INSPRA

Toimeained: eplerenoon

Ravimi vorm: õhukese polümeerikattega tablett

Ravimi tugevus: 50mg 30TK

Retseptiravim

Pakendi infoleht: teave kasutajale

Ravimi patsiendi infolehe PDF

1. Mis ravim on INSPRA ja milleks seda kasutatakse

Inspra kuulub ravimite rühma, mida tuntakse selektiivsete aldosterooni blokeerivate ainetena. Need
blokeerivad ained inhibeerivad aldosterooni toimet. Aldosteroon on organismis toodetav aine, mis
kontrollib teie vererõhku ja südame funktsiooni. Kõrged aldosterooni tasemed võivad põhjustada
muutusi teie organismis, mis viivad südamepuudulikkuse tekkele.

Insprat kasutatakse südamepuudulikkuse raviks, et vältida selle süvenemist ja vähendada
hospitaliseerimist, kui:
1.
teil on äsja esinenud südameinfarkt, kombinatsioonis teie südamepuudulikkuse raviks
kasutatavate teiste ravimitega või
2.
teil esinevad püsivad kerged sümptomid hoolimata ravist, mida olete seni saanud.

2. Mida on vaja teada enne INSPRA võtmist

Ärge võtke Insprat
- kui olete eplerenooni või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline;
- kui teil on vere kõrge kaaliumisisaldus (hüperkaleemia);
- kui te võtate ravimeid, mis aitavad organismist liigset vett eritada (kaaliumi säästvad
diureetikumid) või „soolatablette” (kaaliumilisandid);
- kui teil on raske neeruhaigus;
- kui teil on raske maksahaigus;
- kui võtate ravimeid, mida kasutatakse seeninfektsiooni raviks (ketokonasool või itrakonasool);
- kui te võtate viirusevastaseid ravimeid HIV raviks (nelfinaviir või ritonaviir);
- kui te võtate antibiootikume, mida kasutatakse bakteriaalsete infektsioonide raviks (klaritromütsiin
või telitromütsiin);
- kui te võtate nefasodooni, mida kasutatakse depressiooni raviks;
- kui te võtate ravimeid, mida kasutatakse teatud südamehaiguste või hüpertensiooni raviks
[niinimetatud angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitor koos angiotensiini retseptori
blokaatoriga (ARB)].

Hoiatused ja ettevaatusabinõud
Enne Inspra võtmist pidage nõu oma arsti või apteekriga.

- kui teil on neeru- või maksahaigus (vt ka “Ärge võtke Insprat”);
- kui te võtate liitiumi (antakse tavaliselt maniakaal-depressiivse häire, mida nimetatakse ka
bipolaarseks häireks, korral);
- kui te võtate takroliimust või tsüklosporiini (kasutatakse nahahaiguste, nt psoriaasi või ekseemi
raviks ja äratõukereaktsiooni vältimiseks pärast elundi siirdamist).

Lapsed ja noorukid
Eplerenooni ohutus ja efektiivsus lastel ja noorukitel ei ole tõestatud.

Muud ravimid ja Inspra
Teatage oma arstile või apteekrile, kui te võtate või olete hiljuti võtnud või kavatsete võtta mis tahes
muid ravimeid.

Insprat ei tohi võtta koos järgmiste ravimitega (vt lõik „Ärge võtke Insprat”):
- Itrakonasool või ketokonasool (kasutatakse seeninfektsioonide raviks), ritonaviir, nelfinaviir
(viirusevastased ravimid HIV raviks), klaritromütsiin, telitromütsiin (kasutatakse
bakteriaalsete infektsioonide raviks) või nefasodoon (kasutatakse depressiooni raviks), sest
need ravimid vähendavad Inspra lagunemist, pikendades sellega tema toimet organismile.
- Kaaliumi säästvad diureetikumid (ravimid, mis aitavad teil eritada organismist liigset
vedelikku) ja kaaliumilisandid (soolatabletid), sest need ravimid suurendavad veres kaaliumi
kõrge taseme tekkimise riski.
- Angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitoreid ja angiotensiini retseptori
blokaatoreid (ARB) üheaegselt (mida kasutatakse kõrge vererõhu, südamehaiguste või teatud
neeruhaiguste raviks), sest need ravimid võivad suurendada teie veres kaaliumi kõrge taseme
tekkimise riski.

Palun informeerige oma arsti, kui te võtate mõnda järgmistest ravimitest:

- Liitium (antakse tavaliselt maniakaal-depressiivse häire korral, mida nimetatakse ka
bipolaarseks häireks). Liitiumi kasutamine koos diureetikumide ja AKE inhibiitoritega
(kasutatakse kõrge vererõhu ja südamehaiguste raviks) põhjustab liitiumi taseme liigset tõusu
veres, mis võib põhjustada järgmisi kõrvaltoimeid: isukaotus, nägemise hägustumine, väsimus,
lihasnõrkus, lihastõmblused.
- Tsüklosporiin või takroliimus (kasutatakse nahahaiguste, nt psoriaasi või ekseemi raviks ja
äratõukereaktsiooni vältimiseks pärast elundi siirdamist). Need ravimid võivad põhjustada
neeruprobleeme ja seepärast suurendada teie veres kaaliumi kõrge taseme tekkimise riski.
- Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d - teatud valuvaigistid nagu ibuprofeen,
mida kasutatakse valu, jäikuse ja põletiku leevendamiseks). Need ravimid võivad põhjustada
neeruprobleeme ja seepärast suurendada teie veres kaaliumi kõrge taseme tekkimise riski.
- Trimetoprim (kasutatakse bakteriaalsete infektsioonide raviks) võib suurendada teie veres
kaaliumi kõrge taseme tekkimise riski.
- Alfa-1-blokaatorid, nt prasosiin või alfusosiin (kasutatakse kõrge vererõhu ja teatud eesnäärme
haiguste raviks) võivad põhjustada vererõhu langust ja pearinglust püsti tõusmisel.
- Tritsüklilised antidepressandid, nt amitriptülliin või amoksapiin (kasutatakse depressiooni
raviks), antipsühhootikumid (nimetatakse ka neuroleptikumideks), nt kloorpromasiin või
haloperidool (kasutatakse psühhiaatriliste häirete raviks), amifostiin (kasutatakse vähi
keemiaravis) ja baklofeen (kasutatakse lihaskrampide raviks). Need ravimid võivad põhjustada
vererõhu langust ja pearinglust püsti tõusmisel.
- Glükokortikoidid, nt hüdrokortisoon või prednisoon (kasutatakse põletiku ja teatud
nahaseisundite raviks) ja tetrakosaktiid (kasutatakse peamiselt neerupealiste koore häirete
diagnoosimiseks ja raviks) võivad vähendada Inspra vererõhku alandavat toimet.
- Digoksiin (kasutatakse südamehaiguste raviks). Digoksiini sisaldus veres võib suureneda selle
kasutamisel koos Inspraga.
- Varfariin (vere hüübimise vastane ravim): tuleb olla ettevaatlik, kui võetakse varfariini, sest
varfariini kõrge tase veres võib põhjustada muutusi Inspra toimes.
- Erütromütsiin (kasutatakse bakteriaalsete infektsioonide raviks), sakvinaviir (viirusevastane
ravim HIV raviks), flukonasool (kasutatakse seeninfektsioonide raviks), amiodaroon,
diltiaseem ja verapamiil (kasutatakse südameprobleemide ja kõrge vererõhu raviks)
vähendavad Inspra lagunemist, pikendades Inspra toimet organismile.
- Naistepuna (taimne ravim), rifampitsiin (kasutatakse bakteriaalsete infektsioonide raviks),
karbamasepiin, fenütoiin ja fenobarbitaal (kasutatakse muuhulgas epilepsia raviks) võivad
suurendada Inspra lagunemist ja vähendada sellega tema toimet.

Inspra koos toidu ja joogiga
Insprat võib võtta koos toiduga või ilma.

Rasedus ja imetamine
Kui te olete rase, imetate või arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi
kasutamist nõu oma arsti või apteekriga. Inspra toimet raseduse ajal ei ole hinnatud.

Pole teada, kas eplerenoon eritub rinnapiima või mitte. Koos oma arstiga tuleb teha otsus, kas
katkestada imetamine või katkestada ravimi tarvitamine.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine
Te võite end tunda pärast Inspra võtmist uimasena. Kui nii juhtub, hoiduge autojuhtimisest või
masinate käsitsemisest.

Inspra sisaldab laktoosmonohüdraati
Inspra sisaldab laktoosmonohüdraati (teatud tüüpi suhkur). Kui arst on teile öelnud, et te ei talu teatud
suhkruid, peate te enne ravimi kasutamist konsulteerima oma arstiga.

3. Kuidas INSPRA võtta

Kuidas Insprat võtta

Võtke seda ravimit alati täpselt nii, nagu arst või apteeker on teile rääkinud. Kui te ei ole milleski
kindel, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Inspra tablette võib võtta söögi ajal, pärast sööki või tühja kõhuga. Neelake tabletid ilma närimata
koos klaasitäie veega alla.

Inspra tablette manustatakse tavaliselt koos teiste südamepuudulikkuse korral kasutatavate
ravimitega, nt beetablokaatoritega. Tavaline algannus on üks 25 mg tablett üks kord ööpäevas, mida
suurendatakse ligikaudu 4 nädala pärast kuni 50 mg-ni üks kord ööpäevas (kas ühe 50 mg tabletina või
kahe 25 mg tabletina). Maksimaalne ööpäevane annus on 50 mg.

Enne ravi alustamist Inspraga, esimese ravinädala ajal ja kuu aega pärast ravi algust või annuse
muutmist, tuleb mõõta veres kaaliumi sisaldust. Teie arst võib annust muuta sõltuvalt kaaliumi
tasemest teie veres.

Kui teil on kerge neeruhaigus, peate alustama ühe 25 mg tabletiga iga päev. Ja kui teil on mõõdukas
neeruhaigus, peate alustama ühe 25 mg tabletiga ülepäeviti. Neid annuseid võib arsti soovitusel ja teie
vere kaaliumisisalduse alusel kohandada. Insprat ei soovitata raske neeruhaigusega patsientidele.

Kerge kuni mõõduka maksahaigusega patsientidel ei ole vaja algannust muuta. Kui teil esineb
probleeme maksa või neerudega, võib vajalik olla kontrollida sagedamini kaaliumisisaldust veres (vt
ka “Ärge võtke Insprat”).

Eakatel patsientidel ei ole algannuse kohandamine vajalik.

Lastele ja noorukitele Insprat ei soovitata.

Kui te võtate Insprat rohkem kui ette nähtud
Kui olete võtnud Insprat rohkem, kui ette nähtud, võtke kohe ühendust oma arsti või apteekriga. Kui
olete võtnud liiga palju ravimit, on kõige tõenäolisemateks sümptomiteks madal vererõhk (väljendub
kergustundena peas, pearinglusena, nägemise hägustumisena, nõrkusena, ägeda teadvusekaotusena)
või hüperkaleemia - kaaliumi suur sisaldus veres (väljendub lihaskrampide, kõhulahtisuse, iivelduse,
pearingluse või peavaluna).

Kui te unustate Insprat võtta
Kui on aeg juba järgmist tabletti võtta, jätke vahelejäänud tablett ära ja võtke järgmine tablett õigel
ajal.
Muul juhul võtke tablett kohe, kui meelde tuleb, kui järgmise tableti võtmise ajani on enam kui 12
tundi. Edasi jätkake tablettide võtmist tavapäraselt.
Ärge võtke kahekordset annust, kui ravim jäi eelmisel korral võtmata.

Kui te lõpetate Inspra võtmise
On tähtis jätkata Inspra võtmist arsti juhiste kohaselt, välja arvatud, kui arst ütleb teile, et ravi tuleb
lõpetada.

Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

4. Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.

Otsige kiiret meditsiinilist abi, kui täheldate endal ükskõik millist järgnevatest kõrvaltoimetest:
- näo, keele või kõri turse;
- neelamisraskused;
- nahalööve ja hingamisraskused.
Need on angioneurootilise turse sümptomid.

Teiste kõrvaltoimete hulka kuuluvad:
Sageli esinevad kõrvaltoimed (esinevad ühel kuni 10-l patsiendil 100-st):
- südameinfarkt,
- vere suurenenud kaaliumisisaldus (sümptomite hulka kuuluvad lihaskrambid, kõhulahtisus,
iiveldus, pearinglus või peavalu),
- pearinglus,
- minestus,
- infektsioon,
- köha,
- kõhukinnisus,
- madal vererõhk,
- kõhulahtisus,
- iiveldus,
- neerude ebanormaalne funktsioon,
- nahalööve,
- kihelus,
- lihaskrambid ja valu,
- suurenenud uureasisaldus veres.

Aeg-ajalt esinevad kõrvaltoimed (esinevad ühel kuni 10-l patsiendil 1000-st):
- eosinofiilia (teatud tüüpi valgete vereliblede arvu suurenemine),
- dehüdratsioon,
- kolesterooli või triglütseriidide (rasvad) suurenenud sisaldus teie veres,
- väike naatriumi sisaldus veres,
- insomnia (unetus),
- peavalu,
- kaebused südame kohta, nt ebaregulaarne südamerütm, kiire südamerütm ja
südamepuudulikkus,
- sapipõie põletik,
- langenud vererõhk, mis võib põhjustada püsti tõusmisel pearinglust,
- tromboos (vere hüübimine) jalgades,
- kurguvalu,
- kõhupuhitus,
- oksendamine,
- kilpnäärme alatalitlus,
- suurenenud glükoosisisaldus veres,
- vähenenud puutetundlikkus,
- suurenenud higistamine,
- seljavalu,
- nõrkus ja halb enesetunne,
- suurenenud kreatiniinisisaldus veres, mis võib viidata neeru probleemidele,
- neerupõletik,
- rindade suurenemine meestel,
- muutused mõnedes vereanalüüside tulemustes.

Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekri või meditsiiniõega.
Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud.

5. Kuidas INSPRA säilitada

Kuidas Insprat säilitada

Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.
See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud pakendil ja blistril pärast EXP.
Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale.

Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas visata ära
ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

6. Pakendi sisu ja muu teave

Mida Inspra sisaldab
- Toimeaine on eplerenoon. Üks tablett sisaldab 25 mg või 50 mg eplerenooni.
- Teised abiained on: laktoosmonohüdraat, mikrokristalliline tselluloos (E460),
naatriumkroskarmelloos (E468), hüpromelloos (E464), naatriumlaurüülsulfaat, talk (E553b) ja
magneesiumstearaat (E470b).
Tableti kate: Opadry Yellow sisaldab hüpromelloosi (E464), titaandioksiidi (E171), makrogool
400, polüsorbaat 80 (E433), kollast raudoksiidi (E172), punast raudoksiidi (E172).

Kuidas Inspra välja näeb ja pakendi sisu

25 mg Inspra tablett on kollane õhukese polümeerikattega tablett. Selle ühele küljele on pressitud
“Pfizer” ja teisele küljele “25” ja selle kohale “NSR”.

50 mg Inspra tablett on kollane õhukese polümeerikattega tablett. Selle ühele küljele on pressitud
“Pfizer” ja teisele küljele “50” ja selle kohale “NSR”.

Inspra 25 mg ja 50 mg õhukese polümeerikattega tabletid on saadaval läbipaistmatutes PVC/A1
blisterpakendites, mis sisaldavad 10, 20, 28, 30, 50, 90, 100 või 200 tabletti ja läbipaistmatud PVC/A1
perforeeritud üksikannusblistrid, mis sisaldavad 10 x 1, 20 x 1, 30 x 1, 50 x 1, 90 x 1, 100 x 1 või 200
x 1 (10 pakendit 20 x 1 tabletti) tabletti. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Müügiloa hoidja ja tootja
Müügiloa hoidja:
Pfizer Europe MA EEIG
Ramsgate Road,
Sandwich
Kent CT13 9NJ
Ühendkuningriik

Tootja:
Fareva Amboise
Zone Industrielle-29 route des Industries,
37530 Poce-sur-Cisse,
Prantsusmaa

Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun müügiloa hoidja kohaliku esindaja poole:

Pfizer Luxembourg SARL Eesti filiaal
Sõpruse pst 157
13417 Tallinn
Tel: +372 666 7500

Inspra 25 mg ja 50 mg õhukese polümeerikattega tabletid on saanud müügiloa järgmistes Euroopa
Majanduspiirkonna liikmesriikides nimetusega Inspra:

Austria, Belgia, Küpros, TÅ¡ehhi Vabariik, Taani, Eesti, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Kreeka,
Ungari, Island, Iirimaa, Itaalia, Läti, Leedu, Luksemburg, Malta, Holland, Norra, Poola, Portugal,
Slovakkia, Sloveenia, Hispaania, Rootsi, Ühendkuningriik.

Infoleht on viimati uuendatud jaanuaris 2015



Ravimi omaduste kokkuvõte

Ravimi omaduste kokkuvõtte PDF

1. Ravimpreparaadi nimetus

Inspra, 25 mg õhukese polümeerikattega tabletid.
Inspra, 50 mg õhukese polümeerikattega tabletid.

2. Kvalitatiivne ja kvantitatiivne koostis

Üks tablett sisaldab 25 mg eplerenooni.
Üks tablett sisaldab 50 mg eplerenooni.
INN. Eplerenonum

Teadaolevat toimet omavad abiained:

Üks 25 mg tablett sisaldab 35.7 mg laktoosmonohüdraati (vt lõik 4.4).
Üks 50 mg tablett sisaldab 71.4 mg laktoosmonohüdraati (vt lõik 4.4).

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. Ravimvorm

Õhukese polümeerikattega tablett.

25 mg tablett: kollane tablett, mille ühel küljel on märgistus “Pfizer” ning teisel küljel “25” ja selle
kohal “NSR”.
50 mg tablett: kollane tablett, mille ühel küljel on märgistus “Pfizer” ning teisel küljel "50" ja selle
kohal "NSR".

4. Kliinilised andmed

4.1. Näidustused

Eplerenoon on näidustatud:
• kardiovaskulaarse suremuse ja haigestumuse riski vähendamiseks lisaks beetablokaatoreid
sisaldavale standardravile hiljutise müokardiinfarkti järgse vasaku vatsakese düsfunktsiooni
(LVEF on väiksem kui 40%) ja südamepuudulikkusega stabiilsetel patsientidel.
• kardiovaskulaarse suremuse ja haigestumuse riski vähendamiseks lisaks optimaalsele
standardravile NYHA II klassi (kroonilise) südamepuudulikkuse ning vasaku vatsakese
süstoolse düsfunktsiooniga (LVEF on väiksem kui 30%) täiskasvanud patsientidel (vt lõik
5.1).

4.2. Annustamine ja manustamisviis

Annuse individuaalseks kohandamiseks on saadaval 25 mg ja 50 mg tabletid. Maksimaalne ööpäevane
annus on 50 mg.

Müokardiinfarkti järgse südamepuudulikkusega patsientidel:
Eplerenooni soovitatav säilitusannus on 50 mg üks kord ööpäevas. Ravi tuleb alustada annusega
25 mg üks kord ööpäevas ja seejärel tiitrida annust eelistatavalt 4 nädala jooksul säilitusannuseni


50 mg üks kord ööpäevas, võttes arvesse seerumi kaaliumisisaldust (vt tabel 1). Eplerenoonravi
alustatakse tavaliselt 3...14 päeva jooksul pärast ägedat müokardiinfarkti.

NYHA II klassi (kroonilise) südamepuudulikkusega patsientidel:
Kroonilise südamepuudulikkusega NYHA II klassi patsientidel tuleb ravi alustada annusega 25 mg
üks kord ööpäevas ja seejärel tiitrida annust eelistatavalt 4 nädala jooksul sihtannuseni 50 mg üks kord
ööpäevas. Arvesse tuleb võtta seerumi kaaliumisisaldust (vt tabel 1 ja lõik 4.4).

Patsientidel, kelle seerumi kaaliumisisaldus on >5,0 mmol/l ei tohi eplerenoonravi alustada (vt lõik
4.3).

Seerumi kaaliumisisaldust tuleb mõõta enne eplerenoonravi alustamist, ravi esimesel nädalal ja üks
kuu pärast ravi algust või annuse muutmist. Seejärel tuleb seerumi kaaliumisisaldust mõõta vajadusel
perioodiliselt.

Pärast ravi algust tuleb annust kohandada vastavalt seerumi kaaliumisisaldusele, nagu näidatud tabelis
1.

Tabel 1. Annuse kohandamine pärast ravi algust

Seerumi kaaliumisisaldus
Tegevus
Annuse kohandamine
(mmol/l)
<5,0
Suurendamine
25 mg üle päeva kuni 25 mg üks kord
ööpäevas
25 mg üks kord ööpäevas kuni 50 mg üks
kord ööpäevas
5,0...5,4
Säilitamine
Annust ei ole vaja kohandada
5,5...5,9
Vähendamine
50 mg üks kord ööpäevas kuni 25 mg üks
kord ööpäevas
25 mg üks kord ööpäevas kuni 25 mg üle
päeva
25 mg üle päeva kuni ravi katkestamiseni
≥6,0
Ravi katkestamine
Manustamist ei toimu

Pärast eplerenoonravi katkestamist seerumi kaaliumisisalduse tõttu ≥6,0 mmol/l võib eplerenooni
manustamist uuesti alustada annusega 25 mg üle päeva alles siis, kui seerumi kaaliumisisaldus langeb
alla 5,0 mmol/l.

Lapsed

Eplerenooni ohutus ja efektiivsus lastel ja noorukitel ei ole tõestatud. Antud hetkel teadaolevad
andmed on esitatud lõikudes 5.1 ja 5.2.

Eakad patsiendid

Eakatel patsientidel ei ole algannust vaja kohandada. Vanusest tingitud neerufunktsiooni languse tõttu
on eakatel patsientidel hüperkaleemia tekkerisk suurem. Risk võib veelgi suureneda, kui esinevad ka
kaasuvad haigused, mis suurendavad ravimi süsteemset toimet, eriti kerge kuni mõõdukas
maksapuudulikkus. Seetõttu soovitatakse perioodiliselt kontrollida seerumi kaaliumisisaldust (vt lõik
4.4).

Neerukahjustus

Kerge neerukahjustusega patsientidel ei ole algannust vaja kohandada. Perioodiliselt soovitatakse
kontrollida seerumi kaaliumisisaldust (vt lõik 4.4) ja annuseid kohandada vastavalt tabel 1 järgi.



Mõõduka neerupuudulikkusega (CrCl 30…60 ml/min) patsientidel tuleb ravi alustada annusega 25 mg
ülepäeviti ja annust kohandada kaaliumisisalduse alusel (vt tabel 1). Perioodiliselt soovitatakse
kontrollida seerumi kaaliumisisaldust (vt lõik 4.4).

Puuduvad kogemused müokardiinfarkti järgse südamepuudulikkusega patsientidel kreatiniini
kliirensiga <50 ml/min. Neil patsientidel tuleb eplerenooni kasutada ettevaatlikult.

Annuseid üle 25 mg päevas ei ole uuritud patsientidel, kellel kreatiniini kliirens on <50 ml/min.

Raske neerupuudulikkusega patsientidele (CrCl <30 ml/min) on vastunäidustatud (vt lõik 4.3).
Eplerenoon ei ole dialüüsitav.

Maksakahjustus

Kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidel ei ole algannust vaja kohandada. Eplerenooni
suurenenud süsteemse toime tõttu kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidel soovitatakse
nendel patsientidel, eriti eakatel, kontrollida sagedasti seerumi kaaliumisisaldust (vt lõik 4.4).

Kaasuv ravi

Samaaegse ravi korral nõrga või keskmise tugevusega CYP3A4 inhibiitoritega (nt amiodaroon,
diltiaseem ja verapamiil) võib ravi alustada annusega 25 mg üks kord ööpäevas. Annus ei tohi ületada
25 mg üks kord ööpäevas (vt lõik 4.5).

Eplerenooni võib manustada koos toiduga või ilma (vt lõik 5.2).

4.3. Vastunäidustused

- Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
- Patsiendid, kellel ravi alustamisel on seerumi kaaliumisisaldus >5,0 mmol/l.
- Mõõduka kuni raske neerupuudulikkusega patsiendid (eGFR <30 ml minutis 1,73 m2 kohta).
- Raske maksapuudulikkusega patsiendid (Child-Pugh' klass C).
- Kaaliumisäästvaid diureetikume, kaaliumi sisaldavaid toidulisandeid või tugevaid CYP3A4
inhibiitoreid (nt itrakonasool, ketokonasool, ritonaviir, nelfinaviir, klaritromütsiin, telitromütsiin
ja nefasodoon) saavad patsiendid (vt lõik 4.5).
- Eplerenoon kombinatsioonis angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitori ja
angiotensiini retseptori blokaatoriga (ARB).

4.4. Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Hüperkaleemia. Eplerenooni kasutamisel võib tema toimemehhanismist tulenevalt tekkida
hüperkaleemia. Kõikidel patsientidel tuleb ravi alustamisel ja annuse muutmisel jälgida seerumi
kaaliumisisaldust. Seejärel soovitatakse kaaliumisisaldust kontrollida perioodiliselt, eriti
hüperkaleemia tekkeriskiga patsientidel, nt eakad patsiendid, neerupuudulikkusega patsiendid (vt lõik
4.2) ja diabeediga patsiendid. Pärast eplerenoonravi alustamist ei soovitata suurenenud
hüperkaleemiariski tõttu kasutada kaaliumi sisaldavaid toidulisandeid. On näidatud, et eplerenooni
annuse vähendamine alandab seerumi kaaliumisisaldust. Ühes uuringus täheldati, et hüdroklorotiasiidi
lisamine eplerenoonravile takistas seerumi kaaliumisisalduse tõusu.

Hüperkaleemia risk võib suureneda, kui eplerenooni kasutatakse kombinatsioonis angiotensiini
konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitori ja/või angiotensiini retseptori blokaatoriga (ARB).
Angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitorit ja angiotensiini retseptori blokaatorit (ARB) ei
tohi kasutada kombinatsioonis eplerenooniga (vt lõigud 4.3 ja 4.5).

Neerufunktsiooni kahjustus. Neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel, sealhulgas diabeetilise
mikroalbuminuuriaga patsientidel, tuleb regulaarselt kontrollida seerumi kaaliumisisaldust.
Hüperkaleemia tekkerisk suureneb vastavalt neerufunktsiooni langusele. Kuigi 2. tüüpi diabeedi ja


mikroalbuminuuriaga patsientidel läbiviidud EPHESUS uuringu andmed on piiratud, täheldati sellel
väikesel arvul patsientidel suuremat hüperkaleemia esinemissagedust. Seetõttu tuleb selliseid patsiente
ravida ettevaatusega. Eplerenooni ei saa organismist eemaldada hemodialüüsiga.

Maksafunktsiooni kahjustus. Kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidel (Child-Pugh’ klass
A ja B) ei täheldatud seerumi kaaliumisisalduse tõusu üle 5,5 mmol/l. Kerge kuni mõõduka
maksakahjustusega patsientidel tuleb jälgida elektrolüütide sisaldust. Eplerenooni kasutamist raske
maksapuudulikkusega patsientidel ei ole hinnatud ja seetõttu on selle kasutamine vastunäidustatud (vt
lõigud 4.2 ja 4.3).

CYP3A4 indutseerijad. Eplerenooni ei soovitata manustada koos tugevate CYP3A4 indutseerijatega
(vt lõik 4.5).

Liitiumi, tsüklosporiini ja takroliimuse kasutamist eplerenoonravi ajal tuleb vältida (vt lõik 4.5).

Laktoos. Tabletid sisaldavad laktoosi ja neid ei tohi manustada patsientidele, kellel on harvaesinev
pärilik galaktoositalumatus, laktaasi puudulikkus või glükoosi-galaktoosi malabsorptsioon.

4.5. Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Farmakodünaamilised
Kaaliumisäästvad diureetikumid ja kaaliumi sisaldavad toidulisandid. Hüperkaleemia suurenenud
riski tõttu ei tohi eplerenooni manustada patsientidele, kes kasutavad teisi kaaliumisäästvaid
diureetikume ja kaaliumi sisaldavaid toidulisandeid (vt lõik 4.3). Kaaliumisäästvad diureetikumid
võivad lisaks tugevdada hüpertensioonivastaste ainete ja teiste diureetikumide toimet.

(AKE) inhibiitorid, angiotensiini retseptori blokaatorid (ARB): Hüperkaleemia risk võib suureneda,
kui eplerenooni kasutatakse kombinatsioonis angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitori
ja/või angiotensiini retseptori blokaatoriga (ARB). Soovitatav on seerumi kaaliumisisalduse ja
neerufunktsiooni hoolikas jälgimine, eriti patsientidel, kellel esineb neerufunktsiooni häire risk,
näiteks eakatel. Angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitorit ja angiotensiini retseptori
blokaatorit (ARB) ei tohi kasutada kolmikkombinatsioonis eplerenooniga (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Liitium. Ravimite koostoime uuringuid ei ole eplerenooniga läbiviidud. Kuid patsientidel, kes võtavad
liitiumiga samaaegselt diureetikume ja AKE inhibiitoreid, on täheldatud liitiumi toksilisust (vt lõik
4.4). Eplerenooni ja liitiumi koosmanustamist tuleb vältida. Kui selline kombineerimine on vajalik,
tuleb jälgida liitiumi plasmakontsentratsiooni (vt lõik 4.4).

Tsüklosporiin, takroliimus. Tsüklosporiin ja takroliimus võivad viia neerufunktsiooni halvenemisele ja
suurendada hüperkaleemia riski. Eplerenooni ja tsüklosporiini või takroliimuse samaaegset kasutamist
tuleb vältida. Kui see on vajalik, tuleb tsüklosporiini ja takroliimuse manustamisel koos eplerenooniga
jälgida seerumi kaaliumisisaldust ja kontrollida neerufunktsiooni (vt lõik 4.4).

Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA). MSPVA-ravi võib põhjustada ägedat
neerupuudulikkust, eriti eelsoodumusega patsientidel (eakad ja/või dehüdreeritud patsiendid), toimides
otseselt glomerulaarfiltratsioonile. Eplerenooni ja MSPVA-d saavad patsiendid peavad olema piisavalt
hüdreeritud ja enne ravi algust tuleb kontrollida neerufunktsiooni.

Trimetoprim. Trimetoprimi ja eplerenooni koosmanustamine suurendab hüperkaleemia riski. Tuleb
jälgida seerumi kaaliumisisaldust ja neerufunktsiooni, eriti neerukahjustusega ja eakatel patsientidel.

Alfa-1-blokaatorid (nt prasosiin, alfusosiin). Kui alfa-1-blokaatoreid manustatakse koos
eplerenooniga, võib tugevneda hüpotensiivne toime ja/või tekkida posturaalne hüpotensioon.
Koosmanustamisel alfa-1-blokaatoritega soovitatakse patsiente kliiniliselt jälgida posturaalse
hüpotensiooni tekkimise suhtes.



Tritsüklilised antidepressandid, neuroleptikumid, amifostiin, baklofeen. Nende ravimitega eplerenooni
koosmanustamine võib tugevdada hüpertensioonivastast toimet ja suurendada posturaalse
hüpotensiooni tekkeriski.

Glükokortikoidid, tetrakosaktiid. Nende ravimitega eplerenooni koosmanustamine võib tugevdada
hüpertensioonivastast toimet (naatriumi- ja vedelikupeetus).

Farmakokineetilised koostoimed

In vitro uuringud näitavad, et eplerenoon ei ole CYP1A2, CYP2C19, CYP2C9, CYP2D6 või CYP3A4
isoensüümide inhibiitor. Eplerenoon ei ole P-glükoproteiini substraat ega inhibiitor.

Digoksiin: Kui eplerenooni manustatakse koos digoksiiniga, suureneb digoksiini süsteemne toime
(AUC) 16% (90% CI: 4...30%). Ettevaatus on vajalik, kui digoksiini manustatakse annustes, mis on
lähedal terapeutilise vahemiku ülemisele piirile.

Varfariin: Varfariiniga ei ole kliiniliselt olulisi farmakokineetilisi koostoimeid täheldatud. Ettevaatus
on vajalik, kui varfariini manustatakse annustes, mis on lähedal terapeutilise vahemiku ülemisele
piirile.

CYP3A4 substraadid: CYP3A4 substraatidega (nt midasolaam ja tsisapriid) läbiviidud
farmakokineetiliste uuringute tulemused ei näidanud olulisi farmakokineetilisi koostoimeid, kui neid
ravimeid manustati koos eplerenooniga.

CYP3A4 inhibiitorid:
-CYP3A4 tugevad inhibiitorid: Kui eplerenooni manustatakse koos ravimitega, mis inhibeerivad
CYP3A4 ensüüme, võivad esineda märkimisväärsed koostoimed. Tugev CYP3A4 inhibiitor
(ketokonasool 200 mg kaks korda ööpäevas) võib suurendada eplerenooni AUCd 441% (vt lõik 4.3).
Eplerenooni kasutamine koos tugevate CYP3A4 inhibiitoritega, nagu ketokonasool, itrakonasool,
ritonaviir, nelfinaviir, klaritromütsiin, telitromütsiin ja nefasodoon, on vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

-Nõrgad ja keskmised CYP3A4 inhibiitorid: Koosmanustamine erütromütsiini, sakvinaviiri,
amiodarooni, diltiaseemi, verapamiili ja flukonasooliga võib põhjustada märkimisväärseid
farmakokineetilisi koostoimeid AUC suurenemisega 98...187%. Seetõttu ei tohi eplerenooni
manustamisel koos nõrkade või keskmise tugevusega CYP3A4 inhibiitoritega ületada eplerenooni
annust 25 mg (vt lõik 4.2).

CYP3A4 indutseerijad: Eplerenooni manustamine koos naistepunaga (tugev CYP3A4 indutseerija)
põhjustab eplerenooni AUC vähenemist 30% võrra. Veelgi ilmekam eplerenooni AUC vähenemine
võib esineda koosmanustamisel tugevate CYP3A4 indutseerijatega nagu rifampitsiin. Eplerenooni
efektiivsuse vähenemise riski tõttu ei soovitata eplerenooni manustada koos tugevate CYP3A4
indutseerijatega (rifampitsiin, karbamasepiin, fenütoiin, fenobarbitaal, naistepuna) (vt lõik 4.4).

Antatsiidid: Põhinedes kliinilise farmakokineetilise uuringu tulemustele ei ole oodata märkimisväärset
kooostoime esinemist, kui eplerenooni manustatakse koos antatsiididega.

4.6. Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus
Eplerenooni kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid. Loomuuringutes ei ole täheldatud
otseseid ega kaudseid kõrvaltoimeid rasedusele, loote arengule, sünnitusele ega postnataalsele
arengule (vt lõik 5.3). Eplerenooni ordineerimisel rasedatele tuleb olla ettevaatlik.

Imetamine
Ei ole teada, kas eplerenoon eritub suukaudsel manustamisel inimese rinnapiima Siiski näitavad
prekliinilised andmed, et eplerenoon ja/või selle metaboliidid esinevad roti emapiimas ja et roti
järglased, kes sel viisil ravimiga kokku puutusid, arenesid normaalselt. Kuna kõrvaltoimete esinemine


rinnaga toidetavatel imikutel ei ole teada, tuleb otsustada, kas jätkata rinnaga toitmist või katkestada
ravimi kasutamine, võttes arvesse ravimi tähtsust emale.

Fertiilsus
Fertiilsuse kohta inimesel andmed puuduvad.

4.7. Toime reaktsioonikiirusele

Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud.
Eplerenoon ei põhjusta unisust või kognitiivsete funktsioonide häirumist, kuid autot juhtides või
masinatega töötades tuleb arvestada sellega, et ravi ajal või esineda uimasust.

4.8. Kõrvaltoimed

Kahes uuringus [Eplerenone Post-acute Myocardial Infarction Heart Failure Efficacy and Survival
Study (EPHESUS) ja Eplerenone in Mild Patients Hospitalization and Survival Study in Heart Failure
(EMPHASIS-HF)] oli eplerenooni puhul teatatud üldine kõrvaltoimete esinemissagedus sarnane
platseebo puhul esinevaga. Kõige sagedasem kõrvaltoime, millest teatati EMPHASIS-HFi uuringus,
oli hüperkaleemia esinemissagedusega 8,7% eplerenooni ja 4% platseebo puhul.

Allpool toodud kõrvaltoimed on sellised, millel arvatakse olevat seos ravimiga ning mille
esinemissagedus oli suurem kui platseebo puhul, või mis on tõsised ja mille esinemissagedus ületab
oluliselt platseebo puhul esinenuid või mis on leitud turuletulekujärgse järelevalve käigus.
Kõrvaltoimed on loetletud organsüsteemide ja esinemissageduste kaupa. Esinemissagedused on
määratletud järgmiselt:
Väga sage (≥ 1/10)
Sage (≥ 1/100 kuni < 1/10)
Aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100)
Harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000)
Väga harv (< 1/10 000)
Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Me
M d
e D
d R
D A
R
A s
ü
s s
ü t
s e
t e
e m
e i
m
i o
r
o g
r a
g n
a k
n l
k a
l s
a s
s i
s d
i

K r
õ v
r a
v l
a t
l o
t i
o m
i e
m
Infektsioonid ja infestatsioonid

Sage
infektsioon
Aeg-ajalt
püelonefriit, neelupõletik
Vere ja lümfisüsteemi häired

Aeg-ajalt
eosinofiilia
Endokriinsüsteemi häired

Aeg-ajalt
kilpnäärme alatalitlus
Ainevahetus- ja toitumishäired

Sage
hüperkaleemia (vt lõigud 4.3 ja 4.4)
Aeg-ajalt
hüponatreemia, dehüdratsioon,
hüperkolesteroleemia, hüpertriglütserideemia
Psühhiaatrilised häired

Aeg-ajalt
unetus
Närvisüsteemi häired

Sage
pearinglus, sünkoop
Aeg-ajalt
peavalu, nõrgenenud tundlikkus
Südame häired

Sage
müokardiinfarkt
Aeg-ajalt
vasaku vatsakese puudulikkus, kodade
virvendus, tahhükardia
Vaskulaarsed häired

Sage
hüpotensioon
Aeg-ajalt
jäseme arteriaalne tromboos, ortostaatiline
hüpotensioon


Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired

Sage
köha
Seedetrakti häired

Sage
kõhulahtisus, iiveldus, kõhukinnisus
Aeg-ajalt
oksendamine, kõhupuhitus
Naha ja nahaaluskoe kahjustused

Sage
lööve, sügelus
Aeg-ajalt
liighigistamine
Teadmata
angioödeem
Lihas-, skeleti ja sidekoe kahjustused

Sage
lihasspasmid, lihas-luukonna valu
Aeg-ajalt
seljavalu
Neerude ja kuseteede häired

Sage
neerufunktsiooni kahjustus (vt lõigud 4.4 ja
4.5)
Maksa ja sapiteede häired

Aeg-ajalt
sapipõiepõletik
Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired

Aeg-ajalt
günekomastia
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid

Aeg-ajalt

asteenia, halb enesetunne
Uuringud

Sage
vere suurenenud uureasisaldus
Aeg-ajalt
vere suurenenud kreatiniinisisaldus,

epidermaalse kasvufaktori retseptori
vähenemine, vere suurenenud
glükoosisisaldus

EPHESUSe uuringus esines arvuliselt rohkem insuldijuhte väga eakate patsientide rühmas (>75 aastat
vanad). Siiski ei olnud statistiliselt olulist erinevust insuldi esinemissageduses eplerenoonirühma (30)
ja platseeborühma (22) vahel. Uuringus EMPHASIS-HF oli väga eakatel patsientidel (≥75-aastased)
insulte 9 eplerenoonirühmas ja 8 platseeborühmas.

4.9. Üleannustamine

Eplerenooni üleannustamisega seotud kõrvaltoimete juhtudest inimestel ei ole teatatud. Kõige
tõenäolisemateks üleannustamise nähtudeks inimestel võiks olla hüpotensioon või hüperkaleemia.
Eplerenooni ei saa organismist eemaldada hemodialüüsiga. On näidatud, et eplerenoon seondub
ulatuslikult puusöega. Kui esineb sümptomaatiline hüpotensioon, tuleks alustada toetavat ravi. Kui
esineb hüperkaleemia, tuleks kasutada standardset ravi.

5. Farmakoloogilised andmed

5.1. Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: aldosterooni antagonistid
ATC-kood: C03DA04

Toimemehhanism
Eplerenoon seondub suhteliselt selektiivselt inimese rekombinantsete mineralokortikoidiretseptoritega,
võrreldes seondumisega inimese rekombinantsete glükokortikoidi-, progesterooni- ja
androgeeniretseptoritega. Eplerenoon takistab reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi (RAAS), mis
on seotud vererõhu regulatsiooni ja kardiovaskulaarse haiguse patofüsioloogiaga, võtmeensüümi
aldosterooni seondumist.



Farmakodünaamilised toimed
On näidatud, et eplerenoon põhjustab plasma reniini ja seerumi aldosterooni sisalduse püsivat
suurenemist, mis on tingitud sellest, et inhibeeritakse aldosterooni negatiivne regulatoorne tagasiside
reniini sekretsioonile. Sellest tulenev reniini aktiivsuse suurenemine plasmas ja veres ringleva
aldosterooni taseme suurenemine ei ületa eplerenooni toimet.

Kroonilise südamepuudulikkuse (NYHA klassifikatsiooni järgi II...IV) uuringus erinevate annuste
kasutamisega põhjustas eplerenooni lisamine standardravile, nagu oligi oodata, annusest sõltuva
aldosterooni taseme suurenemise. Samamoodi põhjustas eplerenoonravi ka EPHESUSe
kardiorenaalses alauuringus olulist aldosterooni taseme tõusu. Need tulemused kinnitavad
mineralokortikoidiretseptorite blokaadi nendes populatsioonides.

Uuriti eplerenooni efektiivsust müokardiinfarkti järgsele südamepuudulikkusele ja elulemusele
(EPHESUS). EPHESUS oli 3-aastase kestusega topeltpime platseeboga kontrollitud uuring, mis viidi
läbi 6632 patsiendil, kellel esines äge müokardiinfarkt (MI), vasaku vatsakese düsfunktsioon
(määratuna vasaku vatsakese väljutusfraktsiooni järgi (LVEF) ≤40%) ja südamepuudulikkuse
kliinilised sümptomid. Patsiendid said lisaks standardravile 3...14 päeva jooksul (keskmiselt 7 päeva)
pärast ägedat müokardiinfakti eplerenooni või platseebot algannuses 25 mg üks kord ööpäevas ja nelja
nädala pärast, kui seerumi kaaliumitase oli <5,0 mmol/l, kohandati see annus eesmärkannuseni 50 mg
üks kord ööpäevas. Uuringu käigus said patsiendid standardravi, mis hõlmas atsetüülsalitsüülhapet
(92%), AKE inhibiitoreid (90%), beeta-blokaatoreid (83%), nitraate (72%), lingudiureetikume (66%)
või HMG-CoA reduktaasi inhibiitoreid (60%).

EPHESUSe uuringus oli primaarseks tulemusnäitajaks igasugune surma põhjus ja kombineeritud
tulemusnäitajaks surm või hospitaliseerimine kardiovaskulaarse haiguse tõttu; 14,4% eplerenooni
saanud patsientidest ja 16,7% platseebot saanud patsientidest surid (igasugustel põhjustel), samal ajal
kui 26,7% eplerenooni saanud patsientide ja 30,0% platseebot saanud patsientide puhul esines
kombineeritud tulemusnäitaja, milleks oli surm või hospitaliseerimine kardiovaskulaarse haiguse tõttu.
Seega vähendas eplerenoon EPHESUSe uuringus igasugusel põhjusel tekkinud surma riski 15% (RR
0,85%; 95% CI: 0,75...0,96; p=0,008) võrreldes platseeboga, vähendades eeskätt suremust
kardiovaskulaarse (CV) haiguse tõttu. Kardiovaskulaarse haiguse tõttu suremus või hospitaliseerimise
risk vähenes eplerenooniga 13% (RR 0,87; 95% CI, 0,79...0,95; p=0,002). Absoluutse riski
vähenemine tulemusnäitajate puhul, milleks olid surm ükskõik mis põhjusel ja
suremus/hospitaliseerimine kardiovaskulaarse haiguse tõttu, olid vastavalt 2,3 ja 3,3%. Kliiniline
efektiivsus avaldus peamiselt siis, kui eplerenoonravi alustati alla 75-aastastel patsientidel. Ravi
kasulikkus üle 75-aastastel patsientidel ei ole veel selge. NYHA funktsionaalse klassifikatsiooni järgi
paranes seisund või jäi stabiilseks statistiliselt oluliselt suuremal osal eplerenooni saanud patsientidest
võrreldes platseeboga. Hüperkaleemia esinemissagedus oli eplerenoonigrupis 3,4% ja platseebogrupis
2,0% (p<0,001). Hüpokaleemia esinemissagedus oli eplerenoonigrupis 0,5 % ja platseebogrupis 1,5 %
(p<0,001).

Eplerenooni samalaadseid toimeid südame löögisagedusele, QRSi kestusele või PR- või QT-
intervallile ei täheldatud 147 normaalsel isikul, kellel hinnati farmakokineetiliste uuringute ajal
muutusi elektrokardiogrammis.

EMPASIS-HFi uuringus (Eplerenone in Mild Patients Hospitalization and Survival Study in Heart
Failure) vaadeldi standardsele ravile lisatud eplerenooni mõju kliinilistele lõpptulemustele süstoolse
südamepuudulikkuse ja kergete sümptomitega (NYHA II funktsionaalne klass) patsientidel.

Patsiendid kaasati uuringusse, kui nad olid vähemalt 55-aastased, nende vasaku vatsakese
väljutusfraktsioon (LVEF) oli ≤30% või oli LVEF ≤35% lisaks QRSi kestusele >130 msek, nad olid
kas hospitaliseeritud kardiovaskulaarsetel (KV) põhjustel 6 kuu jooksul enne uuringusse kaasamist või
oli nende B-tüüpi natriureetilise peptiidi (BNP) tase plasmas vähemalt 250 pg/ml või N terminaalse
pro-BNP tase plasmas vähemalt 500 pg/ml meestel (750 pg/ml naistel). Ravi eplerenooniga alustati
annusega 25 mg üks kord ööpäevas ja seda suurendati 4 nädala pärast 50 mg-ni üks kord ööpäevas, kui
seerumi kaaliumisisaldus oli <5,0 mmol/l. Alternatiivselt, kui hinnanguline glomerulaarfiltratsiooni


kiirus oli 30…49 ml/min/1,73 m2, alustati eplerenoonravi annusega 25 mg ülepäeviti ja suurendati
seda annuseni 25 mg üks kord päevas.

Kokku randomiseeriti 2737 patsienti topeltpimedalt saama ravi eplerenooni või platseeboga. Nende
algne ravi sisaldas diureetikume (85%), AKE inhibiitoreid (78%), angiotensiin II retseptori
blokaatoreid (19%), beetablokaatoreid (87%), antitrombootilisi ravimeid (88%), lipiide langetavaid
ravimeid (63%) ja digitaalise glükosiide (27%). Keskmine LVEF oli ligikaudu 26% ja keskmine QRSi
kestus ligikaudu 122 msek. Enamik patsientidest (83,4%) oli varem hospitaliseeritud
kardiovaskulaarsetel põhjustel 6 kuu jooksul enne randomiseerimist, neist ligikaudu 50%
südamepuudulikkuse tõttu. Ligikaudu 20%-l patsientidest oli implanteeritud defibrillaator või olid nad
saanud kardiaalset resünkroniseerivat ravi.

Esmane tulemusnäitaja, surm kardiovaskulaarsetel põhjustel või hospitaliseerimine
südamepuudulikkuse tõttu, esines 249 patsiendil (18,3%) eplerenoonirühmas ja 356 patsiendil (25,9%)
platseeborühmas (riskisuhe 0,63, 95% UI, 0,54…0,74; p <0,001). Eplerenooni toime esmasele
tulemusnäitajale oli samasugune kõigis varem kindlaksmääratud alarühmades.

Teisene tulemusnäitaja oli kõigil põhjustel suremus ja see tekkis 171 patsiendil (12,5%)
eplerenoonirühmas ja 213 patsiendil (15,5%) platseeborühmas (riskisuhe 0,76, 95% UI, 0,62…0,93;
p=0,008). Surmajuhtudest kardiovaskulaarsetel põhjustel teatati 147 (10,8%) patsiendil
eplerenoonirühmas ja 185 patsiendil (13,5%) platseeborühmas (riskisuhe 0,76, 95% UI, 0,61…0,94;
p=0,01).

Uuringu jooksul teatati hüperkaleemiast (seerumi kaaliumisisaldus >5,5 mmol/l) 158 patsiendil
(11,8%) eplerenoonirühmas ja 96 patsiendil (7,2%) platseeborühmas (p<0,001). Hüpokaleemia, mida
määratleti kui seerumi kaaliumisisaldust <4,0 mmol/l, oli võrreldes platseeboga eplerenooni puhul
statistiliselt väiksem (38,9% eplerenoonil ja 48,4% platseebol, p<0,0001).

Lapsed

Südamepuudulikkusega lastel ei ole eplerenooni toimet uuritud.

Hüpertensiooniga laste (vanusevahemik 4 kuni 17 aastat, n=304) 10-nädalasel uuringul eplerenooni
annustega (alates 25 mg kuni 100 mg ööpäevas), mis sarnanesid ekspositsioonilt täiskasvanute
annustega, ei vähendanud ravim vererõhku efektiivselt. Selles uuringus ja 1-aastases laste ohutuse
uuringus, kus osales 149 last, sarnanes ohutusprofiil täiskasvanute omale. Alla 4-aastastel
hüpertensiivsetel patsientidel ei ole eplerenooni kasutamist uuritud, kuna vanemate laste uuringus
toime puudus (vt lõik 4.2).

Mis tahes (pikaajalist) toimet laste hormonaalsele seisundile ei ole uuritud.

5.2. Farmakokineetilised omadused

Imendumine
Eplerenooni absoluutne biosaadavus ei ole teada. Maksimaalne plasmakontsentratsioon saabub
ligikaudu kahe tunni pärast. Nii maksimaalne plasmakontsentratsioon (C
) kui ka kontsentratsiooni-
max
aja kõvera alune pindala (AUC) on annuste 10...100 mg puhul annusega proportsionaalne ja annusega
vähem proportsionaalne üle 100 mg annuste puhul. Tasakaaluolek saabub kahe päevaga. Toit ei
mõjuta imendumist.

Jaotumine
Eplerenoon seondub plasmavalkudega ligikaudu 50% ja peamiselt seondub alfa-1-happe
glükoproteiinidega. Jaotusruumala tasakaaluolekus on ligikaudu 50 (±7) liitrit. Eplerenoon ei seondu
eelistatavalt vere punalibledega.

Biotransformatsioon


Eplerenoon metaboliseeritakse peamiselt CYP3A4 vahendusel. Inimese plasmas ei ole tuvastatud
eplerenooni aktiivseid metaboliite.

Eritumine
Alla 5% eplerenooni annusest eritub muutumatul kujul uriini ja väljaheitega. Pärast radioaktiivselt
märgistatud ravimi ühekordset suukaudset manustamist eritus väljaheitega ligikaudu 32% ja uriiniga
ligikaudu 67% annusest. Eplerenooni eliminatsiooni poolväärtusaeg on ligikaudu 3...5 tundi.
Plasmakliirens on ligikaudu 10 liitrit tunnis.

Eripopulatsioonid

Vanus, sugu ja rass. Elperenooni annuse 100 mg üks kord ööpäevas farmakokineetikat on uuritud
eakatel (üle 65-aastased), meestel ja naistel ning mustanahalistel. Eplerenooni farmakokineetika ei
erinenud meestel ja naistel oluliselt. Tasakaaluolekus oli eakatel isikutel suurenenud C
(22%) ja
max
AUC (45%) võrreldes nooremate isikutega (18...45-aastased). Mustanahalistel oli tasakaaluoleku C

max
19% ja AUC 26% madalam. (vt lõik 4.2).

Lapsed. Kahes uuringus, kus osales 51 hüpertensiivset last, vanuses 4…16-aastat, leiti eplerenooni
kontsentratsioonide farmakokineetilises rahvastikumudelis, et patsiendi kehakaal mõjutas eplerenooni
jaotusruumala statistiliselt olulisel määral, kuid ei mõjutanud ravimi kliirensit. Eplerenooni
jaotusruumala ja maksimaalne kontsentratsioon on suurema kehakaaluga lastel eeldatavalt
samasugune kui sama kehakaaluga täiskasvanutel. Alla 45 kg kaaluvatel patsientidel on jaotusruumala
40% võrra väiksem ja maksimaalne kontsentratsioon eeldatavalt suurem kui tüüpilistel täiskasvanutel.
Lastel alustati ravi eplerenooniga annuses 25 mg üks kord ööpäevas ja 2 nädala pärast suurendati seda
annuseni 25 mg kaks korda ööpäevas ning lõpuks kuni 50 mg kaks korda ööpäevas, kui see oli
kliiniliselt näidustatud. Nende annuste puhul lastel leitud suurimad eplerenooni kontsentratsioonid ei
olnud oluliselt suuremad kui täiskasvanutel, kellel alustati ravi annusega 50 mg üks kord ööpäevas.

Neerupuudulikkus. Eplerenooni farmakokineetikat hinnati mitmesuguse neerupuudulikkuse astmega ja
hemodialüüsi saavatel patsientidel. Võrreldes kontrollgrupi isikutega suurenes raske
neerupuudulikkusega patsientidel tasakaaluoleku AUC ja C
vastavalt 38% ja 24% ning alanes
max
hemodialüüsi saavatel patsientidel vastavalt 26% ja 3%. Eplerenooni plasma kliirensi ja kreatiniini
kliirensi vahel korrelatsiooni ei täheldatud. Eplerenooni ei saa organismist eemaldada hemodialüüsiga
(vt lõik 4.4).

Maksapuudulikkus. Eplerenooni annuse 400 mg farmakokineetikat uuriti mõõduka
maksapuudulikkusega (Child-Pugh’ klass B) patsientidel ja võrreldi tervete isikutega. Eplerenooni
tasakaaluoleku C
ja AUC suurenesid vastavalt 3,6% ja 42% (vt lõik 4.2). Et eplerenooni kasutamist
max
raske maksapuudulikkusega patsientidel ei ole uuritud, on eplerenooni kasutamine sellel patsientide
rühmal vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Südamepuudulikkus. Eplerenooni annuse 50 mg farmakokineetikat hinnati südamepuudulikkusega
patsientidel (NYHA klassifikatsiooni järgi II-IV). Võrreldes tervete samas vanuses, kehamassi ja
sooga isikutega olid AUC ja C
südamepuudulikkusega patsientidel vastavalt 38% ja 30% kõrgemad.
max
Kooskõlas nende tulemustega näitab eplerenooni populatsiooni farmakokineetiline analüüs, mis
põhines EPHESUS uuringu patsientide alarühmal, et eplerenooni kliirens südamepuudulikkusega
patsintidel oli samasugune kui tervetel eakatel isikutel.

5.3. Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, genotoksilisuse, kartsinogeensuse ja reproduktsioonitoksilisuse
prekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimestele.
Korduvtoksilisuse uuringutes täheldati eesnäärme atroofiat rottidel ja koertel, kelle ravimile
eksponeerituse tasemed ületasid veidi kliinilisi. Eesnäärme muutused ei olnud seotud ebasoovitavate
tagajärgedega eesnäärmefunktsioonile. Nende leidude kliiniline olulisus pole teada.


10


6.
FARMATSEUTILISED ANDMED

6. Farmatseutilised andmed

6.1. Abiainete loetelu

Tableti sisu:
Laktoosmonohüdraat;
Mikrokristalliline tselluloos (E460);
Naatriumkroskarmelloos (E468);
Hüpromelloos (E464);
Naatriumlaurüülsulfaat;
Talk (E553b);
Magneesiumstearaat (E470b).

Tableti kate:
Opadry Yellow:
Hüpromelloos (E464),
Titaandioksiid (E171),
Makrogool 400,
Polüsorbaat 80 (E433),
Kollane raudoksiid (E172),
Punane raudoksiid (E172).

6.2. Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3. Kõlblikkusaeg

3 aastat.

6.4. Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5. Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Läbipaistmatud PVC/A1 blistrid, mis sisaldavad 10, 20, 28, 30, 50, 90, 100 või 200 tabletti.
Läbipaistmatud PVC/A1 perforeeritud üheannuselised blistrid, mis sisaldavad 10 x 1, 20 x 1, 30 x 1,
50 x 1, 100 x 1 või 200 x 1 (10 pakendit 20 x 1 tabletti) tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6. Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Erinõuded puuduvad.

7. Müügiloa hoidja

Pfizer Europe MA EEIG
Ramsgate Road, Sandwich
Kent CT13 9NJ
Ühendkuningriik

8. Müügiloa number

11


Inspra, 25 mg õhukese polümeerikattega tabletid: 506406
Inspra, 50 mg õhukese polümeerikattega tabletid: 506306

9. Esmase müügiloa väljastamise/müügiloa uuendamise kuupäev

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 03.02.2006
Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 22.05.2009

10. Teksti läbivaatamise kuupäev

Ravimiametis kinnitatud märtsis 2014.
12