METFOGAMMA 1000

II tüüpi diabeedi ravi, eelkõige ülekaalulistel patsientidel, kui ainult dieedi ja füüsilise koormusega ei
saavutata piisavat kontrolli vere glükoosisisalduse üle.
- Täiskasvanutel võib Metfogamma 1000, õhukese polümeerikattega tablette kasutada
monoteraapiana või kombinatsioonis teiste suukaudsete diabeedivastaste ravimite või
insuliiniga.
- Üle 10-aastastel lastel ja noorukitel võib Metfogamma 1000, õhukese polümeerikattega tablette
kasutada monoteraapiana või kombinatsioonis insuliiniga.
Ülekaalulistel II tüüpi diabeediga täiskasvanud patsientidel, kellel on metformiinvesinikkloriidi
kasutatud esmavaliku ravimina pärast dieetravi ebaõnnestumist, on täheldatud diabeedi tüsistuste
vähenemist (vt lõik 5.1).

Täiskasvanud:

Monoteraapia ja kombinatsioon teiste suukaudsete antidiabeetiliste ravimitega:
Tavaline algannus on 500 mg või 850 mg metformiinvesinikkloriidi, kaks või kolm korda ööpäevas,
manustatuna söögi ajal või pärast sööki.
10...15 päeva pärast ravi algust tuleb annust kohandada vastavalt vere glükoositasemele. Annuse
aeglane suurendamine võib parandada gastrointestinaalset taluvust.
Patsientidel, kes saavad metformiinvesinikkloriidi suuri annuseid (2…3 grammi ööpäevas), võib
asendada kaks metformiinvesinikkloriidi 500 mg õhukese polümeerikattega tabletti ühe Metfogamma
1000 mg õhukese polümeerikattega tabletiga. Maksimaalne soovitatav annus on 3 g
metformiinvesinikkloriidi ööpäevas, mis võetakse 3 eraldi annusena.
Üleminekul mõnelt teiselt suukaudselt diabeedivastaselt ravimilt: katkestage eelnev ravi ja alustage
seejärel eespool mainitud metformiinhüdrokloriidi annusega.

Kombinatsioon insuliiniga:
Metformiinvesinikkloriidi ja insuliini võib kombineerida, saavutamaks paremat kontrolli vere
glükoositaseme üle. Metformiinvesinikkloriidi tavaline algannus on 500 mg või 850 mg kaks või kolm
korda ööpäevas, samas kui insuliini annust reguleeritakse vastavalt vere glükoosiväärtustele.

Eakad:

Kuna eakatel inimestel on neerufunktsioon sageli vähenenud, tuleb metformiinvesinikkloriidi annust
kohandada vastavalt neerufunktsioonile. Vajalik on regulaarne neerufunktsiooni hindamine (vt lõik
4.4).

Lapsed ja noorukid:
Monoteraapia ja kombinatsioon insuliiniga:
- Metfogamma 1000 mg õhukese polümeerikattega tablette saab kasutada 10-aastastel vanematel lastel ja noorukitel.
- Tavaline algannus on 500 mg või 850 mg metformiinvesinikkloriidi üks kord ööpäevas, mis
võetakse sisse söögi ajal või pärast sööki.
10…15 päeva pärast ravi algust tuleb annust kohandada vastavalt vere glükoositasemele. Annuse
aeglane suurendamine võib parandada gastrointestinaalset taluvust. Maksimaalne soovitatav
metformiinvesinikkloriidi annus on 2 g ööpäevas, jagatuna kaheks või kolmeks eraldi annuseks.

- Ülitundlikkus metformiinvesinikkloriidi või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.
- Diabeetiline
ketoatsidoos,
diabeetiline
prekooma.
- Neerupuudulikkus või neerufunktsiooni häire (kreatiniini kliirens <60 ml/min).
- Ägedad seisundid, mis võivad mõjutada neerufunktsiooni, nagu: dehüdratsioon, raske
infektsioon, šokk, joodi sisaldavate kontrastainete veenisisene manustamine (vt lõik 4.4).
- Ägedad või kroonilised haigused, mis võivad põhjustada koe hüpoksiat, nagu: südame- või
hingamispuudulikkus, hiljuti läbipõetud müokardiinfarkt, šokk.
- Maksapuudulikkus, äge alkoholimürgistus, alkoholism.

Laktatsidoos:
Laktatsidoos on harv, kuid tõsine (kõrge suremus varase ravi puudumisel) metaboolne
komplikatsioon, mis võib tekkida metformiinvesinikkloriidi kuhjumisel. Teadaolevad laktatsidoosi
juhud metformiinvesinikkloriidravil olevatel patsientidel ilmnesid eelkõige märkimisväärse
neerupuudulikkusega diabeetilistel patsientidel. Laktatsidoosi tekkimise võimalust peab ja saab
vähendada, mõjutades ka teisi riskifaktoreid, nt halvasti kontrollitud diabeet, ketoos, pikaajaline
paastumine, ülemäärane alkoholi tarvitamine, maksapuudulikkus ja mistahes hüpoksiaga seotud
seisundid.

Diagnoos:
Mittespetsiifiliste nähtude, nt lihaskrampide ja seedehäirete nagu kõhuvalu ning raske asteenia puhul
tuleb arvestada laktatsidoosi riskiga.

Laktatsidoosi iseloomustab atsidootiline düspnoe, kõhuvalu, hüpotermia ja sellele järgnev kooma.
Laboratoorse diagnostika leiud on: vere pH langus, plasma laktaadi väärtus > 5 mmol/l ning
suurenenud anioonivaegus ja laktaat/püruvaat suhe. Kui kahtlustatakse metaboolset atsidoosi, tuleb
metformiinvesinikkloriidi ravi lõpetada ja patsient otsekohe hospitaliseerida (vt lõik 4.9).

Neerufunktsioon:
Kuna metformiinvesinikkloriid eritub neerude kaudu, peab seerumi kreatiniini kliirens (seda on
võimalik määrata seerumi kreatiniini taseme järgi Cockcroft-Gault’i valemi abil) olema määratud enne
ravi algust ja seejärel regulaarselt järgmiselt:
- vähemalt üks kord aastas normaalse neerufunktsiooniga patsientidel,
- vähemalt 2...4 korda aastas patsientidel, kellel kreatiniini kliirensi tase on normi alumisel piiril
ning eakatel inimestel.
Neerufunktsiooni kahjustus esineb eakatel inimestel sageli ja on asümptomaatiline. Erilist ettevaatust
tuleb rakendada situatsioonides, kus neerufunktsioon võib halveneda, nt antihüpertensiivse või
diureetikumraviga alustades ja MSPVA (mittesteroidsed põletikuvastased ained) ravi alguses.

Joodi sisaldava kontrastaine manustamine:
Joodi sisaldavate kontrastainete intravaskulaarne manustamine radioloogilistes uuringutes võib viia
neerupuudulikkuse tekkeni, seetõttu peab metformiinravi katkestama enne uuringut, uuringu ajaks ja
kuni 48 tunniks pärast uuringut. Metformiinravi võib uuesti alustada vaid juhul, kui neerufunktsiooni
on uuesti hinnatud ja see on normaalne (vt lõik 4.5).

Kirurgia:
Metformiinvesinikkloriidravi peab katkestama 48 tundi enne üld-, spinaal- või epiduraalanesteesiaga
operatsiooni. Ravi võib jätkata, kui operatsioonist on möödunud vähemalt 48 tundi või on taastunud
tavaline toitmisrežiim ja ainult juhul kui on kindel, et neerufunktsioon on normaalne.

Lapsed ja noorukid:
II tüüpi diabeedi diagnoos peab olema kinnitatud enne metformiinvesinikkloriidravi alustamist.
Ühe-aastase kontrollitud kliiniliste uuringute käigus ei leitud metformiinvesinikkloriidi toimet kasvule
ja puberteedieale, kuid sellealased pikaajalised andmed puuduvad. Seetõttu on soovitatav hoolikalt
jälgida metformiinvesinikkloriidi toimet neile parameetritele metformiinvesinikkloriidravil olevatel
lastel, eelkõige prepuberteediealistel lastel.
Lapsed vanuses 10…12 aastat:
Laste ja noorukitega läbiviidud kontrollitud kliinilistes uuringutes oli kaasatud vaid 15 isikut vanuses
10…12 aastat. Kuigi metformiinvesinikkloriidi efektiivsus ja ohutus selle vanusegrupi lastel ei
erinenud efektiivsusest ja ohutusest vanematel lastel ja noorukitel, on lastele vanuses 10…12 aastat
soovitatav ravimit määrata erilise ettevaatusega.

Teised ettevaatusabinõud:
Kõik patsiendid peavad jätkama oma dieedi jälgimist ja kindlustama, et süsivesikute tarbimine
ööpäeva lõikes oleks regulaarne. Ülekaalulised patsiendid peavad jätkama madala kalorsusega dieeti.
Regulaarselt peavad olema läbi viidud laboratoorsed analüüsid diabeedi monitooringuks.
Metformiinvesinikkloriid üksinda ei põhjusta hüpoglükeemiat. Siiski on nõutav ettevaatus, kui seda
kasutatakse kombinatsioonis insuliini või teiste suukaudsete diabeediravimitega (nt sulfonüüluurea
preparaadid või meglitiniidid).

Samaaegne kasutamine ei ole soovitatav:

Alkohol:
Suurenenud risk laktatsidoosi tekkeks ägeda alkoholimürgistuse puhul, eriti kui samaaegselt esineb:
paastumine või alatoitumus, maksapuudulikkus.
Vältida alkohoolsete jookide tarbimist ja alkoholi sisaldavaid ravimeid.

Joodi sisaldavad kontrastained (vt lõik 4.4):
Veeni manustatavate joodi sisaldavate kontrastainete kasutamine võib viia neerupuudulikkuseni,
põhjustades metformiinvesinikkloriidi kuhjumist ja laktatsidoosi tekkeriski suurenemist.
Metformiinvesinikkloriidi ei tohi võtta enne protseduuri, selle ajal ja 48 tunni jooksul pärast uuringut.
Metformiinravi võib uuesti alustada alles pärast seda, kui neerufunktsiooni on uuesti hinnatud ja see
on normaalne.

Kombinatsioonid, mis nõuavad kasutamisel ettevaatust:
- Sisemise hüperglükeemilise aktiivsusega ravimid nagu glükokortikoidid (süsteemselt või
lokaalselt manustatavad) ja sümpatomimeetikumid. Vajalik võib olla sagedasem vere
glükoosisisalduse määramine, eriti ravi algul. Vajadusel tuleb metformiini annust ravi jooksul
kohandada teiste kasutatavate ravimitega.
- Diureetikumid, eeskätt lingudiureetikumid, võivad suurendada laktatsidoosi riski, sest võivad
vähendada neerufunktsiooni.

Rasedus ja imetamine

Rasedus
Kontrollimata rasedusaegse diabeediga (gestatsiooni- või permanentsega) kaasneb kaasasündinud
väärarengute ja perinataalse surma riski suurenemine.

Piiratud andmed metformiini kasutamisest raseduse ajal ei viita suurenenud kongenitaalsete
väärarengute suurenenud riskile. Loomkatsetes ei ole ilmnenud kahjulikke toimeid rasedusele, embrüo
või loote arengule, sünnitusele või postnataalsele arengule. Kui patsient plaanib rasedust ja raseduse
ajal on soovitatav, et diabeeti ei ravitaks metformiiniga, vaid tuleb kasutada insuliini, et hoida vere
glükoositaset nii normi lähedal kui võimalik, et vähendada riski loote väärarengute tekkeks.

Imetamine
Metformiin eritub inimese rinnapiima. Rinnaga toidetud vastsündinutel/imikutel ei ole kõrvaltoimeid
täheldatud. Kuna andmed on piiratud, ei ole metformiinravi ajal rinnaga toitmine siiski soovitatav.
Otsuse tegemisel, kas lõpetada lapse rinnaga toitmine, tuleb arvesse võtta rinnaga toitmise kasulikkust
lapsele ning lapsel tekkida võivate potentsiaalsete kõrvaltoimete riski.

Monoteraapia metformiinvesinikkloriidiga ei põhjusta hüpoglükeemiat ja seepärast ei oma toimet
autojuhtimise või masinate käsitsemise võimele.
Siiski, patsient peab olema informeeritud võimalikust hüpoglükeemia riskist kui
metformiinvesinikkloriidi kasutatakse kombinatsioonis teiste antidiabeetiliste ravimitega
(sulfonüüluuread, insuliin, meglitiniidid).

Metformiinvesinikkloriidravi ajal võivad esineda allnimetatud kõrvaltoimed. Esinemissagedused on
defineeritud järgmiselt: väga sage: >1/10; sage: >1/100, <1/10; aeg-ajalt: >1/1000, <1/100; harv:
>1/10 000, <1/1000; väga harv: <1/10 000; teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Igas esinemissageduse rühmas on kõrvaltoimed esitatud tõsiduse vähenemise järjekorras.

Närvisüsteemi häired
Sage: Maitsetundlikkuse häired.

Seedetrakti häired
Väga sage: Seedetrakti häired, nagu iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, kõhuvalu ja söögiisu kadu.
Need kõrvaltoimed esinevad kõige sagedamini ravi alustamisel ja enamikul juhtudel lahenevad
spontaanselt. Nende ärahoidmiseks on soovitatav, et metformiinvesinikkloriidi võetakse 2 või 3 korda
ööpäevas söögi ajal või pärast sööki. Annuse aeglane suurendamine võib samuti parandada seedetrakti
poolset taluvust.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Väga harv: Nahareaktsioonid, nagu erüteem, kihelus, urtikaaria.

Ainevahetus- ja toitumishäired
Väga harv: Laktatsidoos (vt lõik 4.4).
Vitamiin B12 imendumise vähenemine ja taseme langus seerumis metformiinvesinikkloriidi
pikaajalisel kasutamisel. Patsientidel, kellel esineb megaloblastiline aneemia, on soovitatav arvestada
sellise etioloogia võimalusega.

Maksa ja sapiteede häired
Teadmata: Üksikud teated hepatiidi või maksafunktsiooni analüüside kõrvalekallete kohta, mis
lahenesid pärast metformiinvesinikkloriidi manustamise katkestamist.

Avaldatud turuletulekujärgsete andmete järgi ning piiratud pediaatrilise populatsiooniga (vanuses
10…16 aastat, said ravi 1 aasta jooksul) läbi viidud kontrollitud kliiniliste uuringute jooksul teatatud
kõrvaltoimed olid iseloomult ja raskuselt samasugused kui täiskasvanutel.

Isegi kuni 85 g metformiinvesinikkloriidi annustega ei ole hüpoglükeemiat täheldatud, kuigi
laktatsidoosi on esinenud sellistes olukordades. Suur metformiinvesinikkloriidi üleannus või
kaasnevad riskitegurid võivad viia laktatsidoosini. Laktatsidoos on erakorraline juhtum, mida tuleb
ravida haiglas. Kõige efektiivsem ravimeetod laktaadi ja metformiinvesinikkloriidi eemaldamiseks on
hemodialüüs.

Farmakoterapeutiline grupp: Vere glükoosisisaldust vähendavad ained, biguaniidid,
ATC-kood: A10BA02

Metformiinvesinikkloriid on antihüperglükeemilise toimega biguaniid, mis langetab nii basaalset kui
söögijärgset plasma glükoositaset. See ei stimuleeri insuliini sekretsiooni ja seepärast ei põhjusta
hüpoglükeemiat. Metformiinvesinikkloriid võib toimida 3 mehhanismi kaudu:
(1)
vähendab maksasisest glükoosi produktsiooni, inhibeerides glükoneogeneesi ja glükogenolüüsi.
(2)
lihastes tõstab tundlikkust insuliinile, parandades perifeerse glükoosi sidumist ja kasutamist.
(3)
aeglustab glükoosi imendumist seedetraktist.
Metformiinvesinikkloriid stimuleerib rakusisest glükogeeni sünteesi, mõjutades glükogeeni süntaasi.
Metformiinvesinikkloriid suurendab kõigi teadaolevate rakumembraaniga seotud glükoosi
transportvalkude (GLUT) aktiivsust.
Metformiinvesinikkloriid omab inimestel lisaks glükeemia mõjutamisele ka sellest sõltumata
positiivset toimet lipiidide ainevahetusele. Seda on näidatud kontrollitud keskmise kestusega või
pikaajalistes kliinilistes uuringutes, kus terapeutilistes annustes manustatud metformiinvesinikkloriid
langetas üldkolesterooli, LDL kolesterooli ja triglütseriidide taset.

Kliiniline efektiivsus:
Prospektiivne randomiseeritud uuring (UKPDS) on näidanud pikaajalist kasu intensiivsele vere
glükoositaseme kontrollile II tüüpi diabeediga täiskasvanud patsientidel.
Metformiinvesinikkloriidravil olnud ülekaaluliste patsientide ravitulemuste analüüsimine (kui ainult
dieetravi oli ebaõnnestunud) näitas:
- diabeedi komplikatsioonide absoluutse riski olulist vähenemist metformiinvesinikkloriidi grupis
(29,8 juhtu 1000 patsiendiaasta kohta), võrreldes ainult dieedi kasutamisega (43,3 juhtu 1000
patsiendiaasta kohta ), p = 0,0023 ja võrreldes sulfonüüluurea kombinatsioonravi ja insuliini
monoteraapia gruppidega (40,1 juhtu 1000 patsiendiaasta kohta), p = 0,0034;
- diabeediga seotud surmajuhtude absoluutse riski olulist langust: metformiinvesinikkloriidi
grupis 7,5 juhtu 1000 patsiendiaasta kohta, ainult dieedi kasutamisel 12,7 juhtu 1000
patsiendiaasta kohta, p = 0,017;
- üldsuremuse absoluutse riski olulist vähenemist: metformiinvesinikkloriidi grupis 13,5 juhtu
1000 patsiendiaasta kohta, võrreldes ainult dieedi kasutamisel 20,6 juhtu 1000 patsiendiaasta
kohta (p = 0,011) ning võrreldes sulfonüüluurea kombinatsioonravi ja insuliini monoteraapia
gruppidega 18,9 juhuga 1000 patsiendiaasta kohta (p = 0,021);
- müokardiinfarkti absoluutse riski märkimisväärset langust: metformiinvesinikkloriidi grupis 11
juhtu 1000 patsiendiaasta kohta, ainult dieedi puhul 18 juhtu 1000 patsiendiaasta kohta (p =
0,01).
Metformiinvesinikkloriidi kasutamisel täiendava ravimina kombinatsioonis sulfonüüluurea
preparaatidega ei täheldatud kliinilist kasu.
I tüüpi diabeediga patsientidel on metformiinvesinikkloriidi kombinatsioonis insuliiniga kasutatud
üksikutel patsientidel, kuid selle kombinatsiooni kliinilist tõhusust ei ole ametlikult tõestatud.

Kontrollitud kliinilised uuringud piiratud arvul patsientidel vanuses 10…16 aastat, keda raviti 1 aasta
jooksul, näitasid samasugust vastust vere glükoositaseme väärtustes, kui on näidatud täiskasvanutel.

Imendumine:
Pärast suukaudset metformiinvesinikkloriidi annuse manustamist saabub maksimaalne
kontsentratsioon (Tmax) vereplasmas 2,5 tunniga. 500 mg või 850 mg metformiinvesinikkloriidi
absoluutne biosaadavus on tervetel isikutel ligikaudu 50...60%. Pärast suukaudset manustamist on
roojast leitud imendumata fraktsiooni 20...30% juhtudel.
Suukaudsel manustamisel on metformiinvesinikkloriidi imendumine küllastuv ja mittetäielik.
Eeldatakse, et metformiinvesinikkloriidi imendumine on mittelineaarne.
Kasutades soovitatavaid metformiinvesinikkloriidi annuseid ja annustamisintervalle saavutatakse
ravimi püsiv kontsentratsioon plasmas 24...48 tunniga ja tavaliselt jääb see alla 1 mikrogrammi/ml.
Kontrollitud kliinilistes uuringutes ei tõusnud metformiinvesinikkloriidi maksimaalne
plasmakontsentratsioon (Cmax) üle 4 mikrogrammi/ml, isegi maksimaalsete annuste korral.
Toit vähendab ja aeglustab metformiinvesinikkloriidi imendumist. 850 mg annuse manustamise
järgselt koos toiduga oli maksimaalne plasmakontsentratsioon 40% madalam, AUC
(kontsentratsioonikõvera alune pindala) 25% väiksem ja maksimaalse plasmakontsentratsiooni
saavutamiseks vajalik aeg 35 minuti võrra pikem. Nende tulemuste kliiniline tähendus ei ole teada.

Jaotumine:
Seondumine plasmavalkudega on ebaoluline. Metformiinvesinikkloriid jaotub erütrotsüütidesse.
Maksimaalne kontsentratsioon veres on madalam kui plasmas ja saavutatakse ligikaudu samal ajal.
Kõige tõenäolisemalt toimub jaotumine erütrotsüütidesse sekundaarselt. Keskmine jaotusruumala (Vd)
on vahemikus 63…276 liitrit.
Metabolism:
Metformiinvesinikkloriid eritub muutumatul kujul uriiniga. Inimesel ei ole metaboliite
identifitseeritud.
Eritumine:
Metformiinvesinikkloriidi renaalne kliirens on > 400 ml/min, viidates eritumisele glomerulaarse
filtratsiooni ja tubulaarse sekretsiooni teel. Suukaudse manustamise järel on näiv terminaalse
eliminatsiooni poolväärtusaeg ligikaudu 6,5 tundi.
Neerufunktsiooni kahjustuse korral on renaalne kliirens vähenenud vastavalt kreatiniini kliirensi
vähenemisele, millest tingituna eliminatsiooni poolväärtusaeg pikeneb, viies metformiinvesinikkloriidi
taseme tõusule vereplasmas.

Lapsed ja noorukid:
Üksikannuse uuring: metformiinvesinikkloriidi 500 mg üksikannuse manustamisel lapspatsientidele
esines sarnane farmakokineetika nagu tervetel täiskasvanutel.
Korduva annuse uuring: Andmed pärinevad ühest uuringust. Pärast korduvaid 500 mg metformiini
annuseid 2 korda ööpäevas 7 päeva jooksul lapspatsientidele vähenesid maksimaalne
plasmakontsentratsioon (Cmax) ja süsteemne ekspositsioon (AUC0-t) vastavalt ligikaudu 33% ja 40%,
võrreldes diabeeti põdevate täiskasvanutega, kellele manustati 500 mg metformiini annuseid 2 korda
ööpäevas 14 päeva jooksul. Kuna annus on individuaalselt tiitritud glükeemilise kontrolli alusel, on
see kliiniliselt vähe oluline.

Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, genotoksilisuse, kartsinogeensuse ja
reproduktsioonitoksilisuse prekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.

Tableti sisu
Hüpromelloos
Povidoon (K 25)
Magneesiumstearaat

Tableti kate
Hüpromelloos
Makrogool 6000
Titaandioksiid (E171)

Ei ole kohaldatav.

5 aastat

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

15, 30, 60, 120, 180 või 600 õhukese polümeerikattega tabletti blisterpakendites (PVC-alumiinium).
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Erinõuded puuduvad.