LISKANTIN

Epilepsia.

Ravi alustatakse väikeste annustega, mida suurendatakse järk-järgult kuni optimaalse toimiva
annuseni. Soovitatav algannus on 60...125 mg ööpäevas, annust suurendatakse aeglaselt 125 mg
kaupa.
Keskmine säilitusannus lastele on 20 mg/kg ööpäevas, täiskasvanutele 15 mg/kg ööpäevas jagatuna
2...3 annuseks. Ööpäevane annus alla kaheaastastele lastele on seega 125...250 mg, kahe- kuni
viieaastastele lastele 250...500 mg, kuue- kuni üheksa-aastastele lastele 500…750 mg ja üle üheksa-
aastastele ning täiskasvanutele 750...1500 mg.

Kui ei ole määratud teisiti, on soovitatav varem Liskantin'iga ravimata patsientidel kasutada järgmist
annustamisskeemi (vt tabel).
Sõltuvalt krambihoogude sagedusest ja kõrvaltoimete ilmnemisest võib skeemi muuta, kasutades
suuremat algannust või lühendades või pikendades esialgset ravifaasi.

Ööpäevane Liskantin'i annus tablettides (üks tablett sisaldab 250 mg primidooni)



Lapsed üle 9 aasta 2…5-aastased lapsed
6…9-aastased lapsed
täiskasvanud
Aeg Hommik
Õhtu
Hommik Õhtu Hommik Õhtu
1....3.
ravipäev
- ¼
¼ ¼
¼ ¼
4....7.
ravipäev
- ½
¼ ½
½ ½
2. ravinädal
½
½
½
3. ravinädal
½
1½
1½
Alates 4. nädalast
1½
1½
Keskmine
1…2 tabletti ööpäevas 2…3 tabletti ööpäevas 3…6 tabletti ööpäevas
säilitusannus
(250…500 mg)
(500…750 mg)
(750…1500 mg)


1
Üleminek teistelt krambivastastelt ainetelt ravile primidooniga peab olema järk-järguline. Ravi
primidooniga ei tohi järsult lõpetada.

Neerufunktsiooni häirega patsientidel tuleb jälgida primidooni seerumkontsentratsiooni ja annust
kohandada vastavalt kreatiniini sisalduse suurenemisele seerumis, kasutades järgnevat skeemi:

Kreatiniin mg/dl
Annus (mg)
< 1,2
> 3 × 250
1,2…2,4
3 × 250
2,5…7,9
3 × 250
> 8,0
1 × 250

Primidoonravi alustades ja säilitusravi ajal tuleb jälgida ravimi ja tema metaboliitide
seerumkontsentratsiooni: primidooni terapeutiline seerumkontsentratsioon on vahemikus 3...12 mg/l,
fenobarbitaalil 10...30 mg/l, PEMA terapeutiline kontsentratsioon ei ole teada.

Ravi alguses ja pikaajalise ravi tingimustes tuleb regulaarselt kontrollida verenäitajaid ja
maksaensüümide väärtusi.

Mõnedele patsientidele võib osutuda vajalikuks suurema annuse manustamine ajal, mil krambid
esinevad sagedamini. Näiteks, kui krambihood esinevad peamiselt öösiti, tuleb kogu ööpäevane annus
või enamik sellest võtta õhtul. Kui krambihoogude esinemine on seotud teatud sündmustega, näiteks
menstruatsiooniga, võib olla vajalik kasutada sellel ajaperioodil suuremat annust.

Kui ravi mõne teise krambivastase ravimiga üksi on ebapiisav või asendatakse teine ravim
Liskantin'iga (näiteks häirivate kõrvaltoimete tõttu), antakse patsientidele esimesel kolmel päeval
125…250 mg primidooni õhtuti lisaks varasemale ravile. Annust võib sama palju suurendada iga
kolme päeva tagant, kuni jõutakse umbes pooleni arvatavast koguannusest. Seejärel võib kahe nädala
jooksul jätta järk-järgult ära varasema ravimi ja suurendada samaaegselt Liskantin'i annust. Kui
varasem ravi katkestatakse liiga järsult, võivad vallanduda järjestikused epileptilised krambihood
(status epilepticus). Kui eelnevalt kasutatud ravim oli barbituraat, peab selle ärajätmine ja
Liskantin'iga asendamine toimuma kiiremini, sest primidooni metaboliidiks on barbituraat ja patsiendi
ülemäärane uimasus võib takistada optimaalse Liskantini annuse täpset kindlaksmääramist.

Halva üldseisundiga patsientidel, maksa- või hingamisfunktsiooni häirega patsientidel ja eakatel
patsientidel võib olla vajalik annust vähendada.

Liskantin'i tabletid tuleb alla neelata tervelt vähese vedelikuga kas söögiaegadel või pärast sööki.

Epilepsiavastane ravi on pikaajaline. Liskantin'i annuse suurus, ravi kestus ja kasutamise lõpetamine
sõltuvad haigusest ning selle üle otsustab igal individuaalsel juhul neuroloog (lasteneuroloog).

Üldjuhul enne 2...3 krambivaba aastat ei vähendata annust ega lõpetata ravimi kasutamist.

Ravi lõpetamine peab toimuma 1...2 aasta jooksul järk-järgult annust vähendades, lastel võib
kehakaalul põhineva annuse jätta suurendamata, jälgides, et EEG leid ei halvene.

Primidooni kasutamine ei ole lubatud järgmistel juhtudel:
- äge mürgistus kesknärvisüsteemi pärssivate ainetega (uinutid, valuvaigistid, teised
psühhofarmakonid, alkohol),
- äge hepaatiline porfüüria,
- raske maksa- või neerupuudulikkus,

2
- raske müokardi kahjustus.
- ülitundlikkus primidooni, barbituraatide või ravimi ükskõik millise abiaine (vt lõik 6.1) suhtes,

Sarnaselt teiste epilepsiavastaste ravimitega on soovitatav regulaarne vererakkude hulga ja teiste
laboratoorsete näitajate jälgimine, eriti oluline on see normist kõrvalekallete ilmnemisel (vt lõik 4.2).

Halva üldseisundiga patsientidel ja maksa- või hingamisfunktsiooni häirega patsientidel tuleb ravimi
kasutamisel rakendada äärmist ettevaatust.

Neerufunktsiooni häirete korral tuleb annust kohandada vastavalt glomerulaarfiltratsiooni kiirusele või
seerumi kreatiniinisisaldusele (vt lõik 4.2), jälgides primidooni plasmakontsentratsiooni.

Suitsiidimõtteid ja suitsiidaalset käitumist on esinenud erinevatel näidustustel antiepileptikume
saavatel patsientidel. Randomiseeritud platseebokontrolliga uuringute meta-analüüs näitas, et
antiepileptikume kasutavate patsientide hulgas on suitsiidimõtete tekkimise ja suitsidaalse käitumise
risk suurenenud. Suitsiidimõtete ja suitsidaalse käitumise tekkemehhanism primidooni saavatel
patsientidel ei ole teada, kuid olemasolevate andmete põhjal ei saa seda riski ka välistada.

Seega peaks patsiente suitsiidimõtete tekkimise ja suitsidaalse käitumise osas jälgima ja vajadusel
rakendama vastavat ravi. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada, et suitsiidimõtete või
suitsidaalse käitumise tekke korral peavad nad pöörduma arsti poole.

Erilist tähelepanu tuleb pöörata järgmistele koostoimetele primidooni ja teiste ainete vahel.
Primidoon ja tema metaboliit fenobarbitaal indutseerivad olulisel määral maksaensüüme, kiirendades
nii endogeenset päritolu kui ka eksogeenselt kasutatavate ainete metabolismi. Tuntud on ka
primidooni inhibeeriv toime mitmete ravimite metabolismile, samuti võivad teatud ravimid mõjutada
primidooni metabolismi.

Olulisemad koostoimed on järgmised:

Krambivastased ained
Fenütoiini, karbamasepiini või fenobarbitaali kasutamine koos primidooniga tingib nende kiirema
lammutumise ja väiksema seerumkontsentratsiooni. Üksikjuhtudel on kirjeldatud nende ainete
metabolismi pärssumist primidooni toimel. Primidooni metabolismi kiirendamise kaudu võivad need
ained suurendada fenobarbitaali kontsentratsiooni seerumis.

Primidooniga samaaegne valproehappe kasutamine võib põhjustada väljendunud väsimuse või isegi
kooma, tingituna fenobarbitaali suurest seerumkontsentratsioonist. Sellisel juhul on vajalik Liskantin'i
annuse vähendamine. Pikaajalisel kooskasutamisel võib valproehappe metabolism kiireneda ja tema
kontsentratsioon seerumis väheneda. Kirjeldatud on ka valproehappe metabolismi inhibeerimist
primidooni toimel.

Primidoon indutseerib klonasepaami ja diasepaami metabolismi - nende ravimite ja primidooni
pikaajalisel kooskasutamisel tuleb arvestada klonasepaami või diasepaami seerumkontsentratsiooni
vähenemisega. Üksikjuhtudel on kirjeldatud ka nende ravimite metabolismi inhibeerimist primidooni
toimel.

Psühhofarmakonid, uinutid, alkohol
Psühhofarmakonide, uinutite ja alkoholi kesknärvisüsteemi pärssiv toime võib Liskantin'i kasutamisel
tugevneda. Mõnede psühhofarmakonide toime võib kiirenenud metabolismi tõttu aga väheneda.

3

Antikoagulandid, digitoksiin
Antikoagulantide ja südameglükosiidide toime võib primidooni kasutamisel väheneda. Seega tuleb
primidooni annust hoolikalt kohandada (tavaliselt vähendada) ja vajadusel muuta ka teise ravimi
annust.

Griseofulviin, doksütsükliin, klooramfenikool, tsütostaatikumid
Nende ravimite toime võib kiirenenud metabolismi tõttu väheneda.

Steroidhormoonid, hormonaalsed rasestumisvastased vahendid
Steroidhormoonide metabolism võib kiireneda ja ovulatsiooni pärssivate hormonaalsete
rasestumisvastaste vahendite usaldusväärsus võib väheneda. Eriti juhul, kui tekib
menstruatsioonidevaheline veritsus, tuleb kasutada rasestumise vältimiseks lisameetmeid. Ühtlasi
peaks võimalusel kasutama suurema hormoonisisaldusega rasestumisvastaseid vahendeid.

Rasedus ja imetamine

Primidooni võib raseduse ja imetamise ajal kasutada ainult pärast hoolikat võimaliku kasu ja riski
hindamist.
Arst peab nõustama naisi, kes soovivad saada lapsi, kellel ei saa rasedust ära hoida ja naisi, kes on
juba rasedaks jäänud.
Võrreldes tervete naiste lastega on epilepsiat põdevate emade lastel suurem risk kaasasündinud
väärarendite tekkeks, võimalik, et teatud mõju avaldavad ka epilepsiavastased ravimid. Seetõttu tuleb
väärarendite riski võrrelda võimalike riskidega, mida nii emale kui ka lapsele võib kaasa tuua ravist
loobumine. Kõigile epilepsiat põdevatele naistele tuleks enne rasestumist võimaldada geneetiline
konsultatsioon. Rasedatel epilepsiat põdevatel naistel ei tohiks loobuda haigushoogude optimaalseks
kontrollimiseks vajalikust ravist primidooniga.
Raseduse 20. ja 40. päeva vahel tuleb valida väikseim toimiv ravimiannus. Sel ajal tuleb võimalusel
vältida ka kombinatsioonravi teiste krambivastaste ainetega. Raseduse viimasel kuul tuleb suu kaudu
profülaktiliselt manustada K-vitamiini, et hoida ära K-vitamiini puudusest tingitud
verehüübimishäireid. Samuti soovitatakse K-vitamiini manustada vahetult pärast sündi lapsele.

Primidoon eritub rinnapiima ja võib imiku organismi suurema tundlikkuse tõttu põhjustada imikul
unisust ja pikaajalisel kasutamisel ka sõltuvust. Imikut tuleb eriti hoolikalt jälgida äkilise rinnapiimast
võõrutamise korral, sest see võib imikul esile kutsuda ärajäämanähte.

Primidoonravi alguses, suurte annuste kasutamisel või ravi kombineerimisel teiste kesknärvisüsteemi
toimivate ravimitega võib reaktsioonikiirus oluliselt muutuda, halvendades patsiendi võimet autot või
teisi seadmeid ja masinaid juhtida. Primidooni tugevneb samaaegsel
alkoholi kasutamisel.
Seetõttu peaks vähemalt esimestel ravipäevadel olema keelatud autojuhtimine, masinatega töötamine
või teised potentsiaalselt ohtlikud tegevused. Igal üksikjuhul teeb otsuse raviarst, sõltuvalt
individuaalsest reaktsioonist ja tarvitatavast annusest.

Primidooni kasutamisel täheldatud kõrvaltoimed on loetletud allpool organsüsteemi klasside ja
esinemissageduse kaupa. Esinemissageduse kategooriad on määratletud järgmiselt:
väga sage (≥ 1/10),
sage (≥ 1/100 kuni < 1/10),
aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100),
harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000),
väga harv (< 1/10000),

4
teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Vere ja lümfisüsteemi häired
Harv leukopeenia,
trombotsütopeenia,
megaloblastiline aneemia, mis on
ravitav foolhappe või vitamiini B12 manustamisega.
Teadmata
agranulotsütoos (üks juhtum).
Immuunsüsteemi häired
Teadmata süsteemne
erütematoosluupus
Endokriinsüsteemi häired

Harv
kilpnäärmehormoonide sisalduse muutus: üldise ja vaba türoksiini
(T4 ja FT4) kontsentratsiooni vähenemine, tõenäoliselt nende
kiirenenud metabolismi tõttu. Kilpnäärmetalitlus ei ole häirunud.
Ainevahetus- ja toitumishäired
Harv
muutused kaltsiumi ja vitamiin D metabolismis, nt hüpokaltseemia
või alkaalse fosfataasi sisalduse suurenemine, sh ka tõsised
muutused, nt metafüseaalne osteodüstroofia, või nn antiepileptiline
rahhiit. Nendel juhtudel, samuti riskirühma patsientidel (lastel või
rasedatel), on soovitatav kasutada lisaks vitamiini D.
Väga harv
porfüüria tekkimine.
Psühhiaatrilised häired
Sage
1loidus;
1eelkõige lastel: emotsionaalsed häired suurenenud ärrituvuse ja
pahurusena
Teadmata

mälu- ja keskendumishäired, isiksuse häired, psühhootilised
reaktsioonid,
1lapsed/eakad: paradoksaalsed reaktsioonid, mida seostatakse
rahutuse ja ärritusega.
Närvisüsteemi häired
Väga sage
ligikaudu 20% patsientidest tekivad tasakaaluhäired, enamasti siis,
kui primidooni plasmakontsentratsioon on ületanud 8 mg/l.
Sage
2pearinglus, 2uimasus, 2ataksia.
Teadmata
väline oftalmopleegia, polüradikuliit.
Silma kahjustused
Sage
2akommodatsioonihäireid.
Teadmata nüstagmid,
diploopia.
Seedetrakti häired
Sage
2iiveldus, 2oksendamine.
Maksa ja sapiteede häired
Harv
primidooni ensüüme indutseeriva toime tõttu võib suureneda γ-
glutamüültransferaasi ja alkaalse fosfataasi kontsentratsioon
seerumis. Kui samal ajal transaminaaside (GOT ja GPT) aktiivsus
ei suurene, ei viita need muutused maksakahjustusele ega nõua
muutusi ravis.
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Harv
makulopapuloosne lööve (peaaegu alati ilma generaliseerunud
allergilise reaktsioonita), nahalööve.
Teadmata Stevensi-Johnsoni
sündroom, toksiline epidermise nekrolüüs,
eksfoliatiivne dermatiit, bulloosne dermatiit.
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Harv liigesvalu,
osteomalaatsia.
Väga harv
Dupuytreni kontraktsioon.
Teadmata
On teatatud luutiheduse vähenemisest, osteopeeniast,
osteoporoosist ja luumurdudest nendel patsientidel, kes saavad
primidooniga pikaajalist ravi. Primidooni toimemehhanism luukoe

5
ainevahetusele ei ole teada.
Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Teadmata
impotentsus, libiido langus.
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Väga sage
ligikaudu 20%-l patsientidest tekib väsimus, enamasti siis, kui
primidooni plasmakontsentratsioon ületab 8 mg/l.
Teadmata
söögiisu vähenemine kuni anoreksia tekkimiseni.

1 Need kõrvaltoimed on üldjuhul kerged ja lühiajalised ning mööduvad ravi jätkamisel täielikult mõne
päevaga. Neid saab sageli vältida, kui annust suurendatakse ravi alguses järk-järgult.
2 Need kõrvaltoimed tekivad ravi alguses ja tavaliselt liiga suure algannuse korral. Neid saab annuse
järkjärgulise suurendamisega märkimisväärselt leevendada.


Primidoon metaboliseerub osaliselt fenobarbitaaliks ja tal on kesknärvisüsteemile sedatiivne toime.
Pikaajaline kasutamine võib põhjustada harjumust või sõltuvust ning järsk ravi katkestamine võib
kutsuda esile ärajätunähud.

Mürgistuse korral tuleb arvestada võimalusega, et on tegemist mitme ravimi mürgistusega, näiteks
mitme ravimi sissevõtmisega suitsiidi eesmärgil.

Mürgistuse sümptomid
Primidooni üleannustamise sümptomid on sarnased mürgistusele barbituraatidega; rasked, ja mõnikord
fataalsed tüsistused tekivad ainult ülisuurte annuste (täiskasvanutel 20…30 g ehk umbes 100 tabletti
või rohkem) sissevõtmisel ilma kiire meditsiinilise vahelesegamiseta.
Mürgistuse kahtlusel tuleb alati määrata ravimi seerumkontsentratsioon.
Kliinilises pildis domineerivad kesknärvisüsteemi häired nagu unisus, uimasus, letargia, ataksia,
nüstagm, düsartria, iiveldus, oksendamine, hüpokseemia, hüpotermia, neerufunktsiooni häire,
pearinglus ja harvem neuroloogilised hood. Väga raske mürgistuse korral kujuneb välja kooma
arefleksia ja väljendunud vereringehäiretega. Surma võib põhjustada hingamisseiskus.
Primidooni mürgistusele on iseloomulik primidooni kristallide ilmumine uriini (tekib siis, kui ravimi
seerumkontsentratsioon on üle 80 mg/l).

Mürgistuse ravi
Primidoonmürgistuse raviks puudub spetsiifiline antidoot. Raske mürgistuse korral on oluline
intensiivravi eluliste funktsioonide tagamiseks ja stabiliseerimiseks (hingamine, südame-
veresoonkonna ja neerude funktsioon, aspiratsiooni ja kopsupõletiku vältimine). Samal ajal tuleb
rakendada esmaseid ja teiseseid detoksifikatsioonimeetodeid - maoloputus, aktiivsöe kasutamine,
forsseeritud diurees, uriini alkaliseerimine, vajadusel peritoneaal- ja hemodialüüs.
Pärast primidooni mürgistust ei tohi epilepsia ravi jätkata enne kolme ööpäeva möödumist, kui ei ole
võimalik määrata ravimite seerumkontsentratsiooni.

Farmakoterapeutiline grupp: Epilepsiavastased ained, Barbituraadid ja nende derivaadid
ATC-kood: N03AA03

Primidoon on desoksübarbituraat, millel on krambivastane toime nagu ka tema kahel metaboliidil -fenobarbitaalil ja fenüületüülmaloonamiidil (PEMA). Krambivastase toime mehhanism ei ole täielikult
välja selgitatud, arvatavasti on see seotud rakumembraanide hüperpolarisatsiooniga.

6
Neurofüsioloogilises mõttes ei mõjuta primidoon erinevalt fenobarbitaalist GABA postsünaptilist
toimet ega postsünaptilist pärssimist. Neurokeemilises mõttes ei mõjuta primidoon ajus GABA
sisaldust ega metabolismi.

Imendumine, plasmakontsentratsioon
Suukaudsel manustamisel imendub primidoon kiiresti.
Maksimaalne primidooni kontsentratsioon plasmas saabub suukaudse manustamise järgselt 3 tunni
(vahemikus 0,5...9 tundi) pärast, maksimaalne PEMA kontsentratsioon 7...8 tunni pärast ning
maksimaalne fenobarbitaali kontsentratsioon mitte enne kui 2....4. päeval pideva ravi korral.

Jaotumine, seondumine plasmavalkudega
Primidoon ja PEMA seonduvad plasmavalkudega vähesel määral, samas 50% fenobarbitaalist on
valkudega seotud,mille jaotusruumala on 0,54 l/kg.
Primidooni kontsentratsioon plasmas ja seljaajuvedelikus on sarnane.
Primidoon eritub rinnapiima, kus tema kontsentratsioon on ~75% ema plasmakontsentratsioonist.

Metabolism
Primidoon allutatakse biotransformatsioonile maksas, kus toimub oksüdatsioon PEMA-ks ja
fenobarbitaaliks. Väikeseid koguseid p-hüdroksüpürimidooni, p-hüdroksüfenobarbitaali jt konjugaate,
samuti α-fenüül-γ-butürolaktooni ja α-fenüülbutüramiidi on uriinis metaboliitidena sedastatud.
Monoteraapia tingimustes primidooniga on metaboliitidest uriinis PEMA osakaal keskmiselt 6,6% ja
fenobarbitaalil 2,1%.

Eliminatsiooni poolväärtusaeg
Primidooni monoteraapia tingimustes on keskmine plasma poolväärtusaeg suukaudselt 250 mg
manustamisel 15,2 tundi (19 täiskasvanut, vahemik 8,9…22,4 tundi). Kombinatsioonravis teiste
epilepsiavastaste ravimitega lüheneb primidooni poolväärtusaeg keskmiselt 8,3 tunnini.

Eritumine
Primidooni eritumine toimub põhiliselt neerude kaudu. Pärast 5-päevast primidooni kasutamist eritub
75,5% kasutatud annusest uriiniga, muutumatul kujul primidooni osakaal metaboliitide hulgas on
64%.
Pikaajalise primidoon-ravi tingimustes 12-l epilepsiat põdeval lapsel eritus uriiniga 92% manustatud
annusest (annus 10…25,5 mg/kg): 42,3% muutumatul kujul primidooni, 45,2% PEMA-d ja 4,9%
fenobarbitaali.

Biosaadavus
1991. aastal tehtud biosaadavuse uuringus Liskantin'i tablettidega 9-l uuritaval saadi järgmised
tulemused.

Primidooni ühekordse suukaudse 250 mg annuse järgselt
Liskatin'i tabletid, n = 9
A
Maksimaalne plasmakontsentratsioon (Cmax) µg/ml
4,61
(4,08…5,91)
Aeg maksimaalse plasmakontsentratsioonini (tmax) h
2,0
(1,0…4,0)
Kontsentratsioonikõvera alune pindala (AUCo-∞) h x mg/l
124,2
(109,0…141,7)
Keskmine püsivusaeg (MRT) h
28,6
(23,8…32,9)
Eliminatsiooni poolväärtusaeg (t½) h
19,5
(16,2…22,1)

7
Väärtused on antud keskmise ja vahemikuna, t½ mediaani ja vahemikuna.

Äge toksilisus
LD50 hiirtel on 600…800 mg/kg kehakaalu kohta, rottidel > 2000 mg/kg kehakaalu kohta.

Krooniline toksilisus
Rottidel ilmnes ataksia pärast 125 mg/kg, 250 mg/kg ja 500 mg/kg primidooni kasutamist ja täielik
liikumisvõimetus (tardumine) pärast 500 mg/kg kasutamist. Koerad talusid ööpäevaseid annuseid
50 mg/kg 6 kuu vältel ja 200 mg/kg 4 kuu vältel ilma depressiooni ja ataksia ilminguteta.

Mutageensed ja kartsinogeensed omadused
Seeria primidooni ja tema metaboliidi fenobarbitaali mutageensust kontrollivad uuringud on andnud
positiivse tulemuse, samas on ka mitmeid negatiivse tulemusega lõppenud uuringuid.
Nende uuringute metodoloogilistest puudujääkidest tingituna ei ole võimalik antud hetkel hinnata
primidooni mutageenset potentsiaali.

Vastavaid uuringuid kartsinogeense toime hindamiseks ei ole läbi viidud.

Reproduktiivne toksikoloogia
On andmeid, et ravi primidooniga monoteraapia tingimustes või kombinatsioonis teiste
epilepsiavastaste ravimitega põhjustab mikrotsefaalia, näo düsmorfia jt väärarendite ning anomaaliate
suuremat esinemissagedust. Vastsündinutel on kirjeldatud hemorraagilisi tüsistusi (vt lõik 4.3).

Želatiin, magneesiumstearaat, maisitärklis, tärklise naatriumglükolaat, ränidioksiid, metüleeritud
ränidioksiid.

Ei ole kohaldatav.

5 aastat.
Mitte kasutada pärast pakendile märgitud kõlblikkusaja möödumist.

Erinõuded säilitamiseks puuduvad.

50 tabletti
100 tabletti

Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Erinõuded puuduvad


8