LOSARTAN ACTAVIS

Toimeained: losartaan

Ravimi vorm: õhukese polümeerikattega tablett

Ravimi tugevus: 50mg 30TK

Retseptiravim

Pakendi infoleht: teave kasutajale

Ravimi patsiendi infolehe PDF

1. Mis ravim on LOSARTAN ACTAVIS ja milleks seda kasutatakse

Losartaan kuulub angiotensiin II retseptorite antagonistideks nimetatavate ravimite rühma. Angiotensiin II
on organismis toodetav aine, mis seob end retseptoritega veresoontes ja ahendab sooni. Selle tulemusel
tõuseb vererõhk..Losartaan välistab angiotensiin II seondumise nende retseptoritega ja võimaldab
veresoontel lõdvestuda, mille tulemusel omakorda alaneb vererõhk. Losartaan aeglustab neerufunktsiooni
langust kõrge vererõhu ja II tüüpi diabeediga patsientidel.

Losartan Actavis’t kasutatakse:
- kõrge vererõhu (hüpertensioon) raviks täiskasvanutel ning lastel ja noorukitel vanuses 6...18 aastat;
- neerude kaitsmiseks II tüüpi diabeediga hüpertensiivsetel patsientidel, kellel on kliiniliselt tõestatud
neerufunktsiooni häire ja proteinuuria ≥ 0,5 g päevas (seisund, mille puhul uriin sisaldab
ebanormaalset kogust valku);
- kroonilise südamepuudulikkusega patsientide raviks, kui ravi spetsiifiliste ravimitega, mida
nimetatakse angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoriteks (AKE inhibiitorid, kõrge vererõhu
langetamiseks kasutatavad ravimid) ei ole teile arsti arvates sobiv. Kui teie südamepuudulikkus on
stabiliseeritud AKE inhibiitoriga, ei tohi seda vahetada losartaani vastu;
- kõrge vererõhu ja vasaku vatsakese paksenemisega patsientidel on Losartan Actavis vähendanud
insuldi riski ("LIFE näidustus").

2. Mida on vaja teada enne LOSARTAN ACTAVIS võtmist

Mida on vaja teada enne Losartan Actavis'e kasutamist

Ärge võtke Losartan Actavis't:
- kui olete losartaani või selle ravimi mis tahes koostisosade suhtes (loetletud lõigus 6) allergiline;
- kui teil on raske maksafunktsiooni häire;
- pärast kolmandat raseduskuud (samuti on parem vältida Losartan Actavis'e võtmist raseduse
alguses - vt lõik "Rasedus ja imetamine").

Hoiatused ja ettevaatusabinõud
Enne Losartan Actavis'e võtmist pidage nõu oma arsti või apteekriga.
On oluline, et te räägiksite oma arstiga enne Losartan Actavis'e võtmist:
- kui teil on varem esinenud angioödeemi (näo, huulte, kõri ja/või keele turse) (vt ka lõik 4
"Võimalikud kõrvaltoimed");
- kui teil esineb rohket oksendamist või kõhulahtisust, mis viib ülemäärase vedeliku- ja/või soolade
kaotuseni organismist;
- kui te võtate diureetikume (ravimid, mis suurendavad neerude kaudu eritatava vedeliku hulka) või
olete piiratud soolasisaldusega dieedil, mis viib ülemäärase vedeliku- ja/või soolade kaotuseni
organismist (vt lõik 3 „Annustamine patsientide erigruppides“);
- kui teil esineb teadaolevalt neerudesse viivate veresoonte kitsenemist või blokaadi või kui teile on
hiljuti siirdatud neer;
- kui teil on maksafunktsiooni häired (vt lõik 2 „Ärge võtke Losartan Actavis’t“ ja lõik 3
„Annustamine patsientide erigruppides“);
- kui teil on südamepuudulikkus ilma või koos neerupuudulikkusega või samaaegselt koos raske
eluohtliku südamearütmiaga. Eriline ettevaatus on vajalik, kui teid ravitakse samal ajal
beetablokaatoriga;
- kui teil on probleeme südameklappide või südamelihasega;
- kui teil on südame pärgarterite tõbi (põhjustatud südame veresoonte vähenenud verevarustusest) või
ajuverevarustuse häired (põhjustatud häiritud vereringest peaajus);
- kui teil on primaarne hüperaldosteronism (sündroom, mis kaasneb aldosterooni nimelise hormooni
sekretsiooni suurenemisega neerupealistest ja mis on põhjustatud häirest sisesekretoorses näärmes
eneses);
- kui arvate end olevat rase (või kui planeerite rasestumist). Raseduse algul ei soovitata Losartan
Actavis’t kasutada ja seda ei tohi võtta peale kolmandat raseduskuud, sest see võib põhjustada tõsist
kahju sündivale lapsele (vt lõik „Rasedus ja imetamine“).

Lapsed ja noorukid
Losartan Actavis‘e mõju lastele on uuritud. Lisateabe saamiseks rääkige oma arstiga.
Losartaani ei soovitata neeru- või maksatalitluse häiretega lastele ega alla 6-aastastele lastele, sest nende
patsiendirühmade kohta on andmeid piiratult.

Muud ravimid ja Losartan Actavis
Teatage oma arstile või apteekrile kui te kasutate, olete hiljuti kasutanud või kavatsete kasutada mis tahes
muid ravimeid. Olge eriti tähelepanelik, kui võtate ravi ajal Losartan Actavis’ega järgmisi ravimeid:
- teised vererõhku alandavad ravimid, kuna need võivad täiendavalt vererõhku alandada. Vererõhku
võivad samuti langetada järgnevad ravimid/ravimite klassid: tritsüklilised antidepressandid,
antipsühhootikumid, baklofeen, amifostiin.
- ravimid, mis säilitavad või mis suurendavad kaaliumitaset (nt kaaliumilisandid, kaaliumi sisaldavad
soolaasendajad või kaaliumisäästvad ravimid, nagu teatud diureetikumid [amiloriid, triamtereen,
spironolaktoon] või hepariin).
- mittesteroidsed põletikuvastased ravimid, nt indometatsiin, k.a COX-2-inhibiitorid (ravimid, mis
alandavad põletikku ja mida saab kasutada valu vastu), kuna need võivad vähendada losartaani
vererõhku alandavat toimet.
Kui teie neerufunktsioon on häiritud, võib nende ravimite samaaegne manustamine viia neerufunktsiooni
halvenemiseni.
Liitiumi sisaldavaid ravimeid ei tohi võtta koos losartaaniga ilma arsti hoolika järelvalveta. Vajalikud
võivad olla spetsiaalsed ettevaatusabinõud (nt vereproovid).

Eriline ettevaatus on vajalik juhul, kui teid ravitakse samaaegselt mõne teise angiotensiin II retseptori
antagonistiga (näiteks valsartaan või telmisartaan) või AKE inhibiitoriga (nagu enalapriil või ramipriil),
kuna madala vererõhu, minestamise, kaaliumisisalduse suurenemise ja neerufunktsiooni muutuste
esinemissagedused võivad suureneda.

Losartan Actavis koos toidu ja joogiga
Losartan Actavis’t võib võtta sõltumata söögiaegadest.

Rasedus ja imetamine
Kui te olete rase, imetate või arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi
kasutamist nõu oma arsti või apteekriga.
Rasedus
Te peate rääkima oma arstile kui arvate end olevat rase (või soovite rasestuda). Tavaliselt soovitab arst teil
lõpetada Losartan Actavis’e võtmise enne rasestumist või niipea kui te teate, et olete rasestunud ja määrab
teile Losartan Actavis’e asemel mõne teise ravimi. Losartan Actavis’t ei soovitata kasutada raseduse algul
ning seda ei tohi võtta olles enam kui 3 kuud rase, sest see võib põhjustada tõsist kahju sündivale lapsele
kasutamisel pärast kolmandat raseduskuud.

Imetamine
Rääkige oma arstile, kui toidate last rinnaga või kavatsete seda teha. Losartan Actavis’t ei ole soovitatav
imetamise ajal kasutada. Arst määrab teile sobivama ravimi, kui soovite imikut, eriti vastsündinut või
enneaegset, rinnaga toita.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine
Uuringuid ravimi mõjust autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole läbi viidud. Losartan
Actavis ei mõjuta tõenäoliselt teie võimet juhtida autot või käsitseda masinaid. Siiski, nagu teisedki kõrge
vererõhu raviks kasutatavad ravimid, võib losartaan põhjustada mõnedel inimestel pearinglust või
uimasust. Kui teil esineb pearinglust või uimasust, peate te enne mainitud tegevuse sooritamist rääkima
oma arstiga.

3. Kuidas LOSARTAN ACTAVIS võtta

Võtke seda ravimit alati täpselt nii, nagu arst on teile selgitanud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage nõu
oma arsti või apteekriga. Teie arst otsustab, milline on sobiv Losartan Actavis'e annus teie seisundi ja
selle põhjal, kas te võtate teisi ravimeid.

Kõrge vererõhuga täiskasvanud patsiendid
Ravi algab tavaliselt 50 mg losartaaniga (üks tablett Losartan Actavis, 50 mg) üks kord päevas.
Maksimaalse vererõhku langetava toimeni peaks jõutama 3…6 nädalaga pärast ravi algust. Mõnedel
patsientidel võidakse annust hiljem suurendada 100 mg losartaanini (kaks tabletti Losartan Actavis, 50
mg) üks kord päevas.
Kõrge vererõhu ja II tüüpi diabeediga täiskasvanud patsiendid
Ravi algab tavaliselt 50 mg losartaaniga (üks tablett Losartan Actavis, 50 mg) üks kord päevas. Hiljem
võidakse annust suurendada 100 mg losartaanini (kaks tabletti Losartan Actavis, 50 mg) üks kord päevas,
sõltuvalt teie ravivastusest.
Losartaani tablette võib manustada koos teiste vererõhku alandavate ravimitega (nt diureetikumid,
kaltsiumikanali blokaatorid, alfa- või beeta-adrenoblokaatorid ja tsentraalse toimega ravimid) nagu ka
insuliini ja teiste tavapäraselt vere glükoosisisalduse vähendamiseks kasutatavate ravimitega (nt
sulfonüüluuread, glitasoonid ja glükosidaasi inhibiitorid).

Südamepuudulikkusega täiskasvanud patsiendid
Ravi algab tavaliselt 12,5 mg losartaaniga (üks tablett Losartan Actavis, 12,5 mg) üks kord päevas.
Üldiselt tuleb annust suurendada järk-järgult igal nädalal (st 12,5 mg päevas esimesel nädalal, 25 mg
päevas teisel nädalal, 50 mg päevas kolmandal nädalal, 100 mg päevas neljandal nädalal, 150 mg päevas
viiendal nädalal) kuni arsti poolt määratud säilitusannuseni Maksimaalne annus on 150 mg losartaani
(näiteks kolm tabletti Losartan Actavis 50 mg või üks tablett Losartan Actavis 100 mg ja üks tablett
Losartan Actavis 50 mg) üks kord päevas.

Südamepuudulikkuse ravis kombineeritakse losartaani tavaliselt diureetikumiga (ravim, mis suurendab
teie neerude kaudu erituva vee kogust) ja/või digitaalisega (ravim, mis aitab muuta teie südant tugevamaks
ja tõhusamaks) ja/või beetablokaatoriga.

Annustamine patsientide erigruppides
Arst võib soovitada väiksemat annust, eriti ravi alustamiseks, teatud kindlatel patsientidel, nagu nendel,
keda ravitakse diureetikumide suurte annustega, maksakahjustusega patsientidel või üle 75-aastastel
patsientidel. Raske maksakahjustusega patsientidel ei ole losartaani kasutamine soovitatav (vt lõik „Ärge
võtke Losartan Actavis’t“).

Kasutamine lastel ja noorukitel (vanuses 6...18 aastat)
Soovitatav annus lastele ja noorukitele, kes kaaluvad 20 kuni 50 kg on 25 mg üks kord ööpäevas.
Erandjuhtudel võib annust suurendada maksimaalselt 50 mg üks kord ööpäevas.

Lastele ja noorukitele, kes kaaluvad üle 50 kg on tavaline annus 50 mg üks kord ööpäevas. Erandjuhtudel
võib annust suurendada maksimaalselt 100 mg üks kord ööpäevas.

Manustamine
Tabletid tuleb alla neelata klaasitäie veega. Püüdke oma päevane annus võtta iga päev samal ajal. On väga
oluline, et te jätkaksite Losartan Actavis’e võtmist kuni arst pole teile teisiti öelnud.

Kui te võtate Losartan Actavis’t rohkem kui ette nähtud
Kui te võtate juhuslikult liiga palju tablette või neelab laps mõne alla, pöörduge viivitamatult oma arsti
poole. Üleannustamise sümptomid on madal vererõhk, kiirenenud pulss, võimalik on ka aeglane pulss.

Kui te unustate Losartan Actavis’t võtta
Kui te unustate juhuslikult oma igapäevase annuse võtmata, võtke järgmine annus tavalisel ajal. Ärge
võtke kahekordset annust, kui tablett jäi eelmisel korral võtmata.
Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Kui te lõpetate Losartan Actavis’e võtmise
Tähtis on jätkata Losartan Actavis’e võtmist senikaua, kui arst on määranud, sest see tagab püsiva
kontrolli teie vererõhu üle.
Kui teil on tunne, et losartaani toime on liiga tugev või liiga nõrk, pidage nõu oma arsti või apteekriga

Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.


4. Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.

Kui teil tekivad järgmised kõrvaltoimed, lõpetage Losartan Actavis'e võtmine ja võtke kohe ühendust oma
arstiga või minge lähima haigla erakorralise meditsiini osakonda:

Raske allergiline reaktsioon (lööve, sügelus, näo, huulte, suu või kõri turse, mis võib põhjustada neelamis-või hingamisraskusi).

See on tõsine, kuid harvaesinev kõrvaltoime, mis mõjutab enam kui ühte patsienti 10 000-st, kuid vähem
kui ühte patsienti 1000-st. Võite vajada kohest meditsiinilist abi või hospitaliseerimist.

Losartan Actavis’ega on teatatud järgmistest kõrvaltoimetest:

Sage (võib tekkida kuni ühel inimesel 10-st):
- pearinglus,
- madal vererõhk,
- annusega seotud ortostaatilised toimed, nagu vererõhu langus lamavast või istuvast asendist
püstitõusmisel,
- jõuetus,
- väsimus,
- madal veresuhkru tase (hüpoglükeemia),
- kõrge kaaliumisisaldus veres (hüperkaleemia),
- neerufunktsiooni muutused, sealhulgas neerupuudulikkus,
- punaste vereliblede arvu vähenemine (aneemia),
- vere uureasisalduse tõus, seerumi kreatiniini- ja seerumi kaaliumisisalduse suurenemine
südamepuudulikkusega patsientidel.

Aeg-ajalt (võib tekkida kuni ühel inimesel 100-st):
- unisus,
- peavalu,
- unehäired,
- südame pekslemine (palpitatsioonid),
- tugev rindkerevalu (angina pectoris),
- madal vererõhk (eriti pärast ülemäärast vedelikukadu organismist veresoonte kaudu, nt raske
südamepuudulikkusega patsientidel või patsientidel, keda ravitakse suurte diureetikumi annustega),
- hingeldus (düspnoe),
- kõhuvalu,
- kõhukinnisus,
- kõhulahtisus,
- iiveldus,
- oksendamine,
- nõgestõbi (urtikaaria),
- sügelus (pruuritus),
- nahalööve,
- lokaalne turse (ödeem),
- köha.
Harv (võib tekkida kuni ühel inimesel 1000-st):
- ülitundlikkus,
- angioödeem,
- veresoonte põletik (vaskuliit, k.a Henochi-Schönleini purpur),
- tuimus- või kihelustunne (paresteesia),
- minestamine (sünkoop),
- väga kiire ja korrapäratu pulss (arteriaalne fibrillatsioon),
- ajuatakk (rabandus),
- maksapõletik (hepatiit),
- vere alaniinaminotransferaasi aktiivsuse tõus (ALAT), mis tavaliselt möödub ravi katkestamisel.
Teadmata (esinemissagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel):
- trombotsüütide arvu vähenemine,
- migreen,
- maksafunktsiooni häired,
- lihas- ja liigesevalu,
- gripisarnased sümptomid,
- seljavalu ja kuseteede infektsioon,
- suurenenud tundlikkus päikesevalguse suhtes (valgustundlikkus),
- ebaselge põhjusega lihasvalu koos tumeda (tee värvi) uriiniga (rabdomüolüüs),
- impotentsus,
- kõhunäärmepõletik (pankreatiit),
- madal naatriumisisaldus veres (hüponatreemia),
- depressioon,
- üldine halb enesetunne,
- helin, kumin, kohin või klõpsumine kõrvus (tinnitus),
- maitsetundlikkuse häired (düsgeusia).

Kõrvaltoimed lastel on sarnased täiskasvanutel täheldatud kõrvaltoimetega.

Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka
selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud.

5. Kuidas LOSARTAN ACTAVIS säilitada

Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud blistril ja karbil. Kõlblikkusaeg viitab
selle kuu viimasele päevale.

12,5 mg; 25 mg tabletid:
Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.
50 mg ja 100 mg tabletid:
Hoida temperatuuril kuni 25ºC. Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.
Tabletipurk: ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas visata ära
ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

6. Pakendi sisu ja muu teave


Toimeaine on losartaan.
Üks Losartan Actavis, 12,5 mg õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 12,5 mg losartaankaaliumi.
Üks Losartan Actavis, 25 mg õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 25 mg losartaankaaliumi.
Üks Losartan Actavis, 50 mg õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 50 mg losartaankaaliumi.
Üks Losartan Actavis, 100 mg õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 100 mg losartaankaaliumi.
- Teised koostisosad on:
Tableti sisu: mannitool, mikrokristalne tselluloos, koskarmelloosnaatrium, povidoon K29/32,
magneesiumstearaat.
Tableti kate: hüpromelloos 6, titaandioksiid (E171), talk, propüleenglükool.

Kuidas Losartan Actavis välja näeb ja pakendi sisu
Losartan Actavis 12,5 mg: valge, ümmargune, kaksikkumer, õhukese polümeerikattega ilma
poolitusjooneta tablett, millel on ühel küljel märgistus 1L (diameeter 6 mm).
Losartan Actavis 25 mg: valge, ümmargune, kaksikkumer, õhukese polümeerikattega ilma poolitusjooneta
tablett, millel on ühel küljel märgistus 2L (diameeter 8 mm).
Losartan Actavis 50 mg: valge, ümmargune, kaksikkumer, õhukese polümeerikattega poolitusjoonega
tablett, millel on ühel küljel märgistus 3L (diameeter 10 mm).
Losartan Actavis 100 mg: valge, ovaalne, kaksikkumer, õhukese polümeerikattega poolitusjoonega tablett,
millel on ühel küljel märgistus 4L (diameeter 9,2 x 18,3 mm).

Pakendi suurused:
Blisterpakendid: 7, 10, 14, 15, 20, 21, 28, 30, 50, 56, 90, 98, 100 või 210 õhukese polümeerikattega
tabletti.
Haiglapakend: 280 õhukese polümeerikattega tabletti.
Tabletipurk: 100, 250 õhukese polümeerikattega tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Müügiloa hoidja ja tootjad
Müügiloa hoidja:
Actavis Group Hf.,
Reykjavikurvegur 76-78,
220 Hafnarfjördur,
Island

Tootjad:
Actavis Hf.,
Reykjavikurvegur 76-78,
220 Hafnarfjördur,
Island

Genericon Pharma.,
Gesellschaft m.b.H.,
Hafnerstrasse 211,
A-8054 Graz,
Austria

Balkanpharma-Dupnitsa AD,
3 Samokovsko Shosse Str.,
Dupnitsa 2600,
Bulgaaria

PharmaPack International B.V.,
Bleiswijkseweg 51,
2712 PB Zoetermeer,
Holland

Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun müügiloa hoidja kohaliku esindaja poole.
UAB Actavis Baltics Eesti Filiaal,
Tiigi 28 / Kesk tee 23a, Jüri,
Rae vald,75301 Harjumaa,
Tel: (+372) 6100 565


Infoleht on viimati uuendatud veebruaris 2013



Ravimi omaduste kokkuvõte

Ravimi omaduste kokkuvõtte PDF

1. Ravimpreparaadi nimetus

Losartan Actavis, 12,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Losartan Actavis, 25 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Losartan Actavis, 50 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Losartan Actavis, 100 mg õhukese polümeerikattega tabletid

2. Kvalitatiivne ja kvantitatiivne koostis

Üks Losartan Actavis, 12,5 mg õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 12,5 mg losartaankaaliumi.
Üks Losartan Actavis, 25 mg õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 25 mg losartaankaaliumi.
Üks Losartan Actavis, 50 mg õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 50 mg losartaankaaliumi.
Üks Losartan Actavis, 100 mg õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 100 mg losartaankaaliumi.
INN. Losartanum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. Ravimvorm

Õhukese polümeerikattega tablett

Losartan Actavis, 12,5 mg: valge, ümmargune, kaksikkumer, ilma poolitusjooneta õhukese
polümeerikattega tablett, millel on ühel küljel märgistus 1L (diameeter 6 mm).
Losartan Actavis, 25 mg: valge, ümmargune, kaksikkumer, ilma poolitusjooneta õhukese
polümeerikattega tablett, millel on ühel küljel märgistus 2L (diameeter 8 mm).
Losartan Actavis, 50 mg: valge, ümmargune, kaksikkumer, poolitusjoonega õhukese polümeerikattega
tablett, millel on ühel küljel märgistus 3L (diameeter 10 mm).
Losartan Actavis, 100 mg: valge, ovaalne, kaksikkumer, poolitusjoonega õhukese polümeerikattega
tablett, millel on ühel küljel märgistus 4L (diameeter 9,2 x 18,3 mm).
50 mg ja 100 mg tablette saab jagada võrdseteks annusteks.

4. Kliinilised andmed

4.1. Näidustused

- Essentsiaalse hüpertensiooni ravi täiskasvanutel ning lastel ja noorukitel vanuses 6...18 eluaastat.
- Neeruhaiguse ravi hüpertensiooni ja II tüüpi diabeediga patsientidel, kellel esineb proteinuuria enam
kui 0,5 g päevas (osana hüpertensioonivastasest ravist).
- Kroonilise südamepuudulikkuse ravi (patsientidel vanuses ≥ 60 eluaasta), kui ravi AKE inhibiitoriga
ei peeta sobivaks, näiteks köha, või vastunäidustuse tõttu. Südamepuudulikkusega patsiente, kes on
stabiliseeritud AKE inhibiitoriga, ei tohi üle viia losartaanravile. Patsientide vasaku vatsakese
väljutusfraktsioon peab olema ≤ 40%, nad peavad olema kliiniliselt stabiilsed ning saama kroonilise
südamepuudulikkuse standardravi.
- Insuldi riski vähendamine hüpertensiivsetel patsientidel, kellel on EKG alusel dokumenteeritud
vasaku vatsakese hüpertroofia (vt lõik 5.1 LIFE-uuring, rass).

4.2. Annustamine ja manustamisviis

Manustamisviis
Losartan Actavis tuleb alla neelata klaasitäie veega.
Losartan Actavis't võib manustada koos toiduga või ilma.


Hüpertensioon
Tavaline alg-ja säilitusannus on 50 mg 1 kord ööpäevas. Maksimaalne antihüpertensiivne toime saabub
3...6 nädalat pärast ravi algust. Mõnel juhul võib täiendavat kasu saada annuse suurendamisest 100 mg üks
kord ööpäevas (hommikul). Losartan Actavis’t võib manustada koos teiste antihüpertensiivsete
ravimitega, eriti koos diureetikumidega (nt hüdroklorotiasiid).

Lapsed
6...18-aastastele lastele ja noorukitele hüpertensiooni raviks manustatud losartaani efektiivsuse ja ohutuse
kohta on andmed vähesed (vt lõik 5.1). Üle ühe kuu vanuste hüpertensiooniga laste kohta on
farmakokineetilisi andmeid saadud vähe (vt lõik 5.2).

Patsientide jaoks, kes suudavad tablette alla neelata, on soovitatav annus 25 mg üks kord ööpäevas,
kehakaalu puhul 20 kg kuni 50 kg. Erandjuhtudel võib annust suurendada kõige rohkem 50 mg-ni üks
kord ööpäevas. Annust tuleb korrigeerida vastavalt vererõhu väärtustele.

Patsientidel kehakaaluga > 50 kg on tavaline annus 50 mg üks kord ööpäevas. Erandjuhtudel võib annust
suurendada kõige rohkem 100 mg-ni üks kord ööpäevas. Annuseid üle 1,4 mg/kg (või üle 100 mg)
ööpäevas ei ole laste puhul uuritud.

Losartaani ei soovitata kasutada alla 6-aastastel lastel, kuna vastavaid andmeid antud vanusegrupi kohta
on vähe.

Losartaani ei soovitata kasutada lastel glomerulaarfiltratsiooni kiirusega < 30 ml/min/1,73 m2, vastavate
andmete puudumise tõttu (vt lõik 4.4).

Samuti ei soovitata losartaani maksakahjustusega lastele (vt lõik 4.4).

Hüpertensiooni ja II tüüpi diabeediga patsiendid, kellel on proteinuuria ≥ 0,5 g päevas.
Tavaline algannus on 50 mg üks kord ööpäevas. Mõnel juhul võib annust lähtuvalt vererõhu vastusest ühe
kuu jooksul pärast ravi algust suurendada kuni 100 mg üks kord ööpäevas. Losartan Actavis’t võib
manustada koos teiste antihüpertensiivsete ravimitega, (nt diureetikumid, kaltsiumikanali blokaatorid,
alfa- või beeta-adrenoblokaatorid ja tsentraalse toimega ravimid) aga ka koos insuliini ja teiste tavaliselt
kasutatavate hüpoglükeemiliste ravimitega (nt sulfonüüluuread, glitasoonid ja glükosidaasi inhibiitorid).

Südamepuudulikkus
Losartan Actavis’e tavaline algannus südamepuudulikkusega patsientide puhul on 12,5 mg üks kord
ööpäevas. Patsiendi taluvuse kohaselt tiitritakse annust nädalaste intervallidega (nt 12,5 mg ööpäevas, 25
mg ööpäevas, 50 mg ööpäevas, 100 mg ööpäevas, kuni maksimaalse annuseni 150 mg üks kord
ööpäevas).

Hüpertensiivsete patsientide insuldi riski vähendamine, kellel on EKG alusel dokumenteeritud vasaku
vatsakese hüpertroofia

Tavaline algannus on 50 mg Losartan Actavis’t üks kord ööpäevas. Vererõhu vastuse alusel tuleb lisada
hüdroklorotiasiidi väike annus ja/või suurendada Losartan Actavis’e annust 100 mg-ni üks kord ööpäevas.

Kasutamine vähenenud intravaskulaarse vedelikumahuga patsientidel
Vähenenud intravaskulaarse vedelikumahuga patsientide raviks (nt suuri annuseid diureetikume saavad
patsiendid) tuleb algannusena manustada 25 mg üks kord ööpäevas (vt lõik 4.4).

Kasutamine neerukahjustusega ja hemodialüüsil patsientidel
Puuduliku neerutalitluse ja hemodialüüsi patsientide puhul ei ole vaja algannust kohaldada.
Kasutamine maksakahjustusega patsientidel
Maksakahjustuse korral anamneesis tuleb kaaluda väiksema annuse kasutamist. Kliinilised kogemused
kasutamise kohta raske maksakahjustusega patsientidel puuduvad. Seetõttu on losartaan raske
maksakahjustusega patsientidele vastunäidustatud (vt lõigud 4.3 ja 4.4).
Kasutamine eakate
Kuigi üle 75-aastastel on soovitatav alustada annusega 25 mg üks kord ööpäevas, ei ole algannuse
kohaldamist selles patsientide grupis tavaliselt vaja.

4.3. Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
Raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõigud 4.4 ja 4.6).
Raske maksakahjustus.

4.4. Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Ülitundlikkus
Angioödeem: Patsiente angioödeemi anamneesiga (näo, huulte, kõri ja/või keele turse) tuleb hoolikalt
jälgida (vt lõik 4.8).

Hüpotensioon ja elektrolüütide/vee tasakaalu häired
Suurtest diureetikumiannustest vähenenud intravaskulaarse ruumala ja/või naatriumidefitsiidiga,
soolavaesel dieedil olevatel, diarröaga või oksendavatel patsientidel võib, eriti pärast esimest annust ja
annuste suurendamisel, esineda sümptomaatilist hüpotensiooni. Need seisundid tuleks korrigeerida
enne ravi alustamist Losartan Actavis’ega või kasutada väiksemat algannust (vt lõik 4.2). See kehtib ka
6...18 aasta vanuste laste kohta.
Elektrolüütide tasakaaluhäired
Neerukahjustuse korral on diabeediga ja diabeedita haigetel elektrolüütide tasakaaluhäirete esinemine
tavaline. Nefropaatiaga II tüüpi diabeedihaigetel läbiviidud kliinilises uuringus oli hüperkaleemia
esinemissagedus losartaani grupis kõrgem kui platseebo grupis (vt lõik 4.8). Seetõttu tuleb
tähelepanelikult jälgida kaaliumi plasmakontsentratsioone nagu ka kreatiniini kliirensi väärtusi, eriti
tähelepanelikult tuleb jälgida südamepuudulikkusega patsiente, kelle kreatiniini kliirens on 30…50
ml/min.
Samaaegne kaaliumi säästvate diureetikumide, kaaliumilisandite ja kaaliumi sisaldavate soolaasendajate
kasutamine koos losartaaniga ei ole soovitatav (vt lõik 4.5).
Maksakahjustus
Farmakokineetiliste andmete alusel on tsirroosihaigetel losartaani kontsentratsioon plasmas
märkimisväärselt suurenenud, mistõttu häirunud maksafunktsiooniga haigete ravimisel tuleks kasutada
väiksemaid annuseid. Raske maksakahjustusega haigete ravimisel kogemused puuduvad. Seetõttu ei
tohi raske maksakahjustusega haigetele losartaani manustada (vt lõigud 4.2, 4.3 ja 5.2).
Samuti ei soovitata losartaani maksafunktsiooni kahjustusega lastele (vt lõik 4.2).
Neerukahjustus
Reniin-angiotensiini süsteemi inhibeerimise tulemusena on tekkinud neerufunktsiooni häired, sh
neerupuudulikkus (eriti patsientidel, kelle neerufunktsioon sõltub reniin-angiotensiin-aldosterooni
süsteemist, nagu raske südamepuudulikuse või eelneva neerufunktsiooni langusega patsientidel). Sarnaselt
teiste reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi mõjutavate ravimitega, võib ka mõlemapoolse neeruarteri
stenoosiga või ühe neeru korral ainsa neeruarteri stenoosiga patsientidel suureneda uurea tase veres ja
kreatiniini tase seerumis; ravi katkestamisel võivad need muutused olla pöörduva iseloomuga. Losartaani
tuleb ettevaatusega kasutada mõlemapoolse neeruarteri stenoosiga või ühe neeru korral ainsa neeruarteri
stenoosiga patsientidel.

Neerukahjustusega lapsed
Losartaani ei soovitata lastele glomerulaarfiltratsiooni kiirusega < 30 ml/min/1,73 m2, sest andmed selle
kohta puuduvad (vt lõik 4.2).
Neerufunktsiooni tuleb ravi ajal losartaaniga regulaarselt jälgida, sest see võib halveneda. See kehtib eriti
siis, kui losartaani manustatakse teiste seisundite olemasolul (palavik, dehüdratsioon), mis halvendavad
tõenäoliselt neerufunktsiooni.

On näidatud, et samaaegne losartaani ja AKE inhibiitorite kasutamine halvendab neerufunktsiooni.
Seetõttu samaaegset kasutamist ei soovitata (vt lõik 4.5).
Neeru siirdamine
Hiljutise neerusiirdamisega patsientidele manustamise kogemus puudub.

Primaarne hüperaldosteronism
Primaarse hüperaldosteronismiga patsiendid tavaliselt ei allu ravile antihüpertensiivsete ravimitega, mis
avaldavad toimet inhibeerides reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi. Seetõttu losartaani kasutamine ei
ole soovitatav.

Koronaartõbi ja ajuveresoonkonna haigused
Nagu iga hüpertensioonivastase ravimi puhul, võib vererõhu ülemäärane langus isheemilise
kardiovaskulaarse ja tserebrovaskulaarse haigusega patsientidel põhjustada müokardi infarkti või
insulti.

Südamepuudulikkus
Südamepuudulikkusega patsientidel, ilma või koos neerukahjustusega, on sarnaselt teiste reniin-
angiotensiini süsteemi toimivate ainetega suurenenud risk raskekujulise hüpotensiooni ja (sageli ägeda)
neerukahjustuse tekkeks. Puuduvad piisavad kogemused losartaani kasutamisest südamepuudulikkuse ja
kaasuva raske neerukahjustusega patsientidel, raske südamepuudulikkuse (NYHA klass IV) ja samuti
südamepuudulikkuse ja sümptomaatilise eluohtliku südamearütmiaga patsientidel. Seetõttu tuleb nendel
patsientidel losartaani kasutada ettevaatusega. Losartaani kombinatsiooni beetablokaatoriga tuleb kasutada
ettevaatlikult (vt lõik 5.1).

Aordi- ja mitraalklapi stenoos, obstruktiivne hüpertroofiline kardiomüopaatia
Nagu ka teiste vasodilataatorite kasutamisel, on eriline ettevaatus vajalik aordi- võib mitraalklapi
stenoosiga või obstruktiivse hüpertroofilise kardiomüopaatiaga patsientide puhul.

Rasedus
AIIAR’i ravi ei tohi alustada raseduse ajal. Välja arvatud juhul, kui AIIAR’i ravi jätkamist peetakse
oluliseks, tuleb rasedust planeerivad patsiendid üle viia alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, mille
ohutusprofiil on sobiv raseduse ajal kasutamiseks. Raseduse diagnoosimisel tuleb ravi AIIAR’iga kohe
katkestada ja vajaduse korral alustada alternatiivse raviga (vt lõigud 4.3 ja 4.6).

Teised hoiatused ja ettevaatusabinõud
Nagu ka angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid, langetavad losartaan ja teised angiotensiini
antagonistid vererõhku mustanahalistel märgatavalt vähem kui mitte mustanahalistel patsientidel, võib olla
seetõttu, et mustanahaliste populatsioonis on madala reniinisisaldusega seisundid sagedasemad.

4.5. Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Teised antihüpertensiivsed ained võivad suurendada losartaani hüpotensiivset toimet. Samaaegne
kasutamine koos teiste ravimitega, mis võivad kõrvaltoimena indutseerida hüpotensiooni (nagu
tritsüklilised antidepressandid, antipsühhootikumid, baklofeen, amifostiin), võib suurendada
hüpotensiooni riski.

Losartaan metaboliseerub peamiselt tsütokroom P450 (CYP2C9) vahendusel, moodustades aktiivse
karboksüülhappe metaboliidi. Kliinilistes uringutes leiti, et flukonasool (CYP2C9 inhibiitor) vähendas
aktiivse metaboliidi sisaldust 50%. Samuti leiti, et losartaani manustamisel koos rifampitsiiniga
(metaboolsete ensüümide indutseerija) vähenes aktiivse metaboliidi sisaldus plasmas 40%. Selle leiu
kliiniline tähtsus ei ole teada. Fluvastatiiniga (nõrk CYP2C9 inhibiitor) koosmanustamisel muutusi
sisalduses ei täheldatud.

Sarnaselt teistele angiotensiin II retseptorite blokaatoritele, võib samaaegne kaaliumisäästvate ravimite
(nt kaaliumisäästvad diureetikumid: amiloriid, triamtereen, spironolaktoon) või kaaliumisisaldust
suurendavate ravimite (nt hepariin), kaaliumi asendajate ja kaaliumi sisaldavate soolaasendajate
manustamine suurendada kaaliumisisaldust seerumis. Koosmanustamine ei ole soovitatav.

Liitiumi manustamisel samaaegselt AKE inhibiitoritega on täheldatud liitiumi seerumikontsentratsiooni ja
toksilisuse pöörduvat suurenemist. Samasugune koostoime võib väga harva tekkida ka angiotensiin II
retseptori antagonistide kasutamisel. Liitiumi ja losartaani tuleb koos kasutada suure ettevaatusega. Kui
nende ravimite samaaegne kasutamine on hädavajalik, on soovitatav seerumi liitiumisisalduse hoolikas
jälgimine.

Angiotensiin II antagonistide manustamisel koos mittesteroidsete põletikuvastaste ravimitega (sh
selektiivsed COX-2 inhibiitorid, atsetüülsalitsüülhape põletikuvastastes annustes ja mitteselektiivsed
MSPVA’d) võib väheneda antihüpertensiivne toime. Samaaegne angiotensiin II antagonistide või
diureetikumide ja MSPVA’de kasutamine võib viia neerufunktsiooni halvenemise riski suurenemisele,
sealhulgas võimalik äge neerupuudulikkus ja seerumi kaaliumisisalduse suurenemine, eriti eelneva
langenud neerufunktsiooniga patsientide puhul. Sellist kombinatsiooni tuleb manustada ettevaatlikult, eriti
eakatele patsientidele. Patsiendid peavad olema piisavalt hüdreeritud ja tuleb kaaluda neerufunktsiooni
jälgimist pärast kaasuva ravi alustamist ja perioodiliselt ka hiljem.

Kahekordne blokaad (nt AKE inhibiitori lisamine angiotensiin II retseptori antagonistile) peab olema
määratud vastavalt individuaalsele juhtumile koos pideva neerufunktsiooni jälgimisega. Mõned uuringud
on näidanud, et väljendunud ateroskleroosi, südamepuudulikkuse või lõpporgani kahjustusega
diabeetilistel patsientidel on reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi topeltblokaad seotud
hüpotensiooni, minestuse, hüperkaleemia ja neerufunktsiooni muutuste (sh äge neerupuudulikkus)
kõrgema esinemissagedusega, võrreldes ühe reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi blokaatori
kasutamisega.

4.6. Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus
AIIRA'd ei soovitata kasutada raseduse esimese trimestri jooksul (vt lõik 4.4). AIIRA kasutamine on
vastunäidustatud raseduse 2. ja 3. trimestri jooksul (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Epidemioloogilised andmed seoses teratogeensuse riskiga pärast kokkupuudet AKE inhibiitoritega
raseduse esimesel trimestril ei ole veenvad, siiski ei saa välistada väikest riski suurenemist. Kuigi
puuduvad kontrollitud epidemioloogilised andmed riski kohta angiotensiin II retseptori inhibiitoritega
(AIIRA'd), võivad selle ravimite klassi jaoks eksisteerida sarnased riskid. Kui jätkuvat AIIRA ravi ei
peeta äärmiselt vajalikuks, tuleb rasedust planeerivad patsiendid üle viia alternatiivsele hüpertensiivsele
ravile, millel on raseduse ajal kasutamiseks kindlakstehtud ohutusprofiil. Raseduse diagnoosimisel tuleb
ravi AIIRA’ga kohe lõpetada ja vajaduse korral alustada alternatiivset ravi.

On teada, et kokkupuude AIIRA’ga raseduse teisel ja kolmandal trimestril põhjustab fetotoksilisust
(vähenenud neerufunktsioon, oligohüdramnion, kolju luustumise pidurdus) ja neonataalset toksilisust
(neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia) (vt lõik 5.3).
Kui kokkupuude AIIRA’ga on toimunud alates raseduse teisest trimestrist, on soovitatav neerufunktsiooni
ja kolju ultraheliuuring.
Vastsündinuid, kelle emad on võtnud AIIRA’d, tuleb tähelepanelikult jälgida hüpotensiooni suhtes (vt
lõigud 4.3 ja 4.4).

Imetamine
Kuna puuduvad andmed losartaani kasutamise kohta imetamise ajal, ei ole losartaani kasutamine
soovitatav ning eelistatavad on alternatiivsed ravivõimalused, mille ohutusprofiil imetamise ajal on
paremini tõestatud, eriti kui rinnaga toidetakse vastsündinut või enneaegset imikut.

4.7. Toime reaktsioonikiirusele

Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud. Siiski
tuleb autojuhtimisel ja masinatega töötamisel arvestada võimalusega, et eriti ravi alguses või annuse
suurendamisel võivad hüpertensiivse ravi käigus mõnikord tekkida pearinglus või uimasus.

4.8. Kõrvaltoimed

Losartaani on kliinilistes uuringutes hinnatud järgmiselt:
- kontrollitud kliinilistes uuringutes > 3000 essentsiaalse hüpertensiooniga täiskasvanud patsiendil
vanuses alates 18. eluaastast,
- kontrollitud kliinilises uuringus 177 hüpertensiivsel lapsel vanuses 6...16 aastat,
- kontrollitud kliinilises uuringus > 9000 hüpertensiivsel vasaku vatsakese hüpertroofiaga patsiendil
vanuses 55...80 aastat (vt LIFE uuring , lõik 5.1),
- kontrollitud kliinilises uuringus > 7700 kroonilise südamepuudulikkusega täiskasvanud patsiendil
(vt ELITE I, ELITE II ja HEAAL uuring, lõik 5.1),
- kontrollitud kliinilises uuringus > 1500 proteinuuriaga II tüüpi diabeediga patsiendil vanuses alates
31. Eluaastast (vt RENAAL uuring, lõik 5.1).

Nendes kliinilistes uuringutes oli kõige sagedasem kõrvaltoime pearinglus.

Alltoodud kõrvaltoimete esinemissagedus on defineeritud järgmiselt:
väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100); harv (≥ 1/10000
kuni 1/1000); väga harv (< 1/10000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Tabel 1. Platseebokontrollitud kliinilistes uuringutes ja turuletulekujärgselt teatatud kõrvaltoimete
esinemissagedus.

Kõrvaltoime Kõrvaltoimete
sagedus näidustuse kohta
Muu

Hüpertensioon Vasaku
Krooniline
Hüpertensioon Turule-
vatsakese
südame-
ja II tüüpi
tulekujärgne
hüpertroofiaga puudulikkus diabeet koos
kogemus
hüpertensiiv-
neeruhaigusega
sed patsiendid
Vere ja lümfisüsteemi häired
aneemia
sage

teadmata
trombotsütopeenia



teadmata
Immuunsüsteemi häired
ülitundlikkusreaktsioonid,
anafülaktilised

harv
reaktsioonid, angioödeem*,
vaskuliit**
Psühhiaatrilised häired
depressioon


teadmata
Närvisüsteemi häired
pearinglus sage
sage
sage
sage

somnolentsus aeg-ajalt




peavalu aeg-ajalt

aeg-ajalt


unehäired aeg-ajalt




paresteesia

harv


migreen



teadmata
düsgeusia



teadmata
Kõrva ja labürindi kahjustused
vertiigo sage
sage



tinnitus



teadmata
Südame häired
palpitatsioonid aeg-ajalt




stenokardia aeg-ajalt




sünkoop

harv


kodade virvendus


harv


tserebrovaskulaarne

harv

sündmus
Vaskulaarsed häired
(ortostaatiline)
hüpotensioon (sh annusest
aeg-ajalt sage sage
sõltuvad ortostaatilised
toimed) ║
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
düspnoe

aeg-ajalt

köha

aeg-ajalt

teadmata
Seedetrakti häired
kõhuvalu aeg-ajalt




kõhukinnisus aeg-ajalt




kõhulahtisus

aeg-ajalt

teadmata
iiveldus

aeg-ajalt


oksendamine

aeg-ajalt


Maksa ja sapiteede häired
pankreatiit



teadmata
hepatiit


harv
maksafunktsiooni häired




teadmata
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
urtikaaria

aeg-ajalt

teadmata
sügelus

aeg-ajalt

teadmata
lööve aeg-ajalt

aeg-ajalt

teadmata
valgustundlikkus



teadmata
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
lihasvalu



teadmata
artralgia



teadmata
rabdomüolüüs



teadmata
Neerude ja kuseteede häired
neerukahjustus

sage


neerupuudulikkus

sage


Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
erektsioonihäired/

teadmata
impotentsus
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
asteenia aeg-ajalt
sage
aeg-ajalt
sage

väsimus aeg-ajalt
sage
aeg-ajalt
sage

tursed aeg-ajalt




halb enesetunne




teadmata
Uuringud
hüperkaleemia sage

aeg-ajalt † sage ‡

alaniinaminotransferaasi
(ALT) sisalduse
harv
suurenemine§
vere uureasisalduse,
seerumi kreatiniini- ja

sage

kaaliumisisalduse
suurenemine
hüponatreemia



teadmata
hüpoglükeemia


sage

* Sealhulgas kõri-, häälepaelte-, näo-, huulte-, neelu- ja/või keeleturse(põhjustab hingamisteede
obstruktsiooni); mõnedel neist patsientidest on angioödeemi esinenud ka varem seoses teiste ravimite, sh
AKE inhibiitorite manustamisega.
** Sealhulgas Henochi-Schönleini purpur.
║ Eriti intravaskulaarse veremahu vähenemisega patsientidel, nt raske südamepuudulikkusega või suurte
diureetikumide annustega ravitavate patsientide puhul.
† Esines sageli patsientidel, kes said 150 mg losartaani asemel 50 mg losartaani.
‡ Nefropaatiaga II tüüpi diabeedihaigetel läbi viidud kliinilises uuringus tekkis hüperkaleemia >5,5 mmol/l
losartaani grupis 9,9%-l ja platseebogrupis 3,4%-l patsientidest.
§ Tavaliselt taandus ravi katkestamise järgselt.

Järgmised täiendavad kõrvaltoimed esinesid sagedamini losartaani saanud patsientidel võrreldes
platseebot saanud patsientidega (sagedus teadmata): seljavalu, kuseteede infektsioon ja gripilaadsed
sümptomid.
Neerude ja kuseteede häired
Reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi inhibeerimise tulemusena on mõnel juhul riskigrupi
patsientidel tekkinud neerufunktsiooni häired, k.a neerupuudulikkus, need muutused võivad ravi
lõppedes olla pöörduva iseloomuga (vt lõik 4.4).
Lapsed
Lastel täheldatud kõrvaltoimete profiil tundub olevat sarnane täiskasvanud patsientide omaga.
Andmed lastepopulatsiooni kohta on piiratud.

4.9. Üleannustamine

Mürgistuse sümptomid
Üleannustamise kohta inimestel on piiratud andmed. Kõige tõenäolisem üleannustamise avaldus
võiks olla hüpotoonia ja tahhükardia. Bradükardia võiks esineda parasümpaatilise (vaguse)
stimulatsiooni tõttu.

Mürgistuse ravi
Sümptomaatilise hüpotensiooni tekkimisel tuleb rakendada toetavat ravi.
Kasutatavad meetmed sõltuvad ravimi sissevõtmise ajast ja sümptomite olemusest ja raskusest. Eeskätt
tuleb stabiliseerida vereringe. Pärast suukaudset sissevõtmist on näidustatud piisavas annuses aktiveeritud
söe manustamine. Seejärel tuleb hoolikalt jälgida elulisi näitajaid. Vajadusel tuleb neid korrigeerida.
Losartaan ega tema aktiivne metaboliit ei ole hemodialüüsitavad.

5. Farmakoloogilised andmed

5.1. Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: angiotensiin II antagonistid,
ATC-kood: C09CA01

Losartaan on suukaudselt manustatav sünteetiline angiotensiin II retseptorite (tüüp AT1) antagonist.
Angiotensiin II, tugev vasokonstriktor, on reniin-angiotensiin süsteemis tähtsaim aktiivne
hormoon, ning hüpertensiooni patofüsioloogias oluline determinant. Angiotensiin II seostub
kudedes (veresoonte silelihastes, neerupealistes, neerudes ja südames) leiduvate AT1 retseptoritega
ja kutsub esile olulisi bioloogilisi toimeid, kaasa arvatud vasokonstriktsiooni ja aldosterooni
vabanemist. Samuti stimuleerib angiotensiin II silelihasrakkude proliferatsiooni.

Losartaan blokeerib selektiivselt AT1 retseptorid. In vivo ja in vitro blokeerivad nii losartaan kui losartaani
farmakoloogiliselt aktiivne metaboliit karboksüülhape E-3174 kõik angiotensiin II füsioloogiliselt olulised
toimed, hoolimata nende päritolust või sünteesimise teest.

Losartaan ei oma agonistlikku toimet ega seostu ega blokeeri teiste hormoonide retseptoreid ega
ioonkanaleid, mis on olulised kardiovaskulaarses regulatsioonis. Lisaks sellele ei inhibeeri losartaan
AKE’d (kininaas II), ensüümi, mis lagundab bradükiniini. Sellest lähtuvalt ei ole oodata bradükiniinist
tulenevate kõrvaltoimete potentseerimise ohtu.

Losartaani manustamise ajal tekitab angiotensiin II negatiivse tagasiside blokeerimine reniini
sekretsioonile plasma-reniini aktiivsuse tõusu (PRA). PRA tõus omakorda tekitab angiotensiin II sisalduse
tõusu plasmas. Hoolimata sellest tõusust antihüpertensiivne toime ja plasma aldosterooni supressioon
säilivad, mis viitab efektiivsele angiotensiin II retseptorite blokaadile. Pärast losartaani manustamise
katkestamist langevad PRA ja angiotensiini II väärtused 3 päeva jooksul algtasemele.

Nii losartaanil kui tema aktiivsel metaboliidil on palju suurem afiinsus AT1 suhtes kui AT2 retseptorite
suhtes. Aktiivsel metaboliidil on 10...40 korda losataanist suurem aktiivsus kehakaalu alusel.

Hüpertensiooni uuringud
Kontrollitud kliinilistes uuringutes tekitas kerge ja mõõduka essentsiaalse hüpertensiooniga patsientidel
losartaani päevane annus, manustatuna üks kord päevas, statistiliselt märkimisväärseid süstoolse ja
diastoolse vererõhu langusi. Mõõtes vererõhku 24 tundi ja 5...6 tundi pärast ravimi manustamist, ei esine
suuri vererõhu väärtuste kõikumisi 24 tunni jooksul. Antihüpertensiivne toime oli sarnane loomulikule
ööpäevasele rütmile. Vererõhu langus vahetult enne uut annust oli 70…80%, võrreldes antihüpertensiivse
toime maksimumiga mõõdetuna 5…6 tundi pärast annust.

Losartaanravi katkestamine hüpertensiivsetel patsientidel ei põhjustanud järsku vererõhu tõusu
(tagasilöögi efekt). Vaatamata märkimisväärsele losartaani vererõhku langetavale toimele ei ole losartaanil
kliiniliselt olulist toimet südame löögisagedusele.

Losartaani toime on võrdselt efektiivne nii nais-kui meespatsientidele, nii noorematele (<65 a) kui
vanematele hüpertooniahaigetele.

LIFE-uuring
LIFE (The Losartan Intervention For Endpoint reduction in hypertension) uuring oli randomiseeritud,
kontrollitud kolmekordne pimeuuring, millest võttis osa 9193 hüpertensiooniga patsienti vanuses 55…80
eluaastat. Kõikidel osalejatel oli EKG uuringul kindlaks tehtud vasaku vatsakese hüpertroofia. Patsiendid
olid randomiseeritud kas losartaanile 50 mg üks kord ööpäevas või atenoloolile 50 mg üks kord ööpäevas.
Kui eesmärgiks seatud vererõhku (<140/90 mmHg) ei õnnestunud saavutada, siis lisati kõigepealt
hüdroklorotiasiidi (12,5 mg) ja edasise vajaduse korral suurendati losartaani või atenolooli annust 100 mg-
ni üks kord ööpäevas. Vajadusel võis eesmärgiks seatud vererõhuväärtuse saavutamiseks lisada
raviskeemi ka teisi vererõhuravimeid, kuid mitte AKE-inhibiitoreid, angiotensiin II antagoniste ega beeta-
blokaatoreid.

Keskmine jälgimise aeg oli 4,8 aastat.

Uuringu esmaseks eesmärgiks oli südame-veresoonkonna haigustesse suremuse ja haigestumuse
võrdlemine, milleks kasutati südame-veresoonkonna haigustega seotud surmajuhtude, insultide ja
müokardiinfarktide kombineeritud esinemissageduse langust. Mõlemas ravigrupis langes vererõhk
oluliselt samadele tasemetele. Tulemuste põhjal langetas losartaan-ravi võrreldes atenolooliga esmase
tulemusnäitaja saavutanud patsientidel riski 13% (p=0,021, 95% usaldusvahemik 0,77…0,98). See on
väljendatav peamiselt insultide tekkeriski vähenemisega. Ravi losartaaniga vähendas insuldi tekkeriski
25% võrra võrreldes atenolooliga (p=0,001, 95% usaldusvahemik 0,63…0,89). Südame-veresoonkonna
haigustest tingitud surmajuhtude ja müokardiinfarktide esinemissagedus ei olnud ravigruppide vahel
oluliselt erinev

Rass
LIFE-uuringu tulemuste põhjal oli mustanahalistel losartaaniga ravitud patsientidel esmaste kombineeritud
eesmärkide risk, st kardiovaskulaarse sündmuse (nt müokardiinfarktid, südameveresoonkonna haigustega
seotud surmajuhud), ja eriti insuldi risk suurem, võrreldes atenolooli saanud mustanahalistega. Seega ei
kehti LIFE-uuringus kirjeldatud tulemused kardiovaskulaarse haigestumise/suremuse riski kohta
losartaani võrdluses atenolooliga mustanahalistel patsientidel, kellel on kõrgenenud vererõhk ja vasaku
vatsakese hüpertroofia.

RENAAL-uuring
RENAAL (The Reduction of Endpoints in NIDDM with the Angiotensin II Receptor Antagonist Losartan -Mitteinsuliinsõltuva diabeedi korral lõppeesmärkide vähenemine angiotensiin II retseptori antagonisti
losartaaniga) oli suur ülemaailmne kontrollitud kliiniline uuring, milles osales 1513 proteinuuriaga II tüüpi
diabeedihaiget kaasuva hüpertensiooniga või ilma. 751 patsienti raviti losartaaniga. Uuringu eesmärk oli
lisaks losartaani vererõhku langetavale toimele näidata ka selle nefroprotektiivset toimet.
Proteinuuria ja seerumi kreatiniini sisaldusega 1,3...3,0 mg/dl patsiendid randomiseeriti losartaani gruppi
50 mg üks kord ööpäevas, võimalusega annust tõsta vastavalt vererõhu väärtusele, või platseebo gruppi,
kus oli lubatud tavapärane antihüpertensiivne ravi, va AKE inhibiitorid ja angiotensiin II retseptorite
antagonistid.
Uurijad võisid losartaani annust vastavalt vajadusele suurendada 100 mg-ni ööpäevas. Uuringuravi
saavatest patsientidest kasutas 72% haigeid enamus ajast losartaani 100 mg annust. Mõlemas grupis võis
vastavalt vajadusele lisada teisi antihüpertensiivseid vahendeid (diureetikumid, kaltsiumkanali
blokaatorid, alfa- ja beeta-adrenoblokaatorid, tsentraalselt toimivad ravimid). Patsiente jälgiti kuni 4,6
aastat (statistiline keskmine 3,4 aastat).
Uuringu primaarne tulemusnäitaja oli kombineeritud: seerumi kreatiniini kahekordistumise,
lõppstaadiumis neerupuudulikkuse (vajadus dialüüsi või transplantatsiooni järgi) või surma esinemine.

Tulemused näitasid, et ravi losartaaniga (327 juhtumit) vähendas lõppeesmärgi esinemise riski 16,1%
(p=0,022) võrreldes platseeboga (359 juhtumit). Losartaani grupis vähenes risk oluliselt järgnevate
lõppeesmärkide osas kombineeritult ja eraldi: seerumi kreatiniini kahekordistumise risk vähenes 25,3%
(p=0,006), lõppstaadiumis neerupuudulikkuse esinemise risk vähenes 28,6% (p=0,002), lõppstaadiumis
neerupuudulikkuse või surma esinemise risk vähenes 19,9% (p=0,009), seerumi kreatiniini
kahekordistumise või lõppstaadiumis neerupuudulikkuse esinemise risk vähenes 21,0% (p=0,01). Üldine
surmade esinemissagedus kahes ravigrupis oluliselt ei erinenud.
Selles uuringus oli losartaan üldiselt hästi talutav ning kõrvaltoimete tõttu katkestamist esines sarnaselt
platseebogrupiga.

HEAAL uuring
Uuring HEAAL (The Heart Failure Endpoint Evaluation of Angiotensin II Antagonist Losartan) oli
ülemaailmselt läbi viidud kontrollitud kliiniline uuring, kus osales 3834 südamepuudulikkusega (NYHA
II...IV klass) patsienti vanuses 18...98 aastat, kes ei talunud AKE inhibiitorravi. Patsiendid randomiseeriti
saama losartaani annuses 50 mg üks kord ööpäevas või losartaani annuses 150 mg lisaks tavapärasele
ravile, mis ei sisaldanud AKE inhibiitoreid.

Patsiente jälgiti 4 aasta jooksul (keskmiselt 4,7 aastat). Uuringu esmane tulemusnäitaja oli erinevatel
põhjustel surmajuhtumite või südamepuudulikkuse tõttu hospitaliseerimiste kombineeritud tulemusnäitaja.

Tulemused näitasid, et ravi 150 mg losartaaniga (828 juhtu) võrreldes 50 mg losartaaniga (889 juhtu) viis
esmase kombineeritud tulemusnäitaja saavutanud patsientide arvu 10,1% vähenemiseni (p=0,027 95%
usaldusvahemik 0,82...0,99). See oli põhiliselt tingitud südamepuudulikkuse tõttu hospitaliseerimise
sageduse vähenemisest. Ravi 150 mg losartaaniga vähendas südamepuudulikkuse tõttu hospitaliseerimise
riski 13,5% võrreldes 50 mg losartaaniga (p=0,025 95% usaldusvahemik 0,76...0,98). Erinevatel põhjustel
surmajuhtumite sagedus ei erinenud oluliselt ravigruppide vahel. Neerukahjustust, hüpotensiooni ja
hüperkaleemiat esines sagedamini 150 mg grupis kui 50 mg grupis, kuid nende kõrvaltoimete tõttu ei
olnud 150 mg grupis vaja oluliselt sagedamini ravi katkestada.

ELITE-I ja ELITE-II uuring
48 nädalat kestnud ELITE uuringus 722 südamepuudulikkusega patsiendil (NYHA II...IV klass) ei
täheldatud losartaani ja kaptopriiliga ravitud patsientide vahel erinevust esmase tulemusnäitaja osas,
milleks oli neerufunktsiooni pikaajaline muutus. ELITE I uuringu leid, et võrreldes kaptopriiliga
vähendas losartaan suremuse riski, ei leidnud kinnitust järgnenud uuringus ELITE II, mida on
kirjeldatud alljärgnevalt.

ELITE-II uuringus võrreldi losartaani 50 mg üks kord ööpäevas (algannust 12,5 mg suurendati 25 mg ja
50 mg-ni üks kord ööpäevas) kaptopriiliga 50 mg kolm korda ööpäevas (algannust 12,5 mg suurendati 25
mg ja 50 mg-ni kolm korda ööpäevas). Selle prospektiivse uuringu esmane tulemusnäitaja oli üldine
suremus.

Selles uuringus (n=3152) jälgiti südamepuudulikkusega patsiente (NYHA II...IV klass) ligikaudu 2 aastat
(keskmine jälgimisaeg 1,5 aastat), et hinnata, kas losartaan vähendab üldsuremust enam kui kaptopriil.
Uuringu primaarne tulemusnäitaja üldsuremuse osas ei näidanud losartaani ja kaptopriili vahel statistiliselt
olulist erinevust.

Mõlemas võrdlusravimiga (mitte platseeboga) kontrollitud kliinilises uuringus südamepuudulikkusega
patsientidel oli losartaani talutavus parem kui kaptopriilil, mida hinnati kõrvaltoimete tõttu ravi
katkestamise ja köha oluliselt väiksema esinemissageduse põhjal.

Suurenenud suremust täheldati uuringus ELITE II väikeses patsientide alarühmas (22% kõigist
südamepuudulikkusega patsientidest), kes uuringu alguses tarvitasid beetablokaatoreid.

Laste hüpertensioon
Losartaani vererõhku langetav toime leidis kinnitust kliinilises uuringus, kus osales 177
hüpertensiooniga last vanuses 6...16 aastat, kelle kehakaal oli > 20 kg ja glomerulaarfiltratsiooni kiirus
> 30 ml/min/1,73 m2. Patsiendid, kelle kehakaal jäi vahemikku 20...50 kg, said 2,5, 25 või 50 mg
losartaani ööpäevas ning üle 50 kg kaaluvad patsiendid said 5, 50 või 100 mg losartaani ööpäevas.
Kolme nädala möödudes viis losartaani üks kord päevas manustamine minimaalse vererõhu annusest
sõltuva languseni.

Üldiselt esines annusest sõltuv vastus. Annuse-vastuse suhe muutus eriti nähtavaks väikese annuse
rühmas võrreldes keskmise annuse rühmaga (I etapp: -6,2 mm Hg vs. -11,65 mmHg), kuid see oli
väiksem võrreldes keskmise annuse rühma suure annuse rühmaga (I etapp: -11,65 mm Hg vs. - 12,21
mm Hg). Väikseimad uuritud annused (2,5 mg ja 5 mg), mis vastavad keskmisele ööpäevasele annusele
0,07 mg/kg, ei taganud ühesugust vererõhku langetavat toimet.
Neid tulemusi kinnitati uuringu II etapis, kui patsiendid randomiseeriti jätkama losartaani või platseebo
kasutamist kolme ravinädala möödumisel. Erinevus vererõhu tõusus võrreldes platseeboga oli suurim
keskmise annuse rühmas (6,70 mmHg keskmise annuse korral vs. 5,38 mm Hg suure annuse korral).
Minimaalse diastoolse vererõhu tõus oli ühesugune platseebot ja kummaski grupis losartaani väikseima
annuse kasutamist jätkanud patsientidel, mis viitab taas sellele, et mõlemas grupis kasutatud väikseimal
annusel ei olnud märkimisväärset vererõhku langetavat toimet.

Ei ole uuritud losartaani pikaajalist toimet kasvule, puberteedile ja üldisele arengule. Kindlaks ei ole
tehtud ka losartaanravi pikaajaline efektiivsus kardiovaskulaarse haigestumuse ja suremuse
vähendamisel lapseeas.

Hüpertensiivsetel (N = 60) ja normotensiivsetel (N = 246) proteinuuriaga lastel hinnati losartaani toimet
proteinuuriale 12-nädalases platseebo- ja aktiivse võrdlusravimiga (amlodipiin) kontrollitud kliinilises
uuringus. Proteinuuria oli defineeritud, kui uriinis sisalduvate valkude/kreatiniini suhe on ≥ 0,3.
Hüpertensiivsed patsiendid (vanuses 6...18 aastat) randomiseeriti saama losartaani (n = 30) või amlodipiini
(n = 30). Normotensiivsed patsiendid (vanuses 1...18 aastat) randomiseeriti saama losartaani (n = 122) või
platseebot (n = 124). Losartaani manustati annuses 0,7...1,4 mg/kg (kuni maksimaalse annuseni 100 mg
ööpäevas). Amlodipiini manustati annuses 0,05...0,2 mg/kg (kuni maksimaalse annuseni 5 mg ööpäevas).

Üldiselt vähenes losartaani saanud patsientidel pärast 12-nädalast ravi proteinuuria algtasemega võrreldes
statistiliselt olulisel määral (36%), platseebo-/amlodipiinigrupis suurenes proteinuuria 1% (p ≤ 0,001).
Losartaani saanud hüpertensiivsetel patsientidel vähenes proteinuuria võrreldes algtasemega statistiliselt
olulisel määral (-41,5%) (95% usaldusvahemik (CI) -29,9; -51,1) versus amlodipiinigrupp +2,4%-ga
(95% usaldusvahemik (CI) -22,2; 14,1). Nii süstoolse kui ka diastoolse vererõhu langus oli suurem
losartaanigrupis (-5,5/-3,8 mmHg) võrreldes amlodipiinigrupiga (-0,1/+0,8 mmHg). Normotensiivsetel
lastel täheldati väikest vererõhu langust losartaanigrupis (-3,7/-3,4 mmHg) võrreldes platseeboga.
Märkimisväärset korrelatsiooni proteinuuria vähenemise ja vererõhu languse vahel ei täheldatud, kuid on
võimalik, et osaliselt vähenes proteinuuria losartaanigrupis ka vererõhu languse tõttu.

Losartaani pikaajalist mõju proteinuuriaga lastele uuriti kuni 3 aastat ühe uuringu avatud ja
ohutusteemalises jätkufaasis, millest kõik patsiendid 12-nädalase alusuuringu lõpetamisel olid kutsutud
osalema. Kokku liitus avatud jätkufaasiga 268 patsienti ja nad randomiseeriti uuesti losartaanile (N=134)
või enalapriilile (N=134) ning 109 patsiendi jälgimisperiood oli ≥3 aastat (ette määratletud lõpp-punkt,
kus jätkufaasis on ≥100 patsienti läbinud 3-aastase jälgimisperioodi). Losartaani ja enalapriili
annusevahemikud olid, antuna uurija äranägemise järgi, vastavalt 0,30...4,42 mg/kg päevas ja 0,02...1,13
mg/kg päevas. Uuringu jätkufaasis enamuse patsientide puhul ei ületatud ööpäevaseid maksimumannuseid
50 mg <50 kg kehakaalu korral ja 100 mg >50 kg kehakaalu korral.

Kokkuvõttena näitavad ohutusteemalise jätkufaasi tulemused, et losartaani taluti hästi ja see viis püsivate
vähenemisteni proteinuurias ilma märgatava muutuseta glomerulaarfiltratsiooni kiiruses 3 aasta jooksul.
Normaalse vererõhuga patsientidel (n=205) oli enalapriilil numbriliselt suurem mõju kui losartaanil
proteinuuriale (-33,0% (95% CI -47,2; -15,0) vs -16,6% (95% CI -34,9; 6,8)) ja glomerulaarfiltratsiooni
kiirusele (9,4 ml/min/1,73m2 (95% CI 0,4; 18,4) vs -4,0 ml/min/1,73m2 (95% CI -13,1; 5,0)). Kõrge
vererõhuga patsientidel (n=49) oli losartaanil numbriliselt suurem mõju kui enalapriilil proteinuuriale (-
44,5% (95% CI -64,8; -12,4) vs -39,5% (95% CI -62,5; -2,2)) ja glomerulaarfiltratsiooni kiirusele (18,9
ml/min/1,73m2 (95% CI 5,2; 32,5) vs -13,4 ml/min/1,73m mg/kg (95% CI -27,3; 0,6)).

5.2. Farmakokineetilised omadused

Imendumine
Pärast suukaudset manustamist imendub losartaan hästi, esmase metaboliseerumise järgselt moodustub
aktiivne metaboliit karboksüülhape ja inaktiivsed metaboliidid. Losartaani süsteemne biosaadavus on
ligikaudu 33%. Losartaani ja aktiivse metaboliidi maksimaalne kontsentratsioon plasmas saabub vastavalt
1 ja 3…4 tunni pärast.

Jaotumine.
Nii losartaan kui selle aktiivne metaboliit seonduvad ≥99% osas plasmavalkudega, peamiselt albumiiniga.
Losartaani jaotusruumala on 34 liitrit.

Biotransformatsioon.
Ligikaudu 14% intravenoosselt või suukaudu manustatud losartaanist muundatakse aktiivseks
metaboliidiks. Suukaudse ja intravenoosse 14C-ga märgitud losartaankaaliumi manustamise järgselt leiti
tsirkuleeriva plasma radioaktiivsus peamiselt losartaanil ja selle aktiivsel metaboliidil. Ligikaudu ühel
protsendil uuritutest toimus minimaalne losartaani metaboliseerumine aktiivseks metaboliidiks.
Lisaks aktiivsele metaboliidile moodustuvad ka inaktiivsed metaboliidid.
Eritumine.
Losartaani ja selle aktiivse metaboliidi plasma kliirens on vastavalt 600 ml/min ja 50 ml/min. Losartaani
ja selle aktiivse metaboliidi renaalne kliirens on vastavalt 74 ml/min ja 26 ml/min.
Suukaudsel manustamisel eritatakse uriiniga muutumatul kujul ligikaudu 4% ja aktiivse metaboliidina
ligikaudu 6%annusest.
Losartaani ja selle aktiivse metaboliidi farmakodünaamika on lineaarne kuni 200 mg losartaankaaliumi
suukaudse annusega.

Pärast suu kaudu manustamist väheneb losartaani ja aktiivse metaboliidi kontsentratsioon plasmas
polüeksponentsiaalselt; terminaalne poolväärtusaeg on vastavalt 2 tundi ja 6…9 tundi. 100 mg
manustamisel üks kord päevas ei kumuleeru losartaan ega aktiivne metaboliit plasmas
märkimisväärselt.

Losartaan ja metaboliidid erituvad sapi ja uriiniga.
Pärast suukaudset/intravenoosset 14C-ga märgistatud losartaani manustamist on ligikaudu 35%/43%
radioaktiivsust määratav uriinis ja 58%/50% roojas.
Patsientide erigrupid
Eakatel hüpertensiivsetel patsientidel ei erine losartaani ja selle aktiivse metaboliidi
plasmakontsentratsioon nooremate hüpertensiivsete patsientide omast.

Naissoost hüpertensiivsetel patsientidel on leitud, et losartaani plasmakontsentratsioon on kaks korda
kõrgem meessoost hüpertoonikutega võrreldes, kusjuures aktiivse metaboliidi plasmatase meestel ja
naistel ei erinenud.

Kerge ja mõõduka alkohoolse maksatsirroosiga haigetele losartaani suukaudu manustamisel on losartaani
ja aktiivse metaboliidi kontsentratsioon plasmas vastavalt 5 ja 1,7 korda kõrgem kui vabatahtlikel noortel
meestel (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

Losartaani plasmakontsentratsioon patsientidel kreatiniini kliirensiga üle 10 ml/min ei muutu.
Võrreldes normaalse neerufunktsiooniga patsientidega, on hemodialüüsil olevatel patsientidel losartaani
AUC ligikaudu 2 korda kõrgem.

Neerukahjustusega või hemodialüüsil olevatel patsientidel aktiivse metaboliidi sisaldus plasmas ei muutu.

Losartaan ja aktiivne metaboliit ei ole hemodialüüsi abil organismist eemaldatavad.

Farmakokineetika lastel
Losartaani farmakokineetikat on uuritud 50 hüpertensiooniga lapsel vanuses > 1 kuu kuni < 16 aastat
pärast ligikaudu 0,54...0,77 mg/kg losartaani (keskmised annused) suukaudset manustamist üks kord
päevas.

Tulemused näitasid, et losartaanist moodustub aktiivne metaboliit kõikides vanuserühmades. Tulemused
näitasid üldjoontes samasuguseid losartaani farmakokineetilisi parameetreid pärast suukaudset
manustamist imikutele ja väikelastele, eelkooliealistele lastele, kooliealistele lastele ja noorukitele.
Metaboliidi farmakokineetilised parameetrid erinesid vanuserühmade vahel rohkem. Võrreldes
eelkooliealisi lapsi noorukitega muutusid need erinevused statistiliselt oluliseks. Ekspositsioon
imikutel/väikelastel oli suhteliselt suur.

5.3. Prekliinilised ohutusandmed

Üldfarmakoloogilise, genotoksilisuse ja kartsinogeensuse mittekliinilised uuringud ei ole näidanud
kahjulikku toimet inimesele. Korduvtoksilisuse uuringutes tekitas losartaani manustamine vere
punaliblede parameetrite languse (erütrotsüüdid, hemoglobiin, hematokrit), vere uurea-lämmastiku tõusu
seerumis ning juhuslikku kreatiniini sisalduse tõusu seerumis, südame kaalu langust (ilma histoloogilise
korrelatsioonita) ja seedetrakti muutusi (limaskesta kahjustused, haavandid, erosioonid, hemorraagiad).
Sarnaselt teiste otseselt reniin-angiotensiin süsteemile toimivate ainetega, on ka losartaan tekitanud
kõrvaltoimeid loote hilises arengus, põhjustades loote surma ja väärarengute teket.

6. Farmatseutilised andmed

6.1. Abiainete loetelu

Tableti sisu:
Mannitool
Mikrokristalne tselluloos
Kroskarmelloosnaatrium
Povidoon K29/32
Magneesiumstearaat

Tableti kate:
Hüpromelloos 6
Titaandioksiid (E171)
Talk
Propüleenglükool

6.2. Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3. Kõlblikkusaeg

12,5 mg tabletid:
4 aastat
25 mg tabletid:
3 aastat
50 mg tabletid:
3 aastat
100 mg tabletid:
3 aastat.

6.4. Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

12,5 mg, 25 mg
Hoida originaalpakendis valguse eest kaitstult.
50 mg, 100 mg
Hoida temperatuuril kuni 25 ºC. Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.

Tabletipurk: ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5. Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Blister (Al/PVC/PVDC)

Pakendi suurus: 7, 10, 14, 15, 20, 21, 28, 30, 50, 56, 90, 98, 100, 210 õhukese polümeerikattega tabletti

Haiglapakend: 280 õhukese polümeerikattega tabletti.

HDPE tabletipurk LDPE korgiga: 100, 250 õhukese polümeerikattega tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6. Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Erinõuded puuduvad.

7. Müügiloa hoidja

Actavis Group Hf.
Reykjavikurvegur 76-78
220 Hafnarfjördur
Island

8. Müügiloa number

Losartan Actavis, 12,5 mg: 545507
Losartan Actavis, 25 mg: 545407
Losartan Actavis, 50 mg: 545307
Losartan Actavis, 100 mg: 545207

9. Esmase müügiloa väljastamise/müügiloa uuendamise kuupäev

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 20.04.2007
Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 28.02.2011

10. Teksti läbivaatamise kuupäev

Ravimiametis kinnitatud veebruaris 2013