MONTELUKAST TEVA

Kerge kuni keskmise raskusega astma täiendav ravi 2- kuni 5-aastastel patsientidel, kellel inhaleeritavad
kortikosteroidid ning lühitoimelised beetaagonistid ei taga adekvaatset kliinilist ravitulemust.

Alternatiivse ravivõimalusena väikeses annuses inhaleeritavale kortikosteroidile kerge raskusega astmaga
2- kuni 5-aastastel patsientidel, kellel ei ole hiljuti olnud astmahoogu, mis oleks nõudnud suukaudsete
kortikosteroidide kasutamist ning kes ei ole võimelised kasutama inhaleeritavaid kortikosteroide (vt lõik
4.2).

Astma profülaktika alates 2 aasta vanusest, milles oluline osa on füüsilisest koormusest indutseeritud
bronhokonstriktsioonil.

Seda ravimit tuleb lapsele manustada täiskasvanu järelevalve all. 2…5-aastastele lastele on annus üks 4
mg närimistablett ööpäevas, mis võetakse sisse õhtuti. Kui seda võetakse koos toiduga, tuleb montelukasti
võtta 1 tund enne või 2 tundi pärast söömist. Annuse kohandamine selles vanusegrupis ei ole vajalik.
Montelukast Teva 4 mg närimistablette ei soovitata kasutada alla 2-aastastel lastel.

Üldised soovitused
Montelukasti ravitoime astmaparameetritele ilmneb ühe päeva jooksul. Patsientidele tuleks soovitada
jätkata montelukasti võtmist isegi siis, kui nende astma on kontrolli all, samuti ka astma süvenemise
perioodil.

Montelukast alternatiivse ravivõimalusena väikeses annuses inhaleeritavate kortikosteroidide asemel
kerge püsiva astma korral
Montelukasti ei soovitata kasutada monoteraapiana mõõduka püsiva astmaga patsientidel. Montelukasti
kasutamist alternatiivse ravivalikuna väikeses annuses inhaleeritavate kortikosteroidide asemel kerge
püsiva astmaga lastel võib kaaluda ainult patsientidel, kellel ei ole hiljuti olnud tõsiseid astmahoogusid,
mis nõuaksid suukaudsete kortikosteroidide kasutamist, ja kelle puhul on näidatud, et nad ei ole
võimelised kasutama inhaleeritavaid kortikosteroide (vt lõik 4.1). Kerge püsiv astma on defineeritud, kui
astma sümptomid esinevad sagedamini kui üks kord nädalas, kuid harvemini kui üks kord päevas, öised
sümptomid sagedamini kui kaks korda kuus, kuid harvemini kui üks kord nädalas ning episoodide vahel
on kopsufunktsioon normaalne. Kui seejärel ei saavutata rahuldavat kontrolli astma üle (tavaliselt ühe kuu
jooksul), tuleb hinnata astmelisel astmaravil põhinevat lisa- või muu põletikuvastase ravi vajadust.
Patsiente tuleb perioodiliselt hinnata astma kontrolli osas.

Montelukast Teva astma profülaktikaks 2...5-aastastele patsientidele, kellel on valdavaks komponendiks
füüsilisest koormusest tingitud bronhokonstriktsioon
2...5-aastastel patsientidel võib püsiva astma valdavaks ilminguks olla koormusest tingitud
bronhokonstriktsioon, mis vajab ravi inhaleeritavate kortikosteroididega. Patsiente tuleb jälgida peale 2-kuni 4-nädalast ravi montelukastiga. Kui rahuldavat tulemust ei saavutata, tuleb kaaluda lisaravi või teist
ravimeetodit.

Ravi montelukastiga seoses teiste astma ravimeetoditega
Kui montelukastravi kasutatakse inhaleeritavate kortikosteroidide täiendava ravina, ei tohi inhaleeritavat
kortikosteroidi järsult asendada montelukastiga (vt lõik 4.4).

Patsientide erirühmad
Neerupuudulikkuse või kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidel ei ole vaja annuseid
kohandada. Puuduvad andmed ravimi kasutamise kohta raske maksakahjustusega patsientidel. Mees- naissoost patsientide annused on ühesugused.

Lapsed
Montelukast Teva’t ei ole soovitatav kasutada alla 2-aastastel lastel, sest puuduvad andmed ravimi
ohutuse ja efektiivsuse kohta (vt lõik 5.1).

15-aastastele ja vanematele täiskasvanud patsientidele on saadaval 10 mg õhukese polümeerikattega
tabletid.
6…14-aastastele lastele on saadaval 5 mg närimistabletid.

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Persisteeriva astma diagnoosi väga väikestel lastel (vanuses 6 kuud kuni 2 aastat) peaks määrama lastearst
või pulmonoloog.

Patsiente tuleb hoiatada, et nad kunagi ei kasutaks suukaudset montelukasti ägedate astmahoogude raviks
ning et nad hoiaksid oma tavalised sobivad esmaabiravimid kergesti kättesaadavas kohas. Ägeda hoo
korral tuleb kasutada lühitoimelist inhaleeritavat beetaagonisti. Patsiendid peavad pidama nõu oma arstiga
niipea kui võimalik, kui nad vajavad rohkem lühitoimeliste beetaagonistide inhalatsioone kui tavaliselt.

Montelukastiga ei tohi järsult asendada inhaleeritavaid või suukaudseid kortikosteroide.

Puuduvad andmed, mis näitaksid, et suukaudsete kortikosteroidide annust võib vähendada, kui
samaaegselt manustatakse montelukasti.

Harvadel juhtudel võib astmavastast ravi, sh montelukasti saavatel patsientidel esineda süsteemne
eosinofiilia, mis mõnikord avaldub vaskuliidi kliiniliste tunnustena, mis vastavad Churg-Straussi
sündroomile - seisundile, mida sageli ravitakse süsteemse kortikosteroidraviga. Neid juhtusid on
mõnikord seostatud suukaudse kortikosteroidravi vähendamise või ärajätmisega. Ehkki põhjuslik seos
leukotrieeniretseptorite antagonismiga ei ole tõestatud, tuleb arstidel olla tähelepanelik eosinofiilia,
vaskuliitilise lööbe, kopsusümptomite halvenemise, südamekomplikatsioonide ja/või neuropaatia
esinemise suhtes oma patsientidel. Patsiendid, kellel need sümptomid tekivad, tuleb üle vaadata ning
hinnata nende ravirežiimi.

Alla 2-aastaste laste puhul ei ole tõestatud 4 mg närimistablettide ohutus ja efektiivsus.

Montelukast sisaldab aspartaami, mis on fenüülalaniini allikas. Fenüülketonuuriaga patsiendid peavad
arvestama, et iga 4 mg närimistablett sisaldab fenüülalaniini.

Montelukasti võib manustada koos teiste astma krooniliseks raviks ja profülaktikaks rutiinselt kasutatavate
ravimitega. Ravimite koostoimeuuringutes ei olnud montelukastil soovitatud kliinilises annuses kliiniliselt
olulisi toimeid järgmiste ravimite farmakokineetikale: teofülliin, prednisoon, prednisoloon, suukaudsed
kontratseptiivid (etünüülöstradiool/noretindroon 35/1), terfenadiin, digoksiin ja varfariin.

Montelukasti plasma kontsentratsioonikõveraalune pindala (AUC) vähenes ligikaudu 40% patsientidel,
kellele manustati samaaegselt fenobarbitaali. Kuna montelukast metaboliseeritakse CYP 3A4, 2C8 ja 2C9
poolt, tuleb olla ettevaatlik, eriti laste puhul, kui montelukasti manustatakse koos CYP 3A4, 2C8 ja 2C9
indutseerijatega, nagu fenütoiin, fenobarbitaal ja rifampitsiin.

In vitro uuringud on näidanud, et montelukast on tugev CYP 2C8 inhibiitor. Siiski näitasid andmed
kliinilistest ravimite koostoimeteuuringutest, mis sisaldasid montelukasti ja rosiglitasooni (eelravim, mis
esindab primaarselt CYP 2C8 poolt metaboliseeritavaid ravimeid), et montelukast ei pärsi CYP 2C8 in
vivo. Seetõttu ei ole oodata, et montelukast mõjutaks märkimisväärselt selle ensüümi poolt
metaboliseeritavate ravimite (nt paklitakseel, rosiglitasoon ja repagliniid) metabolismi.

In vitro uuringud on näidanud, et montelukast on CYP 2C8 substraat ning vähem olulisel määral ka 2C9 ja
3A4 substraat. Ravimite vastastikuste koostoimete kliinilistes uuringutes montelukasti ja gemfibrosiiliga
(mis on nii CYP 2C8 kui ka 2C9 inhibiitor) suurendas gemfibrosiil 4,4-kordselt montelukasti süsteemset
ekspositsiooni. Samaaegsel manustamisel koos gemfibrosiili või teiste tugevate CYP 2C8 inhibiitoritega
puudub vajadus montelukasti annuse rutiinseks kohandamiseks, kuid arst peab olema teadlik
kõrvaltoimete suurenemise võimalusest.

In vitro andmete alusel ei teki nõrgemate CYP 2C8 inhibiitorite (nt trimetoprim) kasutamisel eeldatavasti
kliiniliselt olulisi ravimite koostoimeid. Montelukasti manustamine koos itrakonasooliga, mis on tugev
CYP 3A4 inhibiitor, põhjustas montelukasti süsteemse ekspositsiooni suurenemist ebaolulisel määral.

Rasedus
Loomkatsed ei näita kahjulikku toimet rasedusele või embrüo/loote arengule.

Piiratud andmed saadaolevatest rasedate andmebaasidest ei viita põhjuslikule seosele montelukasti ja
väärarendite (st jäsemete defektide) tekke vahel, millest on harva teatatud ülemaailmsete
turuletulekujärgsete kogemuste põhjal.

Montelukast Teva't võib kasutada raseduse ajal ainult juhul, kui seda peetakse selgelt vajalikuks.

Imetamine
Uuringud rottidel on näidanud, et montelukast eritub piima (vt lõik 5.3). Ei ole teada, kas montelukast
eritub inimese rinnapiima.

Montelukast Teva't võib kasutada rinnaga toitvatel emadel ainult juhul, kui seda peetakse selgelt
vajalikuks.

Eeldatavalt ei mõjuta montelukast patsiendi võimekust autot juhtida või masinaid käsitseda. Siiski, väga
harvadel juhtudel, on kirjeldatud uimasust või pearinglust.

Montelukasti on persisteeriva astmaga patsientide kliinilistes uuringutes hinnatud järgnevalt:
- 10 mg õhukese polümeerikattega tablette ligikaudu 4000 täiskasvanud 15-aastasel ja vanemal
patsiendil
- 5 mg närimistablette ligikaudu 1750 lapsel vanuses 6…14 aastat
- 4 mg närimistablette 851 lapsel vanuses 2…5 aastat ja 4 mg graanuleid 175 lapsel vanuses 6 kuud
kuni 2 aastat.

Montelukasti on intermiteeruva astmaga patsientide kliinilistes uuringutes hinnatud järgnevalt:
- 4 mg graanuleid ja närimistablette 1038 lapsel vanuses 6 kuud kuni 5 aastat.

Kliinilistes uuringutes on montelukastiga ravitud patsientidel teatatud järgmistest ravimiga seotud
kõrvaltoimetest sageli (≥ 1/100 kuni < 1/10) ning suurema esinemissagedusega kui platseeboga ravitud
patsientidel:

Organsüsteemi
15-aastased ja
6…14-aastased
2…5-aastased
6 kuu kuni 2-
klass
vanemad
lapsed
lapsed
aastased lapsed
täiskasvanud
(üks 8-nädalane
(üks 12-nädalane
(üks 6-nädalane
patsiendid
uuring; n=201)
uuring; n=461)
uuring; n=175)
(kaks 12-nädalast (kaks 56-nädalast
(üks 48-nädalane
uuringut; n=795)
uuringut; n=615)
uuring; n=278)
Närvisüsteemi
peavalu
peavalu

hüperkineesia
häired
Respiratoorsed,



astma
rindkere ja
mediastiinumi
häired
Seedetrakti
kõhuvalu

kõhuvalu
kõhulahtisus
häired
Naha ja



ekseem, lööve
nahaaluskoe
kahjustused
Üldised häired ja


janu

manustamiskoha
reaktsioonid

Pikaajalise astmaravi korral kliinilistes uuringutes piiratud arvu patsientidega, täiskasvanutel kuni 2 aasta
ja 6…14-aastastel lastel kuni 12 kuu jooksul, ei muutunud ohutusprofiil.

Kumulatiivselt raviti montelukastiga 502 last vanuses 2…5 aastat vähemalt 3 kuud, 338 patsienti 6 kuud
või kauem ja 534 patsienti 12 kuud või kauem. Pikaajalise ravi korral ei muutunud ka nendel patsientidel
ravimi ohutusprofiil.
Ohutusprofiil lastel vanuses 6 kuud kuni 2 aastat ei muutunud ravi korral kuni 3 kuud.

Järgmistest kõrvaltoimetest on teatatud turuletulekujärgsel kasutamisel:
Kõrvaltoimete esinemissagedused on liigitatud järgnevalt: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10),
aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10 000), teadmata
(esinemissagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Infektsioonid ja infestatsioonid
Väga sage: ülemiste hingamisteede infektsioon1

Vere ja lümfisüsteemi häired
Harv: suurenenud kalduvus veritsemisele

Immuunsüsteemi häired
Aeg-ajalt: ülitundlikkusreaktsioonid, sh anafülaksia
Väga harv: maksa eosinofiilne infiltratsioon

Psühhiaatrilised häired
Aeg-ajalt: ebatavalised unenäod, sh hirmu-unenäod, unetus, somnambuulia, ärrituvus, ärevus, rahutus,
agiteeritus, sh agressiivne käitumine või vaenulikkus, depressioon
Harv: treemor
Väga harv: hallutsinatsioonid, düsorienteeritus, suitsidaalne mõtlemine ja käitumine (suitsidaalsus)

Närvisüsteemi häired
Aeg-ajalt: pearinglus, uimasus, paresteesia, hüpoesteesia, krambid

Südame häired
Harv: palpitatsioonid

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Aeg-ajalt: ninaverejooks
Väga harv: Churg-Straussi sündroom (CSS) (vt lõik 4.4)

Seedetrakti häired
Sage: kõhulahtisus2, iiveldus2, oksendamine2
Aeg-ajalt: suukuivus, düspepsia

Maksa ja sapiteede häired
Sage: seerumi transaminaaside aktiivsuse tõus (ALAT, ASAT)
Väga harv: hepatiit (sh kolestaatiline, hepatotsellulaarne ja segatüüpi maksakahjustus)

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Sage: lööve2
Aeg-ajalt: verevalumid, urtikaaria, kihelus
Harv: angioödeem
Väga harv: nodoosne erüteem, multiformne erüteem

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Aeg-ajalt: artralgia, müalgia, sh lihaskrambid

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Sage: püreksia2
Aeg-ajalt: asteenia/väsimus, halb enesetunne, ödeem

1 Seda kõrvaltoimet on väga sageli kirjeldatud montelukasti saanud patsientidel, kuid sellest teatati väga
sageli ka kliiniliste uuringute platseeborühma patsientidel.

2 Seda kõrvaltoimet on sageli kirjeldatud montelukasti saanud patsientidel, kuid sellest teatati sageli ka
kliiniliste uuringute platseeborühma patsientidel.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Spetsiifilist teavet montelukasti üleannustamise ravi kohta ei ole saadaval. Kroonilise astma uuringutes on
montelukasti manustatud täiskasvanutele annustes kuni 200 mg ööpäevas 22 nädala jooksul ning
lühiajalistes uuringutes kuni 900 mg ööpäevas ligikaudu ühe nädala jooksul ilma kliiniliselt oluliste
kõrvaltoimeteta.
Turuletulekujärgsel kasutamisel ja kliinilistes uuringutes on esinenud teateid ägedast üleannustamisest
montelukastiga. Nende hulka kuuluvad teated täiskasvanutel ja lastel nii suurte annustega nagu 1000 mg
(ligikaudu 61 mg/kg 42 kuu vanusel lapsel). Vaadeldud kliinilised ja laboratoorsed leiud olid kooskõlas
ohutusprofiiliga täiskasvanutel ja lastel. Enamikes üleannustamiste teadetes ei olnud kõrvaltoimeid
esinenud. Kõige sagedamini esinevad kõrvaltoimed olid kooskõlas montelukasti ohutusprofiiliga ja nende
hulka kuulusid kõhuvalu, unisus, janu, peavalu, oksendamine ja psühhomotoorne hüperakiivsus.

Ei ole teada, kas montelukast on dialüüsitav peritoneaal- või hemodialüüsil.

Farmakoterapeutiline rühm: leukotrieeniretseptorite antagonistid
ATC-kood: R03DC03

Tsüsteinüülleukotrieenid (LTC4, LTD4, LTE4) on tugevatoimelised põletikulised eikosanoidid, mis
vabanevad erinevatest rakkudest, sh nuumrakkudest ja eosinofiilidest. Need tähtsad proastmaatilised
mediaatorid seonduvad tsüsteinüülleukotrieenide (CysLT) retseptoritega, mida leidub inimese
hingamisteedes ja mis põhjustavad reaktsioone hingamisteedes, sh bronhide ahenemist, rögaeritust,
veresoonte läbilaskvust ja eosinofiilide kogunemist.

Montelukast on suukaudselt toimiv ühend, mis seondub suure afiinsuse ja selektiivsusega CysLT1
retseptoritega. Kliinilistes uuringutes pärssis juba montelukasti 5 mg annus LTD4 poolt põhjustatud
bronhide ahenemist. Bronhide lõõgastumist täheldati 2 tunni jooksul pärast ravimi suukaudset
manustamist. Beetaagonisti bronhe lõõgastav toime oli aditiivne montelukasti vastavale toimele. Ravi
montelukastiga pärssis antigeeniga kokkupuutest tingitud varase ja hilise faasi bronhide ahenemist.
Võrreldes platseeboga vähenes montelukasti toimel perifeerse vere eosinofiilide arv nii täiskasvanutel kui
lastel. Eraldi uuringus vähenes montelukast-ravi toimel oluliselt eosinofiilide hulk hingamisteedes
(mõõdetuna rögas). Täiskasvanutel ja 2...14-aastastel lastel vähenes montelukasti toimel platseeboga
võrreldes perifeerse vere eosinofiilide arv ning samal ajal paranes kliiniline kontroll astma üle.

Täiskasvanute uuringutes viis montelukasti manustamine annuses 10 mg üks kord ööpäevas platseeboga
võrreldes hommikuse FEV1 (10,4% vs 2,7% muutus algväärtusest), ennelõunase ekspiratoorse tippvoolu
kiiruse (PEFR) (24,5 l/min vs 3,3 l/min muutus algväärtusest) olulise paranemise ning beetaagonisti kogu
kasutamise olulise vähenemiseni (-26,1% vs -4,6% muutus algväärtusest). Patsientide poolt kirjeldatud
päevasel ajal ja öösel esinevate astmanähtude skoori paranemine oli oluliselt suurem kui platseebo puhul.

Täiskasvanute uuringutes demonstreeriti montelukasti võimet suurendada inhaleeritava kortikosteroidi
kliinilist toimet (% muutus algväärtusest inhaleeritava beklometasooni pluss montelukasti vs
beklometasooni puhul vastavalt FEV1: 5,43% vs 1,04%; beetaagonisti kasutamine: -8,70% vs 2,64%).
Inhaleeritava beklometasooniga (200 mikrogrammi kaks korda päevas läbi vahemahuti) võrreldes
saavutati montelukasti puhul kiirem esialgne ravivastus, kuigi 12-nädalase uuringu jooksul andis
beklometasoon suurema keskmise raviefekti (% muutus algväärtusest montelukasti vs beklometasooni
puhul vastavalt FEV1: 7,49% vs 13,3%; beetaagonisti kasutamine: -28,28% vs -43,89%). Kuid võrreldes
beklometasooniga saavutas kõrge protsent montelukastiga ravitud patsiente sarnase kliinilise ravivastuse
(nt 50% beklometasooniga ravitud patsientidest saavutas FEV1 paranemise algväärtusest ligikaudu 11%
või enam, samal ajal kui ligikaudu 42% montelukastiga ravitud patsientidest saavutas samasuguse
ravivastuse).

12-nädalases platseebokontrollitud uuringus 2...5-aastastel lastel paranesid 4 mg montelukasti üks kord
ööpäevas manustamisel platseeboga võrreldes astma kontrolli näitajad, vaatamata samaaegsele baasravile
(inhaleeritavad/nebuliseeritavad kortikosteroidid või inhaleeritav/nebuliseeritav naatriumkromoglükaat).
60% patsientidest ei saanud mingit baasravi. Võrreldes platseeboga vähenesid montelukasti toimel
päevasel ajal esinevad sümptomid (sh köha, vilisev hingamine, hingamisraskus ja tegevuse piiratus) ning
öised sümptomid. Montelukasti toimel vähenes ka platseeboga võrreldes beetaagonisti „vastavalt
vajadusele” kasutamine ja astma süvenemise tõttu kortikosteroid hooravimi kasutamine. Montelukasti
saanud patsientidel oli rohkem astmanähtudeta päevi kui platseebot saanutel. Ravitoime saabus pärast
esimese annuse manustamist.
12 kuud kestnud platseebokontrollitud uuringus 2...5-aastastel kerge astma ja episoodiliste ägenemistega
lastel viis montelukast 4 mg üks kord ööpäevas platseeboga võrreldes astma ägenemise episoodide aastase
esinemissageduse olulise (p≤0,001) vähenemiseni (vastavalt 1,60 vs 2,34 episoodi) [astma ägenemise
episoodi defineeriti kui ≥3 järjestikusel päeval päevasel ajal esinevaid sümptomeid, mis vajavad
beetaagonisti või kortikosteroidide (suukaudsed või inhaleeritavad) kasutamist või astma tõttu
hospitaliseerimist]. Astma ägenemise episoodide aastase esinemissageduse protsentuaalne vähenemine oli
31,9%, 95% CI 16,9; 44,1.
8-nädalases uuringus 6...14-aastastel lastel viis montelukast 5 mg üks kord päevas platseeboga võrreldes
hingamisfunktsiooni olulise paranemiseni (FEV1 8,71% vs 4,16% muutus algväärtusest; AM PEFR 27,9
l/min vs 17,8 l/min muutus algväärtusest) ja „vastavalt vajadusele” beetaagonisti kasutamise vähenemiseni
(-11,7% vs +8,2% muutus algväärtusest).
12-kuulises uuringus, mis võrdles montelukasti ja inhaleeritava flutikasooni toimet astmakontrollile
6...14-aastastel kerge püsiva astmaga lastel, oli montelukast samaväärne flutikasooniga esmase
tulemusnäitaja - astma hooravimi vabade päevade protsendi - suurendamisel. Keskmiselt suurenes
12-kuulise raviperioodi jooksul astma hooravimi vabade päevade protsent 61,6-lt 84,0-ni montelukasti
rühmas ning 60,9-lt 86,7-ni flutikasooni rühmas. Astma hooravimi vabade päevade protsendi
vähimruutude (LS) keskmise suurenemise rühmadevaheline erinevus oli statistiliselt oluline (-2,8%, 95%
CI -4,7; -0,9), kuid jäi eelnevalt kindlaksmääratud kliinilise samaväärsuse piiridesse. Nii montelukasti kui
flutikasooni toimel paranesid ka astmakontrolli teisesed muutujad, mida hinnati 12-kuulise raviperioodi
jooksul:
- FEV1 suurenes 1,83 liitrist 2,09 liitrini montelukasti rühmas ja 1,85 liitrist 2,14 liitrini flutikasooni
rühmas. FEV1 vähimruutude (LS) keskmise suurenemise rühmadevaheline erinevus oli -0,02 l, 95%
CI -0,06; 0,02. % eeldatava FEV1 keskmine suurenemine algväärtusest oli 0,6% montelukasti
ravirühmas ja 2,7% flutikasooni ravirühmas. % eeldatava FEV1 algväärtusest muutuse LS keskmiste
erinevus oli oluline: -2,2%, 95% CI -3,6; -0,7.
- Beetaagonisti kasutamise päevade protsent vähenes 38,0-lt 15,4-ni montelukasti rühmas ja 38,5-lt
12,8-ni flutikasooni rühmas. Beetaagonisti kasutamise päevade protsendi LS keskmiste
rühmadevaheline erinevus oli oluline: 2,7, 95% CI 0,9; 4,5.
- Astmahooga patsientide protsent (astmahoogu defineeritakse kui astma süvenemise perioodi, mis
vajas suukaudset hormoonravi, plaanivälist külastust arsti juurde, erakorralise meditsiini osakonda
või hospitaliseerimist) oli 32,2 montelukasti rühmas ja 25,6 flutikasooni rühmas; riskisuhe (95% CI)
oli oluline: 1,38 (1,04; 1,84).
- Uuringuperioodi jooksul süsteemset (peamiselt suukaudset) kortikosteroidravi kasutanud
patsientide protsent oli 17,8% montelukasti rühmas ja 10,5% flutikasooni rühmas. LS keskmiste
rühmadevaheline erinevus oli oluline: 7,3%, 95% CI 2,9; 11,7.
Füüsilisest koormusest tingitud bronhokonstriktsiooni olulist vähenemist demonstreeriti 12-nädalases
uuringus täiskasvanutel (FEV1 maksimaalne langus 22,33% montelukasti vs 32,40% platseebo puhul; aeg
taastumiseni 5% piiridesse FEV1 algväärtusest 44,22 min vs 60,64 min). See toime püsis kogu 12-nädalase
uuringuperioodi vältel. Füüsilisest koormusest tingitud bronhokonstriktsiooni vähenemist demonstreeriti
ka lühiajalises uuringus 6...14-aastastel lastel (FEV1 maksimaalne langus 18,27% vs 26,11%; aeg
taastumiseni 5% piiridesse FEV1 algväärtusest 17,76 min vs 27,98 min). Mõlemas uuringus demonstreeriti
toimet üks kord ööpäevas annustamisintervalli lõpus.
Aspiriini suhtes tundlikel astmahaigetel, kes said samaaegselt inhaleeritavaid ja/või suukaudseid
kortikosteroide, viis ravi montelukastiga astmakontrolli olulise paranemiseni platseeboga võrreldes (FEV1
8,55% vs -1,74% muutus algväärtusest ja kogu beetaagonisti kasutamise vähenemine -27,78% vs 2,09%
muutus algväärtusest).

Imendumine: Pärast suukaudset manustamist imendub montelukast kiiresti. Täiskasvanutel saabub tühja
kõhuga manustatud 10 mg õhukese polümeerikattega tableti keskmine maksimaalne plasma
kontsentratsioon (C
) kolme tunniga (T
) pärast manustamist. Keskmine biosaadavus suukaudsel
max
max
manustamisel on 64%. Suukaudsel manustamisel ei mõjuta standardne toit keskmist biosaadavust ega
C
-i. Ohutust ja efektiivsust demonstreeriti kliinilistest uuringutes, kus 10 mg õhukese polümeerikattega
max
tablette manustati sõltumata söömise ajast.

Täiskasvanutel saavutatakse tühja kõhuga manustatud 5 mg närimistablettidega C
kahe tunni jooksul
max
pärast manustamist. Keskmine biosaadavus suukaudsel manustamisel on 73% ning see langeb 63%-ni
tavalise toiduga võttes.

Pärast 4 mg närimistableti manustamist 2…5-aastastele tühja kõhuga lastele saavutatakse C
kahe tunni
max
jooksul pärast manustamist. Keskmine C
on 66% kõrgem, samas kui keskmine C on madalam kui
max
min
täiskasvanutel, kes said 10 mg tableti.

Jaotumine: Montelukast seondub enam kui 99% ulatuses plasmavalkudega. Montelukasti
püsikontsentratsiooni jaotusruumala on keskmiselt 8…11 liitrit. Radioaktiivse märgisega montelukasti
katsed rottidel näitavad minimaalset hematoentsefaalbarjääri läbivust. Lisaks oli radioaktiivse märgisega
materjali kontsentratsioon 24 tundi pärast manustamist kõikides teistes kudedes minimaalne.

Biotransformatsioon: Montelukast metaboliseerub ulatuslikult. Raviannustega uuringutes ei ole
montelukasti metaboliitide plasmakontsentratsioonid püsikontsentratsiooni tingimustes määratavad ei
täiskasvanutel ega lastel.

In vitro uuringud, milles kasutati inimese maksa mikrosoome, viitasid sellele, et tsütokroomid P450 3A4,
2A6 ja 2C9 osalevad montelukasti metabolismis. Põhinedes edasistele inimese maksa mikrosoomidega in
vitro teostatud uuringute tulemustele ei inhibeeri montelukasti raviaegsed plasmakontsentratsioonid
tsütokroome P450 3A4, 2C9, 1A2, 2A6, 2C19 või 2D6. Metaboliitide panus montelukasti ravitoimesse on
minimaalne.

Eritumine: Montelukasti keskmine plasmakliirens tervetel täiskasvanutel on 45 ml/min. Radioaktiivse
märgisega montelukasti suukaudse manustamise järgselt leiti 86% radioaktiivsusest 5 päeva väljaheidete
kogumis ning < 0,2% leiti uriinist. Seostades selle montelukasti hinnangulise suukaudse biosaadavusega,
näitab see, et montelukast ja selle metaboliidid erituvad peaaegu ainult sapiga.

Erinevused patsientidel: Annuse kohandamine eakatel või kerge kuni mõõduka maksapuudulikkusega
patsientidel ei ole vajalik. Neerukahjustusega patsientidel ei ole uuringuid läbi viidud. Kuna montelukast
ja selle metaboliidid erituvad sapiga, ei peeta annuse kohandamist neerukahjustusega patsientidel
vajalikuks. Puuduvad andmed montelukasti farmakokineetika kohta raske maksapuudulikkusega
patsientidel (Child-Pugh skoor > 9).

Suure montelukasti annuse puhul (20…60-kordne soovitatav annus täiskasvanutel) märgati teofülliini
plasmakontsentratsiooni vähenemist. Seda toimet ei nähtud soovitatud annuse 10 mg üks kord ööpäevas
puhul.

Toksilisuse uuringutes loomadel märgati väikseid seerumi biokeemilisi muutusi ALAT, glükoosi, fosfori
ja triglütseriidide osas, mis olid olemuselt mööduvad. Toksilisuse nähud loomadel olid: suurenenud
süljeeritus, seedetrakti sümptomid, kõhulahtisus ja ioonide tasakaaluhäired. Need esinesid annuste juures,
mis kindlustasid > 17-kordse süsteemse ekspositsiooni, mida nähti kliiniliste annuste korral. Ahvidel
ilmnesid kõrvaltoimed alates annustest 150 mg/kg/ööpäevas (> 232-kordne võrreldes kliiniliste annustega
nähtud süsteemse ekspositsiooniga). Loomkatsetes ei mõjutanud montelukast fertiilsust ega
reproduktiivsust süsteemse ekspositsiooni juures, mis ületab kliinilise süsteemse ekspositsiooni rohkem
kui 24-kordselt. Kerget kehakaalu vähenemist järeltulijatel märgati emaste rottide fertiilsuse uuringus, kes
said 200 mg/kg/ööpäevas (> 69-kordne kliiniline süsteemne ekspositsioon). Katsed küülikutel näitasid
suurenenud mittetäieliku luustumise esinemissagedust, samaaegsete kontroll-loomadega võrreldes
süsteemse ekspositsiooni juures, mis ületas > 24-kordselt süsteemse ekspositsiooni kliiniliste annuste
korral. Rottidel mingeid arenguhälbeid ei nähtud. On näidatud, et montelukast läbib platsentaarbarjääri
ning eritub loomade piima.

Ühekordse suukaudse montelukastnaatriumi kuni 5000 mg/kg annuse manustamise järel ei esinenud hiirtel
ega rottidel, kellele manustati testimiseks maksimaalset annust, ühtki surmajuhtumit (vastavalt
15 000 mg/m2 hiirtel ja 30 000 mg/m2 rottidel). See annus on võrdne 25 000-kordse soovitatud annusega
täiskasvanul (põhinedes täiskasvanud patsiendi kaalul 50 kg).
Leiti, et montelukast ei ole fototoksiline hiirtel UVA, UVB ja nähtava valguse spektris annuste kuni
500 mg/kg/ööpäevas juures (ligikaudu > 200-kordne süsteemne ekspositsioon).
In vitro ja in vivo uuringutes näriliste liikidel ei olnud montelukast mutageenne ega tumorigeenne.

Mannitool (E421)
Naatriumlaurüülsulfaat
Hüdroksüpropüültselluloos
Punane raudoksiid (E172)
Kirsimaitseaine PHS-143671:
maltodekstriinid (mais) ja modifitseeritud tärklis E1450 (vahamais)
Aspartaam (E951)
Naatriumtärklisglükolaat (mais) Tüüp A
Magneesiumstearaat

Ei kohaldata.

2 aastat

Hoida temperatuuril kuni 30°C. Hoida blister välispakendis, valguse eest kaitstult.

Alumiinium - alumiinium blistrid:

Pakendis 7, 14, 15, 20, 28, 30, 50, 56, 60, 90, 98 või 100 närimistabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erinõuded puuduvad.