutele, kuid annustes kuni 20 mg/kg ööpäevas võib ravim avaldada toksilisi toimeid nii
emasloomadele kui loodetele. Diklofenaki prostaglandiinide sünteesi pärssiv toime võib põhjustada
gestatsiooniaja pikenemist.
Diklofenakil ei ole täheldatud mutageenseid ega kartsinogeenseid toimeid.
In vitro ja in vivo uuringutes näidati, et ravim võib indutseerida valgustundlikkust.

Sahharoos
Makrogool 6000
Polüsorbaat 80
Hüdroksüpropüülmetüültselluloos
Tsetüülalkohol
Kolloidne räni,veevaba
Talk

Povidoon
Magneesiumstearaat
Titaandioksiid (E171)
Raudoksiid (E172).

Ei ole kohaldatav.

5 aastat

Hoida temperatuuril kuni 25 °C. Hoida originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult.

Blisterpakend (Al-foolium, PVC-foolium): 20, 30 või 50 toimeainet prolongeeritult vabastavat tabletti
blisterpakendites ja pappkarbis.

Erinõuded puuduvad.
Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.