LOFRAL

Hüpertensioon.
Krooniline stabiilne stenokardia.
Vasospastiline (Prinzmetal'i) stenokardia.

Täiskasvanud
Nii hüpertensiooni kui stenokardia korral on tavaline algannus 5 mg amlodipiini üks kord ööpäevas, mida
võib suurendada maksimaalselt annuseni 10 mg, sõltuvalt patsiendi ravivastusest.


Hüpertensiooniga patsientidel on amlodipiini kasutatud kombinatsioonis tiasiiddiureetikumide,
alfablokaatorite, beetablokaatorite või angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoriga. Stenokardia
korral võib amlodipiini kasutada nii monoteraapiana kui nitraatide ja/või beetablokaatorite adekvaatsete
annuste suhtes resistentse stenokardiaga patsientidel ka kombinatsioonis teiste stenokardiavastaste
ravimitega.

Samaaegse tiasiiddiureetikumide, beetablokaatorite ning angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorite
manustamise puhul ei ole amlodipiini annuse kohandamine vajalik.

Patsientide erirühmad

Eakad
Nii noorematel kui ka eakatel patsientidel kasutatakse amlodipiini sarnaseid annuseid, mis on ka võrdselt
hästi talutavad. Eakatele on soovitatavad tavaannused, ent annuse suurendamisel tuleb eakatel olla
ettevaatlik (vt lõigud 4.4 ja 5.2).

Maksakahjustus
Kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientide jaoks ei ole annustamissoovitusi kehtestatud; seetõttu
on soovitatav annustada ettevaatlikult ja annustamisvahemik peab algama annusvahemiku madalamast
annusest (vt lõigud 4.4 ja 5.2). Amlodipiini farmakokineetikat ei ole raske maksakahjustusega patsientidel
uuritud. Raske maksakahjustusega patsientidel tuleb amlodipiini manustamist alustada väikseimast
annusest ja annust aeglaselt tiitrida.

Neerukahjustus
Muutused amlodipiini vereplasmakontsentratsioonides ei ole seotud neerufunktsiooni kahjustuse
raskusastmega, mistõttu soovitatakse kasutada tavalisi annuseid. Amlodipiin ei ole dialüüsitav.

Lapsed

Hüpertensiooniga lapsed ja noorukid vanuses 6...17 eluaastat
Soovitatav hüpertensioonivastase ravi suukaudne algannus lastele vanuses 6...17 eluaastat on 2,5 mg üks
kord ööpäevas, annust võib suurendada maksimaalselt 5 mg-ni üks kord ööpäevas, kui 4-nädalase raviga
pole piisavat vererõhu langust saavutatud. Lastel ei ole uuritud suuremaid annuseid kui 5 mg ööpäevas (vt
lõigud 5.1 ja 5.2).

Alla 6-aastased lapsed
Andmed puuduvad.

Suukaudne.

Amlodipiin on vastunäidustatud patsientidel, kellel esineb:
- ülitundlikkus dihüdropüridiini derivaatide, amlodipiini või lõigus 6.1 loetletud mistahes abiainete
suhtes;
- raske hüpotensioon;
- šokk (kaasa arvatud kardiogeenne šokk);
- vasakust vatsakesest väljuvate veresoonte ahenemine (sh raskekujuline aordi stenoos);
- ägeda müokardiinfarktijärgne hemodünaamiliselt ebastabiilne südamepuudulikkus.

Amlodipiini ohutust ja efektiivsust hüpertensiivse kriisi ajal ei ole kindlaks tehtud.

Südamepuudulikkusega patsiendid
Südamepuudulikkusega patsientidele tuleb amlodipiini manustada ettevaatusega. Pikaajalises
platseebokontrollitud uuringus, mis käsitles NYHA III ja IV astme südamepuudulikkusega patsientide
ravi, registreeriti amlodipiinravi saavas rühmas märksa rohkem kopsuturse tekkimist kui platseeborühmas
(vt lõik 5.1). Kaltsiumikanali blokaatoreid, sealhulgas amlodipiini tuleb kasutada ettevaatlikult südame
paispuudulikkusega patsientidel, kuna need võivad suurendada kardiovaskulaarhaiguste ja suremuse riski.

Kasutamine maksakahjustusega patsientidel
Maksafunktsiooni kahjustusega patsientidel on amlodipiini poolväärtusaeg pikenenud ja
kontsentratsioonikõvera aluse pindala väärtused suurenenud; soovituslikke annuseid ei ole kindlaks
määratud. Amlodipiini manustamist tuleb seetõttu alustada annusvahemiku madalamast annusest ja
ettevaatlik tuleb olla nii ravi alustamisel kui ka annuse suurendamisel. Raske maksakahjustuse korral võib
olla vaja annust aeglaselt tiitrida ja patsiente hoolikalt jälgida.

Kasutamine eakatel
Eakatel patsientidel tuleb annust suurendada ettevaatusega (vt lõigud 4.2 ja 5.2).

Kasutamine neerupuudulikkuse korral
Sellistele patsientidele võib amlodipiini manustada tavalises annuses. Amlodipiini kontsentratsiooni
muutus vereplasmas ei ole seotud neerukahjustuse raskusastmega. Amlodipiin ei ole dialüüsitav.

Teiste ravimite toimed amlodipiinile
CYP3A4 inhibiitorid: amlodipiini samaaegne kasutamine koos tugevate või mõõdukate CYP3A4
inhibiitoritega (proteaasi inhibiitorid, seenevastased asoolid, makroliidid nagu erütromütsiin või
klaritromütsiin, verapamiil või diltiaseem) võib põhjustada amlodipiini süsteemse saadavuse olulist
suurenemist. Nende farmakokineetiliste muutuste kliiniline avaldumine võib olla eakatel enam
väljendunud. Seetõttu võib olla vajalik kliiniline jälgimine ja annuse kohandamine.

CYP3A4 indutseerijad: puuduvad andmed CYP3A4 indutseerijate toimest amlodipiinile. CYP3A4
indutseerijate (nt rifampitsiin, naistepuna) samaaegsel manustamisel võib amlodipiini
plasmakontsentratsioon väheneda. Seetõttu tuleb amlodipiini koos CYP3A4 indutseerijatega manustada
ettevaatusega.

Amlodipiini koosmanustamine greipfruudi või greipfruudimahlaga ei ole soovitatav, sest greipfruut ja
greipfruudimahl võivad samaaegsel manustamisel amlodipiini biosaadavust suurendada, põhjustades
vererõhku langetava toime tugevnemist.

Dantroleen (infusioon): loomadel on verapamiili ja intravenoosse dantroleeni manustamise järel
täheldatud hüperkaleemiaga seotud surmaga lõppevat vatsakeste virvendusarütmiat ja kardiovaskulaarset
kollapsit. Hüperkaleemia ohu tõttu soovitatakse pahaloomulise hüpertermia soodumusega patsientidel ja
pahaloomulise hüpertermia ravis vältida kaltsiumikanali blokaatoreid (nt amlodipiini).

Amlodipiini toime teistele ravimitele
Amlodipiini vererõhku langetav toime tugevdab teiste vererõhku langetavate ravimite toimet.

Kliinilise koostoime uuringutes amlodipiiniga ei täheldatud olulisi muutusi atorvastatiini, digoksiini,
varfariini ega tsüklosporiini farmakokineetikas.

Rasedus
Amlodipiini ohutust raseduse ajal ei ole tõestatud.

Loomkatsetes täheldati suurte annuste kasutamisel reproduktiivtoksilisust (vt lõik 5.3).

Amlodipiini manustamine raseduse ajal on näidustatud üksnes ohutuma alternatiivse ravimi puudumise
korral ning juhul, kui haigus ohustab ema ja loodet rohkem kui ravi amlodipiiniga.

Imetamine
Ei ole teada kas amlodipiin eritub rinnapiima. Otsus amlodipiiniga ravi või imetamise jätkamise või
katkestamise kohta tuleb teha, arvestades rinnaga toitmisest saadavat kasu lapsele ja amlodipiinist
tulenevat kasu emale.

Fertiilsus
Mõnedel kaltsiumikanali blokaatoritega ravitud patsientidel on kirjeldatud pöörduvaid biokeemilisi
muutusi spermatosoidide peas. Kliinilised andmed amlodipiini võimaliku mõju kohta viljakusele on
ebapiisavad. Ühes rottidega läbiviidud uuringus täheldati toimet isaslooma viljakusele (vt lõik 5.3).

Amlodipiinil võib olla kerge või mõõdukas toime autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele. Kui
patsiendil esinevad ravimi manustamise tagajärjel pearinglus, peavalu, väsimus või iiveldus, võib
reaktsioonikiirus olla vähenenud. Ettevaatlik tuleb olla, eriti ravi alguses.

Ohutusprofiili kokkuvõte
Kõige sagedamini kirjeldatud kõrvaltoimed ravi ajal on unisus, pearinglus, peavalu, südamepekslemine,
nahaõhetus, kõhuvalu, iiveldus, pahkluu turse, tursed ja väsimus.

Kõrvaltoimete tabel
Amlodipiini kasutamisel esinenud ja teatatud kõrvaltoimete esinemissagedused on määratletud järgnevalt:
väga sage (≥1/10), sage (≥1/100 kuni <1/10); aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100); harv (≥1/10000 kuni
<1/1000); väga harv (<1/10000).

Igas esinemissageduse rühmas on kõrvaltoimed toodud raskuse vähenemise järjekorras.

Organsüsteemi klass
Esinemissagedus Kõrvaltoimed
Vere ja lümfisüsteemi häired
Väga harv
Leukotsütopeenia, trombotsütopeenia
Immuunsüsteemi häired
Väga harv
Allergilised reaktsioonid
Ainevahetus- ja toitumishäired
Väga harv
Hüperglükeemia
Psühhiaatrilised häired
Aeg-ajalt
Unetus, meeleoluhäired (sealhulgas ärevus),
depressioon
Harv Segasusseisund
Närvisüsteemi häired
Sage
Unisus, pearinglus, peavalu (eriti ravi alguses)
Aeg-ajalt
Treemor, düsgeusia, minestus, hüpesteesia,
paresteesia
Väga harv
Hüpertoonia, perifeerne neuropaatia
Silma kahjustused
Aeg-ajalt
Nägemishäired (sealhulgas diploopia)
Kõrva ja labürindi kahjustused
Aeg-ajalt Tinnitus
Südame häired
Sage Südamepekslemine

Organsüsteemi klass
Esinemissagedus Kõrvaltoimed
Väga harv
Müokardiinfarkt, arütmia (sealhulgas
bradükardia, ventrikulaarne tahhükardia ja
kodade virvendusarütmia)
Vaskulaarsed häired
Sage
Nahaõhetus
Aeg-ajalt Hüpotensioon
Väga harv
Vaskuliit
Respiratoorsed, rindkere ja
Aeg-ajalt Düspnoe,
nohu
mediastiinumi häired
Väga harv
Köha
Seedetrakti häired
Sage Kõhuvalu,
iiveldus
Aeg-ajalt
Oksendamine, düspepsia, seedehäired
(sealhulgas kõhulahtisus ja kõhukinnisus),
suukuivus
Väga harv
Pankreatiit, gastriit, igemete hüperplaasia
Maksa ja sapiteede häired
Väga harv
Hepatiit, ikterus, maksaensüümide aktiivsuse
suurenemine*
Naha ja nahaaluskoe kahjustused Aeg-ajalt
Alopeetsia, purpur, nahavärvi muutused,
liighigistamine, sügelus, lööve, eksanteem
Väga harv
Angioödeem, multiformne erüteem,
nõgestõbi, eksfoliatiivne dermatiit, Stevensi-Johnsoni sündroom, Quincke ödeem,
valgustundlikkus
Lihas-skeleti jasidekoe
Sage Pahkluu
turse
kahjustused
Aeg-ajalt
Liigesvalu, lihasvalu, lihaskrambid, seljavalu
Neerude ja kuseteede häired
Aeg-ajalt Urineerimishäired, noktuuria, suurenenud
urineerimissagedus
Reproduktiivse süsteemi ja
Aeg-ajalt Impotentsus,
günekomastia
rinnanäärme häired
Sage Tursed,
Üldised häired ja manustamiskoha
väsimus
reaktsioonid
Aeg-ajalt
Valu rindkeres, asteenia, valu, halb
enesetunne
Uuringud
Aeg-ajalt
Kehakaalu tõus, kehakaalu langus
*enamasti seotud kolestaasiga

Erandjuhtudel on teatatud ekstrapüramidaalse sündroomi juhtudest.

Andmed tahtliku üleannustamise kohta inimestel on piiratud.

Sümptomid
Senistel andmetel võib suur üleannustamine põhjustada ülemäärast perifeerset vasodilatatsiooni ning
võimalikku reflektoorset tahhükardiat. Kirjeldatud on ka märkimisväärset ning tõenäoliselt pikaajalist
süsteemset hüpotensiooni, sealhulgas fataalset šokki.

Ravi
Amlodipiini üleannustamisest tingitud kliiniliselt oluline hüpotensioon nõuab aktiivset
südameveresoonkonda toetavat ravi, sealhulgas südame- ja hingamisfunktsiooni regulaarset jälgimist,
jäsemete ülestõstmist, ning ringleva vere mahu ja uriinikoguse jälgimist.

Veresoonte toonuse ja vererõhu taastamiseks võib kasutada vasokonstriktorit, kui selleks ei ole
vastunäidustusi. Intravenoosne kaltsiumglükonaat võib aidata pöörata kaltsiumikanali blokaatori toimeid.


Mõnikord on otstarbekas teha maoloputus. Aktiveeritud söe manustamine tervetele vabatahtlikele kohe
või kuni kaks tundi pärast 10 mg amlodipiini manustamist vähendas tunduvalt amlodipiini imendumist.

Amlodipiin seondub ulatuslikult vereplasmavalkudega, mistõttu ei ole dialüüsitav.

Farmakoterapeutiline rühm: peamiselt vaskulaarse toimega selektiivsed kaltsiumikanali blokaatorid
ATC-kood: C08CA01

Amlodipiin on dihüdropüridiini rühma kaltsiumiioonide sissevoolu inhibiitor (aeglase kanali blokaator või
kaltsiumiioonide antagonist) ning pärsib kaltsiumiioonide transmembraanset sissevoolu südame ja
veresoonte silelihasrakkudesse.

Amlodipiini vererõhku alandav toime on tingitud veresoonte seinte silelihaste otsesest lõõgastamisest.
Täpne mehhanism, kuidas amlodipiin leevendab stenokardiat, ei ole veel täielikult välja selgitatud, kuid
on teada, et ta alandab kogu isheemilist koormust kahel järgneval viisil:

1) amlodipiin laiendab perifeerseid arterioole ning vähendab seeläbi perifeerset vaskulaarset resistentsust
(järelkoormus), mille vastu süda töötab. Kuivõrd südame löögisagedus jääb samaks, väheneb alanenud
koormusega südames energiatarbimine ning hapnikuvajadus.

2) amlodipiini toimemehhanism hõlmab tõenäoliselt ka peamiste koronaararterite ja arterioolide
laiendamist, seda nii normaalsetes kui ka isheemilistes piirkondades. Veresoonte laienemine suurendab
südamelihase hapnikuvarustust koronaarspasmi (Prinzmetal’i või variantse stenokardia) korral.

Amlodipiini ühekordne annus ööpäevas langetab hüpertooniaga patsientidel vererõhku kliiniliselt olulisel
määral nii lamavas kui seisvas asendis kogu 24 tunniks. Amlodipiini toime algab aeglaselt, mistõttu
amlodipiini manustamisega ei kaasne kõrvaltoimena ägedat hüpotensiooni.

Stenokardia korral pikendab amlodipiini ühekordne manustamine ööpäevas patsiendi üldist kehalise
koormuse aega, aega stenokardia ja ST-segmendi 1 mm depressiooni tekkeni ja vähendab nii
stenokardiahoogude sagedust kui glütserüültrinitraadi kasutamise vajadust.

Amlodipiini kasutamisel ei ole täheldatud metaboolseid kõrvaltoimeid ega muutusi plasmalipiidide osas,
seega sobib amlodipiin kasutamiseks ka haigetele, kes põevad astmat, diabeeti või podagrat.

Kasutamine koronaararterite haigusega patsientidel
Amlodipiini efektiivsust kliiniliste juhtude vältimisel koronaararterite haigusega patsientidel on hinnatud
sõltumatus mitmekeskuselises randomiseeritud topeltpimedas platseebokontrolliga uuringus Comparison
of Amlodipine vs Enalapril to Limit Occurrences of Thrombosis (CAMELOT), milles osales 1997
patsienti. Neist 663 patsienti raviti amlodipiiniga annuses 5…10 mg, 673 patsienti raviti enalapriiliga
annuses 10...20 mg, ja 655 patsienti raviti platseeboga lisaks tavaravile statiinide, beetablokaatorite,
diureetikumide ja atsetüülsalitsüülhappega 2 aasta jooksul. Tabelis 1 on toodud efektiivsuse peamised
tulemused. Need tulemused näitavad, et ravi amlodipiiniga oli seotud väiksema arvu hospitaliseerimistega
stenokardia ja revaskulariseerimisprotseduuride tõttu koronaararterite haigusega patsientidel.

Tabel 1. Oluliste kliiniliste lõpptulemuste esinemissagedus uuringus CAMELOT

Kardiovaskulaarsete
tüsistuste
Amlodipiin vs. platseebo
esinemissagedus
(%)
Tulemused
Amlodipiin
Platseebo
Enalapriil
Riskide suhe
P väärtus
(95% CI)
Esmane tulemusnäitaja





Kardiovaskulaarsed
110 (16,6)
151 (23,1) 136 (20,2)
0.69 (0,54...0,88)
0,003
tüsistused
Üksikomponendid





Pärgarterite
78 (11,8)
103 (15,7)
95 (14,1)
0,73 (0,54...0,98)
0,03
revaskularisatsioon
Hospitaliseerimine
51 (7,7)
84 (12,8)
86 (12,8)
0,58 (0,41...0,82)
0,002
stenokardia tõttu
Mittefataalne
14 (2,1)
19 (2,9)
11 (1,6)
0,73 (0,37...1,46)
0,37
müokardiinfarkt
Insult või transitoorne
6 (0,9)
12 (1,8)
8 (1,2)
0,50 (0,19...1,32)
0,15
isheemiline atakk
Kardiovaskulaarne surm
5 (0,8)
2 (0,3)
5 (0,7)
2,46 (0,48...12,7)
0,27
Hospitaliseerimine südame
3 (0,5)
5 (0,8)
4 (0,6)
0,59 (0,14...2,47)
0,46
paispuudulikkuse tõttu
Elustamine südameseiskuse
4 (0,6)
1 (0,1)
Teadmata
0.04
tõttu
Uus perifeerne
5 (0,8)
2 (0,3)
8 (1,2)
2,6 (0,50...13,4)
0,24
veresoontehaigus

Kasutamine südamepuudulikkusega patsientidel
NYHA II...IV klassi südamepuudulikkusega patsientidel läbiviidud hemodünaamiliste parameetrite ja
füüsilist koormust hõlmavates kontrollitud uuringutes on näidatud, et amlodipiin ei põhjusta patsientide
kliinilise seisundi halvenemist, mõõdetuna füüsilise koormuse taluvuse, vasaku vatsakese
väljutusfraktsiooni suuruse ja kliiniliste sümptomite alusel.

Platseebokontrolliga uuringus (PRAISE), mille eesmärgiks oli hinnata amlodipiini toimet NYHA III...IV
klassi südamepuudulikkusega haigetel, kes said samaaegselt raviks digoksiini, diureetikume ja
AKE-inhibiitoreid, selgus, et amlodipiin ei suurendanud südamepuudulikkusega seotud suremuse ega
kombineeritud haigestumuse ja suremuse riski.

Amlodipiini kasutamise pikaaegses platseebokontrollitud jätkuuuringus (PRAISE-2) NYHA III ja IV
klassi südamepuudulikkusega patsientidel, kellel ei olnud südame isheemiatõbe või puudusid sellele
viitavad kliinilised sümptomid või objektiivne leid ning kes said ravi AKE-inhibiitorite, digitaalise ja
diureetikumidega stabiilses annuses, ei mõjutanud amlodipiin üldist kardiovaskulaarset suremust. Samas
populatsioonis teatati amlodipiiniga seoses sagedamini kopsuturse tekkest.

Südameinfarkti vältiva ravi kliiniline uuring (ALLHAT)
Uuemate medikamentoosse ravi meetodite võrdlemiseks viidi läbi randomiseeritud topeltpime
haigestumuse-suremuse uuring, mida nimetati südameinfarkti vältimiseks tehtava hüpertensioonivastase ja
lipiide vähendava ravi uuringuks (Antihypertensive and Lipid-Lowering Treatment to Prevent Heart
Attack Trial, ALLHAT): amlodipiini 2,5…10 mg ööpäevas (kaltsiumikanali blokaator) või lisinopriili
10…40 mg ööpäevas (AKE-inhibiitor) esimese rea ravina võrreldi tiasiiddiureetikumi kloortalidooniga
12,5…25 mg ööpäevas kerge kuni mõõduka hüpertensiooni korral.


Kokku randomiseeriti 33357 hüpertensiooniga patsienti vanuses 55 aastat või üle selle ning neid jälgiti
keskmiselt 4,9 aastat. Patsientidel oli vähemalt üks täiendav südame isheemiatõve riskitegur, mis hõlmas
müokardiinfarkti või insulti anamneesis (>6 kuu jooksul enne uuringusse kaasamist) või tõestust muu
aterosklerootilise kardiovaskulaarse haiguse kohta (üldskoor 51,5%), 2. tüüpi diabeeti (36,1%), HDL-
kolesterooli <35 mg/dL (11,6%), elektrokardiogrammi või ehhokardiograafia alusel diagnoositud vasaku
vatsakese hüpertroofiat (20,9%) või suitsetamist käesoleval hetkel (21,9%).

Esmase tulemusnäitaja komponentideks olid fataalne südame isheemiatõbi või mittefataalne
müokardiinfarkt. Oluline erinevus esmase tulemusnäitaja osas amlodipiini- ja kloortalidoonipõhise ravi
vahel puudus: RR 0,98, 95% usaldusvahemik (0,90...1,07), p=0,65. Teiseste tulemusnäitajate hulka
kuuluv südamepuudulikkuse esinemine (kombineeritud tulemusnäitaja kardiovaskulaarne komponent) oli
oluliselt suurem amlodipiinirühmas, võrreldes kloortalidoonirühmaga [10,2% vs. 7,7%, RR 1,38, 95%
usaldusvahemik (1,25…1,52), p<0,001]. Sellele vaatamata puudus oluline erinevus kõigil põhjustel
suremuses amlodipiinil põhineva ravi ja kloortalidoonil põhineva ravi vahel: RR 0,96 95%
usaldusvahemik (0,89…1,02), p=0,20.

Kasutamine lastel (6-aastased ja vanemad)
Amlodipiini 2,5 mg ja 5 mg annuse võrdlevas uuringus platseeboga, milles osales valdavalt sekundaarse
hüpertensiooniga 268 last vanuses 6...17 eluaastat, leiti, et mõlemad amlodipiini annused langetasid
süstoolset vererõhku oluliselt enam kui platseebo. Erinevus kahe amlodipiiniannuse vahel ei olnud
statistiliselt oluline.

Amlodipiini pikaaegset mõju laste kasvule, puberteedieale ja üldisele arengule ei ole uuritud. Lapseea
amlodipiinravi pikaaegne tõhusus kardiovaskulaarse haigestumuse ja suremuse vähendamisel hilisemas
täiskasvanueas ei ole tõestatud.

Imendumine, jaotumine, seondumine vereplasmavalkudega
Amlodipiin imendub terapeutilistes annustes pärast suukaudset manustamist hästi ja maksimaalne
kontsentratsioon vereplasmas saabub 6...12 tundi pärast manustamist. Absoluutne biosaadavus on
hinnanguliselt vahemikus 64%...80%. Jaotusruumala on ligikaudu 21 l/kg. In vitro uuringutes on näidatud,
et ligikaudu 97,5% ringlevast amlodipiinist on seotud plasmavalkudega.

Toidu tarvitamine ei mõjuta amlodipiini biosaadavust.

Biotransformatsioon/eritumine
Lõplik eliminatsiooni poolväärtusaeg on 35...50 tundi ning see on kooskõlas ühekordse annustamisega
ööpäevas.
Amlodipiin metaboliseeritakse intensiivselt maksas inaktiivseteks metaboliitideks. Uriiniga eritub 10%
amlodipiini muutumatul kujul ning 60% metaboliitidena.

Kasutamine maksakahjustusega patsientidel
Amlodipiini kasutamise kohta maksakahjustusega patsientidel on väga vähe kliinilisi andmeid.
Maksapuudulikkusega patsientidel on amlodipiini kliirens vähenenud, mistõttu poolväärtusaeg pikeneb ja
AUC suureneb ligikaudu 40%...60%.

Kasutamine eakatel
Amlodipiini maksimaalse plasmakontsentratsiooni saavutamise aeg on nii eakatel kui noorematel
patsientidel sarnane. Eakatel patsientidel võib hakata kliirens vähenema, mistõttu võib suureneda AUC ja
poolväärtusaeg. Südamepuudulikkusega patsientidel erinevates vanusegruppides olid AUC ja
eliminatsiooni poolväärtusaja tõusu tulemused vastavuses oodatuga.


Kasutamine lastel
74 hüpertensiivsel lapsel vanuses 1…17 aastat (34 patsienti vanuses 6...12 eluaastat ja 28 patsienti vanuses
13...17 eluaastat) viidi läbi populatsiooni farmakokineetiline uuring amlodipiini annustega vahemikus 1,25
mg kuni 20 mg üks või kaks korda ööpäevas. Lastel vanuses 6...12 eluaastat ja noorukitel vanuses 13...17
eluaastat oli ravimi kliirens suukaudse manustamise järel vastavalt 22,5 l/h ja 27,4 l/h poistel ning
vastavalt 16,4 l/h ja 21,3 l/h tüdrukutel. Eri indiviidide vahel täheldati ravimi ekspositsiooni osas suuri
erinevusi. Andmed alla 6-aastaste laste kohta on piiratud.

Reproduktsioonitoksikoloogia
Rottide ja hiirtega läbiviidud reproduktsiooniuuringutes ilmnesid inimestele soovitatavast
maksimumannusest ligikaudu 50 korda suuremate annuste juures (mg/kg skaalal) poegimise
edasilükkumine, sünnitegevuse pikenemine ja järglaste elulemuse vähenemine.

Toime fertiilsusele
Rottidel, keda raviti amlodipiiniga (isaseid 64 päeva ja emaseid 14 päeva enne paaritamist) annustes kuni
10 mg/kg ööpäevas (8-kordne* maksimaalne inimesele soovitatav annus 10 mg, arvestades mg/m2 kohta),
kahjulikku toimet viljakusele ei täheldatud. Teises rottidega tehtud uuringus, mille käigus raviti isaseid
rotte 30 päeva amlodipiinbesilaadiga annuses, mis on mg/kg alusel võrreldav inimestel kasutatava
annusega, vähenes folliikuleid stimuleeriva hormooni ja testosterooni sisaldus vereplasmas, samuti sperma
tihedus, valminud spermatiidide ning Sertoli rakkude arv.

Kartsinogenees, mutagenees
Kahe aasta vältel amlodipiiniga (kalkuleeritud kontsentratsioonid vastavad päevaannustele 0,5; 1,25 ja
2,5 mg/kg ööpäevas) ravitud hiirtel ja rottidel ei ilmnenud mingisuguseid kartsinogeensuse tunnuseid.
Suurim annus (mg/m2 alusel hiirtel ligilähedane maksimaalsele lubatavale kliinilisele annusele 10 mg;
rottidel kaks korda kõrgem*) oli sarnane hiirte, kuid mitte rottide poolt talutud suurima annusega.

Mutageensusuuringud ei viidanud mingisugustele ravimist tingitud toimetele ei geeni ega kromosoomi
tasemel.

* Lähtub patsiendi kehakaalust 50 kg.

Mikrokristalne tselluloos (E460)
Kaltsiumvesinikfosfaat (E341)
Naatriumtärklisglükolaat (A tüüp)
Magneesiumstearaat (E470b)

Ei kohaldata.

3 aastat

Hoida temperatuuril kuni 25°C.
Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.

PVC/PVDC/alumiiniumblister
Lofral, 5 mg tabletid
Pakendis 10, 20, 30 ja 60 tabletti
Lofral, 10 mg tabletid
Pakendis 30 ja 60 tabletti
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.