GLIMEPIRIDE ACCORD

II tüüpi diabeedi ravi, kui ainult dieedi, füüsilise koormuse ja kehakaalu vähendamisega ei saavutata
vere glükoosisisalduse piisavat vähenemist.

Suukaudseks manustamiseks.

Diabeedi eduka ravi alusteks on sobiv dieet, regulaarne kehaline aktiivsus ning ka korrapärane vere- uriinianalüüside tegemine. Tabletid või insuliin ei korva patsiendile määratud dieedi rikkumist.

Ammustamine
Annus määratakse vastavalt vere ja uriini glükoosisisaldusele.

Algannus on 1 mg glimepiriidi ööpäevas. Kui sellest annusest piisab ravitoime saavutamiseks, tuleb
seda annust kasutada säilitusraviks.

Erinevate annustamisskeemide tarvis on saadaval sobiva tugevusega tabletid.

Kui ravitoime on ebapiisav, tuleb annust vastavalt glükoosisisaldusele 1...2-nädalaste intervallidega
astmeliselt suurendada kuni 2 mg, 3 mg või 4 mg glimepiriidini ööpäevas.

Ööpäevane annus üle 4 mg glimepiriidi annab paremaid ravitulemusi vaid erandjuhtudel.

Soovitatav maksimaalne annus on 6 mg glimepiriidi ööpäevas.

Patsientidel, kellel ei saavutata metformiini maksimaalse ööpäevase annusega adekvaatset kontrolli,
võib alustada kaasnevat ravi glimepiriidiga. Metformiini annust säilitades alustatakse kaasnevat ravi
glimepiriidiga väikeses annuses ja tiitritakse seejärel kuni soovitava metaboolse kontrolli
saavutamiseni või maksimaalse ööpäevase annuseni. Kombinatsioonravi tuleb alustada meditsiinilise
järelevalve all.

Patsientidel, kellel ei saavutata glimepiriidi maksimaalse ööpäevase annusega adekvaatset kontrolli,
võib vajadusel alustada samaaegset insuliinravi. Glimepiriidi annust säilitades alustatakse väikeste
insuliini annustega, mida tiitritakse kuni vajaliku metaboolse kontrolli saavutamiseni.
Kombinatsioonravi tuleb alustada meditsiinilise järelevalve all.

Tavaliselt piisab glimepiriidi manustamisest ühe annusena ööpäevas. Soovitatav on ravimit manustada
vahetult enne hommikusööki või hommikusöögi ajal või kui hommikul ei sööda, siis enne esimest
toidukorda või selle ajal. Kui unustatakse ravimit võtta, ei tohi selle arvelt järgmist annust suurendada.

Kui glimepiriidi 1 mg ööpäevase annuse korral tekib patsiendil hüpoglükeemiline reaktsioon, võib
dieet olla piisav kontrolli saavutamiseks vere glükoosisisalduse üle.

Et ravi käigus suureneb organismi insuliintundlikkus ja sellega seonduvalt paraneb diabeedi kontroll,
võib glimepiriidi manustamise vajadus väheneda. Hüpoglükeemia vältimiseks tuleb annust õigeaegselt
vähendada või ravikuur lõpetada. Annuse muutmine võib olla vajalik ka siis, kui muutuvad patsiendi
kehakaal või elustiil või mõni teine asjaolu, mis suurendab hüpo- või hüperglükeemia ohtu.

Üleminek teistelt suukaudselt manustatavatelt hüpoglükeemilistelt ravimitelt glimepiriidile
Üleminek teistelt suukaudselt manustatavatelt diabeediravimitelt glimepiriidile on tavaliselt võimalik.
Üleminekul glimepiriidile peab arvesse võtma eelmise ravimi toime tugevust ja poolväärtusaega.
Mõnel juhul, eriti pika poolväärtusajaga antidiabeetiliste ravimite puhul (nt kloorpropamiid), on
soovitatav mõnepäevane puhastumisperiood, et minimeerida kuhjumisefektist tulenevat
hüpoglükeemiliste reaktsioonide ohtu.

Soovitatav algannus on 1 mg glimepiriidi ööpäevas. Ravivastuse alusel võib glimepiriidi annust järk-
järgult suurendada, nagu on ülalpool kirjeldatud.

Üleminek insuliinilt glimepiriidile
Erandjuhtudel, kui II tüüpi diabeediga patsiente ravitakse insuliiniga, võib olla näidustatud üleminek
glimepiriidile. Ravimi vahetamine peab toimuma meditsiinilise järelevalve all.

Patsientide erirühmad
Neeru- või maksakahjustusega patsiendid
Vt lõik 4.3.

Lapsed
Glimepiriidi kasutamise kohta alla 8-aastastel lastel andmed puuduvad. Glimepiriidi monoteraapia
kohta 8...17-aastastel lastel ei ole piisavalt andmeid (vt lõigud 5.1 ja 5.2).
Andmed ohutuse ja efektiivsuse kohta lastel on ebapiisavad ja seetõttu ei ole kasutamine soovitatav.

Tabletid tuleb katki närimata alla neelata koos vähese koguse veega.

Glimepiriid on vastunäidustatud patsientidele, kellel on:
- ülitundlikkus glimepiriidi, teiste sulfonüüluurea preparaatide või sulfoonamiidide või lõigus 6.1
loetletud mis tahes abiainete suhtes;
- insuliinsõltuv diabeet;
- diabeetiline kooma;
- ketoatsidoos;
- raske neeru- või maksafunktsiooni häire.

Raske neeru- või maksafunktsiooni häire korral on nõutav üleminek insuliinile.

Glimepiriidi tuleb võtta vahetult enne sööki või söögi ajal.

Kui söömine toimub ebaregulaarsetel aegadel või jäävad söögikorrad vahele, võib ravi glimepiriidi
tablettidega põhjustada hüpoglükeemiat. Hüpoglükeemia võimalikud sümptomid on peavalu, tugev
näljatunne, iiveldus, oksendamine, roidumus, unisus, unehäired, rahutus, agressiivsus,
keskendumishäired, tähelepanu- ja reaktsioonivõime halvenemine, depressioon, segasus, kõne- ja
nägemishäired, afaasia, treemor, parees, tajuhäired, pearinglus, abitus, enesekontrolli kadumine,
deliirium, tserebraalsed krambid, somnolentsus ja teadvuse kadu kuni koomani, pindmine hingamine
ja bradükardia. Lisaks võivad ilmneda adrenergilise vastureaktsiooni tunnused, näiteks higistamine,
külm ja niiske nahk, ärevus, tahhükardia, hüpertensioon, palpitatsioonid, stenokardia ja südame
rütmihäired.

Raske hüpoglükeemilise ataki kliiniline pilt võib sarnaneda ajurabandusele.

Sümptomeid saab peaaegu alati koheselt kontrollida süsivesikute (suhkru) viivitamatu tarvitamisega.
Kunstlikel magusainetel toime puudub.

Teiste sulfonüüluurea preparaatide korral on täheldatud, et vaatamata algselt hästi mõjuvatele
vastuabinõudele võib hüpoglükeemia korduda.

Raskekujulise hüpoglükeemia või kauakestnud hüpoglükeemia korral, mida on tavaliste
suhkruannustega võimalik ainult ajutiselt kontrollida, on vajalik viivitamatu arstiabi ja vahetevahel ka
hospitaliseerimine.

Hüpoglükeemia teket soodustavad tegurid on:
- patsiendi soovimatus või (sagedamini vanemate patsientide puhul) võimetus koostööks;
- alatoitumus, ebaregulaarsed söögiajad või vahelejäänud söögikorrad või nälgimisperioodid;
- muutused menüüs;
- tasakaalustamatus füüsilise koormuse ja süsivesikute tarvitamise vahel;
- alkoholi tarvitamine; eriti koos söögikordade vahelejätmisega;
- neerufunktsiooni häire;
- raske maksafunktsiooni häire;
- glimepiriidi tablettide üleannustamine;
- endokriinsüsteemi talitluse teatud kompenseerimata häired, mis mõjutavad süsivesikute
metabolismi või hüpoglükeemia vasturegulatsioonimehhanisme (nt kilpnäärme funktsiooni
teatud häired ja hüpofüüsi eessagara või neerupealiste koore puudulik talitlus);
- teatud teiste ravimite samaaegne manustamine (vt lõik 4.5).

Ravi glimepiriidi tablettidega nõuab regulaarset vere ja uriini glükoositasemete jälgimist. Lisaks on
soovitatav määrata ka glükosüleeritud hemoglobiini osakaalu.

Glimepiriidi tablettidega ravimise ajal tuleb regulaarselt jälgida patsiendi maksanäitajaid ja verepilti
(eriti leukotsüütide ja trombotsüütide arvu).

Stressi korral (nt õnnetused, erakorralised operatsioonid, palavikuga kulgevad nakkushaigused) võib
olla näidustatud ajutine üleminek insuliinile.

Kogemused glimepiriidi tablettide kasutamise kohta raske maksafunktsiooni häirega või dialüüsi
saavatel patsientidel puuduvad. Raske neeru- või maksafunktsiooni häirega patsiendid on soovitatav
viia üle insuliini kasutamisele.

G6PD-puudulikkusega patsientide ravimine sulfonüüluurea preparaatidega võib põhjustada
hemolüütilist aneemiat. Et glimepiriid kuulub sulfonüüluurea preparaatide klassi, tuleb olla
tähelepanelik G6PD-puudulikkusega patsientide suhtes ja kaaluda tuleks alternatiivsete mitte-
sulfonüüluurea preparaatide kasutamist.

Glimepiriidi tabletid sisaldavad laktoosmonohüdraati. Seda ravimit ei tohi manustada patsientidele,
kellel on harvaesinev pärilik galaktoositalumatus, laktaasi defitsiit või glükoosi-galaktoosi
malabsorptsioon.

Glimepiriidi samaaegsel kasutamisel koos teatud teiste ravimitega võib glimepiriidi hüpoglükeemiline
toime soovimatult tugevneda või nõrgeneda. Seetõttu võib teisi ravimeid kasutada ainult arsti
teadmisel (või ettekirjutusel).

Glimepiriid metaboliseeritakse tsütokroom P4502C9 (CYP2CP) vahendusel. Metabolismi mõjutab
samaaegne CYP2C9 indutseerijate (nt rifampitsiin) või inhibiitorite (nt flukonasool) manustamine.
Kirjanduse andmetel on in vivo koostoimete uuringus glimepiriidi AUC suurenenud ligikaudu kaks
korda flukonasooli (üks tugevamaid CYP2C9 inhibiitoreid) toimel.

Glimepiriidi ja teiste sulfonüüluurea rühma ravimite kasutamiskogemuse alusel tuleb märkida järgmisi
koostoimeid.

Vere glükoosisisaldust langetav toime võimendub ja mõningatel juhtudel võib tekkida hüpoglükeemia,
näiteks järgmiste ravimite tarvitamisel:
- fenüülbutasoon, asapropasoon ja oksüfeenbutasoon;

- insuliin ja suukaudselt manustatavad antidiabeetilised ravimid, nt metformiin;
- salitsülaadid ja paraaminosalitsüülhape;
- anaboolsed steroidid ja meessuguhormoonid;
- klooramfenikool, teatud pikatoimelised sulfoonamiidid, tetratsükliinid, kinoloon-
antibiootikumid ja klaritromütsiin;
- kumariinirühma antikoagulandid;
- fenfluramiin;
- disopüramiid,
- fibraadid;
- AKE-inhibiitorid;
- fluoksetiin, MAO-inhibiitorid;
- allopurinool, probenitsiid, sulfiinpürasoon;
- sümpatolüütilised ained;
- tsüklofosfamiid, trofosfamiid ja ifosfamiid;
- mikonasool, flukonasool;
- pentoksüfülliin (parenteraalselt manustatav suur annus);
- tritokualiin.

Vere glükoositaset langetava toime nõrgenemine ja seega vere glükoositaseme suurenemine võib
tekkida, näiteks järgmiste ravimite tarvitamisel:
- östrogeenid ja progestageenid;
- salureetikumid, tiasiiddiureetikumid;
- kilpnääret stimuleerivad ravimid, glükokortikoidid;
- fenotiasiini derivaadid, kloorpromasiin;
- adrenaliin ja sümpatomimeetikumid;
- nikotiinhape (suures annuses) ja nikotiinhappe derivaadid;
- lahtistid (pikaajalisel kasutamisel);
- fenütoiin, diasoksiid;
- glükagoon, barbituraadid ja rifampitsiin;
- atsetasolamiid.

H -antagonistid, beetablokaatorid, klonidiin ja reserpiin võivad põhjustada vere glükoositaset
2
langetava toime võimendumist või nõrgenemist.

Sümpatolüütiliste ravimite, nt beetablokaatorite, klonidiini, guanetidiini ja reserpiini toime tõttu
võivad väheneda või puududa hüpoglükeemia adrenergilise vastureaktsiooni tunnused.


Alkoholi tarvitamine võib glimepiriidi hüpoglükeemilist toimet ettearvamatult võimendada või
nõrgendada.

Glimepiriid võib kumariini derivaatide toimet kas soodustada või nõrgestada.

Kolesevelaam seob glimepiriidi ja vähendab glimepiriidi imendumist seedetraktist. Glimepiriidi
võtmisel vähemalt 4 tundi enne kolesevelaami ei ole koostoimeid täheldatud. Seetõttu tuleb
glimepiriidi manustada vähemalt 4 tundi enne kolesevelaami.

Rasedus
Diabeediga seotud oht
Rasedusaegseid tavatult kõrgeid vere glükoositasemeid seostatakse kaasasündinud väärarengute ja
perinataalse suremuse suurema esinemissagedusega. Teratogeense ohu vältimiseks tuleb raseduse ajal
vere glükoositaset hoolikalt jälgida. Sellistel asjaoludel on nõutav insuliini kasutamine. Patsiendid, kes
planeerivad rasestumist, peavad sellest oma raviarsti teavitama.

Glimepiriidiga seotud oht
Glimepiriidi kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid. Loomkatsetes on ilmnenud kahjulik
toime reproduktiivsusele, mis oli tõenäoliselt seotud glimepiriidi farmakoloogilise toimega
(hüpoglükeemiaga) (vt lõik 5.3).

Seega ei tohi glimepiriidi kasutada kogu raseduse ajal. Kui patsient planeerib rasestumist
glimepiriidravi ajal või avastatakse rasedus ravi ajal, tuleb ravi niipea kui võimalik vahetada
insuliinravi vastu.

Imetamine
Eritumist rinnapiima ei ole uuritud. Glimepiriid eritub rottidel emapiima. Et teised sulfonüüluurea
ravimid erituvad inimese rinnapiima ja on olemas hüpoglükeemia tekkimise oht imetatavatel imikutel,
on imetamine glimepiriidravi ajal vastunäidustatud.

Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud.

Patsiendi kontsentratsiooni- ja reaktsioonivõime võivad halveneda hüpoglükeemia või hüperglükeemia
või, nt nägemishäirete tagajärjel. See võib põhjustada ohtu olukordades, kus nimetatud võimed on eriti
olulised (nt autojuhtimine või masinate käsitsemine).

Patsientidel tuleb soovitada kasutada ettevaatusabinõusid, millega vältida hüpoglükeemiat
autojuhtimise ajal. See on iseäranis tähtis nendele patsientidele, kellel on vähenenud või puuduv
teadlikkus hüpoglükeemia hoiatavatest sümptomitest või kellel esineb sageli hüpoglükeemia episoode.
Tuleb kaaluda, kas selliste asjaolude korral on soovitav juhtida autot või töötada masinatega.

Glimepiriidi ja teiste sulfonüüluurea ravimite kasutamisel on täheldatud järgmisi kõrvaltoimeid.
Kõrvaltoimed on loetletud vastavalt organsüsteemi klasside ja esinemissageduse vähenemise järgi
(väga sage: ≥1/10; sage: ≥1/100 kuni <1/10; aeg-ajalt: ≥1/1000 kuni <1/100; harv: ≥1/10000 kuni
<1/1000; väga harv: <1/10000, teadmata: ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Vere ja lümfisüsteemi häired
Harv: trombotsütopeenia, leukopeenia, granulotsütopeenia, agranulotsütoos, erütropeenia,
hemolüütiline aneemia ja pantsütopeenia, mis üldiselt pöörduvad ravi lõpetamisel.
Teadmata: raskekujuline trombotsütopeenia koos trombotsüütide sisaldusega alla 10 000/mikroliitris
ja trombotsütopeeniline purpur.

Immuunsüsteemi häired
Väga harv: leukotsütoklastiline vaskuliit, kerged ülitundlikkusreaktsioonid, mis võivad areneda
tõsisteks reaktsioonideks koos düspnoe, vererõhu languse ja mõnikord šokiga.
Teadmata: võimalik on ristallergia sulfonüüluureate, sulfoonamiidide või samalaadsete ravimitega.

Ainevahetus- ja toitumishäired
Harv: hüpoglükeemia.
Need hüpoglükeemilised reaktsioonid tekivad enamasti otsekohe, võivad olla rasked ja neid ei ole alati
lihtne korrigeerida. Sarnaselt teiste hüpoglükeemiliste ravimitega sõltub nende reaktsioonide
esinemine individuaalsetest teguritest, nt toitumisharjumustest ja annusest (vt lõik 4.4).

Silma kahjustused
Teadmata: nägemishäired (mööduvad) võivad tekkida just ravi alustamisel tingituna vere
glükoosisisalduse muutustest.

Seedetrakti häired
Väga harv: iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, pingetunne kõhupiirkonnas, ebamugavustunne kõhus
ja kõhuvalu, mis on harva ravi lõpetamise põhjusteks.

Maksa ja sapiteede häired
Väga harv: maksafunktsiooni kahjustus (nt koos kolestaasi ja ikterusega), hepatiit ja
maksapuudulikkus.
Teadmata: maksaensüümide aktiivsuse suurenemine.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Teadmata: võivad tekkida ülitundlikkusreaktsioonid nagu kihelus, lööve, urtikaaria ja naha
valgustundlikkus.

Uuringud
Väga harv: seerumi naatriumisisalduse langus.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Sümptomid
Liiga suure annuse manustamise järgselt võib tekkida hüpoglükeemia kestusega 12…72 tundi ja see
võib korduda pärast esialgset taastumist. Sümptomid võivad ilmneda alles 24 tundi pärast ravimi
sissevõtmist. Tavaliselt soovitatakse patsienti haiglas jälgida. Esineda võib iiveldus, oksendamine ja
valu ülakõhus. Hüpoglükeemiaga võivad üldiselt kaasneda neuroloogilised sümptomid, nt rahutus,
treemor, nägemishäired, koordinatsioonihäired, unisus, kooma ja krambid.

Ravi
Esmalt kutsutakse raviks esile oksendamine ravimi imendumise vältimiseks ning seejärel tuleb juua
vett või limonaadi koos aktiveeritud söe (adsorbent) ja naatriumsulfaadiga (lahtisti). Suure üleannuse
korral on näidustatud maoloputus, millele järgneb aktiveeritud söe ja naatriumsulfaadi manustamine.
Väga suure (raske) üleannustamise korral on näidustatud hospitaliseerimine intensiivravi osakonnas.
Alustada võimalikult kiiresti glükoosi manustamist, vajadusel süstida intravenoosselt boolusena 50 ml
50%-list lahust, millele järgneb 10%-lise lahuse infusioon koos vere glükoositaseme range
jälgimisega. Edasine ravi peab olema sümptomaatiline.

Glimepiriidi juhusliku üleannustamise korral imikutel või väikelastel, tuleb hüpoglükeemia ravimisel
antavat glükoosi annust eriti tähelepanelikult kontrollida, et vältida võimaliku ohtliku hüperglükeemia
tekkimise võimalust. Vere glükoosisisaldust tuleb tähelepanelikult jälgida.

Farmakoterapeutiline rühm: vere glükoosisisaldust vähendavad ained, v.a insuliinid: sulfoonamiidid,
uurea derivaadid.
ATC-kood: A10BB12

Glimepiriid on suukaudsel manustamisel aktiivne hüpoglükeemilise toimega aine, mis kuulub
sulfonüüluurea rühma. Seda võib kasutada insuliinsõltumatu diabeedi raviks.

Glimepiriid stimuleerib insuliini vabanemist pankrease beetarakkudest. Nagu ka teiste sulfonüüluurea
rühma ravimite korral põhineb see toime pankrease beetarakkude vastuse suurenemisel
füsioloogilisele glükoosi stimulatsioonile. Lisaks sellele on glimepiriidil hästi väljendunud
pankreaseväline toime, mis on omane ka teistele sulfonüüluurea rühma ravimitele.

Insuliini vabanemine
Sulfonüüluurea rühma ravimid reguleerivad insuliini eritumist ATP-tundliku kaaliumikanali
sulgemisega beetarakkude membraanis. Kaaliumikanali sulgemine kutsub esile beetarakkude
depolarisatsiooni, mille tulemusena avanevad kaltsiumikanalid ja rakku tungib suuremas koguses
kaltsiumi. See toob kaasa insuliini vabanemise eksotsütoosi käigus.
Glimepiriid seondub suurel määral beetarakkude membraanivalguga, mis on seotud ATP-tundliku
kaaliumikanaliga, kuid on erinev tavalisest sulfonüüluurea preparaatide seondumiskohast.

Pankreaseväline toime
Pankreasevälised toimed on näiteks perifeersete kudede insuliinitundlikkuse paranemine ja maksa
väiksem insuliini omastamine.

Glükoosi neeldumine verest perifeersetesse lihastesse ja rasvkoesse toimub spetsiaalsete
transportvalkude abil, mis asuvad rakumembraanis. Glükoosi transportimine nendesse kudedesse
piirab glükoosi kasutamise kiirust. Glimepiriid suurendab väga kiiresti aktiivsete glükoosi
transportmolekulide arvu lihaste ja rasvarakkude plasmamembraanides ning stimuleerib seeläbi
glükoosi neeldumist.

Glimepiriid suurendab glükosüül-fosfatidüülinositooli-spetsiifilise fosfolipaasi C aktiivsust, mis võib
korreleeruda ravimi poolt esilekutsutud lipogeneesi ja glükogeneesiga isoleeritud rasva- ja
lihasrakkudes.

Glimepiriid pärsib glükoosi teket maksas, suurendades rakusisest fruktoos-2,6-bifosfaadi
kontsentratsiooni, mis omakorda pärsib glükoneogeneesi.

Üldine
Tervetel inimestel on minimaalne efektiivne suukaudne annus ligikaudu 0,6 mg. Glimepiriidi toime
sõltub annusest ja on korratav. Glimepiriidi kasutamisel säilib füsioloogiline vastus raskele füüsilisele
koormusele - insuliini sekretsioon väheneb.

Märkimisväärset erinevust sõltuvalt sellest, kas ravimit manustati 30 minutit enne sööki või vahetult
enne sööki, ei esinenud. Diabeeti põdevatel patsientidel on võimalik ühekordse ööpäevase annusega
saavutada hea kontroll ainevahetuse üle 24 tunniks.

Kuigi glimepiriidi hüdroksümetaboliit põhjustas tervetel inimestel väikest, kuid olulist vereseerumi
glükoosisisalduse vähenemist, hõlmab see vaid väikese osa ravimi kogutoimest.

Kombinatsioonravi metformiiniga
Ühes uuringus saavutati glimepiriidi ja metformiini kombinatsioonraviga parem metaboolne kontroll
kui metformiini maksimaalse annusega eraldi.

Kombinatsioonravi insuliiniga
Andmed insuliiniga kombinatsioonravi kohta on piiratud. Patsientidel, kellel ei saavutata glimepiriidi
maksimaalse ööpäevase annusega adekvaatset kontrolli, võib alustada samaaegset insuliinravi. Kahes
uuringus saavutati kombinatsiooniga sama hea metaboolne kontroll kui insuliiniga üksi, kuid
kombinatsioonravis vajaminev insuliini keskmine annus oli väiksem.

Patsientide erirühmad

Lapsed
285 II tüüpi diabeediga 8…17 aastasel lapsel viidi läbi aktiivse kontrollgrupiga kliiniline uuring
(glimepiriidi kuni 8 mg ööpäevas või metformiini kuni 2000 mg ööpäevas) kestusega 24 nädalat.
Nii glimepiriidi kui metformiini puhul langes HbA märgatavalt võrreldes ravi algusega (glimepiriid -
1c
0,95 (se 0,41); metformiin -1,39 (se 0,40)). Kuid keskmine HbA muutus algväärtusest glimepiriidiga
1c
ei saavutanud ekvivalentsuskriteeriumi metformiiniga. Erinevus ravigruppide vahel oli 0,44%
metformiini kasuks. Erinevuse 95% usaldusintervalli ülemine piirväärtus (1,05) ei olnud alla 0,3%
ekvivalentsuse lubatud piirväärtuse.
Glimepiriidravi järel ei esinenud lastel uusi ohutusalaseid leide võrreldes II tüüpi diabeeti põdevate
täiskasvanud patsientidega. Lastel pikaajalised efektiivsus- ja ohutusandmed puuduvad.

Imendumine
Glimepiriidi biosaadavus pärast suukaudset manustamist on täielik. Söömisel imendumisele olulist
mõju ei ole, ainult imendumise kiirus väheneb natukene. Maksimaalsed kontsentratsioonid
vereseerumis (C
) kujunevad välja ligikaudu 2,5 tundi pärast suukaudset manustamist (keskmiselt
max
0,3 mikrogrammi/ml korduva annustamise puhul 4 mg ööpäevas) ning annuse ja nii maksimaalse
kontsentratsiooni (C
) kui ka plasma kontsentratsiooniajakõvera aluse pindala (AUC) vahel on
max
lineaarne seos.

Jaotumine
Glimepiriidil on väga väike jaotusruumala (ligikaudu 8,8 liitrit), mis on enam-vähem võrdne albumiini
jaotusruumalaga, suur seonduvus valkudega (>99%) ja madal kliirens (ligikaudu 48 ml/min).

Loomadel eritub glimepiriid piima. Glimepiriid läbib platsentaarbarjääri. Ravim läbib
hematoentsefaalbarjääri vähesel määral.

Biotransformatsioon ja eritumine
Valdav keskmine poolestusaeg vereseerumis, mis sõltub seerumikontsentratsioonidest korduvate
annuste manustamisel, on ligikaudu 5…8 tundi. Pärast suurte annuste manustamist täheldati natuke
pikemaid poolestusaegu.

Pärast radioaktiivselt märgistatud glimepiriidi ühekordset manustamist eritus 58% radioaktiivsest
ainest uriiniga ja 35% roojaga. Muutumatut ainet uriinis ei leitud. Nii uriinis kui ka roojas leiti kaks
metaboliiti, mis kõige tõenäolisemalt pärinesid metabolismist maksas (peamine ensüüm on CYP2C9):
hüdroksüderivaat ja karboksüderivaat. Pärast glimepiriidi suukaudset manustamist olid nende
metaboliitide lõplikud poolestusajad vastavalt 3…6 ja 5…6 tundi.

Ühekordse ja korduva üks kord ööpäevas manustamise võrdlemisel olulisi erinevusi
farmakokineetikas ei täheldatud ning ka patsientidevahelised individuaalsed erinevused olid väga
väikesed. Olulist ravimi kuhjumist ei esinenud.

Patsientide erirühmad
Farmakokineetilised omadused olid sarnased nii meestel kui naistel, samuti noorematel ja vanematel
(üle 65-aastased) patsientidel. Kreatiniini madala kliirensiga patsientidel esines kalduvus glimepiriidi
kliirensi suurenemisele ja keskmiste seerumikontsentratsioonide langusele, mis kõige tõenäolisemalt
tulenes väiksemast valgusiduvusest tingitud kiiremast eliminatsioonist.

Kahe metaboliidi eritumine neerude kaudu oli häiritud. Üldiselt puudub alus eeldada ravimi
kuhjumisohu suurenemist.

Ravimi farmakokineetilised omadused olid viiel mittediabeetikust patsiendil pärast sapijuha
operatsiooni sarnased ravimi farmakokineetilistele omadustele tervetel inimestel.

Lapsed
Farmakokineetikat, ohutust ja taluvust selgitav uuring 1 mg glimepiriidi üksikannusega II tüüpi
diabeediga 30 lapsel (neljal 10…12 aastasel lapsel ja 26-l 10…17 aastasel lapsel) näitas samasugust
keskmist AUC
, C
ja poolestusaega (t ) nagu varem täheldatud täiskasvanutel.
(0-last)
max
1/2

Prekliinilistes uuringutes täheldati toimeid vaid soovitatud kliinilistest maksimaalsetest annustest
tunduvalt suuremate annuste manustamisel või olid täheldatud toimed tingitud aine
farmakodünaamilisest toimest (hüpoglükeemia). Nimetatud andmed põhinevad farmakoloogilise
ohutuse, korduvtoksilisuse, genotoksilisuse, kartsinogeensuse ja reproduktsioonitoksilisuse uuringutel.
Reproduktiivsustoksilisuse uuringutes (hõlmasid embrüotoksilisust, teratogeensust ja
arengutoksilisust) emasloomadel ja järglastel täheldatud kõrvaltoimed olid sekundaarselt tingitud
ravimi hüpoglükeemilisest toimest.

Laktoosmonohüdraat
Naatriumtärklisglükolaat (A-tüüp)
Povidoon K-30
Magneesiumstearaat
Glimepiriidi 1 mg tabletid: punane raudoksiid (E172).
Glimepiriidi 2 mg tabletid: punane raudoksiid (E172).
Glimepiriidi 3 mg tabletid: kollane raudoksiid (E172).

Ei kohaldata.

2 aastat.

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel temperatuuri eritingimusi. Hoida originaalpakendis, niiskuse
eest kaitstult.
Hoida blister välispakendis.

PVC/PVDC-blistrid on kuumhermeetiliselt suletud kalestatud alumiiniumkilesse ja pakendatud
välispakendisse koos infolehega. PVC/PVDC/alumiinium-blisterpakendid on läbipaistvad.
Pakendi suurused: 10, 30, 60, 90, 120 ja 180 tabletti 10-tabletilistes blisterribades.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erinõuded hävitamiseks puuduvad.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.